Teistmoodi jõul

Algul oli idee minna jõuluks kuhugi, kus on soe. Näiteks Maltale. Uurimisel selgus siiski, et lendudega ei ole kõige paremini ja Malta-mõttest sai Rooma, ja mõte sai teoks.
24. lõuna ajal lendasime sinna ja 27. õhtupoolikul tagasi. Selle aja sisse mahtus päris palju. Hotell (www.hotelquirinale.com) oli suur, ilus, vana ja heas kohas, via Nazionale Termini-poolses otsas. Trevi, Veneetsia plats, Pantheon, Kolosseum ja Foorum olid jalgsikäigu kaugusel. Tegelikult ka Vatikan, kuigi sinna sõitsime miskipärast puupüsti täis bussis.
Ilmad rõõmustasid - 1. pühal Vatikanis Peetri platsil oli päikese käes vähemalt 20 kraadi. Järgmine päev Kolosseumis oli küll jahe ja vihmane, aga see-eest huvitav. Viimasel, pühapäeval oli päike jälle väljas ja poed pärast pikki pühi lahti. Muuseumidesse ei läinud, kolasime niisama mööda linna ja astusime sisse tee peale jäävatesse kirikutesse. Pantheon oli kahjuks kinni, aga uste vahel parasjagu lai piilupragu, nii et nägime ära kuulsa augu selle laes.
Kuuskesid oli, aga rohkem oli palme. vihmavarju-kujulisi seedreid ja apelsini-mandarini-sidrunipuid. Ja kuidas need lõhnasid!

Inimene õpib

Haa!
Sain just aru, kuidas siia pilte saab riputada.
Ei olegi raketiteadus...
Nüüd te alles hakkate nägema!

Talv terrassil

Selline näeb välja talv meie terrassil.
Terrass ise jätkub pildi serva taga paremale umbes sama palju kui pildi peale jäi. Seal nurga taga on grill ja veel 2 tooli.
Need tutsakad on/olid krüsanteemid, kollane ja lilla. Poleks talv tulnud, oleksid nad edasi, vähemalt see lilla.

Pidu jätkub!

Nagu oligi karta - kool on ka homme kinni, sest liiklusolud olla äärmiselt ohtlikud.
Ja teisipäeva kohta tehakse otsus homme. See oleks juba peaaegu naeruväärne, kui nad üheks viimaseks päevaks lapsed kooli ajaksid.

Talv

Mis juhtub, kui ööga sajab ligi 10 cm lund ja enne lõunat hakkab veel päriselt sadama?
Mööda meie tänavat sõidavad nädalavahetusel vähemalt 3 liini bussid, neist 1 lennujaama. Esimest sellist nägin pärast nelja, aga ega sellest midagi polnudki - lennukid ka ei liikunud mitu tundi. Rongid olevat siiski sõitnud. Autosid eriti ei liigu, inimesi ka mitte.
Tegin pärast lõunat tiiru õues. Mõnus trenn oli läbi lume sumbata. Üks neeger sumpas ka, vastassuunas. Ardenni jäägrite pargis, kus reedeti turgu peetakse, mängisid suured ja väikesed lumesõda ja tegid memmesid. Ambiorix' pargis oli püsti vähemalt 15 lumememme ja lapsed sõitsid kelguga mäekesest alla. Imelik - kahel olid päris korralikud puust kelgud. Ja teistel kõigest papilatakas. Elu on ikka ebaõiglane :)
Üks auto ja tema juht ei saanud kuidagi üksmeelele. Rataste järgi võis arvata, et juht eelistanuks keerata vasakule, aga auto läks otsustavalt otse. Õnneks oli ka seal tänav.
Nägin kolme musta kollase nokaga lindu - ilmselt musträstad? Esimene neist piiksus väga mõtlikult. Tihaseid nägin ja kuulsin ka, need laulavad siin hoopis teisiti kui Eestis. Ja kaua! Õhtul võib neid kuulda veel pärast ühtteist ja hommikul juba pimedas.
Ühte sushi-kohta nägin. Uurisin parajasti nende menüüd ja hindu (et neil ka häbi ei ole - kõige väiksem number oli 31!), kui möödus üks paar ja mees nentis kaaslasele selges eesti keeles, et see koht on nädalavahetusel kinni.
Õhtul tegin terrassilaua peale lumepallidest laterna, aga sai vist ehitusveaga, sest küünal põles seal sees napilt 10 minutit. Siis tuli tuul ja puhus ära. Ei viitsi tuulega jonni ka ajada.

