Jälle nädal läind ja nädvah otsas...Reede õhtul panime imeks, et kõik ümberkaudsed õuesöögikohad olid viimse kohani täis. Isegi turu maheveinikioski äärne plats! No ja kui juba selline mölluõhtu, siis loomulikult ka meie alumistel naabritel.
Laupäeval hankisime Jacki juurest poolteist kilo lamba- ja loomahakkliha ja tegime 35 eriti küüslaugulist kotletti. Neid sõime pühap õhtul koos kartulipudru, suvalistest asjadest komponeeritud kastme, türgi ubade, tomati ja redistega. Ja Chiantiga. Jacki juures on alati nii vahva: poisid leti taga on heas tujus, laulavad, vilistavad, viskavad nalja, räägivad juttu ja jagavad head nõu. Ainsal tüdrukul oli näpp kõvasti kinni seotud.
Aga laupäeval premeerisime end hoopis Chez Leoni mullidega. Tegelikult oleks ka sparglit tahtnud, aga trükitud menüüs seda polnud ja kriiditahvli-menüü uudised avastasin alles siis, kui tellimus antud. Inimesel peavad ikka silmad igal pool olema. Kusjuures ka vanalinn oli puupüsti rahvast täis. Pärast saime lapse käest teada, et vikerkaare-inimesed olid paraadi pidanud.
Pühap käisime jällegi rongiga Belgiat avastamas. Poolel teel Charleroisse, üsna varsti pärast Waterlood on Vallooni linnake nimega Nivelles. Umbes Viljandi-suurune ja kenakene selline. Palju poode (pühap muidugi kinni) ja söögikohti (pärastlõunal muidugi kinni - aga me kavaldasime nad üle ja võtsime oma banaani kaasa!), vähe autosid, ilmatu suur seestpoolt remondis Püha Gertrudi kirik. See pühitseti sisse juba aastal 1046 ja on üks Maasi arhitektuuri pärle. Läänefassaad on, tõsi küll, pärast viimast sõda renoveeritud, aga pisemad tornid on 12. sajandist. Ühe torni küljes ripub kohalik vana toomas Jean de Nivelles ja lööb igal täistunnil kella.
Gertrud oli Merovingide majordoomuse (sisuliselt Frangi riigi tegelik valitseja, sest kuningat peeti siis - 7. saj - juba ilu pärast) Pippin I tütar ja kohaliku kloostri esimene abtiss. Kuna klooster oli kuulus ja palverändureid käis palju, ehitati kirikut muudkui suuremaks ja suuremaks, kuni kesklööv sai veidi üle 100m pikk!
Aga juhime tähelepanu sellele, et palverändurid pidid liikuma löövis edasi-tagasi, sest veel ei olnud leiutatud kooriümbriskäiku, mis võimaldanuks tekitada külalistest voolu ehk suunatud liikumise. Kooriümbriskäigu leiutas pisut hiljem geniaalne ehitusisand Suger, Pariisi lähedal olnud St-Denis' kloostri abt, pärast traagilist õnnetust oma kloostris ühe usupüha ajal, kus reliikviat näha tahtnud omasuguseid massiliselt surnuks trampisid; kloostrikiriku uuendamisesse ühendas ta veel mitu uudset stiilielementi (nagu teravkaare, suured aknad, kimppiilarid ja tugikaared) ja lõi sellega täiesti uue, gooti stiili. Kõigele lisaks kirjutas Suger hoolikalt üles kloostrikiriku ümberehitamise käigu (küll hoolikalt mainimata arhitekti nime). See kõige esimene kooriümbriskäik on [XIX saj restaureerimisest hoolimata] senini alles ja on huvitav vaadata, kes julgeb sinna Prantsusmaa suurima kuritegevusega asulasse sõita.
ReplyDelete