Mais teadagi heal aastal mitu pikka nädalavahetust (meil siin ju ka 9. mai vabaks antud, et Euroopa ühtsust ikka tugevalt tähistada saaks) ja seda vabadust tuleb reisimiseks kasutada. Mina pakkusin välja Aacheni, Strasbourgi ja Maastrichti, aga Lasse oli karm: kuni Kölnis käimata ja katedraal nägemata, ei näe ka Karl Suure jalajälgi, Gutenbergi linna ega Maastrichti kriteeriume.
Enne aga käisime Eesti esinduses, kus rahvale näidati Eesti ELiga ühinemise lepingut. On ikka matsakas! Süüa-juua ja lõõtsalugusid pakuti ka, sest ühinemisest möödus 10 aastat ja arvati, et see on hea põhjus pidu panna. Peol tegi Lasse lähemat tutvust Põltsamaa sinepiga. Grill-liha juures oli kausike sildiga 'sinepikaste' ja vaatamata mu hoiatusele (sest vilunud silm ütleb ju värvi järgi ära, kui kange üks värk on) võttis ta kohe paar lusikatäit taldrikule ja sellest lahkelt esimesele lihatükile, ja jäi siis üllatunult õhku ahmima. Liha oli tegelikult väga hea!
Kölni sõitsime rongiga ja kohapeal selgus, et katedraali nägemiseks oleks piisanud ka veerandtunnisest vahepeatusest teel mõnda väiksemasse ja mõnusamasse linna, sest katedraal ja rongijaam seisavad täiesti kõrvuti. Või noh, kui seestpoolt ka tahta uurida, siis tunnisest. Meil aga oli hotell kinni pandud ja puha...
Panime siis kohvrid sinna maha ja kõmpisime tagasi katedraali suunas. Tee peal nägime ühte ägedat vanakraamipoodi, ühte pikka kringliletti, Šveigi võõrastemaja ja überpikka järjekorda ühe poe ukse taga. Miskit uut hilbupoodi avati ja järjekorra jaoks oli ülejäänud tänavast metallpiirdega eraldatud kvartalipikkune ja paari meetri laiune koridor.
Vanalinnast on järel need majad... või siis on need vanade eeskujul uuesti üles ehitatud ja kenaks värvitud, sest peale sõda oli sealkandis vist ainsana püsti seesama kuulus katedraal.
Sööma sattusime muudkui ühte ja samasse kohta jalakäijate tänaval. Õigemini läksime sinna teisel päeval tagasi sellepärast, et esimesel korral ei pand tähele, et neil menüüs ka röstlid olid. Tähele panime alles siis, kui need kõrvallauda toodi.
Kellapoes käisin ka, täpsemalt käokellapoes.
Aga see kaunis asi on Kölni ooperimaja. Loodetavasti on tal sisemise iluga paremini läinud kui välisega. Rongijaam on igatahes soliidsem.
Aga see katedraal oli jah võimas. Ja ikka täielik ime, et ta suures sõjas peaaegu puutumata jäi, kui kogu ümbrus varemeteks muudeti.
Enne aga käisime Eesti esinduses, kus rahvale näidati Eesti ELiga ühinemise lepingut. On ikka matsakas! Süüa-juua ja lõõtsalugusid pakuti ka, sest ühinemisest möödus 10 aastat ja arvati, et see on hea põhjus pidu panna. Peol tegi Lasse lähemat tutvust Põltsamaa sinepiga. Grill-liha juures oli kausike sildiga 'sinepikaste' ja vaatamata mu hoiatusele (sest vilunud silm ütleb ju värvi järgi ära, kui kange üks värk on) võttis ta kohe paar lusikatäit taldrikule ja sellest lahkelt esimesele lihatükile, ja jäi siis üllatunult õhku ahmima. Liha oli tegelikult väga hea!
Kölni sõitsime rongiga ja kohapeal selgus, et katedraali nägemiseks oleks piisanud ka veerandtunnisest vahepeatusest teel mõnda väiksemasse ja mõnusamasse linna, sest katedraal ja rongijaam seisavad täiesti kõrvuti. Või noh, kui seestpoolt ka tahta uurida, siis tunnisest. Meil aga oli hotell kinni pandud ja puha...
Panime siis kohvrid sinna maha ja kõmpisime tagasi katedraali suunas. Tee peal nägime ühte ägedat vanakraamipoodi, ühte pikka kringliletti, Šveigi võõrastemaja ja überpikka järjekorda ühe poe ukse taga. Miskit uut hilbupoodi avati ja järjekorra jaoks oli ülejäänud tänavast metallpiirdega eraldatud kvartalipikkune ja paari meetri laiune koridor.
Naljakaid-armsaid skulptuure nägime ka, ja remondis klaasikonteinerit.
