Jõululaupäev Melliehas

... mis hääldub umbes melliia. 7 tuhat elanikku, aga need jagunevad linnakese ja mitme ranna ja vahepealse maa vahele. Kirik, peatänav Triq Gorg Borg Olivier (endise peaministri auks) ja issake kui palju trepptänavaid! Poole päeva peal arvasid säärelihased, et aitab küll.
Maltalased võtavad jõule tõsiselt. Tänavatel mängivad valjuhääldid jõululaule (refräänina vähemalt kord poltunnis Last Christmas erinevates esitustes), kiriku ette linnaväljakule on üles pandud hiiglaslik telk, milles vana auto, mänguautomaadid, puulilaud, söögiletid ja muu peoks vajalik.
Telgi kõrval veidi elusloodust - puurides kalkunid, kanad-kuked ja varjualuses eesel.
Majad on piduehtes: kuused, kuuliehtes palmid, ustel jõulupärjad, akendel sõimestseenid ning rõdude küljes ronivad, rippuvad ja muidu päkapikud. Üks lahedamaid oli selline stiilne lendpäkapikk.
Majad on ehitatud kohalikust pehmest liivakivist ja ühtlaselt heledat liivavärvi. Peaaegu ainsad värvilisemad laigud on meie hotell ja veel mõned kollased-punased majad, mis üldist rahu rikuvad. Ja punane kirikukuppel. Muidu annavad majadele värvi aknaluugid ja uksed ning nimesildid - majade, mitte inimeste nimedega.
Lõunaooteks võtsime päikeselisel terrassil smuutid, lõunaks päikeselisel trepil sitsiilia pitsad (sellised pirukaks kokku keeratud). Aga õhtusöögi sõime sõsarhotellis kohe korraliku, mitmetunnise ja mitmekäigulise: isutekitajad lusikal ja klaasis, mitut sorti antipasti (singid, salatid ja muu), 3 sorti liha ja 1 sorti kala, juust ja puuviljad, koogid ja klaasimagustoidud... Kohalik vein on hea, nii punane kui valge.
Enne söömaasumist tuli teha pauk igaühe ette pandud paugukommiga, mille seest tuli välja kilest kroon, väike plastist asi (mina sain merihobu) ja nali. Näiteks selline: Small and wobbly in the pram? Baby jelly fish!
Õhtu nael oli aga see, kui Lasse sai viimaks toru otsa sõber Görani, kes oli koos naisega samuti Maltal, Vallettas. Mida meie teadsime, aga nemad ei teadnud, et meie seal oleme. (Tjah, ega me ise ka ju 24 tundi varem ei teadnud.) Nii et kui Lasse Görani smsi "jõulutervitused Maltalt" peale helistas ja ütles, et oleks tore lähematel päevadel kohtuda, oli vastuseks pikk paus ja siis, et oleks muidugi tore, aga nad on ju Maltal. Lasse on teadagi järjekindel ja arvas jätkuvalt, et homme-ülehomme võiks ikkagi kokku saada. Halloooo, me oleme Maltal ja tuleme tagasi Rootsi alles uuel aastal, tegi Göran asja selgemaks. Me ka, teatas seepeale Lasse. Ainult et ainult esmaspäevani, nii et millal kokku saame? Selle peale oli vastuseks homeeriline naer ja lepiti kokku, et sõidame järgmisel päeval neile külla.
Kell 11 õhtul läksime siis vaatama, mis kirikus toimub. Toimus kesköise jumalateenistuse soojenduskontsert, mida me kaua ei kuulanud, sest maltalased ilmselgelt ei ole laulurahvas. Vähemalt koorilaulu oma mitte...
Jõuluöö pole magamiseks, selgus varsti. Kell 12 andsid kellad esimese pikema kontserdi, millalgi pärast ühte järgmise ja kella kuue paiku hommikul uue päeva esimese, mis ei jäänud viimaseks.
See kollane terrassitelkidega suur maja on meie hotell Pergola. Kaks õuebasseini (liiga külmad, et ujuda) ja üks toabassein (28 kraadi, just paras). Spaa, kuhu me ei jõudnudki, sest nad panevad uksed juba 1630 kinni.