Provence - pühapäev Aptis

Pühapäevase päeva vastutas meie lõbustamise eest Calle üksi, sest Jeanette'il olid perekondlikud kohustused. Calle pakkus välja väikese väljasõidu ida poole, kus hea õnne korral saaks lavendlipõldudel järelnoppimist teha.
Esimene peatus oli minu nõudmisel siiski hoopis kõrvitsapõllu servas. Juba aasta tagasi vaatasin kadedalt suuri kõrvitsakaste täis laoplatse, aga siis ei õnnestunud mul autot seisma rääkida. Nüüd läks paremini.Edasi põikasime Bonnieux' linnakesse kohvile-võileivale, sest egas tühja kõhuga põllule saa minna. Sellise vaatega võileib oli. See küla seal eemal vasakus servas on Lacoste.Pärast tegime väikese tiiru ka linna peal. See oli sama armas kui läinud aastal. Kassi leidsin, ja lõvi.
No ja siis lõpuks jõudsime lavendliväljade vahele. Septembri lõpus on need sellised lillakashallikad, aga ma tahaksin ikka väga neid päris õitseajal ka näha. Siis, kui nad üleni tumelillad on, nagu postkaartidel.
Kaks väikest kilekotti korjasime täis, lillamaid ja hallimaid oksi. Hallid on äraõitsenud varred, nende küljest saab lõhnavat pudi näiteks soki sisse toppimiseks. Ja siis sokk kappi! Kotid lõhnasid nii kõvasti, et pidime need pärast akna taha õue riputama, muidu poleks toas eladagi saanud. Prüsselis laotasin oksad kuivama ja olin mures, sest lõhn kadus ära... Kuni ma neid kuivanud oksi ükskord pudistama hakkasin - siis selgus, et kogu lõhn oli sinna seemnete sisse kuivanud ja iga liigutusega tuli natuke välja.Ühe põllu servas seisis selline vana mahajäänud lavandliõli tegemise masin. Tehti umbes nii, et pott aeti lavendlit täis ja siis tehti tuli alla - Calle seletas, ta on keemiainsener või midagi sellist. Parajasti siis kui seda masinat uurisime, pidas üks mööda sõitev proua oma auto kinni ja nõudis aru, mille me sinna oleme kaotanud. Naabrivalve!No ja siis oligi kavas veel Apt, kust tahtsime mõned postkaardid osta. Aga võta näpust! Pool kesklinna kõmpisime läbi, aga see oli pea täiesti välja surnud, paar autot ja meiesugust eksinud turisti ainult liikus tänavatel.
Kirik ainult oli lahti.Raekoja juures platsi peal saime siiski kohvi ja teed, enne kui needki poe kinni panid.
Pärast andsime Jeanette'ile aru, kus käisime ja mida tegime. Muidu jäi rahule, ainult Apti kohta arvas: "Pühapäeval? Aptis? See linn on ju pühapäeval kinni!"
Lõpuks üks pilt neile, kes arvavad, et kaheksakand e muhu mänd on eestlaste väljamõeldis. Päikesepaneeliga parkimisautomaadi idee meeldib mulle väga. Kui ikka on pilves ja ladistab, pole tõesti tahtmist parkimise eest maksta!

Mööbeldab ja trummeldab

Ei, ma peaksin end ikka kuidagi ülemisele naabrile külla sokutama. Ma tahan näha, mis värk seal mööbliga on, et seda peab kogu aeg lohistama. Mitte kord kuus või nädalas, vaid hommikul ja õhtul! Reedel toimus eriti põhjalik mööbeldamine, aga siis oli põhjus vist umbes 5 suurte kohvritega külalist, kellele ilmselt keskpõrandale magamisruumi tehti. Õnneks lahkus seltskond võrdlemisi varakult linna peale ja jäi sinna kauaks-kauaks.
Laupäeval sattus naaber ilmselt Matongés käima, sest öösel kostis hakkas järsku ülevalt imelikke tümpse kostma, justkui trummisoolo. Mingi 2-3 tundi jutti... Aga võib-olla hoopis müras, mine võta kinni. Igatahes tahaksin ma sellist haamrit, et saaks voodist tõusmata nöörist tõmmata ja vastu lage kolkida.
Vaatasin Pealtnägijast lõiku Gunnar Grapsi lätlasest isast. Lahe lugu. Ja issake kui vastandlikud inimesed.
Täna näitas koduteel kraad ainult +4. Hommikul oli umbes sama külm, ja eile hommikul oli kooli hoov härmas olnud.

