Jõul Benalmadenas, vol. 5

Pärast väikest-vaikset Nerjat tundus Benalmadena suurem kui varem.
Toa saime jällegi hommikupoolse päikesega, kuigi Lasse andis sisse tšekkides vihje, et see meil juba viies jõul nende juures olla. Kuna päikest oli märksa vähem kui Nerjas, polnud sellest tegelikult suurt lugu. Õues saime hommikust süüa ainult jõululaupäeval, kui päike säras pilvitust taevast.

Kohe esimesel pärastlõunal käisime rannapromenaadil kontrollimas, kas me lemmikrestoran on alles. Oli alles, aga tuttavat sisseviskajat polnud näha. Kui seisime seal ja püüdsime välja mõelda, kas vana peremees Fernando on lõpuks äri maha müünud ja pensionile jäänud, tuli üks natuke tuttava moega naisterahvas meid sisse kutsuma. Kui Fernando kohta pärisime, rääkis, et on ta naine ja et Fernandol on kopsuvähk ja saanud igasugust ravi, aga talvel külma ja tuulega püsib kodus. Nii kurb lugu! Sõime siis lohutuseks friteeritud anšooviseid ja kergelt marineeritud valge kala tükke, ka friteeritud.
Kohalikust toidupoest leidsin nostalgiariiuli: rohelised purgitomatid ja külapräänikud, tatart jms ka. Naljakas!
Üks teine päev tegime traditsioonilise matka sadamasse. Seekord sattusime kuidagi merepoolsesse otsa paatide juurde, sealt ringiga poe- ja restoraniserva. Mitmes kohas kai ääres oli vesi kaladest lausa paks - justkui pakuksid end ise lõunasöögiks.

Pueblos käisime ka tiiru. Meie tavapärane härjasaba-söömise koht oli kinni, aga õnneks olime me oma sabad juba Nerjas kätte saanud. Nüüd läksime hoopis hotelli- ja restoranikooli restorani, kus olime vist päeva esimesed kunded. Pärast meid saabus veel üks perekondlik seltskond, kes valis lihtsama lauakatte ja menüü. Meie istusime ikka valge linaga lauda ja sõime põldpüüd.
Jõululaupäeva õhtul sõime kodus: suitsulõhega täidetud avokaado, kohalikud oliivid ja tomatid, ibeeria sea praelõigud, pikad-laiad rohelised oad ja ahjukartul Gunvori viisil, magusaks Prüsselist kaasa võetud jõulustolle.

Jõulu esimesel pühal saab Bil-Bilis inglise jõululaule kuulda ja laulda. Mingi seltskond aktiivseid talvitujaid paneb aastast aastasse kokku programmi, kus vaheldumisi laule kuulamiseks (esitajaks erinevad koosseisud solistist kvartetini, saatjaks klaver) ja ühislaulmiseks, lisaks paar etteloetud kohta Piiblist. Seekord oli kohal ka jõuluvana, kellega üks tädi pidas debati teemal "kumb on parem, kas Jumal või Jõuluvana". See on nii lahe, kuidas publik - kes tegelikult on ju ka osalejad - elavalt reageerib iga kord, kui teatatakse järgmise ühislaulu number ja nimi. Enamasti heakskiitvate yey-hüüetega, ainult vahel harva vähese porinaga.

Saali promenaadipoolne sein on suuresti klaasist ja terve see aeg kui sees lauldi, käis sealt klaasi tagant huvilisi sisse piilumas - ja mida aeg edasi, seda õhemalt nad riides olid.

