Tulnukad ja drott

Viimased kaks nädalavahetust Stockholmis olid kumbki omamoodi huvitavad.
Eelmine kord näitas telekas miskit Briti dokfilmi sellest, kuidas biitlid olla NLi niikaua õõnestanud, kuni see ükskord ära lagunes. Huvitav.
Seekord telekas midagi sama üllatavat ei pakkunud, küll aga elu ise. Käisime maal ja nägime ühe päevaga kahte hirvekarja kokku üle 20 hirvega, ühte põtra, paari metskitse, mitut põllutäit mitut sorti hanesid, aiatäit päkapikke ja paari tulnukat.Tulnukad uurisid, kuidas mesilased talve üle on elanud. Hästi olid.
Aiapäkapikud olid niisama kuulid, ilm ka. Selles mõttes, et tuuline. Maja nurga taga olime siiski nii varjus, et saime lõuna õues süüa: spargel, risoto ja lõhe.
Ja kuulsime rähni, korduvalt. Vahest põristas täna Tallinnas levitatud uudist lennufirma kohta? Saab näha, kas uuekese nimi suudetakse tõepoolest juuni alguseni salajas hoida... Kui kusagil äraarvamismäng käib, siis mina pakun JLi :)
Kuni tulnukad mesilas askeldasid, korjasime meie nõgest ja naati ja tegime neist õhtul sellise mõnusa supisöögi.
See oli ka teistmoodi, et lendasin hoopis SASiga ja Arlandale/-lt. Seekord rongid isegi käisid, kuigi reedel oli päeval mitu tükki vahele jäänd, sest vool kadund ära. Jälle. Täna oma lendu oodates aga nägin sellist kaunitari.
Seda sain ka kogemata teada, miks rootsi keeles kuninganna drottning on. Sest päris vanasti, nii viikingite aegu, enne päris-kuningaid olid neil pealikud, drottid. Ja kasutusel sõnapaar drott-drottning. Hiljem sai drottist kung, aga drottning jäi ikka alles. Jälle näide sellest, et naine kannab järjepidevust :)

Toskaana 4. päev 19. apr - San Gimignano

Kolmapäeval sõitsime omaenese tarkusest San Gimignanosse. Meie reisiraamat lubas, et seal näidatakse keskaegseid pilvelõhkujaid. Seda lubavad ilmselt paljud reisiraamatud, sest kui me kohale jõudsime, olid linnale lähemad parklad juba täis pargitud...
Aga järjekorras. Seekord valis tomtom sellise tee, mida ma kaardi pealt üles ei leidnud. Muidu ma püüdsin tal ikka sõidu ajal silma peal hoida, et ta meid päris metsa või mäkke ei viiks. Või noh, vist ikka leidsin ka, aga ei uskunud, et ta meiega nii teeb: kõigepealt viib mööda väikest kitsast igas suunas (sh üles-alla) käänulist ja rattureid täis teed põhja poole, et siis sealt mööda suurt teed tagasi lõuna poole Poggibonsisse tuua. See oli hästi kummaline tööstuslinn, mille juurest San G oli juba kiviga visata. Aga need ratturid, sa heldene aeg! Nädalaga nägime neid ikka tuhandeid - üksi, perega, trennigrupina... Kõige lahedam oli üks eelmisel päeval Montefioralle tee peal nähtud pere: väiksema lapse ratas esiratast pidi isa ratta raami küljes, nii et poiss väntas kaasa vaid siis, kui tuju; suurem tütar võttis aga mäge püsti sadulas, nagu päris.
Esimesed kahekordse linnamüüri sisse (st mitte müüri sisse vaid sellest sissepoole!) jäävad tänavad olid üsna inimtühjad ja idüllilised, aga see oli ka alles vaikne aedlinn.
Nii kui peatänava ühes otsas oleva kiriku esisele platsile välja jõudsime, algasid turistid.
Platsi servas seisvast autost sai osta värsket kala, aga ostjaid ei paistnud. Soe ilm ja kaugelt kohale sõitnud inimesed, kuhu sa selle kala paned. Pealegi polevat Toskaana kalamaa, rohkem ikka liha ja köögivilja oma.
Arupidavad turistid:
Lõunaks pitsalõiku söövad turistid (neist võtsime pärast eeskuju):
Jäätisesabas seisvad turistid:
Kuna meil olid tornid alles nägemata, siis jäätisesappa ei jäänud, kuigi lubati peaaegu et maailma parimat.
Tasapisi hakkasid majade vahelt paistma ka esimesed pilvelõhkujad. Oli tõesti sürr pilt!
Kunagisest 72 tornist on järel 14. Raamat väidab, et neid ehitasid rikkurid linna kaitseks (hmm? nii hea kõrge märklaud, eriti kui tihedalt koos) ja oma jõukuse näitamiseks (mida rikkam suguvõsa, seda kõrgem torn). Ja tehti seda umbes sel ajal, kui sakslased ja taanlased Eestis mürasid.
Lähedalt paistavad tornid välja justkui hullult ülemõõdulised korstnad. Just nagu Gotlandi kirikute tornid, mis ka tihti võimsamad kui kirik ise Mõnel tornil siin on küll aknad ka sees ja need on veidi vähem korstnalikud.
Tagasitee valisime ise. Suure tee vältimiseks lasime end viia otseteed Castellina in Chiantisse ja sealt oli juba lihtne. Lootsime mõnes mõnusas teeääres veinimõisas hilist lõunat süüa, aga leidsime ainult keraamikatöökodasid ning veini ja õli müügikohti.
Eelmisel päeval olime veidi enne Panzanot näinud kõrgal mäe otsas kirikutorni, nüüd läksime uurima, kas kiriku kõrval ka kõrts on. See oli vist küll nädala kõige järsem mägi. Kõrts küll, aga kinni. Veel oli seal miski majutusasutus ja vingelt pügatud aed.
Panzanos tormasime siis süüa otsima, aga linn oli pärastlõunaselt välja surnud. Ühe lahtise poe siiski leidsime ja sellest imearmsa müüa. Mu ettevaatliku küsimuse peale, kas ta inglise keelt räägib, sain vastuseks: natuke ikka - olen õpetaja!
Hotellis tagasi, tellisime kummalegi klaasi punast, taldrikud ja noad-kahvlid, katsime oliivipuude ja sireli vahel oleva laua ja nautisime elu.