Provence - päev rannas

Teisel Provintsi-päeval, mis oli laup, sõitsime siis mere äärde rannamõnusid nautima. Kuna eelmisel aastal sattusime omaenese tarkusest tankeritest piiratud lahesoppi, juhtis seekord ekspeditsiooni Jeanette. Läksime viiekesi ja alguses kahe autoga, sest Jeanette pidi lapselapse pärast koju Avignoni viima, ja kuna nad on mingil põhjusel otsustanud, et mind ja Lasset sellesse linna lasta ei või (äkki langeb siis linnale miski needus peale?), siis ei tulnud kõne allagi, et me lihtsalt kõik koos koduteel sinna põikaksime. Ja tervet maad polnud jällegi mõistlik kahe autoga sõita, nii et paras logistiline pähkel. Seda enam, et Jeanette pole mobiili-inimene ja tema puhul kehtib vana hea 'kell 8 kella all' meetod. Poisid võtsid minu Citroen 2CV tagaistmele, Jeannette sõitis oma uuema aja prantslasega. Enne starti leppisid kohalikud kokku, kus kokku saadakse ja ühte autosse kokku kolitakse - see pidi sündima mingi Avignoni viiva tee otsa juures. Leitigi autole hea varjuline plats, vangerdasime end suuremasse autosse ja sõit Saintes-Maries-de-la-Meri poole algas. Nimi on selline keeruline, sest a) see on Prantsusmaal ja b) siia olla pärast Egiptusest lahkumist tormi tõttu sattunud kolm Jeesust ümbritsenud Maarjat.
Nii tasast maad kui Camargue annab isegi Eestis otsida! Täiesti sile, ainsad kühmud on peaaegu valged hobused ja mustad võitlushärjad. Neid - eriti hobuseid - oli tee ääres ikka uskumatutes kogustes, kümnete kaupa ratsutamisvalmis. Komme on viide sellele ajale, kui siin elasid enamjaolt mustlased, kes hobustega härgi karjatasid.
Üks esimesi asju, mida linna jõudes nägime, oli rodu tänapäevaseid mustlashingi kolmerattalistel motikatel.
Teine asi oli loomulikult restoran, sest kätte oli jõudnud püha lõunasöögiaeg ja seda ei või ometi mööda lasta, olgu või Vahemeri käeulatuses. Pärast tavapärast valimisprotseduuri (liiga täis, liiga tühi, liiga turistikas, terras liiga tänava ääres) maandusime ühte ja tellisime kõige väiksemad, 3-käigulised menüüd, et ikka ujuda ka jaksaks. Siin on näha 2 eelrooga: minu väga hea kalasupp (kuigi välimus seda arvata ei lase; süüakse röstisaia, küüslauguse majoneesi ja riivjuustuga) ja Jeanette'i minikalad. Praeks võtsin kohaliku härjapaja, aga see ei ületanud kalasuppi mitte millegi poolest. Magustoit see-eest oli lumepallisupp (siinmail ujuv saar) ja see oli küll sama hea kui lapsepõlves. Enne magustoitu pidime paraku taluma ühe kitarriga trubaduuri plaadiesitlust, mis oli vähemalt 5 lugu liiga pikk ja igaüks lõbustas end, millega oskas.
Selleks ajaks, kui me lõpuks randa jõudsime, olid enne kaugel eemal paistnud pilved meie kohale jõudnud ja läksid muudkui tumedamaks. Sellest me end suurt segada ei lasknud, tegime soojendusharjutusi ja testisime varvastega vett. No ei olnud soe. Isegi jahe polnud minu mõõdupuu järgi, ei õhk ega vesi. Jeanette oli sama meelt.
Lasse oli ainus vapper, kes end korraks ka üleni märjaks kastis, et pikale autosõidule natukegi sisu anda. Tagasi kaldale jõudis koos esimeste piiskadega. Pärast sellist vihma ei pane ma enam imeks, kuidas saab vesi maju ja mägesid paigast viia... Taevast tuli korraga selline kosk, et 150 meetri kaugusel oleva autoni jõudes ei olnud hamba all ka kuiva kohta! Justkui oleks koos riietega ujumas käinud, ainult selle vahega, et vihm oli hulga soojem.
Kel oli, vahetas kuivemad riided selga, kel polnud, väänas välja, palju sai, ja Jeanette keeras autol kütte käima, et me soojad püsiksime.
Kuna rannas polnud enam suurt midagi teha ja kojusõiduks varavõitu, põikasime vaatama veel ühte Camargue'i kuulsust. Aigues-Mortes on kindluslinn, kust saadeti teele 7. ja 8. ristisõda. Autost välja ja linna sisse me ei läinud, tegime tiiru ümberringi. No on imposantne küll! Koduteel sattusime vanade autode kolonni keskele. Calle vana Citroen oleks nende seas ikka üsna uueke välja näinud. See punase katusega tüüp oli eestpoolt vägevate ümarate vormidega, aga nime lugeda ei näinud. Peaks minema automuuseumi uurima, kas neil on midagi sarnast.
Just siis, kui tundus, et seiklused on selleks päevaks otsas ja oleme turvaliselt tagasi Provintsi teedel, selgus, et me olime hommikul Calle Citroeni pagana hästi ära peitnud. Keerasime risttee pealt ühele teele - ei miskit, proovisime teist - ikka ei tundunud koht tuttav. Jeanette arvas ehtprantslasliku muretusega, et näe kui hooletud, kaotasime terve auto ära. Calle oma arvamust sõnadesse ei pannud, aga tal on üsna ilmekas nägu. Lõpuks tekkis lootusega segatud kahtlus, et me otsime ehk vale risttee juurest. 5km edasi oli juba rohkem õnne ja jagunesime viimaseks etapiks jälle kahte autosse.
Koduteel tegime peatuse Cavaillonis, et hommikuks värsket saia osta. Lagnesis pole nimelt enam korralikku pagariäri. Vihmast polnud siin jälgegi, tänavakohvikud puha kuivad ja rõõmsad.