Kui siis laulud lauldud said, oli väljas jälle suvi mis suvi! Meil oli soolas küpsetatud kala veel söömata, nii et läksime kontrollima, kas promenaadil mõnes restoranis paistab mõni kala nii värske, et seda süüa tahaksime. Ja mis armas üllatus - Santa Ana ees seisis Fernando nagu olema peabki, kuigi tavapärase pruuni vesti asemel oli tal seljas punane sviiter. Rõõm oli kõigipoolne (ka see noorepoolne ettekandja, keda Fernando tütreks arvame, tuli kallistama ja häid pühi soovima), Fernando lubas meile oma kõige ilusama kala välja otsida ja kuni see soolakatte all küpses, maiustasime friteeritud pommuliistudega. Lõpuks oli elu jälle nii nagu peab!
Vimasel päeval, kui kohvrid enam-vähem pakitud, tegin veel ühe tiiru piki randa Fuengirola poole. Nägin ilusaid ja imelikke lilli, rannakassi, üksikut kalameest muulil ja mitut masti koeri koos oma inimestega.
See karvane läheb kategooriasse imelik lill, arvan.

Ja oligi lahkumispäev käes. Tänu sellele, et lennuk läks juba keskpäeval, tõusime koos koiduga ehk veerand 9.
Kui kl 5 ajal Stockholmi jõudsime, oli seal süsimust öö, kuid õnneks hakkas õrnalt lund sadama ja midagi jäi isegi maapinnale pidama.

Nerja, kus politseid pole näha ja asjad kaduma ei lähe

Kunagi eelmisel talvel-sügisel sattusime oma Hispaania-reisidest rääkima Evelini ema Imbiga, kes väitis, et päikeseranniku kõige kaunim koht on hoopis Nerja. Tegime siis seekord sellise 50:50 reisi, et algul 6 ööd Nerjas prooviks ja edasi 6 ööd Benalmadenas oma vanas kohas.
Lennujaamast Nerjasse (65 km) sõitsime taksoga - ikkagi puhkus ja kohvrid ja uus koht ja... Algus oli veidi imelik. Kuna kohale jõudsime enne siesta lõppu, pidime võtme koodi abil ukse kõrval olevast karbikesest välja võluma. Elamine (HC Burriana Playa) tundus OK (elutuba, magamistuba, köögike, vanniga suur vannituba ja suur mere- ja päikesepoolne terrass), aga kui end kontorisse näitama ja sisse registreerima läksime, teatas seal mees, et ta inglist ei räägi, aga Julia, kes räägib, tuleb juba reedel (parasjagu oli teisipäeva õhtupoolik). Kalarestorani siiski soovitas ja liharestorani ka.
Naabrid olid meil ka, venelased. Muidu ei teakski, aga ükspäev rääkis naabrimutt pikalt telefoniga ja me kuulasime pealt.

Köök väärib eraldi pilti, sest nii hõredalt täidetud kappe meil polegi olnud. 4 x 3 sorti taldrikud, 2 x3 sorti tassid, 0 kaussi, aga see-eest 3 panni... Aga meid ei heidutanud ka kausi ja pannilabida puudumine, kui omletti teha tahtsime. Mõõteanumas sai munad kahvliga sassi ajada ja labida asemel ajas asja ära ka vahukulp.

Hotelli olime valinud rannas mere ääres, et merekohinat kuuleks ja merd näeks. Esimene tiir ümbruses jättis mulje, et see kant on talvel suht välja surnud, isegi rannarestoranid ja suveniiripoed. Päris nii see siiski polnud ja kui ühel päeval rannapäeva tegime, saime rannapromenaadi ääres ülihäid imepehmeid sealihalõike seenekastmes.

Novot, aga see esimene õhtu. Meie all rannas, linn me pea kohal mäes. Rühkisime-puhkisime siis ka sinna mäkke (pärast saime teada, et tiiruga) ja esimese hooga tundus ka ülemine linn üsna talveunes. Õnneks leidsime vanalinna, kus siin-seal elu ja ühes tänavas isegi paar baari ja üks söögikoha moodi koht. Lassele see siiski ei meeldinud, et paberist laudlinad ja mõnel plekid ka peal, nii et otsisime edasi. Ja äkki nagu maa alt (või nagu Tallinna all Danebrog taevast) kerkis meie ette Rootsi lippudega ehitud majake! Ja majakese ees seisis lahke moega mees, kes rääkis malbe aktsendiga, kuid veatut-soravat rootsi keelt.