Tänase uudise valguses

Lennujaamades oli nädalavahetusel turva täiesti punase peale keeratud.
Prüsselis lasti mul läätsevedeliku tehasepakendis pudel avada ja sisu endale käe peale tilgutada. Isegi väravanumbriga tehti trikke! Pardakaardi peale kirjutati A63, mis on ainult 5 väravat enne seda kõige viimast, kuhu tavaliselt meie omad paigutatakse. Kuna sinna on mitu km maad, kontrollisin tee peal mitme infotabloo pealt, kas ikka värav kehtib, aga seal ei antud muud teavet kui A. Igaks juhuks varusin siis pika A-koridori alguses teemoonaks topsi smuutit ja teise toorest köögivilja (sealtsamast smuutiletist - soovitan soojalt! porgand, kurk, kirsstomat ja lillkapsas). Jõudsin kohale ja lugesin ekraanilt mingit imelikku nime, Praha vist. Lähim tabloo ütles lahkelt, et minu oma läheb nüüd hoopis väravast A40. Mis on kõige esimene, isegi enne koridori ja smuutikaubandust. Kas tegi kurjaks? Ei, sest 8-tunnise tööl ja pooletunnise bussis istumise järel oli väike matk just see, mida vaja. Õnneks polnud ka ajaga kitsas, sest lend läks 10 minutit hiljem kui mul meeles, nii et olin ebatavaliselt vara kohal.

Ja pühapäeval otsiti pisikeses Brommas mu kotist välja ka peaaegu tühjad kreemituubid. Sellise koguse vastu pole juba aastaid kusagil peale kodumaa suurima lennujaama huvi tuntud.

