Huvitav hommik

Täna ärkasin mürtsu peale. Siis hakkas tänavalt kõva häält kostma ja mis selgus? Meie (fooriga!) tänavanurgal saanud politseiauto kokku bussiga, nii et terve tänav oli neid täis ja järgmised bussid sattusid lõksu ja pidid end sellest välja tagurdama. Üks tagurdas peaaegu otsa politseinikule, kes bussi taga seistes üritas bussijuhile peatumiseks märku anda. Palju tsirkust ühesõnaga!

Äike, kuri Ferrari ja ABBA

Nii, pool puhkust on veel kirjutamata, aga vahepeale natuke ka päris-elu.
Prüsselis õitsevad jälle roosid, vähemalt kolmandat korda sel suvel. Aga ilm on jahe, tulles oli 20 ümber, nüüd alla selle. Ja muudkui sajab, eriti äikest! Üks õhtu hakkas 1/2 12 peale ja madistas pool ööd; teine päev läks kell 10 hommikul tagasi pimedaks ja vihma kallas nii palju, et pargitud autode rattad kadusid silmnähtava kiirusega. Peaaegu sama hull kui Irene NYCi jõudes. Kõige nõmedam äike oli läinud reedel, see tegi esimesed kõvad kärgatused kell 07.22 ja ajas mu tund aega liiga vara üles.
Inimesed tulevad järjest puhkuselt, nii et kommikandik tööl on stabiilselt täis ja nõrgematel või maiamatel natuuridel päris probleem. Minul õnneks sellega pole, on hoopis puusadega. Need valutavad juba mitu päeva, kusjuures mitte ühest kohast. Äkki on see jooksva, mis käib mööda luid ja liikmeid? Esmasp saab õnneks pilatese-trennil suvepuhkus läbi, ehk on sellest abi.
Üllatusega sain teada, et mu istuv eluviis siin polegi teab mis istuv. Tööle on 1 km, koju 1,3 (sest siis lähen ma teist teed pidi) ja kuna meie maja söökla on suvepuhkusel, siis tuleb lõunat hankides 1-1,5 km lisaks. Kui veel poes ka käia, ongi 10000 sammu käes.

Eile oli lahe päev. Kõigepealt olime niisama kodus ja lugesime. Siis tegime tiiru juubeliparki, sest seal näeb peaaegu alati midagi huvitavat. Nii oligi: automuuseumi ette oli pargitud imelik hästi madal ja suht nurgeline sinine auto. Läksime lähemalt uurima - Ferrari. Juhi istmel oli miski imelik karvatuust, mis äkitselt minikoeraks muutus ja meie peale klähvima hakkas. Hästi koomiline. Ja nagu kiuste polnud mul fotokat taskus.
Siis tegime kohalikus brasseriis St.Hubert varase õhtusöögi ja proovisime nende mulle. Polnud üldse pahad, eriti koorega potitäis. Kuigi ka koore ja küüslaugu omad ei jäänud kaugele maha. Kõigepealt küsisime igaks juhuks, kas neil üldse mulle on, sest läinud sügisel, kui T&P sinna viisin, olid menüüs ainult teo kombel küpsetatud. Seekord teatas kelner, et otse loomulikult on mullid nende spetsialiteet ja tõepoolest oli neid menüüs 6 sorti. Ja friikartulid sinna kõrvale olid nagu peab - parajalt paksud, seest pehmed ja pealt krõbedad. Kui me nagu ikka poole pealt oma maitseid tahtsime vahetada, tormas ligi kelner ja haaras me käest mullipotid. Jahmunult teatasime nagu ühest suust, et ei ole veel lõpetanud, mispeale kelner hämmingusse sattus ja ütles, et ega ta meie mulle endale tahtnudki võtta vaid need meie ees ringi tõsta. (Vanasti Tartus tuli Kasekese restoranis küll väga ettevaatlik olla, et kauemaks jutustama ei jää, sest siis võis pooleldi söödud supp või praad laua pealt vaikselt kaduda.) Nojah, natuke hiljem kostis igatahes köögist homeerilist naeru.
Ja täna hommikul nägin ma viimase asjana unes ABBAt! Olid kõik neli ühes kohas koos ja mina ka sealsamas, viskasime nalja ja ajasime juttu. Agneta veel küsis, kas ma ikka tean, et ta miljonär on. Ainult miljonär, panin mina imeks. Siis ma hakkasin laeva check-ini hiljaks jääma ja pidin minema tormama, aga lubasin, et kui maha jään, tulen tagasi. Sellise mõjuga kohalikud mullid.