Küsisime talt selle hotellist saadud kalarestorani kohta - kinnitas, et on küll väärt koht. Aga lisas, et palju lähemal on tema ja paljude kohalike lemmik, selline lihtsam, kuid aus. Nimi on La Puntilla. Seesama, mida ennist nägime! Läksime siis tagasi (ja järgmistel päevadel veel 3-4 korda).
Sellise vaatega koht:

Ja selliste hindadega... Kõik oli absoluutselt värske ja vaimustav.

Isegi wc ukse kõrvale seinale olid nad võluvad pildikesed riputanud.

Ühe teise söögikoha ukse kõrval aga oli selline teadaanne. Mõistlik ju - kesse ikka päikeselisel esmas- või teisipäeval lõunat sööb.

Nerja kõige kuulsam paik on Balcon d'Europa e Euroopa rõdu. Selline ilus plats, palmiread keskel ja meri kolmes küljes.

Nime ametlik autor on kuningas, kes 1886 jaanuaris käis vaatamas, mis linnast pärast 1875. aasta detsembri maavärinat järele jäi. Tegelikult olla muidugi seda nime ennegi kasutatud. Kuningas aga seisab seal rõdul siiani.

Seal rõdu kõrval ongi see linna parim kalaresto Porto del Mar. Lahke teenindus, hea kala (meriahvenaline, vahelduseks küpsetatud mitte soolas vaid tomatisoustis). Ja miljoni dollari vaade...

Sealsamas lähedal oli ka liharestoran Sevillano, mida Rootsi poe pidaja soovitas proovida. Seal saime väga tummist härjasaba, lisandiks köögivili, kartul JA riis.
Nerja linnatänavad on vägagi jalutajasõbralikud ja imestamist jätkus kõigisse kuude päeva.

Viimase pildi peal on mu meelest geniaalne turvalahendus ehitustandrile. Pole variantigi, et mõni mees unustab või ei viitsi endale trossi külge ühendada - kukkuda pole nagunii kuhugi.

Sellised kirevad müüginaised käivad ringi nii kesklinna platsidel ja söögikohtades kui ka all rannas ja pakuvad, et osta neilt natuke "bling-blingi". Sellel konkreetsel rippus veel suunurgast sigarillo. Ma ei tahtnud osta ja sain endale voodoo peale: mingi aeg pärast kohvikust lahkumist tahtsin kaardi pealt vaadata, kuidas edasi minna, ja kobasin mööda tühje taskuid... "Mille sa nüüd maha unustasid?" küsis Lasse (üsna rahulikult, sest ta oli kiiresti välja rehkendand, et salli-mütsi mul kaasas polnud ja rahakoti või passi puudumise korral oleksin vast murelikuma moega olnud). Vantsisin siis tagasi ja me kaardid ootasid kannatlikult laua peal.

Viimasel Nerja-päeval toppisin linna minnes linnakaardi teksade tagataskusse. Lasse vaadand seda ja mõeld, et see on üks rumal tegu ja küll see kaart seal välja libiseb ja ära kaob, aga kuna tee juba tuttav, siis ta lärmi ka ei tõstnud. Ja nii oligi - linnas millalgi sirutasin käe kaardi järele - netu! Nentisime siis, et oligi juba 5 päeva vana kaart, ja võtsime mu kobadust kui paratamatust. Aga jälle tuli kaart mu juurde tagasi - ootas kannatlikult hotelli ees kõnniteel kõik see aeg, kui me linnas kolasime. 

Ühe päeva vedelesime tervenisti rannas. Pärast hilist ja aeglast hommikusööki tund-poolteist terrassil päikesevann, siis mööda randa linna poole värvilisi paate vaatama (ühte nügiti parajasti 3-4 mehe jõul merre).

 

Siis sealihaviiludest lõuna rannarestos ja edasi liiva mööda linnast eemale. Selle jalutuskäigu jooksul sain aru, miks kunstnikuhingega Imbile nii hirmsasti Nerjas meeldib. Valgus on selles paigas tõiesti müstiline ja vaheldusrikas. Käid mööda randa ja su ees on üks akvarell ja impressionistlik maal teise järel. 

Ranna tagumisest otsast leidsime tükikese Indiat. Väga muhe!

