Maapaine

Sellepärast siis nimetataksegi seda rootsi keeles mitte maavärinaks vaid maapaindeks :P

Pilt on Stockholmi Metro-lehest ja raudtee Uus-Meremaalt Christchurchi lähedalt, kus maa 3. septembril... paindus. Teeparanduse käigus asendati looked 2 meetrit lühemate sirgete juppidega. Vägev, mis!?
Kuna see pilt tuleb ja läheb, nagu ise tahab, siis ka link lehele. Paindes rööpad on lk 6: http://www.metro.se/se/misc/pdf/2010-11-27/SESTO_2010-11-27.pdf

Nägin talve

Reedel lendasime Stockholmi. Laps ja ta hispaanlanna moega inglannast sõbrants tahtsid poodelda ja head sushit süüa, mina niisamuti rahulikku vaheldust ja palju magada. Ja sushit! Saingi, lisaks portsu väikseid piparkoogivorme ja minisuurusega taignarulli.
Brussels Airlinesi piloodilt rootsikeelset teadustust küll ei osanud oodata. Ükskord oli stjuuard, kes oskas öelda var så god ja tack så mycket ja hejdå, aga seekord oli ikka kohe päris rootslane kohe.
Kui maandusime, oli külma 10 kraadi ja tuul ja palju lund.
Laupäeval tegime esmalt kohustusliku tiiru Mälarstrand-Fjällgatan-loss-ooper-dramaten-NK. Viimane oli just avanud oma jõuluaknad ja rahvas tungles, nagu igal aastal.
Õhtul oli siis moedemonstratsioon: saapad, mütsid, sallid, kindad, kampsunid, paksud sukkpüksid... Lisaks kohalikust poest Marabou sokolaade, minnes Bromma pisikesest tax-freest mõned veel ja kaubareis oligi õnnestunud.
Tagasilennul istus mu ees hiinlase moega musta mütsiga vanamees, kes veel lennukiski mobiiliga rääkis ja seda siis pikalt luubiga uuris, enne kui taskusse pani. Ei paistnud sedamoodi, et välja oleks lülitanud. Ja tõepoolest - keset approachi hakkas telefon helisema! Ja siis piiksudes sõnumeid vastu võtma! Tüüp tegi hoolega nägu, et tema on üldse puu otsas... Mõtlesin c/c kohale kutsuda, aga kuna taadi pinginaaber seda ei teinud, siis ei hakanud ka mina torkima. Pealegi olin hiljaaegu lugenud piloodi väidet, et 1-2 töötavat mobiili ei tee suurt midagi, aga kui nende arv kümnele läheneb, võivad nad küll näiteks kõrgusmõõdiku sassi ajada. Ja mis siis saab, näidati Die Hard lennujaama-filmis. Järgmine kord olen ikka kategooriline.
Neljapäeval nägime Prüsselis ka esimesi lumesarnaseid asju, kui õhtul Bozari kontserdile läksime. Orffi tahaks nüüd eestlaste esituses kuulda, võrdluseks.