Toskaana 3. päev 18. apr - Chianti veini- ja õlipiirkond

Teist päeva Panzanos alustasime sellega, et võtsime nööbist oma kenal hommikuvahetuse retseptsionistil (kelle eelmise päeva vinoteegi-soovitus oli läinud kümnesse) ja uurisime, mida ta soovitab meil järgmise paari päevaga Chiantis näha. Terase tüdrukuna alustas ta küsimusest, kas meile meeldivad suuremad või väiksemad kohad. Loomulikult väiksemad, mis talle ilmselgelt meeldis. Nii jäi valikust välja näireks Siena, ja kaardi peale said 3 lõunapoolset ja 2 põhjapoolset küla/linna.
Alustasime lõunapoolsetest kõige pisemast, Volpaiast.
Keskaegne kindlusküla päris kõrgel mäe otsas pakkus igas suunas vaateid viinamägedele ja küpressiridadele ning oli peaaegu autovaba. Ainsad õhurikkujad näisid olevat turistide autod ja karavanid ning keset küla tee-ehitusel müttavad masinad. Suuremalt jaolt oli küla siiski ainult jalakäijate päralt:
Kohe parkla kõrvalt leidsime mõnusa olemisega terrassiga restorani ja kuigi olime alles päeva esimeses sihtpunktis, otsustasime seal varajase lõuna süüa. Seente ja saiatükkidega supp ja pastatoit (mitte üldse al dente!) olid head, aga koha tõeline boonus oli seltskond...
Kõrvallauas võttis einet üksik teetööline, kes lahendas oma pooleliitrise veinikakahvini peaaegu ära juba enne toidu saabumist. Vahepeal suhtles pikalt parklas seisva kolleegiga - õnneks mobiilitsi, kuigi vestluskaaslane kuulis teda ilmselt ühtlaselt hästi telefonist ja otse läbi õhu. Meie kuulsime küll mõlemat võrdselt hästi. Teadmata jäi, kas mees läks lõunalt kohe tagasi tööle või tegi enne paaritunnise siesta. Loodetavasti see viimane variant.Teemehest teisel pool haris mees terrassi kõrval põllulappi. Käsitsi, aga mitte ei kaevanud hargi ega labida, vaid hakkis kartulikonksu moodi asjaga, mille harud tavalisest 2-3 korda pikemad. Mitte just väga jõudsalt edenev töö, aga ju neil on kasvuhooaeg nii pikk, et kiiret pole kuhugi.
Volpaia keskväljakul aga lehvis lipp sellises huvitavas hoidjas:
Järgmine siht oli Radda in Chianti, mis erilist muljet ei jätnud. Ka mitte just suur - alla 2000 elaniku, aga ei ilus ega romantiline.
Peatänaval natuke kaubandust, aga muidu ei midagi silmajäävat. Võib ju ka olla, et me ei sattunud õigetesse nurgatagustesse.
Kolmas lõunapoolne küla oli Castellina in Chianti, mille kindlus ja kirikud juba eemalt pilku püüdsid.
Juba etruskide ajal asutatud külas elab ligi 3000 inimest ja neil tundus hästi minevat. Oli suveniiri-, veini- ja õlipoode ja nii parasjagu turiste, et poed rahul ja tänavatel mahtus liikuma. Meie toetasime kaubandust ühe Veneetsia klaasist ripatsi ja postmarkide jagu.
Ühest aknaorvast vaatas välja selline kohalik kaunitar.
Kes teab, ehk oli rahul õnnestunud pesupäevaga... Pesu kuivas tänavate ääres ja kohal kõigis reisi jooksul nähtud külades ja linnades, välja arvatud Firenzes (nii musta õhu kätte ei maksa jah oma puhast pesu riputada). Kõige huvitavam meetod oli vast aknaluugi lippide peale reastud sokid.
Sellega oli lõunapoolsne tiir otsas (oluliselt kiiremini kui olime osanud oodata) ja sõitsime tagasi Panzanosse. Sellest põhja pool olid meie kavas Greve in Chianti ja Montefioralle kohe selle kohal mäe otsas. Olime hommikul hotellis uurinud. kas mõne küla juurde ka mõnusa jalutuskäigu saaks teha ja saanud soovituse jätta auto järgmise külakese juurde ja sealt jalgsi läbi oru Montefiorallesse minna. Õnneks ei leidunud juhatatud kohas autole head platsi, sest samal päeval tagasi mina küll poleks jõudnud... See matk oleks olnud hea mitu kilomeetrit päris korralikku mäge.