Kohtumised

Pärast Tartut tegime taas tiiru Viljandisse marjapõõsastesse ja oapeenardesse. Need Viljandi-Pärnu ja Viljandi-Tartu otsad mulle meeldivad. Hea tee ja nii lühike, et tüütuks ei muutu. Sel suvel saime moosi ilma keetmiseta - vahetasime lihtsalt korjatud sõstrad ja portsu suhkrut ema tehtud moosipurkide vastu. Kokku 10. Elegantne!
Viljandist tabasin Leila ja Sandori lapsepõlvemajast Kremlist remonditöödelt. Nii näeb välja Eesti-Ungari segatiimi tapeedipanek: kontroll hingab kogu aeg kuklasse.
Kerstiga seekord kokku ei saanudki, sest ta oli totaalselt haigeks jäänud. Ajasin ta ärevusse mõttega, et äkki sai mere ääres puugi käest mingi paha haiguse. Hiljem selgus, et oli hoopis Viljandist saadud hepatiit. Meie oleme targu vaktsineeritud, juba eelmise Läti-puhangu aegu.
Tallinnas oli veel kaks olulist kohtumist, juuksuri ja hambaarstiga. Viimane oli kolinud (ega nimetanud seda aega kinni pannes poole sõnagagi), nii et kui ma enda kohta väga aegsasti, 5minutise ajavaruga kohale jõudsin ja aknalt silti lugesin, hakkas päris kiire. Õnneks on autos Tallinna kaart, aga kahjuks ei ole ma suurem asi orienteeruja. Eelmise patsiendi hammastega läks pikemalt, nii et jõudsin. Ja minu omadega läks jälle lühemalt, nii et arst jõudis jälle ajagraafikusse tagasi.

Armsaid kohtumisi oli seekord Eestis üldse palju. Tartus tegime pärast kontserti tiiru raekoja platsile ja nägin eemalt, et Prüsselis elav kunstnik Margus astub apteegi uksest sisse. Jõudsime mõned meetrid edasi jalutada, kui üks mees ütles tütrele: mine jookse ja vaata, kas see oli Margus. Mispeale ma kinnitasin kõrvalt: oli küll! Ootasime siis Marguse ära ja ajasime sõna juttu - nad olid meid kusjuures päeval varemgi linna peal näinud, autoga mööda sõites.
Ühel õhtul Kalamajas kõndides kostis aga äkki eestpoolt üllatunud "Marve?!" ja vastu jalutasid endised kolleegid Marko ja Toomas, mõlemal poeg ja pall kaasas. Olid teel Kalamaja pargi mänguväljakule. Oh seda rõõmu ootamatust jällenägemisest!

Imelik asi

Mu blogile on suvel tekkinud austaja, keda ma (ära) ei tunne. Keegi Tiiu. Mida sellisel puhul tehakse? Ollakse kirjutamisel poliitiliselt ja ka muidu eriti korrektne?
Ehk on abi sellest, kui palun austajal kommentaaride koha peal oma isikut veidike tutvustada, saladuselt katet kergitada?