Tahavad teada

Tänane PM E24 lubas näidata uue Opel Corsa pilte.
Aga ei näidanud, hoopis miski küsitlusleht ilmus.
Algus oli sorav:
Kasutame seda infot, et muuta E24 paremaks uudistekeskkonnaks ning reklaamid asjakohasemaks ja teile huvipakkuvamaks. Vastamine võtab aega vaid mõne minuti ja on anonüümne.
Edasi oli juba vähem sorav.
Milliseid järgmistest tegevusi plaanite järgmise 6 kuu jooksul?
Andke andeks, aga kui te tahate minult mõni minut aega saada, siis kulutage ise sama palju ja lugege oma laused enne avaldamist läbi!
Vastusevariandid:
Mõne oma laenu refinantseerimist teisest pangast
Kodu remontida
Osta paat, mootorpaat või kaater
Kasutada juriidilist nõustajat
ja veel mõned maisemad tegevused nagu osta telekas või auto (uus või kasutatud).
Siis tulid mõned viisakad ja väljapeetud (Teie-vormis!) küsimused töökoha ja ameti kohta, kuni äkki semulikult:
Millisel järgmistest positsioonidest töötad?
Järgmisena võeti ette eraelu:
Kui sageli tarbite kvaliteetset veini/konjakit vm kangemat alkohoolset jooki?
Palun mis ajast on kvaliteetne vein kangem alkohoolne jook? Siis on paljud siinsed õlled ka? Aga muidu - tänan küsimast, korra nädalas ikka.
Kui tihti käite kontserditel?
Kontserditel? Tüüpsõna on vaat : vaaditel? Palun võtke keeletoimetaja tööle tagasi, pretty please.
Lõpuks jõuti asja juurde:
Millisesse vahemikku jääb Teie isiklik igakuine keskmine neto (kätte) sissetulek?
Millisesse vahemikku jääb Teie pere igakuine keskmine neto sissetulek?
Edasi uuriti, kui palju jääb meile vaba raha pärast kõigi kohustuste täitmist ja kus me seda hoiame. Kodus?
Siis mõned küsimused valvsuse uinutamiseks: vanus, sugu jne...
Milline on Teie kõrgeim haridus?
(Hmm, tõepoolest?)
Ja kõige lõpuks:
Kus te elate?
Et siis ma räägin teile, kus ma töötan, palju teenin, mille peale kulutan ja kui palju üle või puudu jääb (ei taibanud vaadata, kas selline variant ka oli), ja kõige tipuks annan aadressi?
Tõe huvides - aadressi ei pidanud siiski kirjutama, lihtsalt loetelust tuli valida üks järgnevatest variantidest: Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, mõnes muus linnas, asulas, maal, välismaal, mujal (palun täpsustage).
Huvitav, kus oleks see 'mujal'? Kuu peal? Prüsselis?
Sest siin on ka teinekord ikka täiesti ebamaine. Täna selgus näiteks, et kohalik pank ei pea Eesti ID-kaarti ega passi mitte millekski. Vähemalt isikut tõendavaks dokumendiks mitte. Euroopa Kohus, appi!

Turumutt

Ükskord ostsin meie reedeselt turult prooviks paari juustu. Üks maitses eriti hästi ja õnneks olin selle nime ka meelde jätnud: Tomme.
Reedel läksin siis turule jõudes sama juustuleti juurde... Selgus, et seal on kõik juustud Tommed! Nime teist poolt on ka vaja! Teiste juustumüüjate juures sama lugu. Kõige lemmikum nägi välja Tomme de Savoie, seda ostsingi. Sai küll õige.
Oo, ja ühe leti peal nägin kahte ahjupasteedipotti! Seekord sain neist hooga mööda (tuli meelde, et külmkapis on pakk poe-oma), aga järgmisel korral tahan sealt tükki. Äkki on sama hea kui provence'i prantslaste oma.

Naabripoisid

Reede õhtul käisime ületee-naabrite juurest, Iiri lihapoest hakkliha ostmas. Seal poes müüakse päris-liha: black angust ja lammast ja... Kaks müüjaselli sättisid letis vorste ja lihasid korda, ise laulsid letitagusele muusikamasinale kaasa. Nii nunnud! Laupäeval tegime siis kotlette, 15 tükki peterselliga ja 12 ilma. Suurem osa läks sügavkülma.

Ja pühapäeval vaatasime elutoa akna peal, kuidas poe kõrvale pargitud ülipikast külmutus-veoautost tassiti poodi 6 seakeret. Nad siis ikka teevadki ise neid vorste ja pirukaid ja asju! Vau!

Pühapäeva õhtul kuulasime Prüsseli vanalinnas eesti jazzi. Tanel Rubeni kvintett oli siin käimas. Jõudsime esimese loo ajal kohale ja saime viimased 2 kohta - loomulikult mu töö-toanaaber Merle lauas, kuhu keegid olid tulemata jätnud. Eesti maailm on ikka kole väike. Pärast läksime üle raekoja platsi bussi peale. Majadele ja akendele oli juba hakanud tulesid tekkima ja kuusk püsti aetud. Tallil rookatuski peaaegu peal, varsti kolivad lambad-eeslid sisse. Nädalavahetuseks lubatakse lund!

Tervureni linnulaat

Tervurenis on alati tore käia, ilusa ilmaga veel eriti. Juba trammisõit sinna on eriline: esmalt Tervureni maantee äärsed ilusad majad, siis Woluwe park ja tiigid ja totrate tornikestega villad ja lõpuks pikk sõit metsavahel.