Naine mustas

Täna nägin keset Brüsseli linna mustas täiskattes muhameedlannat korralikult mehe kõrval kõndimas. Ainult silmade kohal oli kitsas pilu - imelik, et sinna ei olnud seda loorilaadset katet ette pandud. Võib-olla oli tal nii hea ja soe?
Mõni aeg tagasi ootas metroos meie lähedal rongi grupp ainult poolenisti kaetud nooremas keskeas naisi. Neid vaadates arvas Lasse, et burka-parandžaa ei olegi mõnel juhul nii halb riietus :)

Rõõmukisa

Kell pool kaksteist tuli lapse toast rõõmukisa ja mind suunati kooli kodulehele, kus seisis:

Neige

jeudi 17/12, 23h20

En raison du verglas et de la neige, l'école sera fermée demain vendredi 18/12/2009.

Millest isegi inimene, kes muidu prantsuse keelt sugugi mõista ei taha, sai aru, et kool on homme kinni (ja bioloogia B-test lükkub järgmisesse nädalasse!).

Handyman

Majaomanikul on remondi- ja ehitusmees Edward. Lahendus igale probleemile on: helista Edwardile! Hea soovitus, aga vaatamata nimele räägib Edward inglise keeles vast paarkümmend sõna...
Sügisel käis Edward korteris asju korda seadmas. Tegime enne nimekirja puudujääkidest, kuhu Lasse nõudmisel sai ka riidekapi uks, mis ei seisnud kinni muidu kui ukse vahele pandud kokkuvolditud paberi abil. Mis oli väga tüütu. Ma püüdsin küll rääkida, et uks vajub lahti sellepärast, et kapp on ettepoole kaldu, sest maja on vana (1904) ja põrand viltu ja selle vastu on isegi Edward võimetu.
Näitasin siis Edwardile, et näedsa, uks ei seisa kinni. Tema noogutas arusaavalt ja näitas kehakeele abil, et sellepärast ei seisa, et kapp on kaldu :) Millest mina sain aru nii, et ta ei võta sellega mitte midagi ette; Lasse oli kindel, et kui räägitud, küll siis ka korda saab. Ja kellel oli õigus?
Kui Edward oli ära läinud, voltisin paberist paraja paksusega tüki, teipisin selle sobivale kohale ja voilà - uks seisab siiani kinni.
Teisest uksest rääkides - kas ainult mulle tundub, et siin pildil ei ole kõik korras?

5½ lehte

Eile arvutasin kolleegi soovituse peale välja, kui palju ma pean iga päev keskmiselt tõlkima pikast dokumendist, millega mind õnnistati: 127 lk ja tähtaeg 2. veebruar. Tulemuseks sain 5,5 - siis jääb veel päev ülevaatamiseks, päev-paar toimetamiseks ja pool päeva parandamiseks. Seni (2 päevaga) püsin graafikus, koguni 1 lk-ga plussis.
Lisaks tulevad üsna iga päev väiksed kiired tööd tänaseks-homseks, nii 1-3 lk päeva kohta. Huvitav kas ma sel moel jõuan varsti üksuse keskmise lähedale? Seni olen sellest ca 2 lk maas.
Tänase tööga oli huvitav olukord: füüsilisi lehekülgi 3, aga tõlgitavaid 4 :)
Täna oli tööl üldse huvitav, sest nõukogu streikis. Esmaspäeva hommikupoolikul oli hoiatus-, nüüd siis päris-streik. Juba eile manitseti täna üldse koju jääma ja hommikul olid ukse peal karmid mehed, kellele üldse ei meeldinud, et üks osa inimesi neid mänge kaasa ei mängi. Kogu üksusest oli kohal üle 10 inimese, seega umbes pooled. Ilmselt on eestlased ühed kehvemad streikijad Euroopas. Maja peal nägin veel lätlasi, ungarlasi, lõunapoolseid slaavlasi, iirlasi... Ei ole mõistus igalt poolt otsa saanud.