Montefioralle oli taas praktiliselt autovaba küla (auto sai jätta müüri taha parklasse) ja pärastlõunasel ajal ka peaaegu inimtühi. Rohkem kui pooletunnise tiiru jooksul nägime umbes kolme kohalikku ja ei ühtegi turisti. Küla on väikese mäe tipus mitmel "korrusel" ja täis võluvaid käike, kangialuseid ja tänavajuppe.
Ümber müüri kulgev tee aga on nii kitsas, et üks jupp oli fooride abil vahelduvvooluliseks tehtud ja sellest hoolimata oli tunne, et meie ees sõitev karavanauto ähvardab majaseina ja tee välismüüri vahele kinni kiiluda.
Kuigi pisike, väidab küla end olevat kuulsa maadeavastaja Amerigo Vespuzzi sünnikoha. Kusagil ringikujuliselt kulgeva peatänava ääres olla majagi veel püsti, väidab Google.
Meiega kaasas olnud ingliskeelne reisijuht ei väitnud isegi mitte seda, et selle nimega küla olemas on.
Vanasti, kui külas veel hobustega ringi liiguti, kasutati nende parkimiseks näiteks niisuguseid kinnitusi (jällegi peatänavalt leitud):
Kohe küla servas nägime ka, mismoodi viinamäge korras hoitakse. Puuderead on istutatud sellise vahega, et väiksem traktor seal vabalt askeldama mahub. Loogiline.
Järgmine (ja selle päeva viimane) peatuspaik oli Chianti veinipiikkonna pealinn Greve in Chianti, kus tomtom meid eelmisel päeval kiusanud oli. Panzanos selgus ka, miks: G. Verrazzano ja Case Sparse tänavad, mille järgi oma hotelli otsisime, on nii Greves kui ka Panzanos (ja ilmselt veel nii mõneski külas). Umbes nagu Uus ja Karja tänav Eestis.
Giovanni da Verrazzano on Greve kõige kuulsam poeg ja seisab siiani keskväljakul kõrgel postamendil ja meie käigu agal ka tänavakividele joonistatud kujul. Selgus, et järjekordne maadeavastaja, kes sai kuulsaks sellega, et leidis üles New Yorgi kandi. See koht oli minu ajaloo- ja geograafiaõpikutest ilmselt puudu - hea veel, et nüüdki teada sain.
Kuna lõunast oli pool päeva möödas ja õhtusöögiajani veel paar tundi vaja oodata, istusime maha platsiäärsesse kohvikusse ja ma käisin koogileti juurde uurimisretkel. Tundus hea koht. Kui kelner tuli, toimus umbes selline dialoog:
- teil on seal sellist õunastruudli moodi kooki, mis see on?
- õunastruudel.
- ja see teine, mis näeb välja nagu juustukook?
- see on juustukook...
Huvitav, kas ta kolleegidele midagi kommenteeris ka või on nad kõigega harjunud? Ma tundsin end ikka päris blondi moodi kohe. Aga mõlemad koogid olid väga maitsvad ja minu kaffe latte peal oli paar sentimeetrit imelist piimavahtu!
Selline näeb välja Greve keskväljak. Kolmes küljes armsate kaarte all ja taga kohvikud, restoranid, tekstiili-, naha- ja toidupoed. Neis viimastes saab soovi korral enne ostmist kaupa degusteerida ja kui veab, siis koguni toorainega lähemat tutvust sobitada.
Õhtust sõime Panzanos poolel teel kiriku juurde. Väga armas ja sõbralik restoran, lahke kelnerionu. Kuna päevaga oli päris palju energiat kaotsi läinud, valisin praeks osso buco ja sain peaaegu taldrikusuuruse ja 2-3 sentimeetri paksuse lehma jalalõigu, üdikont sees. Õnneks oli mõni koht natuke vintskeks jäänud, mis oli hea põhjus osa söömata jätta (muidu oleks tulnud mind auto juurde tagasi veeretada). Kartul ja köögivili muidugi lisaks. Lasse valik oli mõistlikum - pärlkana. Aga head olid mõlemad.

