Paabel

Tööl on teadagi rahvaste ja keelte paabel ja teinekord püüame mõistatada, mis keeles inimesed räägivad. Reedel sattusime lifti, kus enne meid oli 3 inimest, kellest 2 jutles mingis slaavi keeles. Kui nad väljusid, hakkasime allesjäänud võõrale suuremat tähelepanu pööramata arutama, millises. Keegi arvas, et poola või tsehhi, ma arvasin, et pigem mitte. Lift peatus 9. korrusel ja mees teatas enne väljumist: slovak! Nii lihtne siis ongi eesti keelest aru saada.
Ükskord enne jõulu jällegi astus meie lifti kärtspunaste pükstega ja tavalist kontorivärvi pintsakuga mees. Natukese aja pärast pidas ta vajalikuks seletada, et tuli jalgrattaga ja vahetab kohe püksid normaalsete vastu. Kusjuures me isegi ei kommenteerinud, et näe poolenisti jõuluvana või punaste pükstega politsei...

Stockholmis oli nädalavahetusel imelik ilm. Reede õhtul -10, laupäeval 3-4 miinust ja pühapäeval mitu plussi ja vihm. Kui selles tempos jätkub, jõuavad nad varsti Prüsselile järele ja lähevad möödagi. Laupäeval tahtsime uisutada, aga järvejää on totaalselt rikkis (paks lumi ja vahepealne sula tegid) ja Östermalmi staadionijääle ei lastud, sest seal hakkas kiiruisuvõistlus, kohtunik paugutas juba prooviks püstolit.
Läksime siis hoopis Haga parki kõndima, et ehk trehvame vähemalt Victoriat ja Danieli. Lehvitasime ja naeratasime küll lossiaia küljes olevatesse kaameratesse, et vast kutsutakse kohvile ja kaneelisaiale, aga ei midagi. Ega meil poleks eriti aegagi olnud, sest kella neljaks olid piletid terrakotasõdalaste näitusele. Väga vinged tegelased! Kui ainult vaatajaid nii pagana palju poleks olnud. Üks väike tüdruk meie ees kaotas põrandale oma Gotlandilt saadud sõrmuse ja kuna mu telefonis on ka taskulamp, siis aitasin otsida. Emme leidiski üles ja tüdruk oli rõõmus.

Täna lennukis istus mu taga reas 3-4-aastane poiske, kes terve selle 2,5 tunni jooksul, mis me lennukis olime, püsis vait kokku ehk 5 minutit. Maksimaalselt. Ma päris tõsiselt kaalusin, kas ähvardus ta välja visata teeks asja hullemaks (äkki hakkaks lausa kisama) või mitte. Kahjuks (ma ei ulatunud taga rääkima) ja õnneks (ma ei istunud päris ta ees) istusin mina toolikolmiku ühes servas ja tema teises, aga see palju ei aidanud. Poisi emal oli olukorrale kaval lahendus: pani kõrvaklapid pähe ja kuulas muusikat. Tõsi küll, algul proovis manitsusega "tasa!" last vaikse(ma)ks sundida ja volüümi õnnestus tal isegi hetkeks vähendada, kuid ei enamat.
Ja siis kritiseerivad mõned neid hotelle jm, mis teevad lastevabu perioode!

Kirjanduslik

Ma muidu loen nüüd õhtuti Tammsaaret. Tea kas see on ka ealine iseärasus nagu juurte otsimine suguvõsast? Esiteks võtsin ette Tõe ja õiguse IV osa, selle Indreku ja Karini oma (lapse kohustuslik kirjandus). Masendav ikka, kuidas sajandiga mitte kui midagi muutunud pole. Nüüd olen V kallal, III on ka veel Prüsselis varuks, siis tuleb kaugemalt vaadata.

Aga klassika vahepeal premeerin end tükikestega Millenniumist, seekord eesti keeles: 2. raamat, kolmikmõrv ja lesbilised satanistid. See, milles ma Lisbethi salakorteri nimesildiga (V. Kulla) rahul polnud, sest mu meelest on õige hoopis S. Summa. Nüüd näen, et lisaks on mitme ettevõtte nõukogust tehtud juhatus. Ja siis selline lõik laohoones toimuvast võitlusstseenist: Paolo Roberto lendas nagu labakinnas läbi ukseaugu tagasi. Ta maandus raske põntsuga puutaburettide virna vastu ja raputas pead. Otsekohe tundis ta verd mööda nägu alla voolavat.
Puutaburetid... siis ilmselt mööbliladu? Taburetid virnas? Aga miks nad raskelt põntsuvad, mitte raginal ei purune, kui suur mees neile suure hooga otsa lendab? Sest et need on hoopis virna laotud euroalused. Rootsi keeles on mõlemad 'pall'.