Vaikne mardilauba

Jajah, ma olen ikka veel siin, ainult et vahepeal on kole tempo olnud: Ardennid ja Tervuren ja Högsjö, lisaks paar päeva teki all haige.
Eile astus kolleeg tööl mu tuppa ja jäi äkki poole sõna pealt suu lahti aknast välja vaatama. Teisel pool siseõue, korrus kõrgemal seisis naine tooli peal ja küünitas ühe käega midagi laest. Või lakke. Eemalt vaadates oli pilt üsna morbiidne...
Ostsin eile igavese hunniku frukte, aga ei ühtegi marti täna ukse taga kolistamas. Ju siis 12 kraadi juures veel küüned ei külmeta ega varbad valuta.
Ükspäev aga tegin sellise tähelepaneku. Istutatakse Prüsselis peenardesse võõrasemasid ja marienblumeneid - valmistutakse talve saabumiseks; istutatakse neidsamu Tallinnas - kevad kätte jõudnud.

Kuidas rahustada lärmakaid naabreid

Helistaja politseisse: Alumisel korrusel käib kõva lärm ja pidu, tulge lõpetage see pull ära, kell on 2 öösel!
Politsei: Pole kahjuks patrulli saata, kõik on hõivatud.
Poole tunni pärast helistab kaebaja uuesti: Ma ennist helistasin lärmi pärast - pole enam vaja tulla, ma läksin ja lasin need lärmajad maha...
3 minuti pärast on majaesine politseinikke jaj eriüksuslasi täis, lärmajad surutakse näoli pikali, käed pannakse raudu.
Kaebajalt küsitakse: Te ju ütlesite, et lasite lärmajad maha?!
Kaebaja vastu: A te ütlesite, et vabu patrulle pole?!

Ja tõesti. läinud neljapäeval oli alumisel korrusel jälle rahvakogunemine ja trall. Ma olin just paar tundi varem koogilauas kiitnud, et viimasel ajal on majas nii vaikne ja rahulik, justkui oleks peoloomad ära kolinud. Ilmselt oli lärm seoses kellegi vanusega, sest kesköö paiku kajas üle terve maja/kvartali rahvusvaheline sünnipäevalaul. Ei, ma ei kutsunud politseid... tõmbasin teki üle kõrva ja jäin millalgi magama. Korra ärkasin öösel selle peale, et ümberringi oli väga vaikseks jäänud.