Toskaana 2. päev 17 apr - Panzano

Kui hommikul hotellist välja tsekkisime, saabusid kontorisse uued kunded Ja kohe uurima, kust oleme ja kuidas siin on. Olid kaks semu Austraaliast, kes tulnud Euroopasse rahulikumat loodust otsima kui nende viimase aasta tulest ja veest vaevatud kodumaal.
See pilt on hotelli parkimisplatsile unustatud rattast (ei tea, mis omanikust sai...).
Andsime siis tomtomile ülesande meie järgmine hotell üles otsida. Teadsime kaardi järgi, et asub kusagil Greve in Chianti ja Radda in Chianti vahel. Aadressist ei saanud masin hästi aru, mis ei ennustanud head. Kuni Greveni läks kõik siiski nagu lepse reega, siis teatas tomtomi malbe (nais)hääl, et tuleks ots ringi keerata. Sõitsime siis Grevesse tagasi ja proovisime uuesti teada anda, kuhu tahame - tüüp juhatas meid peatänavat pidi linna teise otsa ja teatas, et olemegi kohal. Kuidagi saime siiski õige teeotsa kätte ja sa mu jumal kui tihedalt seal maal neid hotelle, B&Bsid, agriturismuseid ja veinimõisaid on! Enne kui uuesti kahtlema jõudsime hakata, nägin õnneks esimest meie hotelli nimega silti: Relais Fattoria Valle. Ja siis õnneks ka viimast, kohe hotelli juures - muidu oleksime jälle pragada saand.
Majas on 13 tuba, restoran (kohutavalt külm - aga see oli ka ainus asi, mille üle nuriseda võis) ja palju salong-tube - terve esimene korrus (telekatuba, piljardituba (päris piljardiga ja seinatäie raamatutega), lugemistuba, baarituba; lisaks ilus suur salong 2. ja 3. korrusel. Ja igal korrusel puhvetkapil kommikausid! Maja oli ehitanud Firenze rikkur, kellel sealkandis oli koguni kaks maamaja - ka teises on nüüd hotell.Maja kõrval restorani suveterrass, maja taga korrus madalamal parkla ja sellest veel madalamal bassein ning ümberringi aed-park-oliivisalu. Veidi eemalt paistis küla - selgus, et see oligi seesama Panzano, mida tomtom ei tundnud.
Tuba (100€) sai seekord niisugune, ja nagu lisatekkide virnast aru võib saada, polnud sealgi küttega priisatud. Radika kruttimine ei andnud mingit tulemust (erinevalt eelmisest hotellist, kus ise sai sooja teha), aga õnneks lülitati õhtul majas küte sisse ja hommikul välja. Oskavad küll raha lugeda!
Eriti lahe oli lagi, sest elasime ülemisel korrusel katuse all.
Vastuvõtus oli väga armas ja asjalik tütarlaps, kes juhatas meile Panzanos kätte kohad, kus hästi süüa saab. Tema esimene valik oli enoteca, kus on vinge terrass vaatega meie hotellile ja head lihtsad toidud. Selle ülesleidmine tundus ka kõige lihtsam - kohe kiriku kõrval. Nii oligi, isegi inimesed ukse taga tulemas-minemas.
Terrass oli tõepoolest sulnis, ja ilmselgelt mitte ainult meie arvates. Kuni menüüd uurisime ja lauakatmist ootasime, avastas Lasse meie laua kõrval olevalt madalalt müürijupilt paar uudistajat.
Uudistajad olid sellised kaks rohelisekirjut sisalikku. Täiesti nagu minikrokodillid!
Stardiks said tomatibruschettad ja mitut masti marineeritud ja õlitatud köögiviljad. Ja kuna me olime targu auto hotelli maha jätnud, siis ka veidi kohalikku veini. Bruschettad olid teadagi head, aga need köögiviljad... neid ma sööksin vist kohe iga päev ja ära ka ei tüdineks.
Baklazaan, artisokk, imelik lapik sibul (sellist nägin pärast turul ka loomulikus olekus) ja päikeses kuivatatud tomat. Mitte selline, mis Eestis purgist tuleb, vaid mahe ja mahlane. Ja ega veini üle ka kurta ei saa, ikkagi veinibaar ja Chianti, need juba asja tunnevad. Mida edasi sõime, seda kahjuks ei mäleta :D
Kuna hotell oli täiesti silmaulatuses, uurisime ettekandja käest, kas me sinna mööda mõnda väiksemat teed pidi pääseme kui ennist kasutatud maantee. Tütarlaps arvas, et radu ju on, aga tema neid mööda küll ei läheks, sest org olla usse puha täis. Me otsustasime siiski vapralt selle riski võtta, et läheme läbi oru, aga trambime ja teeme nii kõva kisa, et ussid kartma löövad.
See pilt on tehtud enne teeleasumist. Ilmselt meetod töötas, sest ei näinud mitte ühtegi. Ka skorpione mitte - nende eest küll ei hoiatatud, aga guugeldades selgus, et need on vaat et tavalisemadki kui rästikud ja nastikud.
Tee läks esmalt läbi veinitalu (ei jäänud nende veini maitsema) ja siis piki viinapuuistanduse serva. Nii lähedal olin ma neile naljakatele puudele esimest korda.
Paar päeva hiljem hotelli ümbruses ringi kolades (seekord mööda väiksemat sorti teed, mitte põllumajandust) püüdsime mõistatada, mis on kirjas iga 50m järel tee ääres seisvatel siltidel (sellised olid ka Firenze küljealuse hotelli juurde viiva tee ääres).
Väike kaasasolev sõnaraamat pakkus, et midagi jahiteemalist. Äkki ei olnudki siis ussid mööda loodust kolades see kõige suurem oht...
Õhtuks sõime hotelli külmas restoranis risotot. Oli selline tavaline.