 

Ja kui ranna lõpus oleva künka otsa olime roninud, tuli meid uudistama väike põrnikahäälne droon, kes/mis lendas kohe mitu minutit meie kohal. Varsti jõudsid linna poolt kohale ka kaks paraglaiderit, nii et vaatamist ja elevust oli kohe hulgaga.

Mis ei tapa...

Viimati Stockholmist lahkudes (seekord Arlandalt) ei saanud vastu uudishimule ja ostsin selle uue Millenniumi-raamatu, mis augustis suure reklaami saatel välja tuli. Kõvakaanelise, sest pehmete kaantega tuleb välja alles kunagi tulevikus.
No ei ole see... Iseenesest on ju Lagerkranz püüdlikult alles hoidnud Stieg Larssoni raamatute struktuuri ja kohati kasutanud isegi sama sõnavalikut (nendes kohtades, kus teeb uuele või haugimäluga lugejale tagasivaate varasematesse raamatutesse, täpselt nagu Larsson tegi), aga see on ka kõik. Stoori on kuidagi pingutatud, mõned tegelased on ikka täiesti uskumatult naiivsed ja need laused, mis lõppeda ei taha... Mis kõige hullem - pole ei seda entsüklopeedilist sissejuhatust peatükkidesse/osadesse (amatsoonid ja Fermat' teoreem) ega teist-kolmandat peaaegu omaette arenevat liini esimese ja suure sees. Ja minul jäi küll lõpuks vähemalt see selgusetuks, kas professorihärra siis kustutaski päriselt ja igaveseks oma elutöö ära või saatis selle siiski kellelegi kuhugi. Teist korda lugemiseks see raamat ei ole. Kahju! Eriti sellest, et Larsson oma tervisest rohkem ei hoolinud ja sai infarkti, kui oli treppipidi kontorisse roninud, sest lift oli rikkis. Läind siis koju tagasi ja teind midagi muud sel päeval, aga ei. Nüüd teised kannatavad...

Hull nädal novembris

Lasse tegi targasti, et ei tulnud seekord Tallinna kaasa, sest see nädal sai lõpuks nii tihe, et ma tahtsin ainult tagasi tööle, et saaks vaikselt oma toas olla ja sõnu kirjutada.

Esialgu oli tegemisi-kohtumisi (massaaž, juuksed, kirik, 1 lõuna, 2 õhtusööki, garaažikoht, talvekummid, tehnile ülevaatus, laenu-uuring pangas...) täis 3 päeva, nii et mõtlesin isegi võimaluse peale teha kiire Viljandi-Pärnu tiir. Aga siis lasti 8. novembril Estonian Air pankrotti ja äkitselt tekkis kalendrisse lisaks peiesöök Kalambuuris endiste kolleegidega. Kurb oli, aga väga armas jällenägemine. Päeva nali tuli Mariselt (kes nüüd müüb voodeid ja muid magamisvahendeid) Erki küsimuse peale, kas nende padjad ikka unelaulu ka laulavad: Jah, on küll selline väikeste kõlaritega mudel ka olemas!

Ja kuna valutav selg Vahurit ühele teisele Kalambuuri-lõunale ei lasknud, siis lisandus kalendrisse ka õhtusöök Estline-seltskonnaga Kolmes Sibulas. Mis oli tore koht, kuid mitte minu toit.

Kõige ärevam hetk oli siis, kui autot garaaži viies avastasin, et koht on võetud. Minul aga päev nii 5minutise täpsusega läbi komponeeritud... Jõudsin enne parkimiskoha omanikule helistada kui nägin kojamehe vahele pistetud visiitkaarti telefoninumbriga. Õnneks oli tüüp kohe samas majas ja reageeris väga kiiresti.