Kuidas nad seda teevad?

Üleeile hakkas jälle selg valutama. Niipalju siis sellest paremast kliimast :) (Täna saabus sellele vist ka seletus - ilm muutus ja lund hakkas sadama. Laia ja ilusat.)
Sõin mitmekaupa Ibumetiini - ei aidanud. Kleepisin peale pipraplaastrid ja läksin üle kangema rohu peale - ikka valutas. Tööl valutas, pärast tööd prantsuse keeles valutas (korra isegi mõtlesin, et ei lähegi kohale, aga kus sa saad), pärast prantsuse keelt Eesti esinduses jõuluglögil-verivorstil valutas. Täna jätkas samas vaimus. Pärast tööd läksin hiina massaazi - õnneks oli keegi känseldanud ja kella viieks augu tekitanud - ja nii kui ma nende uksest sisse astusin, kadus valu ega pole seni (6 tundi) tagasi tulnud. Järgmine kord võiks proovida, kas ilma massaazita on sama mõju, hoiaks kõvasti kokku...

Oskavad inimesed elada...

Teisipäeval pärast pooleteisenädalast puhkust oli töö e-kast posti täis, suuremalt jaolt üha ärevama tooniga läkitused ametiühingutelt, sest on oht, et järgmisel aastal palku ei indekseeritagi ja see on ju ennekuulmatu häbematus... Lõunalauas selgus, et olin vist läbi lugemata ära kustutanud ka ametist lahkuva M. Solana kutse tulla teisipäeva õhtul teda ära saatma. Kui ma ikka olin sellise saanud :) Õnneks oli kutse kõigile-kõigile kolleegidele ka nõukogu veebilehel, nii et tundsin end ikkagi kutsutuna ja läksin kohale.
Koht oli Juubelipargi automuuseum, kus lisaks sadadele muudele iludustele on parajasti ka 100-aastaseks saanud Bugatti erinäitus. Menüü oli muljetavaldav. Tervitusveini kõrvale väikesed ampsud väga kiiresti liikuvatelt kandikutelt; oleks võinud arvata, et nende kandjatel käib võistlus selle peale, kes suudab läbida saali nii, et kandik võimalikult täis jääks. Siis õhtu nael - Solana lahkumiskõne. Sellelt mehelt (või tema tiimilt) on paljudel õppida. 2-3 minutit inglise ja teist samapalju prantsuse keeles ja kõik oluline oli öeldud: et tal on olnud au ja rõõm ja et ilma nii suurepäraste kolleegideta ei oleks ta mitte midagi suutnud teha. Ja saigi rahvas toidulettide äärde jaguneda. Austrid, foie gras, külm ja soe lõhe pisikeste pannkookidega, juustulaud, kümmet sorti minikoogid... Kui õhtul Lassele rääkisin, ohkas ta ainult, et niimoodi siis prassitaksegi maksumaksja raha eest. Ma siis tänasin oma lahket maksumaksjat meeldiva õhtu eest.
Autode vahel räägiti loomulikult ka palgast ja esmaspäeva hommikuks kavandatavast streigist. Saime kuulda, et palga ülespoole indekseerimine ei ole üldse palgatõus... Huvitav, kas sama loogika kehtib ka vastassuunas, et allapoole indekseerimine ei ole palgalangus?
Esmaspäeva õhtul on järgmine pidustus - uute inimeste tervitamise ja lahkuvate ärasaatmise oma. Karta on, et see erineb eelmisest nagu öö ja päev. Kui just Solana ise üks lahkujatest ei ole :)