Seekord oli trammis paar parmu, kes mingis slaavi keeles sõbralikud püüdsid olla, ja paar turisti, kes Aafrika muuseumi tahtsid ja esimese paari peatuse järel ärevaks muutusid. Kohalikke muidugi ka, ja meiesuguseid.
Meid neegrid ei huvitanud, läksime otse parki ja sattusime sellise linnulaada peale. Heldus, millised hääled neil hanedel on! Ja kui uudishimulikud! Hanesid oli kahte sorti peaga - muhuga ja ilma. Äkki kodune vägivald? Kus on loomakaitsjate silmad? Lõpuks läksid tüübid mitmes jaos laiali, üks osa küla suunas, teine metsa poole. Meie ka.
Mets on kahjuks suure osa värvist kaotanud, ainult mõned ilusad värvilised laigud on järel.
Näiteks selline.
Lõpuks tuli kohviisu ja läksime tiikide otsas olevasse söögikohta. Selle pildi järgi võiks ju arvata, et nende menüüs on kukesupp, aga näe ei olnudki.
Oli hoopis kannibali-toast ja õunastruudel, mis tegelikult oli pehme põhjaga lahtine õunakook. Mõtlesin korra, et kui arve tuuakse, siis teatan, et me pole mingit struudlit saanud-söönud, aga teenindus oli selleks liiga hea.

Banaanikala

Nüüd jälle käes... parim aeg papagoide vaatamiseks. Paar nädalat tagasi oli vaher terrassi ääres veel ilus kollane. Siis tuli kõva tuul, siis nädala jagu vihma ja selle järel räige vihm. Tänane leht kirjutas, et kohati oli läinud nädalavahetusel ruutmeetrile maha sadanud 74 liitrit. Mõni ime siis, et isegi Brüsseli kanal üle hakkas ajama. Vaher on nüüd täiesti lehevaba ja see suur puu kaugemal vasakul, mis siin veel veidi rohelist näitab, samuti. Selle otsas istuvad igal hommikul ja õhtul papagoid ja kisavad mis kole. Nüüd siis näeb neid ka.

PS Lugejate tungival nõudmisel: eelmise postituse esimene pilt on loomulikult tervitustega Piretile!

Rahulik ja vihmane

Nädalavahetuseks ähvardati tervele Belgiale anda 4-tilga-vihma (harilikult näitab kohalik ilmateade 2 tilka ja sellestki piisab), niisiis võtsime kavva kunstimuuseumi. Esimene üllatus oli majja sisenev inimvool ja kassasabad - ju siis olid ka teised ilmateadet või taevast vaadanud.Teine üllatus oli Hieronymus Boschi psühhedeeliline maal. Stseenile lisas natuke juurde ka maali ees sügavas embuses seisev ja selle (maali, mitte embuse) üle elavalt arutav meespaar. Natuke samas stiilis, aga vähem ulmeline oli üks Bruegelitest oma uisutajate ja muudega.
Kolmas üllatus oli see, et Rubensi figuurid ei ole nii rubenslikult volüümikad midagi, vähemalt suure osa nüüdisaegsetega võrreldes.
Kui vanema osaga ühele poole olime saanud ja otsisime teed uuema kunsti juurde, ütles muuseumitädi parajasti teistele täiesti autentse allo'-allo' aktsendiga: De döör in de midl ov de rüm. Võtsime siis ka selle dööri.
Eelmisel nädvah avastasime jälle asukohamaad. Käisime peaaegu Tartu-suuruses Mechelenis, mis jääb rumalasti Antwerpeni-tee peale, nii et kergelt sinna ei satu. Poodlemiseks sobib linn peaaegu sama hästi kui Antwerpen, söömiseks ja imetlemiseks ka.
Linn on maailmale andnud kuulsad Malines'i (paiga prantsuskeelse nime järgi) kellad, vene k malinovõje kolokola, millest lauldud laule ja kirjutatud luulet. Peterburi Peeter-Pauli katedraalis näiteks on niisugused. 49 kella ripub püha Rumboldi katedraali tornis ja mängib peaaegu vahetpidamata.
Prügiautodest ainult tuleb eemale hoida. Sattusime Bruuli tänaval ühe sellise sappa - mööda ei pääsenud, maha ei saand jääda ja põiktänavad ka ei kutsunud... haises nagu koll.
Igas viisakas Belgia linnas on jõgi, nii siingi. Mänguasjamuuseum ja technopolis (väidetavalt vinge), paar paleed (ühes neist õppis mõne aja Anne Boleyn), vähemalt 8 kirikut ja lihtsalt ilusaid tänavaid on. Raekoja platsil on ühe maja katusel kukk ja teisel siga!
Ühe kohaliku õlle nimi on Maneblusser (kuukustutaja) linnakodaniku auks, kes kunagi ammu häire tõstis, sest pidas kuuvalgust katedraalitornil kahjutuleks ja kõik see linn tormas kohale seda kustutama.
Kõrvale võib võtta näiteks paksu vahvli. See pilt on spetsiaalselt tervitusega Triinule.