Muide, vanalinnas on üks maja nii pikalt müügis, et kuulutus on lause kivisse raiutud:

Sügis ja Stockholm

Selline pilt siis novembris meie ujumisrannas.
Lasset hoiti reedeni St Görani haiglas kinni. Nii kurb ja kummaline oli kaks ööd, hommikut ja õhtut üksi kodus olla. Ega temal seal haiglas ka lõbusam polnud - neljane palat, masinad piiksuvad, inimesed soiuvad, räägivad, kaeblevad ja norskavad... Et öösel natukenegi rahu ja vaikust saada, palus ta õhtuti oma voodi koridori lükata, sest seal oli kummalisel kombel vähem lärmi. Selle kojusaamisega oli nii, et reede hommikulgi veel arvas arst, et saadab ta otse taastusravihaiglasse kõrvaltänaval. Seal aga vabanes koht alles pühapäeva hommikul, haiglas kuid iga voodikoht arvel - nii et kui reedel vererõhk kindlalt kontrolli alla oli saadud, anti kiiresti ka kojusõiduluba.
Mis oli täieline õnnistus, sest a) vererõhk langes kodus esimese poole tunniga tavapärasele 80/120 tasemele ja jäigi sinna pidama. Ja puhata sai kodus just siis ja nii palju kui tahtmist.
Mina tegin laupäeval iseseisvalt tiiru linna, et Eesti Majast leivapäevalt mõned leivad hankida. Keegi oli sellise kaunitariga kohale veerenud.

Eesti Maja lähedal pargis on selline armas võilille moodi purskkaev. Väga positiivne ja helge.

Leivariiuli juures oli ka lühike lugu sellest, kuidas õige Eesti leib Rootsi jõudis.

Leivapäevast kirjutas mitu lugu ka kohalik Eesti Päevaleht. Üks vanahärra kurtis, et vanasti tehti leiba rukkijahust, veest, soolast ja juuretusest; tänapäeval enam sellist lihtsa maitsega leiba ei leia, ikka on seal siirup, muu jahu või mõni seeme sees.
Pühapäeva hommikul läks Lasse taastusravihaiglasse nimega Stockholms Sjukhem, täpsemalt selle insuldijärgsesse osaknda (kus Lasse oli selgelt kõige tervem patsient). Seal on tehtud suuri pingutusi selleks, et vähem haigla ja rohkem kodu moodi välja näha: ühesed toad, toas lisaks voodile tugitoolid ja diivanilaud; koridoris raamaturiiuliga lugemisnurk, sissepääsu juures raamatukogu ja restoran (kus ka patsientidel on õigus lõunat süüa - selleks on ainult vaja oma osakonnas sellest soovist teada anda!). Igale patsiendile koostatakse ta seisukorrast ja vajadustest lähtudes programm - jooga, füsioteraapia, tegevusteraapia (muu hulgas harjutused arvutiga), muu võimlemine. Lasse vormi näitas kasvõi see, et füsioterapeut viis meid jalutuskäigule ümber lähemate kvartalite ja teatas selle lõpus, et tema on poolest on Lasse nüüd terve. Noh, tegelikult ikka ei olnud ja ta jäi ligi kaheks nädalaks sinna poputusele. 

Ehmatus ehmatuse otsa

See stressivaba dekaad vist ikka ei olnudki nii stressivaba... Lendasime siis reedel Tallinnast laiali Stockholmi ja Prüsselisse. Olin mina vaevalt lennukist maha saanud, kui helistas Lasse teatega, et on kodu asemel hoopis haiglas. Ta märganud varsti pärast koju jõudmist, et nägemine on hägune ja kohati pole sedagi. Pärast kõnet 112-le võttis tasko ja lasi end St Göransi haigemajja viia. Õnneks, sest seal selgus, et toimunud on insult - verejooks aju tagaosas, kus nüüd on umbes 2x3cm suurune verevalum.
Tänaseks on nägemine jälle parem ja ka muid vaevusi ei paista (ta ise arvas küll esimesel paaril päeval, et sõnu on raskem üles leida), aga igaks juhuks hoitakse Lasset siiski veel paar päeva haiglas kontrolli all. Vererõhk oli pärast insulti ikka päris hull, kohati üle 200. Täna juba 120-130 kandis, aga vahepeal hüppab veel 160 juurde.
Täna lendasin Stockholmi lootuses, et Lasse lubatakse koju. Puhkusepäevi küll enam pole, aga lahke tööandja annab abikaasa raske haiguse puhul eripuhkust. Eks siis paistab, kuidas edasiste plaanidega saab. Kolm kuud ei lubata tal autot juhtida ja ka reisimine ei pruugi vist väga hea mõte olla.