Piltmõistatuse vastuse võib vist ka ära öelda ja Malta-euro oma hoiupõrsasse lasta.
Kivi oli see, tuulest ja vihmast puretud liivakivi Gozol Victoria tsitadelli müüris. Sellest kivist on ehitatud kõik majad ja kindlused Maltal. Nii pehme, et saab lõigata ja voolida, aga kahurikuul seda ei purusta, vaid jääb lihtsalt sisse kinni.
Siin pildil on Maltal avastatud automark.

Poolkevad

Eile oli Prüsselis natuke päikest, natuke vihma ja 13 kraadi sooja. Pungad paisuvad, võõrasemad õitsevad, rästad laulavad ja mis kõige hullem - need segased tihased on jälle poole öö ajal lärtsuma hakanud. Keset nädalat tegin endaga inimkatseid: a) kui kaua kannatab inimene olla söömata ja peaaegu joomata ja b) mitu tundi järjest ja 60 tunni jooksul on inimene võimeline magama (ikka väga palju!). Mingil poolöisel ajal läks vahepeal uni natuke ära ja siis nad vahele jäidki.
Täna käisime jälle linna avastamas. Sõitsime bussiga Washingtoni (Stalingrad oleks ka variant olnud, aga sinna ei tõmmanud) ja tegime tiiru ümbruskonnas. See oli Louise'i ja Matonge kandis. Õigus on neil, kes ütlevad, et Ixelles (hääldub nagu XL :P) pole suurem asi kant. Pooleteise tunni jooksul nägin siiski 19 Minit!
Bussi oodates jälgisime, kuidas töötab kohalik politsei. Üks auto ei pääsenud garaazi, sest teine oli end ukse ette parkind ja ohutuled vilkuma pannud. Hakkas siis üks tuututama. Varsti sõitis kohale politsei, jäi ta taha seisma ja nõudis seletust. Varsti tuli majast välja ka teise juht, aga tema vastu ei tundnud politsei mingit huvi - istus autosse ja sõitis minema. See õnnetu üks aga pidi dokumendid ette näitama ja lõpuks vist isegi politseiautosse seletama minema. No on loogika?!
Schumani platsist mööda sõites avastasime, et komisjoni küljes ripub suur tervitus Eesti eurole. Huvitav, mitu korda ma sealt jalgsi mööda olen käinud ja seda mitte näinud?
Kui tagasi jõudsime, segas laps pannkoogitaigna valmis, aga küpsetamise au jättis minule.
Täna sai täditütar Sirje 60. Palju õnne! Aga natuke võiks selle peale ka mõelda, mis mulje see minust jätab, kui mu põlvkond järjest seitsmendasse aastakümnesse astub :)

Uus aasta, uued piletimasinad

Tundub, et Malta eurot ei peeta ihaldusväärseks või pakkumist tõsiseltvõetavaks... Asjata, ma ütlen!
Et Maltalt mitte liiga äkitselt tagasi Prüsseli tegelikkusesse jõuda, siis esimene pilt on aastavahetuse pidusöömaaja ettevalmistamisest. Koos aioli-kastmega ja briejuustu-röstisaiaga oli see väga hea... Ahjulõhe sampinjonidega ka ja sidrunikook otse loomulikult!
Ilutulestikuga ainult oli sel aastal kehvasti, sest akna taga oli suht läbipaistmatu lumeudu ja kesklinna poolt ei paistnud suurt midagi. Kuigi hommikupoolik oli üsna ilus ja selge.
2. jaanuaril tulin siis ära Prüsselisse ja nägin lennujaama bussipeatuses sellist huvitavat asja. Minibuss, arvate? Siis arvake uuesti, sest siin pole miski see, millena ta paistab. Vähemalt pahatihti on see nii. Kuna mu mõistatamismängud inimestele ei meeldi, siis seekord auhinda ei paku, vaid seletan ise ära.
Kuna mõlemad piletiautomaadid olid katki ja inimesed oleksid olnud väga kurjad, kui nad ei oleks saanud osta 40% e 2eurot odavamat piletit kui bussijuhi käest ostes, siis oli bussifirma kohale sõidutanud liikuva piletikioski! Mees selle sees hõikas enda juurde igaühe, kes automaadist pileteid osta püüdis. (Hea õpikunäide kõigile neile, kes arvavad, et check-in automaat on kiosk ainult sellepärast, et mõnes suuremas keeles on.)
Sellest lumeuputusest, mis siin jõulude aegu olla olnud, pole enam jälgegi. Öine ja tänane vihm viis ilmselt viimasedki kuhilad. Stockholmi seevastu tuli täna nii kõvasti juurde, et Prüsselist tulev lennuk ei julgenud Brommal maanduda ja läks ära Arlandale. Sellel pingil peaks siis nüüd kõva kuhi peal olema!