Teised alumised naabrid tegid ka vahepeal trikke. Tulen mina ükskord koju - trepikoja põrandal jookseb pikendusjuhe koja seinast neegrinaise korterisse. Aga trepikoja elekter jagatakse meil kõigi korterite vahel ära ja veel nii, et ülemised 3 korrust, kus suuremad korterid, maksavad suuremat osa kui alumised väiksemad korterid. Koputasin ja küsisin, kas neil on korteris elektrimure, ja kas nad sellest ka Tonyle on rääkinud (Tony on uus Edward, selle vahega, et on ingliskeelne ja rohkem korraldab kui ise käsi külge paneb). Ei ole, sest kogu probleem olla selles, et korraga triikida ja muusikat kuulata ei kannata, lööb korgid välja... Arusaadav ju, et kui neeger, siis ilma muusikata triikida ei saa. Siis tuli uksele ka valge meesterahvas, kelle särke ühiselektriga triigiti, lehvitas 50eurost ja teatas, et maksab selle kuradi elektri mulle kinni.

Elu nagu kohtutäituril ehk Provence vol 1

Pidin ikka septembrilõpu provintsireisist kirjutama, aga näe polegi. Selg on süüdi, sest kiropraktik keelas istumise ära. Üks kapp tegelikult on, mis arvuti ees seismiseks just paraja kõrgusega, aga teises toas ja üldse...Väga tore ja mõnus reedest teisipäevani oli. Ilm oli suurepärane (aga mitte pildistamiseks, sest päikest oli liiga palju korraga) ja kuna me eelmisel aastal ümbruskonna olulisemad turismikohad läbi käisime, võtsime seekord seda rohkem aega niisama olemiseks ja elu nautimiseks. Mitte nagu õnnetud kohtutäiturid. Loogiline ju ka - koolitusreis peabki olema intensiivne, mitte mingi lebo puu all või pargipingil. Gordes ja Roussillon olid meil eelmisel korral ära nähtud ja Avignoni ei taha võõrustajad meid miskipärast viia (ise käivad küll), nii et nende reisikavast võtsime seekord ainult Camagrgue'i. Lisaks tiir lavendliväljadele ja teine ühte lähedasse külla lõunasöögile.Elasime samas kohas kus mullugi - Calle ja Janette'i juures Lagnes'i külakeses punaste väravate tänavas. Mitte laternate! Tänav ise on niisugune, kuhu üks sõiduauto parasjagu ära mahub. Tegelikult on tänav muidugi kahesuunaline, nagu kõik teisedki külas.Selle tänava puhul tekkis mul küll väike kahtlus, kas see üheski suunas sõidetav on, aga oli!
Teisest küljest, ühe 'korruse' võrra madalamalt tänavalt on maja selline.Siin hinnatakse läinudaastase suurvihma tekitatud kadu. Hoovimaja seinal jookseb heledam triip, see oli aasta eest pragu, sest müür ei pidanud vihmale vastu ja hakkas tänava poole vajuma koos enda külge ehitatud majaseinaga. Eelmisel aastal oli see tänav kinni, sest müüri ja hoovimaja toestus võttis peaaegu terve tänava enda alla. Aias paistab 2 olulist puud: vasakpoolse ploomipuu taga aianurgas on õuedushh, parempoolse hurmaapuu all on laud. Selle taga veetsime tunde! Puu on parasjagu nii laia võraga, et kui vaja, leiavad kõik selle all varjulise koha, vastu õhtut aga mahuvad päikese kätte. Seal sõime lõunat, kui päeval kodus olime, jõime pärastlõunateed või õhtusöögieelset õlut. Laua taga arutati selgeks päris palju maailma asju.Laua taga kirjutati sõpradele postkaarte ja 'divideeriti' enne ärasõitu kulusid, et kellelegi liiga ei tehtaks. Selle viimase peale kulus üksjagu aega, sest väljas süües maksis enamasti üks, bensiini ja koduse söögi eest aga teine ja kõige tipuks selgus, et võõrustajatel on küll leivad ühes kapis, aga rahad vägagi eraldi kottides. Paar tänavat ülevalpool elavad ühes aias kukk ja haned. Võimlik et kanad ka, neid polnud kuulda. Ja ühel hommikupoolikul läks väravast mööda seltskond hobustel. Kui pilti tegin, jäi mees kenasti seisma ja edasi sõites tänas. Ilmselt siis tähelepanu eest.
Muidu valitses külas selline mõnus külaidüll:Välja arvatud pühapäeval, kui toimus külapidu ja keskväljaku ümbrus muutus laadaplatsiks. Lettidel olid meepurgid, lavendliõli pudelid, pikad saiad, viinamarjamahl ja loomulikult kohalik vein. Isegi kartul, kuigi see pole justkui eriti kartulipiirkond.Ja mis külapidu see ilma külakapellita on...
Lassele hakkas Lagnes igatahes nii hästi meeldima, et uuris teine kohe põhjalikult kinnisvarapoe vaateakent. Ostuks siiski ei läinud, sest pood oli kinni.
Kohe esimesel õhtul tegime paaritunnise jalutuskäigu lähema vaatamisväärsuse peale. Esmalt läks tee läbi metsakõrguse pilliroo.
Edasi tuli lagedam maa ja rada jätkus piki kanalit. Teisel pool vett oli väga toskaanalik maastik - oliivisalu, küpressid ja üksik maja, taamal mäed. Need kaks kanti ongi üsna sarnased, isegi toidu poolest.
Seda imeasja käisimegi vaatamas: kanal sillal ehk akvedukt. Mitte küll vanade roomlaste ehitatud, aga umbes 16. sajandist siiski. Akvedukti all orus on jõgi, nii et nad on ehitanud kanali üle jõe... Loogiline?
Natuke eemalt paistab akvedukt ise ka välja. Oskasid ehitada küll!

