Suusasõit

Jaanuari teine pool oli Stockholmis talviselt kaunis - jää, härmatis ja lumi. Aknaalune jää koguni nii paks ja tugev, et väike hokiplats lükati puhtaks ja lapsed lasti peale. Üksikud uisutajad uisutasid ja üksikud laevad sõitsid ka mööda. Ruumi jagus kõigile!

Västerbron on ikka igas olukorras ilus. Nii tugev jää siiski veel polnud, et oleks saand selleni jääretke korraldada nagu ükstalv enne.

 Ükspäev käisime uusi suuski proovimas. Päike ja 8 külmakraadi, tuult suurt polnud - nii et üsna ideaalsed olud. Lasse oli mitu aastat rääkinud, kui palju on tänapäeva määrimisvabad plastsuusad paremad kui need vanad puulauad, millega ma 25 aastat tagasi viimati sõitsin. Tühjagi, neis oludes küll mitte. Võimalik, et ongi veidi liiga pehmed suusad saanud, selle võimaluse eest poeneiu hoiatas. Väikestel laskumistel igatahes hakkas miski seal all pidurdama ja mine siis tee kindlaks, kas see oli suusk, nagu minule tundus, või külm lumi ja lai saabas, mida usub Lasse. Ta tegi mõned päevad hiljem sama ringi 0kraadi juures ja libisemine oli kohe teine olnud. Aga raja lõppu me jõudsime!

Koju jõudes avastasime, et neli hullu kalameest on ära perforeerinud me majaesise jää. Lugesin kokku 130 auku, aga paljud jäid kindlasti ka välja. Järgmisel päeval tulid tagasi ja jätkasid poolelijäänud tööd. Kalapüük  käis nii, et teeb mees ühe augu ja laseb õngenööri sisse. Siis astub 5 meetrit eemale, teeb uue augu ja laseb jälle nööri sisse. Ja nii edasi. No ja siis läheb ja tirib jälle välja - ikka meetrite kaupa seda nööri.

No ja siis tuli sula ja peletas nii uisutajad, hokitajad kui ka kalamehed. Asemele tulid jälle laevad.

 

Reeded

Kaks jaanuaris Tallinnas oldud reedet olid teistsugused kui teised...
Esimesel aitasin tütrekesel viimased asjad uude Pelgulinna-pessa vedada ja kui ta mööblimaja kandis autost lahkus, jättis pöidla autoukse vahele. Kisa, veri maas ja autol... ma pole traumapunktidega sõber, nii et pakkisin lapse jälle autosse ja tõin tagasi koju. Mingit mittekleepuvat haavakatet (mitu päeva hiljem alles sain aru, et sel on 2 poolt - mittekleepuv ja see teine; ei teagi, kumbapidi see sinna pöidlale sai) ja teipi leidsin kapivarudest, valuvaigistit ka ja ööseks julges laps ikka uude koju minna.

Alles 2-3 päeva hiljem julges pöidla pealt katte ära võtta, aga mitte tulemust vaadata. Sättis hoopis arvuti kaamerasilma ette ja ma siis üle skaibi kirjeldasin seda lillakirjut pilti. Musta tooni õnneks polnud, küüs oli alles (ja on siiani) ja üldse oli olukord kolm korda parem kui ma kartsin.

Nojah. Nädal hiljem siis jälle reede ja hoopis teist laadi elamus, siinsamas väikses Rimis. Pildistamist vääriv olukord, ja nagu ikka sellistel puhkudel pole fotokat taskus. Et mis siis? 3 tööriietes tüüpi seisavad, pead kuklas, ümber riiuliterivi otsas seisva õllekapi - selle, mis jahutab. Ja kapi otsas askeldab blond tütarlaps laest kappi suunduvate juhtmete kallal. Jah, ei ole maailm enam see, mis vanasti...