Täna olin koolitusel. Kohustuslik kolmepäevane selline, pealkiri Key Skills. Hommikupoolikul tegelesime networkinguga ja eneseanalüüsiga - pidime välja mõtlema ja pildina paberile panema metafoori 'minu tee Prüsselisse'. Kes joonistada kohe kuidagi ei tahtnud, need võisid ka laulda, tantsida või luuletuse kirjutada. Selliseid ei olnud. Ma korraks küll mõtlesin, et prooviks limerikku kirjutada, aga ei tulnud vaimu peale.
Kursus ise on küll a royal waste of time, kui Mihkli väljendit laenata. Ca 40 täisinimest mängib 3 päeva mingeid mänge ja koostab mingeid skeeme, eksju. Mina näiteks mõtlen ka ilma sellise kursuseta sellele, kuidas ma ikkagi siia olen sattunud ja mis sest asjast edasi saab.
Päeva helgem hetk oli see, kui iirlasest juhendaja küsis, mis vahe on pitsal ja muusikul (olles enne rääkinud, et on suure osa elust muusik olnud). Ei tea? Ma ka ei teadnud: A pizza can feed a family of four.
Ühes ülesandes pidime üles kirjutama, mida siiatulek on andnud/võtnud. Mina pakkusin ühe positiivse asjana välja mõnusa ja pehme kliima ja mind vaadati jälle kui segast. Nagu ükskord enne talve prantsuse keele tunnis, kui õppisime ilmast rääkima ja ma ütlesin, et siin on soe. Hispaanlased tõstsid kohe kisa, et hoopis külm ja kole on.
No comments:
Post a Comment