Petlik rahu

Sel ajal, kui tüüp laupäeva õhtupoolikul Stockholmi kesklinnas esmalt oma auto ja siis enda õhku lasi, olin mina sealt 4 peatust eemal Djurgårdeni silla juures Oskari kirikus ja kuulasin südamerahus Lucia-kontserti. Väga ilus oli, nii silmale kui kõrvale (kui üks üle kiriku laterdav lapsuke välja arvata... oleks see süüdimatu emme lähemal istunud, oleksin pärast kontserti läinud piletiraha tagasi nõudma). Kaks päris head koori (laste- ja noorte-) ja kaks dirigenti, kes vähemalt üht lugu kahekesi juhatasid. Sealjuures peaaegu pimedas kirikus, kus valgus tuli ainult küünaldest! Kavalasti oli ühele kätte antud helendav taktikepp, selline, nagu rahvaüritustel lastele müüakse, aga mitte roosa ega roheline. Lucial oli päris-küünaldega pärg peas ja sellepärast tema ei laulnud, vaid keskendus peahoidmisele. Kui viimane laul läbi sai, ütles koor 'puhhh!' ja kustutas küünlad.
Kontserdile ja tagasi sõitsime Sergeli samba juurest uue trammiga. Need on konduktoriga!
Kontsert lõppes umbes kell 5, paugud Drottninggatanil käisid veidi enne ja pärast viit... Ilmselt olime siis alles kirikus, sest ei kuulnud mitte kui midagi. Pärast kontserti käisime Sergeli-äärses H&Mis lapse tellitud kampsunit otsimas ja kõndisime siis pommipanijast paari kvartali kauguselt mööda bussi peale.
Kurjaks teevad sellised inimesed, ja kurvaks. Tahaks mõelda, et ta täitis kellegi käsku ja meelega otsis sellise tühja põiktänava, kus teisi inimesi polnud...
Pühapäeval tõusime enne kukke ja koitu (½ 9), et sadamas Vahuriga kokku saada. Ta tõi kohale hiljuti Tallinnast oksjonilt ostetud Eerik Haameri maali ja minu sooja talvemantli, värske InTime ja sokolaadi pealekauba. Tuli nagu jõuluvana! Pilt sobib oma kohale kui valatud, arvame meie. Diivan on justkui pildi pealt maha astunud, arvas Vahur seda pilti nähes.