Kolmekaupa

Belgias on imelik komme müüa asju kolmekaupa. Kui mitte kuue-. Käärid, kustukummid ja teibid näiteks on kolmekaupa, mõned saiad niisamuti. Ja eripakkumisel moosipurgid. Ja kaustikud. Igavesti säiliv piim on kuuestes pakkides, justkui õlu.
Käisin eile apteegis ja ostsin ibuprofeeni, sest otsa oli saanud. Mõtlesin, et võtan siis juba 2 tükki, ühe kotti ja teise rohulaekasse. Karbid tundusid küll imelikult suured. Kodus selgus, miks: kummaski oli harjumuspärase 1 lehe asemel 3! Nüüd on mitu kuud hooletu, sest siinse kliimaga ei kipu selg sama tihti valutama kui Tallinnas.
Paar nädalat tagasi tegi küll haiget, siis käisin meie tänava hiina massaazi keskusest abi otsimas. Tellisin üldmassaazi, aga see seisnes enamjaolt vähem ja rohkem valusate punktide vajutamises. Mitu korda oli nii valus, et oleks tahtnud midagi/kedagi hammustada. Neil on menüüs ka punktide ja kanalite mõjutamine - ei julge mõeldagi, mis tunne see võib olla. Aga massaaz toimis - valud läksid ja jäid!

Saagu soojus!

Nädalase puhkuse vahest suurim saavutus on see, et vannitoa radiaator läks soojaks. Minu teene on see küll vaid selles osas, et ma komponeerisin ja saatsin meistrimees Edwardile prantsuskeelse smsi, millest ta aru sai, kohale tuli ja 5 minutit termostaadi kallal nokitses :)
Paar nädalat varem lootis ta veel, et aitab ka õhu väljalaskmine (hah, nagu me ei oleks seda juba ise proovinud!), aga palus lahkudes, et ma jälgiksin (regarde), kas sai korda ja kui ei, siis annaksin talle teada. Kui siiani olin saanud Edwardiga suhelda ainult läbi ingliskeelse majaperemehe, siis seekord sain hakkama ilma tema abita. Lahe!
Kui seni hoidsime vannitoa ust lahti, et sooja sisse lasta, siis nüüd on vastupidi... Ei julge termostaati kruttida ka - äkki jookseb jälle kinni ja läheb külmaks tagasi. Vastu talve seda küll ei tahaks.

Personaalne teenindus

Verviersis oli Spa-rongini ligi tund aega ja lõunaaeg, niisiis vaatasime ringi, kus süüa kiire lõuna. Kohe jaamahoone vastast leidsime väljariputatud menüü, kus oli kala, vähemalt 10 sorti mulle ja muud head. Ainus probleem, et uks tundus täiesti lukus olevat. Õnneks märkasin noolt, mis juhatas järgmise ukseni, mis oli selline tavaline majauks, aga viis siiski restorani.
Koht oli peaaegu inimtühi - enne meid oli 1 daam - aga kohe meie järel tuli esmalt 1 mees ja siis 1 paar 2 väikese koeraga. Koos menüüga toodi oliivid ja klaasid makaronisalatiga - seda pole siin enne ega pärast juhtunud :) Tundus olevat pereüritus, kus vanaisa haldas teenindust, pojapoeg serveeris (üsna esimesi päevi vist, käed alles värisesid) ja vanaema tegi keldrikorrusel köögis süüa - seda nägi koridoriaknast. Kui me väljas menüüd lugesime ja aru pidasime, siis need seal sees ilmselt jälgisid meid ja hoidsid pöidlaid, et me ikka sisse astuksime...
Kuna forell oleks võtnud ca 20 min aega ja mullid poole vähem (selgus prantsuse(!)keelses arutelus omanikuga), võtsime viimased - kahe peale 1 portsu, nagu tavaliselt. Ma ei saa aru, kuidas kohalikud jaksavad terve poti ühe peale ära süüa... Karbid olid väga head ja väga suured ja meie laua juures seina peal oli raamitud ajaleheartikkel nende mitut sorti mullidest - ju siis kiidulugu :) Taustaks mängiti prantsuse diskopoppi, sellist klassikalist 70.-80. aastate oma, ilmselt vanaisa valik.
Peremees käis küsimas, kuidas meile maitseb ja kas kõik on hästi ja kui me ära läksime, siis tuli ja jättis kättpidi hüvasti ja tänas, et me ta juurde tulime. Nii armas!
Oleks pühapäeval tagasiteel ka rongidega mingi jama olnud ja aega palju, oleksime sinna kindlasti jälle lõunale läinud. Paraku käisid rongid plaanipidi ja pidime piirduma jaamabaarist (need on ikka igal pool üsna ühesugused; meenus, et Viljandi oma nimi oli mingil ajal väga sobivalt Dead End) ostetud ardenni singiga võileibadega.

