Kes ütleski: näha Roomat ja surra?

Hakkan siis pisitasa oma Rooma-muljeid üles tähendama. Siin via Nazionale otsas tehtud pildi peal on koos mõned mu meelest eriti iseloomulikud asjad: vihmavarjukujulised seedrid, mis olla kunagi ammu kohale toodud, et teede äärde varju andma istutada; suured-kõrged palmid ning väga vanad ja väsinud majad.

Jõululaupäeva õhtul tegime linnas esimese tiiru. Trevi purskkaevu otsides leidsime kõigepealt suure platsi ja lossi (nüüd tean, et presidendi oma) ja pärast söögikohta otsides antiikse samba (vist Traianuse oma). Siis leidsime via del Corsa äärest viisaka pizzeria ja saime eelviimase laua. Paistis, et roomlased ei söö mitte kodus jõulupraadi. Pizzad olid üsna head - kordi paremad kui Prüsseli kodutänava itaallaste omad ja ainult natuke kehvemad kui Stockholmi La Casas. Arvasime meie. Natuke pärast meid maandus kõrvallauda soliidne, hallinev, elegantne ja natuke teatraalne itaallane. Tema arvas ilmselt teisiti. Kõigepealt arutas ta midagi tõsiselt kelneriga. Kui kelner pitsa tõi, vaatas mees seda kahtlustavalt, lõikas tüki, vangutas pead, pani tüki siiski suhu ja viipas kohale kelneri. Pitsa viidi minema. Varsti tuli järgmine pitsa ja kordus sama etendus, ainult et nüüd oli härra juba nähtavalt ärritunud (kõht ju tühi!) ja kelner päris murelik. Kolmandal korral läks pitsal ja kelneril õnneks paremini.

Järgmine hommik oli huvitav, sest hotelli kinni pannes oli valida 2 hommikusöögi vahel: continental või buffet. Kuna hinnavahe ei olnud väike, võtsime esimese, sest leidsime, et selle vaheraha eest võime sama hästi kusagil linna peal kohvi ja kooki süüa. Ja mis selgus? Oli ainult buffet :)
Vatikani-buss läks kohe hotelli vastast ja oli puupüsti täis. Parast meid mahtus kuidagi peale veel 1 naine. Varsti selgus ka, miks ta nii paaniliselt trügis - minu kõrval seisev daam sikutas äkki mu seljakotti ja ütles midagi kurjasti. Ja siis vabandavalt minule, et see viimasena bussi trüginud naine oli juba käe mu kotti jõudnud ajada! Hoiatas veel, et kuna sellel liinil sõidab palju turiste, tegutseb seal ka palju mustlasi. Õnneks oli mul kotis nii palju asju, et endalgi kulus rahakoti leidmisele üksjagu aega. Edaspidi igatahes hoidsin seda põuetaskus.

Peetri plats oli suur ja rahvast palju. Umbes pool tundi enne paavsti ilmumist marssisid kirikuesisele puhkpilliorkestrid ja kaardi- jm väelased. Üsna täpselt kell 12 ilmus rõdule paavst ja luges oma Urbi et Orbi pöördumise, rääkis lõppevast aastast (et oli raske ja majanduskriis jne) ja soovis tuhandes keeles häid jõule ja head uut aastat. Või vähemalt viiekümnes, eesti, maoori ja esperanto nende seas. Ukrainlasi oma lippudega oli rahva seas palju, poolakaid loomulikult, hispaanlasi, ja siis üks väike seltskond 'esperanto!'-plakatiga.

Neil oli vist paavstiga mingi oma värk, sest kui ma õigesti kuulsin / aru sain, oli esperantokeelne tervitus kavas üldse teist korda. Igatahes oli hea kuulda, et eesti keel tuli mehel hulga paremini välja kui soome või vene.
Laps ei oodanud seda keelte paabelit ja õnnistamist ära, vaid läks lähemalt uurima Castel Sant'Angelot ehk Hadrianuse mausoleumi (Dan Browni Angels and Demons mõju).

No ja siis oligi jõululõuna aeg käes. Kuna ilm oli soe, nõudis Lasse, et tema tahab istuda õues ja juua söögi kõrvale külma valget veini. Ja ta saigi oma tahtmise. Puravikurisotto oli kahtlast hallikaspruuni värvi, aga väga hea; artisokiga makaronitooted ka. Ja poole taldriku suurune snitsel samuti.