Gozo

Kolmandal Malta-päeval käisime Gozol, mis on Malta järel saarestiku suuruselt teine ja Vormsist kolmandiku võrra väiksem. Buss nimega Baby Ella viis Circewwa sadamasse, sealt laev Mgarri Gozol, mööda autovabast Comino saarest. Ilma piletita, kusjuures! Nad on seal sama nutikad kui Vormsil ja müüvad ainult edasi-tagasi pileteid ja ainult 'mainlandi' suunal.
Saare pealinn on Victoria, vana nimega Rabat. (Maltal on Rabat siiani alles). Üsna keset saart nagu Hullo Vormsis, aga oluliselt suurem. Lisaks teatrile on linnas ka kesk- ja ülikool ja nagu meie väga tore ja informatiivne taksojuht teadis rääkida, on koolis endiselt karm kord majas.
Veel rääkis ta, et Gozo kasvatab Maltale köögivilja (aasta ringi), puuvilja ja lehmi-lambaid, kuigi neid näha pole, sest nad elavad varjualustes (laudaks oleks neid natuke palju nimetada).
Ja et paavst Johannes Paulus (parempoolne kuju) käis Maltal külas käies ainult ühes kirikus, Gozo läänerannikul. Johannest nägime saarel veel vähemalt kahes kohas ja meie giid-taksojuht oli seda meelt, et praegune teeb küll hoolega oma tööd, aga jääb eelmisest kaugele maha. Mis teha.
Pealinnast veidi põhja pool ühe künka otsas aga on Rio de Janeiro Lunastaja Kristuse kuju vähendatud variant. (Kui pilti kõvasti suurendada, siis isegi näeb.) Eemalt vaadates paneb ikka natuke imestama küll...
Taksojuhi peale sattusime aga sellepärast, et bussid keset päeva ei käinud. (Eelmisel päeval Vallettast tagasi ka ei käinud, aga sellest olime ette hoiatatud ja pealegi oli esimene jõulupüha, aga et nad päev hiljem seda kordavad, seda me oodata ei osanud.) Tundub, et bussi- ja taksojuhid on turu kuidagi osavalt ära jaganud. Bussipeatuses ootaski paar taksot ja oli valmis meid viima kuhu iganes.
Tahtsime San Lawrenzisse, sest raamat väitis, et selles külas antakse hästi süüa, muuhulgas homaaribeebi-risottot, ja lisaks on paari km kaugusel üks saare kaunimaid ja kuulsamaid paiku, asuuraken. Taksojuhid teatasid aga nagu ühest suust, et seal ei ole pühapäeval mitte ükski söögikoht lahti ja see jutukam pakkus, et kui me mere ääres süüa tahame (muidugi tahtsime!), siis selleks sobib Marsalforn. Sõitsime siis sinna.
Tee peal ütles mees, et ilma asuurakent ja Kalüpso koobast nägemata ei tohiks küll saare pealt ära minna. Lubasime siis lõunalauas asja üle järele mõelda (taksojuht jäi seniks autosse lehte lugema - Maltal on 2 päevalehte ja vähemalt 1 kollane, ennast pole õieti ollagi...). Palusime siis end selle akna juurde sõidutada ega pidanud pettuma. Ma tahaksin tegelikult ka teada, millega nad oma merd värvivad!
Kohe akna kõrval on teinegi huviväärsus, seenekalju e Fungus Rock. Sellel kasvab seen (wiki arvates küll juurikas), millega Malta rüütlid ravisid muuhulgas düsenteeriat ja peatasid verejooksu. Meri on teisel pool kaljut 50-60m sügav ja koht väidetavalt sukeldujate paradiis.
Taksojuht jõudis veel jutustada, et oli 16-aastaselt Austraaliasse läinud tööd ja õnne otsima. Läks kaubalaevaga ja sõit kestis ühe kuu; Austraalias töötas 16 aastat sadamas ja laadis-lossis laevu. Hea töö oli olnud, aga siis jäi isa vanaks ja haigeks ja poeg tuli koju tagasi.
Victoria kõige kõrgemal künkal on tsitadell, terve omaette linn kohe. Esimest korda oli see paik kindlustatud juba pronksiajal ja siis muudkui edasi ehitatud. Müürid, tornid, trepid, vaated... Katedraal on huvitav, esifassaad poole kõrgem kui kirik ise.
Ühe müüri kõrval kasvava kaktuse küljes oli palju vilju ja uudishimulik Lasse läks ja korjas ühe. Uuris natuke ise ja pakkus siis mullegi vaatamiseks. Vilja kaktusepoolne ots oli katki läinud ja seest paistis üsna mõnus mahlane seemnetega asi, aga ma igaks juhuks ei proovinud. Eriti pärast seda, kui Lasse kisa tõstis, et tal torgib. Muidugi torgib, kui inimene võtab tüki kaktust pihku! Mina võtsin selle tundmatu objekti ettevaatlikult 2 sõrme vahele, aga ka sinna suutis tüüp oma 5 okast jätta... Õnneks olid mul kotis pintsetid ja ma sain kõik need torkijad kätte, kuigi Lasse omadega läks kõvasti aega. Ja õnneks paistis päike, need ogad on nii pisikesed ja heledad, et kehvemas valguses poleks silm neid seletanud.
Pärast lugesime wikist, et need viljad (i.k. prickly pear e cactus fig) on täiesti söödavad ja neid müüakse isegi turul, ainult et enne söömist tuleb nad okastest puhtaks saada. Näiteks pestes või liivapaberist sisuga trumlis keerutades. Järgmine kord siis targem.
Sellise nimega on üks tsitadelli tänavatest. Imelik keel.
Ja selline on jõuluidüll tsitadelli viival tänaval - palmid, õitsvad põõsad... see restoran oli ka väga suletud moega ja nii ilmselt turistikoht, et ei äratanud huvi muuga kui aiaga.
Ühe asja saime veel oma lahkelt taksogiidilt teada. Need imelikud tagurpidi okstega kuused, mida mõlema saare peal päris palju näha on, on hoopis araukaariad (i k Norfolk Island pine). Vanemaid inimesi ikka tasub kuulata, saab targemaks.
Aga selle, mis viimase pildi peal on, peab küll igaüks ise ära arvama. Esimesele kommentaari jäetud õigele vastusele on auhinnaks Malta 1-eurone münt, tagaküljel Malta rist. Mujal Euroopas hästi haruldane :)

