Kirjanduslik

Ma muidu loen nüüd õhtuti Tammsaaret. Tea kas see on ka ealine iseärasus nagu juurte otsimine suguvõsast? Esiteks võtsin ette Tõe ja õiguse IV osa, selle Indreku ja Karini oma (lapse kohustuslik kirjandus). Masendav ikka, kuidas sajandiga mitte kui midagi muutunud pole. Nüüd olen V kallal, III on ka veel Prüsselis varuks, siis tuleb kaugemalt vaadata.

Aga klassika vahepeal premeerin end tükikestega Millenniumist, seekord eesti keeles: 2. raamat, kolmikmõrv ja lesbilised satanistid. See, milles ma Lisbethi salakorteri nimesildiga (V. Kulla) rahul polnud, sest mu meelest on õige hoopis S. Summa. Nüüd näen, et lisaks on mitme ettevõtte nõukogust tehtud juhatus. Ja siis selline lõik laohoones toimuvast võitlusstseenist: Paolo Roberto lendas nagu labakinnas läbi ukseaugu tagasi. Ta maandus raske põntsuga puutaburettide virna vastu ja raputas pead. Otsekohe tundis ta verd mööda nägu alla voolavat.
Puutaburetid... siis ilmselt mööbliladu? Taburetid virnas? Aga miks nad raskelt põntsuvad, mitte raginal ei purune, kui suur mees neile suure hooga otsa lendab? Sest et need on hoopis virna laotud euroalused. Rootsi keeles on mõlemad 'pall'.

Piltmõistatuse vastuse võib vist ka ära öelda ja Malta-euro oma hoiupõrsasse lasta.
Kivi oli see, tuulest ja vihmast puretud liivakivi Gozol Victoria tsitadelli müüris. Sellest kivist on ehitatud kõik majad ja kindlused Maltal. Nii pehme, et saab lõigata ja voolida, aga kahurikuul seda ei purusta, vaid jääb lihtsalt sisse kinni.
Siin pildil on Maltal avastatud automark.