Valed liistud

Läinud nädalal muutus internets aeglaseks ja nädvah hangus enam-vähem täiesti ära. Sellele vanale hädale lisaks siis, et minule saadetud paberi peal oleva koodiga ei õnnestu mitte kellelgi mitte ühegi arvutiga wifistuda. Laps eile juba peaaegu sai, kast ekraanil lubas, et konnektib meie võrguga... aga siis tuli järgmine kast ja ütles, et vist ikka on mingi viga külges.
Helistasin siis täna teenusepakkujale. See seletas kõigepealt, et aeglane on sellepärast, et kuu maht on ära kulutatud (mulle lubati, et selle paketi eest võib 32 ööpäeva jutti filme vaadata, või peaaegu nii), aga et sellest saab üle, kui nende kodulehelt 5 euro eest ports juurde osta. No mis võiks lihtsam olla, eks? Aga koduleht nõuab registreerumist. Registreerun. Lisaks kliendinumbrile, e-posti aadressile, paroolile, nimele, sünniajale ja juuksevärvile küsitakse lõpuks veel arve kuupäeva ja aktiveerimiskoodi. Õnneks pakutakse viimastele ka seletust: kliendiks hakkamisel saatsid nad 3 lk paberit, kus peal need on. Leidsin, sisestasin. Ütles, et ei sobi, sest kehtivad 4 kuud, aga mööda on läinud natuke üle aasta! Ja mida ma nüüd siis tegema pean, eh?
Wifiga läks õnneks paremini. Poolel teel kadus meil küll ühendus ära (ka telefoni-, sest ma helistasin skaibi pealt), aga õnneks helistas tüüp varsti tagasi ja me viisime asja edukalt lõpule. Vahepeal jõudsin ka ise sinna tagasi helistada, aga sattusin mingi täielise kretiini otsa, kes hakatuseks teatas, et wifi-abi on üleüldse tasu eest, ei saanud mu täiesti selgest inglise keelest aru ja jagas üldse täiesti jaburaid korraldusi. Hea, et ma ei jõudnud neid täitma hakata.
Sellele toredale tüübile oli igatahes kannatust antud. Selle koha peal, kui ma olin vale koha lahti teinud ja sealt väga vajaliku ära kustutanud, oli siiski kuulda, kuidas ta sügavalt sisse-välja hingas, enne kui ütles endiselt rahuliku häälega: Now listen very carefully...

Lingvistilist

Järsku hakkas tööd tulema: vähemalt 8 lk musta teksti päevas, väiksemaid juppe lisaks. Sellest rabamisest (või siis vihmast) hakkas selg valutama.
Eelmine kord soovitas ülemus lahkelt, et mine ripu natuke trepikäsipuu küljes, see aitab. Kui nüüd suhtlus oleks toimunud inglise keeles, siis oleks see võinud kõlada näiteks: "Go hang yourself!" :D