Löveni salalinn

Tabasin end just nördinud mõttelt, et keegi pole siia midagi uut riputanud...
Ei, sügis ikka ei tulnud veel, ainult ähvardas vahepeal. Eile oli Tervurenis koguni nii soe, et võis muretult kätesse ja säärtesse D-vitamiine laadida. Pole just paha 16. oktoobri kohta?Laupäeval Lövenis (kas keegi teab, kuidas seda linna on õige kirjutada: Leuven või Leuwen või Löven või mis?) oli vist veel soojem. Läksime sinna sihiga üles otsida begiinide linnake, millest juunikuised külalised vaimustuses olid. Ja põhjusega! Löveni sees ongi veel üks teine, endine begiinide linn: müüri sees 3 hektarit maad, 12 tänavat, 2 kanalit, 3 silda, ligi 100 suuremat ja väiksemat maja, kirik ja kahe pumbaga kaev - justkui mini-Brügge! Begiinid on kahjuks välja surnud, nii et nüüd elavad siin kohaliku ülikooli tudengid ja õppejõud. Tahan ka sellisesse ülikooli! Mul ei oleks midagi ka suuremates majades elamise vastu...kui just väiksemasse ei saa.
Kusjuures paistab, et linnakeses pole mitte ühtainukestki poodi ega baari. Pole ka vaja, sest vanale turuplatsile jõuab lonkides 5 minutiga.Sõime platsi servas De Rector nimega söögikohas praetud sampinjonidega beebiforelli. Aga pärast! Pärast käisime kohvikus ja sõime magustoitu - kollast paljude puuviljadega jäätist ja vaimustavalt head paksu vahvlit. See ei olnud üldse selline suhteliselt tuim ja lääge (sorry, Triin!) tükk nagu tavaliselt, vaid õhuline, krõbe ja koos pealeraputatud suhkruga just parajalt natuke magus. 2korruseline koht kohe i-punkti vastas, kui keegi tahab järele proovida. i-punkti andis otsida, sest tüübid olid i-sildi sisse peitu tõstnud. Arvasin mäletavat, et i-punkt oli eelmisel korral raekojas, aga see oli nii ilmselt kusagil mujal. Tegelikult tuleb minna raekoja nurga juurest paremale, seal raekoja küljes ongi. Ja siis vahvlit sööma!
Raekoja vastas olev katedraal mängis ühe kellamängu teise järel ja kui üle raekoja platsi kõndisime, lõi kuldne mees katedraali katusel 4 pauku vastu kella.Tagasi jaama läksime mööda linna poetänavat. Parasjagu väike ja rahulik, kõik olulised poed olemas - H&M, Cassis ja need muud - ja ei mingit trügimist nagu Prüsselis.
Üks reisibüroo reklaamis oma akna peal koerarakendireise Eestisse. Vähemalt flaamide arvates oleme tõeline põhjamaa.Lasse arutas veel järgmisel päevalgi begiinide teemat. Et kes selle linna ehitas ja millest nad elasid ja kas need begiinid, kelle mehed ristiretkelt tagasi tulid, läksid ikka mehe juurde tagasi või jäid hoopis oma vaiksesse minilinna edasi.
Samme tegime ka tublilt: laup 15600 ja pühap 16000!