25 aastat

Tallinnas võtsime mõned päevad üsna vaikselt ja mõnusalt. Meisterdasin portsu värskeid hapukurke, käisime kosmeetiku juures nägusid hooldamas ja Järvel õlivahetuses ja madratsipoes. Lisaks pikendasin veel aastaks status quod. Nii et kellel külas käimata, kuid soov Euroopa keskpunkti tulla, see hakaku heaga plaane tegema! Laupäeval oli see päev aastas, kui Tuukri tänaval ujuda ja aerutada sai ja enne õhtut ei tulnud mõttessegi toast välja minna. Õhtul see-eest tegime tiiru Lennusadamasse ja mõõtsin kultuurikilomeetril oma sammud ära, et sammulugeja õigeks seadistada. Nii armas, et nad jätavad ka õhtusel ajal merepoolse jalgvärava lahti, nii et rahvas saab vaadata, kui kaugel angaarid on või niisama kai peal kõndida. Ja inimesi muudkui tuleb!
Pühapäeval, viimasel juulil oli järjekordne ajalooline päev. Mu ülikoolikursus sai Tartus kokku, esimest korda pärast lõpetamist 25 aastat tagasi. 21 pluss kursuse juhendaja pole halb saavutus. Hirmus armas oli jälle näha ja väga oleks tahtnud teiega kauem koos olla ja rohkem rääkida! Seltskond sai eriti kirju ja huvitav tänu sellele, et me olime absoluutselt mittediskrimineerivad ja kutsusime kohale kõik, kes 5 aasta jooksul meie kursuse nimekirjas olid olnud.
Meie tuba oli esindatud nii täielikult kui üldse võimalik, sest Anne oli vähemalt minu mõtetes küll kogu aeg kohal. (Millest tuleb meelde, et tädi Maarale on siiani helistamata ja jutustamata.) Ja selle pildi järgi kipun arvama, et on aeg anda juuksurile voli jälle natuke ka värvidega vallatleda.
Käisime koos tiiru Toomel ja Päntris (tubadesse ega koridoridessegi ei pääsenud - kõik puha lukus) ja raamatukogu juures. Siis istusime ülikooli kohviku kaminasaalis pika laua taga nagu lõpetamise päeval.
Tartu toimkond oli sellise laua korraldanud, et lase olla! Salatid ja snäkid muudkui käisid mööda lauda ja jutud ei tahtnud otsa saada. Tundus, et positiivse laengu said kõik, kes kohale olid tulnud.
Lasse avastas niikaua omapead Tartu võlusid ja leidis päris mitu, nii et Tartu läks populaarsuselt vist Pärnustki mööda. Volga metsaseenekastmega pelmeenid aitasid ka natuke kaasa, ja õhtune kontsert Kassitoomel.Ja loomulikult Antonuise hotell, mis oli tervenisti võluv. Isegi sellest polnud suurt midagi, et hommikul pidime väljakolimisega oma veerand tundi ootama, sest vastuvõtus räuskas üks pruut, et hotell on ta tähtsa päeva täiesti ära rikkunud ja et ega ta igal aastal ei abiellu, nii et küsitud hinda maksta ta selle eest ei kavatse... Mees ta kõrval oli vaiksem kui sukk või saabas - huvitav oleks olnud ta mõtteid näha. Vastuvõtulaua noormehe ja hotellijuhi rahu ja oskus olukorraga hakkama saada oli igatahes muljetavaldav.

Ajalootegu jätkub

Kolmapäeval tegin tädile ajalugu tagasi ja viisin ta Viljandisse kaasa. Ta on vähemalt viimased 10 aastat rääkinud, et sõidab õele külla, aga ei midagi. Läinud sügisel läks peaaegu tegudeks, pirukadki olid valmis küpsetatud ja kotti pakitud, aga õnneks taipas tädi eelmisel õhtul helistada ja uurida, kas õde ikka kodus on. No ja selgus, et kui ta helistanud poleks, oleksidki nad poolel teel teineteisest mööda sõitnud - ema läks Pärnusse spaasse!
Terve teisipäevane päev läks tädi ärarääkimiseks. Või noh, paar telefonikõnet. Kõige kõvem argument oli, et sõidutame ta Viljandis ka suvilasse ja tagasi. Kolmapäeva hommikul sõime eriti kiiresti ja võtsime tädi turu juurest peale. Emaga oli kokku lepitud, et helistan talle kohe, kui operatsioon on edukalt ellu viidud ja tädi autos. Tee oli hea ja tühi ja varsti me kõik Viljandis. Ema näitas ette oma nüüd juba 2 aastat tagasi remonteeritud elamise ja mina täitsin lubaduse seltskond suvilasse sõidutada.Nagu näha, võttis tädi enda kidnäppamist rahu ja rõõmuga. Kastis maasikaid ja zuccinisid (kotitäie sai kaasa ka), korjas kurke ja oli muidu asjalik. Meie korjasime ube ja karusmarju ja käisime end järves jahutamas.
Pärast ema juures sõime palju ja hästi, nagu ikka. Siis jätsime õekesed õejutte rääkima ja sügiseks spaaplaane tegema ja läksime ära Tallinna.
Me ei satu mitte iialgi Põhjaka mõisa sööma, sest Viljandi poole sõites ootab söök seal ees ja Viljandist sõites on kõht nii täis, nii täis.
Tallinna-tee seekord ei meeldinud mulle mitte üks raas. Autosid paksult täis ja aeglasematest mööda ei saa, sest kui tee paistab, on seal autod ees ja kui autosid ees pole, on seal kurv, mille taha ei näe. Ainus lõbustus oli see, et meile sõitis vastu vähemalt 10 Mercedeseid täis Venemaa autoveoautot.