Pikad pühad

Ega siis pikkadel pühadel saa lasta niisama raisku minna. 1 päev puhkust lisaks ja 5 päeva Eestis käimiseks olemas. Selle ajaga jõudis vaher terrassi kõrval kuldkollaseks minna.
Reedeõhtune reisi algus oli tülikas. Bussis istusid meie lähedal teine teisel pool tagumist ust (1 tagapool ust, teine eespool; vahemaa vähemalt 2m) 2 vist leedulast, kes terve tee rääkisid. Täiel häälel, et jutt mootorist üle käiks. Millega neil vähimatki probleemi polnud. Ma arvan, et bussijuht kuulis oma kabiini ka viimast kui sõna.
Lennukis istusin pärast väikest vangerdust Tõnu Lelumehega kõrvuti ja klatsisime igasugu inimesi. (Palun luksunutelt vabandust.)
Laupäeval pediküür, massaaz, Suva sokipood (nad ajavad mu veel pankrotti), tore pooltund vanaisa Antsu juubelil (Raimond on meheks ja tütre saanud!) ja soe sõbralik paartund estlaini-jõuguga yasuragis.
Pühapäev-esmaspäev Viljandis. Endla hotelli soovitan kõigile, kel Viljandis öömaja vaja. Vaikne, puhas, sõbralik (eriti hind), hommikupuder väga hea, aga kohv võiks kangem olla. Ja mis teema selle kollase sildiga L-teega on igal pool? Kas nad maksavad peale?
Näitasin emale ette oma uurimistöö ja sain tasuks kümmekond uut nime. Selgus, et vanatädi Maria, kelle ma arvasin väga noores eas ära surnud olevat (personaalraamatus on lahkunud/surnud lahtrisse midagi 1897. a. kohta kirjutatud, aga aru ei saa ja ma uskusin kohe kõige hullemat) oli hoopis mehele läinud ja pojagi saanud. Ja et vanatädi Juuli Wilhelmine poja Augusti (kes on mu tädi Maimu ristiisa) tütar Anne on maademahhinaator Villu naine (kui ikka veel on?).
Surnuaias käisime ka, et hingedepäevaks isale küünal panna. Pärast läksime vennanaise vanemate haualt läbi. Seal olid pojengid nutsus vastu maad, aga ära ei saanud lõigata, sest polnud, millega. Proovisime siis lihtsalt natuke viisakamalt sättida, kui mööda läks kalmistuvaht ja mühatas käigu pealt, et lõigata tuleb, mitte nalja teha. Kääre pole, hõikasin talle järele. Mees rääkis veel midagi, mida me keegi ei kuulnud... Läksin siis tööriistakuuri järele, et ehk annabki talt mingi riist välja kaubelda. Ei saanud ma suudki lahti, kui tüüp ulatas tagantkätt hekikäärid ja käskis samasse kohta tagasi tuua. Aga kui ma poleks talle järele läinud? Oleks ilmselt arvanud, et on ikka mugavad, ja vast koguni ise kohale toonud.
Enne ärasõitu tegin üllatusvisiidi PM Merlele. Leppisime kokku, et keegi peaks tuleval suvel korraldama kursuse kokkusaamise (ikkagi 30 a kohtumisest ja 25 a lahkuminekust), aga täpsustamata jäi, kes just. Loogiliselt võttes Tartu-omad. Huvitav, kuidas nad sellest teada saavad?
Teisipäeval imestasime, millise kõrge külalise puhul Rävala pst nii paksult politseid täis on nagu Prüssel Ülemkogu ajal, helikopter taevas ja puha. Pärast uudistest kuulsime, et kõrgeaulised eurod jõudsid linna.
Õhtul läks Lasse ära Stockholmi ja mina Triinu juurde kvaliteetaega veetma: sõime pikalt reklaamitud müstikakooki (külmalt parem!) ja rääkisime elust ja inimestest.
Eile jõudsin lõpuks ka oma massööri juurde, siis kontorist läbi ja õhtuks tagasi sooja Prüsselisse. Kell 9 õhtul 15 kraadi, see meile meeldib.
Bussis oli jälle imelik mees. Nägi välja nagu vana hiinlane ja kui tahtis üsna täis bussis inimesest mööda pääseda, ütles "Ühh!". Ja siis veel korra, nõudlikumalt. Toimis.
Sellise laari söögikraami vedasin Eestist kaasa. Meetrite kaupa ukse- ja aknatihendeid ja mikroahju toidukupli veel lisaks. Võiks arvata, et siin on nälg või midagi.