Valletta

Esimesel jõulupühal sõitsime Vallettasse, pealinna. Inimesi veidi vähemgi kui Melliehas, aga selle vahega, et siin on nad väikesele linna-alale koondunud. Ajasin sõidu ajal näpuga kaardi peal järge, aga varsti pärast Mostat (kuhu sõja ajal oli langenud saare ainus sakslaste visatud pomm, sealjuures katedraali ja keset jumalateenistust - ja ei lõhkenud!) kaotasin järje käest, sest üks linn läheb sujuvalt teiseks üle.
Järsku olimegi Valletta bussijaamas ja kohe nägime ka Göranit ja Amandat. Suurlinnale kohaselt olid majad paari korruse võrra kõrgemad kui meie külakeses ja paremas korras. Kesklinna kaunistasid sellised pimedas helendavad kunstpuud vaheldumisi puukõrguste kuldsete torudega. Mida need sümboliseerima pidid, teab vist ainult väljamõtleja, juhul kui mäletab.
Tunnine tiir linnas viis mööda suurmeistri paleest (pildil on sissepääs, terve palee poleks kuidagi ära mahtund), teisel pool lahte olevast Slienast (kole suuri uusi maju täis ehitatud turistilinn kohe Valletta kõrval), sadamakindlustustest (kus tegime mõned väga turisti-grupipildid), Victoria väravast ja muidugi üles-alla mööda trepptänavaid. Suur sadam oma kruiisilaevadega ja päris kesklinn jäi natuke kõrvale.
Kuna meie giididel oli jõululõunaks kinni pandud laud Barracudas (restoran St Julienis, kus käivad söömas Madonna, Beckham, Schwarzenegger ja - nagu selgus - mõned meie sõbrad), siis jäigi suurem osa linnast järgmisteks kordadeks.
Et need korrad tulevad, selles oli Margit enam kui kindel ja hakkas uurima, mis Maltal kinnisvara maksab ja mis tingimuste ja kes seda osta saab.
Tagasihoidlike inimestana me kuulsustega koos sööma ei trüginud, vaid võtsime tagasihoidlikuma paiga teisel pool vett. Sellest hoolimata oli ka meil suur bassein ja kaunid vaated, heast teenindusest ja toidust rääkimata. Minu rannakarpidega salat näiteks nägi välja selline isuäratav.
Aga päeva tipp oli hoopis õhtusöögiks söödud kala. Värske, samal päeval püütud ja just parasjagu küpsetatud ja maitsestatud, saatjaks köögivili ja kohalik valge vein. Koht oli Ta Peter Mellieha peatänaval.
Pärast seda tundsin end vot nii. Või siis nii :)

Uus, 2011

Head, uut ja õnnelikku aastat kõigile mu kallitele!

Mina lubasin, et hakkan nüüd võimlema. Nojah, eelmine kord lubasin ju hakata prantsuse keele sõnu õppima...
Eestis algas uus ajajärk, pKr e pärast krooni. Kontrollisin järele - arvel pole ainsatki järel.