Vesi 23, liiv 50

Eelmisel aastal jõudsime Pärnusse vaid üheks ööks ja pooleks päevaks, mida on ilmselgelt liiga vähe. Seekord siis võtsime kohe plaani 4 ööd ja päeva ja vähemalt minule jäi sellestki väheks.
Suvine Pärnu on nii mõnus! Ja seekordne öömaja ka - Villa Artis (tuba 8) Adamsoni tänaval on linna ja ranna vahel ja just parasjagu linnamelust eemal. Ainus segaja oli aias suitsetav soomlaste seltskond, aga selle vastu aitas rõduukse kinnipanek.
Esimesel õhtul sattusime Grand Cafesse Victoria hotelli all. Kõrvallauas oli kaks vanadaami ja äkki istus üks neist tiibklaveri taha ja mängis-laulis mõned operetilood. Sõbranna lehvitas kuulates endale lehvikuga stiilselt tuult ja rahvas muudkui plaksutas. Olevat kohviku stammkunded, rääkis hotelli vastuvõtja.
Pontsikubaarist käisime iga päev korra läbi. See linn on kohe niimoodi tehtud, et kõik teed lähevad sealt mööda - otse või siis ringiga. Ükspäev oli Mati Talvik ka seal, selline koht on.
Ja siis see Mahediku koha ja Postipoisi borss ja Supelsakste salat, mmm...
Merre jõudsime kolmel päeval, mina kokku 6 korda. Pühapäeval oli vesi 21 ja lained sellised, et ujuda suurt ei saanud, ainult ulpida ja hüpelda. Lesidagi kannatas ainult rannatoolide virna taga tuulevarjus. Esmaspäeval olime pärast Taali-Tori ringi õhtupooliku Valgerannas; meri oli rahulik ja hulga soojem, liiv ka. Teisipäeval oli vesi juba 23 kraadi ja vaikne, kuni tuli äike. Siis oli tore vaadata, kui kiiresti asju kokku pakitakse ja rannast põgenetakse - või siis vihma- või päikesevari lahti tehakse ja rahulikult selle alla poetakse. Meie võtsime rahulikult ja jõudsime hoogude vahel veel korra ujumaski käia. Tagasi hotelli jõudsime just enne padu algust. Pärast padu käisime tiiru vanas pargis ja Väike-Kuke tänaval kunagist kodumaja ja lasteaeda ja venna kooli üle vaatamas. Äikesetuul oli pargi servas päris mitu suurt oksa alla võtnud.
Enega (ja Leega) jõudsin natuke lobiseda ja tutvust/sugulust uuendada. Emapoolne suguvõsa, see Lillelehtede oma, on talle üsna tume maa, tundub. Lasse käis niikaua turul herneste järel, üksi ja ilma kaardita.
Ja mis kõige tähtsam - Lasse sai lõpuks sünnipäevakingi kätte. Leidsime uue kunsti muuseumi infoletist ja nüüd ta muudkui ootab, et troi-ilm tuleks. Uneski nägi, et oli oma uues kampsunis ja terve estline-kamp vaatas ja imestas.
Seda sattusime ka nägema, kuidas Katariina kirikule risti tagasi pandi.
Kolmapäeva hommikul keerasime ninad Viljandi poole ja õhtul oli Pärnu kesklinn poolenisti vihma kätte uppunud.