Rongid

Laupäevane Spa-reis algas sellega, et 10:01 väljuma pidanud rong, mis pidi meid Verviersi viima, lükati edasi esmalt 10 min, siis teadmata ajaks, siis 50 min ja 57 min... rohkem ei näinud, sest läksime samas suunas sõitva Liège'i-rongi peale, mis ka ca 30 min hilines - et parem varblane peos... Sellega seoses on ikka pagana hea, et me elame lennujaama bussiliini ääres, sest imelikul kombel näivad bussid siin kindlamalt graafikus püsivat kui rongid - vahest sellepärast, et ronge on rohkem.
Rongidega on siin nii, et kuna neid on palju, siis müüakse pileteid lihtsalt siit sinna (ja tagasi), mitte konkreetsele rongile (v a thalys jt kiirrongid). Mis tähendab suhteliselt suur vabadust :) Ja üle 65aastased sõidavad Belgia piires nädalalõputi hinnaga 5 eurot edasi-tagasi (kehtib sama päeva piires). Kuna meie tulime Spast tagasi järgmisel päeval, ostsime sellise pileti kummakski päevaks eraldi ja Lasse kasutas neid üheotsapiletitena (mis tuli ca poole odavam kui minu 'weekend return', mis on poole odavam kui täishinnaga pilet - mis mõnus matemaatikaülesanne siit sai!).
Liège'ist läks kohe varsti rong Verviersi, aga seal tuli ligi tund oodata kohalikku Spa-rongi. See koosnes 2 vagunist: 1. klassi oma ja 2. klassi oma. Meie sõitsime lihtsate inimestena selles teises :) Selle vahepealse tunni sees jõudsime süüa kiire, kuid meeldejääva lõuna.
Tagasireis oli vähem huvitav, sest läks täpselt plaanipidi: 14.50 Spa-Verviers ja 15.34 Ververs-Brüssel, kohal 16.59.