Tädi tegi ajalugu

Suvepuhkus algas crj kokpitis tukkuva piloodi koha peal... See on see ukse küljes olev jumpseat, mille peal istudes oled rihmadega nii kinni, et võid julgesti ettepoole kaldudes tukkuma jääda, ilma et otsakuti kukuks :)
Siis sünnipäevaks saadud sokolaadimähis Snelli päevaspaast, suvised punased varbaküüned Vapiano kõrvalt ilusalongist (lakk on peal püsinud 17 päeva ja going strong) ja uus juhiluba Lemoni majast.
Laupäeval, 23. tegime Tahkurannas ajalugu - terve minu põlvkond kogunes tädi Maimu 80. juubelisünnipäevale.
Millal need 6 viimati ühes aegruumis koos olid, ei mäleta enam keegi.
Hirmus vahva oli näha ja rääkida ja uudiseid kuulda ja noori sugulasi ja vanu fotosid näha.
Tädi käest sain koopia millalgi 90. aastate keskel kirjutatud Haasade suguvõsa loost, millest muuhulgas selgus, et kõige tuntum Haas (Karl, kolonel) oli esimene, kes lendas Vabadussõja ajal venelaste taganemisel maha jäetud ja Eesti lennuväe esimeseks lennukiks saanud masinaga ja juhatas hiljem Tallinnas õhuväebaasi (sellest on lugeda raamatus, mis räägib Eesti lennundusest enne 1940. aastat). Ja see, et kaugemalt kandi sugulased on teibler Jaanuse naine Eve ja Tartu-koolis mu klassis käinud kaksikud. Himmel och pannkaka, ütlen ma.
Selline perekonnapilt ka, ema-isaga (pildil akna peal).
Kaks päeva hiljem tegime koos tädiga tiiru Toris ja Taalis. Surnuaias leidsime mitu tuttavate nimede ja aastaarvudega hauatähist ja ega saanud aru kalmistuvahist, kes mu vanavanemate suhteliselt korras hoitud hauale kaks kivikolakat lasknud sokutada. Nii ei tehta ju.
Vaatasime üle majad, kus vanaema pere elanud on. Taali-maja teavad kõik, aga enne sõda elasid nad hoopis maja teises, teepoolses otsas. Siis 1940-41 Siku talus kohe enne Torit
ja järgmise aasta Kulla talus Tori vene kiriku kõrval.
Kui see nüüd vastupidi polnud.
Torist Taali metskonna kontori kõrvalt leidsime veel ühe kurioosumi - sünni poolest Haasa, kes nüüd on Virkus. Naise ema olnud mu onu esimene pruut, teadis tädi rääkida. Ja kuna mees on Virkus, olid neil ette näidata mõlemad sugupuud. Virkuste oma oli nii vana, et Kalle ja Ahti on sees, lapsi aga mitte. Naabermaja peremees oli kahjuks ära metsatööl, muidu oleksime saanud ära näha ka tädi Maimu onupoja/ristiisa poja Vello. Nemad on Nõmmed, mitte Haasad.
Tagasi Pärnusse sõitsime mööda Rabaküla teed, mille ääres oli olnud Raba küla ja selles Haasa talu, vana ja väikese ümarpalkidest ja muldpõrandaga elumajaga, kus mu vanaema sündis. Seal oli tädi viimati käinud nii 70 aasta eest. Nüüd oli tee ääres ainult põld, mets ja võsa.
Natuke alles oli eelmises külas, Põlendmaa ja Rabaküla teeristil olev maja, kus elas Nõmme Juuli.
Sellest järgmine, Merevitsa/Mirvitsa talu oli teistega võrreldes täiesti kobe.
Huvitav on see, et Merevitste käes on nüüd ka terve Taali-maja.
See pilt on tehtud 3 aastat tagasi, kui sealkandis kolasime. Kolme korteri asemel on nüüd üks, kolme sissepääsu asemel kaks, aga vähemalt lakaluuk on alles. Vanaema-vanaisa kahetoalisest elamisest on saanud hoopis selline pidusaal.
Seda sammast ma küll varasemast ei mäleta, see oli kas seina sees peidus või on hoopis uus asi.
Sama käigu ajal nägi viljakuivati välja selline poolenisti põõsastesse kasvanud.
Ja vana külapood, kus veel varem küla vanadekodu olnud (seal elas teiste seas vanaisa Mardi ema Anna, kes seal 1936 suri) polnud ka palju paremas seisus. Nüüd veel hullemas.
Üks väheseid endises korras maju oli seekord Miti Epu oma, ta ise ka rõõsa ja rõõmus.