Spas spaas

Eelmise nädala puhkasin raskest tööst. Puhkuse lõpetasime nädalalõpuga spaas, ja kui juba spaa, siis loomulikult Spas. Seda enam, et lõunapoolsetes provintsides oli seni käimata.
Kolleegilt sain hotellisoovituse ja hotellist leidsin sobiva paketi (1 öö hotellis, 1 päev termides ja 1 õhtusöök). Hotell (radisson blu palace) oligi väga hea, lisaks on sel mägiraudteega otseühendus mäe otsas olevate termidega - mis tähendab, et sinna saab minna vannimantlis (mis oli toas) ja sussides (mis tuli 2e eest osta). Mägi ise on vähemalt sama järsk ja kõrge kui suusahüppajate oma. Hotell on hästi ehitatud - isegi naabertoast ei kostnud ühtegi häält, koridorist rääkimata. Ja kui telekas mängis, kostis selle hääl vannitoas valjemini kui toas, sest nad olid kraanikausi alla valjuhääldi pannud. Mis veel huvitav - hotelli personal (isegi toakoristajad) tundus olevat kohalik, mitte sisserännanud. Ja tube nr 13 ei ole - meie vastas olid kõrvuti 311 ja 315.
Õhtusöök oli suurepärane: meie paketis oli 3-käiguline ja iga käigu jaoks oli 3 valikut. Kõige parem oli hirvehautis sampinjonide, sibula ja rosinatega, selle järel magustoit (küpsetatud pirn, kook ja jäätisepall) ja siis kala, mis oli ka väga hea.
Kui hotell sai hindeks 9 (siin on koolis 10-pallisüsteem), siis termid 6,5. Reklaamitud 800 m2 sise- ja välisbasseini olid küll soojad (32 kraadi) ja veemassaazitorudega-jugadega, aga mitte midagi nii erilist. Saunu oli 2 - türgi ja 'soome' 80-kraadine, kus kohalikud vapralt laval puhisesid. Siis oli veel miski metsarahu-ruum, kus sai hämaruses lesides linnulaulu kuulata, ja infrapuna-lampidega lebola, mis minu jaoks liiga külm tundus. Ja päris sooja (36-38 kraadist) basseini ei olnudki :( See oleks hinnet kohe 2 palli võrra tõstnud.
Linn ise on selline armas väike - ca 10 tuh inimest, keskel mõned suured ja ilusad vanad majad (kasiino, mis väidab end olevat maailma vanima; vanad termid), mõned natuke nooremad ja mitte nii ilusad (kirik, 1885) ja siis palju vanu armsaid maju, mille vahel koledad 1960ndate kastid. Ühes suures ja ilusas majas tegutseb briti poiste internaatkool, kui usaldada silte ja mu prantsuse keelt. (Ma kujutasin ette, kuidas isad Inglismaal poegi ähvardavad, et kui sa end kohe kätte ei võta ja korralikuks ei hakka, siis ma saadan su Spasse internaatkooli...)
Palju hotelle ja restorane - näha, et linn elab siiani oma vana kuulsuse najal. Kuna ilm oli kehva ja sadas, siis tervisevetel ei käinud - linnas on muidu mitu kohta, kus end veejoomisega turgutada saab, tuntuim Peeter Suure kraan (Pouhon Pierre le Grand). Ümberringi Ardennid (A. hobuseid ei näinud, ainult tavalisi, ja lehmi ka); tegime jalutuskäigu linnalähedase järve juurde (Lac de Warfaaz) ja saime peaaegu et värske õhu mürgistuse. Väheke parema ilmaga oleks võinud järve ümber tiiru teha ja soojal ajal jällegi vesijalgrattal sõidu järve peal.

Mis kergelt tuleb...

Mis ise tuleb, see ise läheb - või oli see vastupidi...
Wireless igatahes läks ise ära. Proovisin mitu korda installeerinud firmast meilitsi abi saada, aga ei saand targemaks. Lõpuks võtsin jälle jalad selga ja läksin B-firma kontorisse, et tehnik koju tellida - ei saa, oli vastus. Nende juurest saab tehnikut ainult sisselülitamiseks, edasi tuleb suhelda tehnilise toega.
Helistasin. Õnneks oli ingl k automaatvastaja, mis ütles, kas vajutada 1, 2 või hoopis 5. Vajutasin 3 (internet) ja kuulasin järgmised 35 min muusikat... Õnneks tulin selle peale, et samal ajal saab ju ka skaipida - seal vajutasin 5 (muud probleemid) ja oligi 5 minuti pärast onu toru otsas. Kui kuulis, et mul on mure internetiga, ütles, et ei saa aita, aga ühendab kolleegile... Jõudsin juba mõelda, et satun jälle mingisse mega-järjekorda, kui oligi järgmine mees torus. Ja tehniku sain kohe järgmiseks hommikuks. Tuli, proovis mitmel moel ühendust taastada, ütles, et ei saa mitte millestki aru ja vahetas lõpuks modemi välja. Mis tähendas, et kõik mulle meilitsi tulnud soovitused-õpetused ei saanudki toimida!