Teine ehmatus tabas mind eile hommikul tööl. Lähimas WCs oli täpselt sama pilt mis eelmisel õhtul, kui end lahkuma asutasin: kahest uksest üks lukus ja kraanikausi kõrval TicTaci karp... Mul pidi süda seisma jääma. Kolleeg, kellele murelikult morbiidsest kahtlusest rääkisin, teatas siiski, et kõik korras ja see uks on juba vähemalt nädala lukus olnud, sest veega oli mingi jama tekkinud (ja asjade remontimine võtab siin oma aja ja siis teist niipalju veel).

Tihe dekaad kodumaal

Kohe imestama paneb, mida kõike jõuab hea planeerimise puhul ära teha 10 päevaga, ilma et suurest sebimisest stress tekiks.
2 kontrollkäiku Tivolisse majaehitusele. 10 päevaga ikka märgatav edasiminek, isegi sein hakkab kerkima,


2 massaaži (kõik mulle) - on ikka õnnistus küll, kui on selline ihumassöör,
2 pediküüri (kummalegi 1).
1 juuksuriskäik Raasikul (mulle) - väga tore tee: kõigepealt suur, lai ja kiire maantee ja siis väike, käänuline ja ilusate vaadetega kohalik teekene. Piparmündipunt ja õunakook veel kauba peale.

1 külaskäik tädi juurde Audrusse ja Pärnu pontšikubaari ja mereranda, sh rannaniidu laudteele ja loodusvaatlustorni. Teel Audrusse nägime maanteel džiibikastis sõitvat lehma! Natuke maad edasi seisis vilkuv politseiauto teel ja turvas seisma jäänud palgiveoautot - ma oleksin tahtnud näha nende politseinike nägusid, kui see lehmaga auto neist mööda sõitis. Tädi pakkus imelist magushaput kapsast ja pannkooke! Ja rääkis, et mu vanaisa olnud enne sõda palgiparvetaja ja linatöötleja.


1 sünnipäeva-külaskäik ema juurde Viljandisse, Õhtusöök Fellinis ja tiir suvilasse aiasaaduste järele, lisaks pool ekskursiooni Viljandi lennukitehasesse, kus 1930. aastatel ehitatud 2 mootor- ja 2 purilennukit (pärastpoole hoopis busse ja pärast sõda remonditud veoautosid ja tehtud ekskavaatorijuppe). Tehase juurde sõitsin kogemata sadakond meetrit vastuvoolu, sest mul pold aimugi, et see väike tänav Valuoja kooli ees on tehtud ühesuunaliseks magistraalteeks, ega võtnud telliskivi-märki päris tõsiselt. Ema lisas tädi räägitule, et vanaisa ajas palgid jõge pidi Waldhofi tehase juurde Pärnu linna ja Raeküla piiril. Aga emaga on kohe mure - nüüd teevad valu juba mõlemad põlved, ishiasenärvist algav valu jalgades veel lisaks. Õnneks on Rahetsemal mitu lahket ja tähelepanelikku naabrit, kes teda linna sõidutavad, kui märkavad, et ta end bussile asutab. Tädi saatis meiega õeraasule kingituseks ühe keskmiselt suure kõrvitsa.

2 käiku Muhu pagarite juurde Telliskivis.
1 külaskäik Meriväljale uut grillimajakest uudistama ja mere äärde patseerima.

1 lõunasöök / tagantjärele-sünnipäev KiviPaberKäärid kohas Telliskivis, Foody Alleni kõrval. On ikka fantaasiat inimestel!

2 õhtusööki - üks Kukekeses kahekesi ja teine Moonis koos lapsukesega.

1 garaažikoht talveks (see tekkis iseenesest, eelmisetalvine üürija lihtsalt pakkus ka selleks talveks)
1 kohtumine Tivoli köögi ja muu sisustuse teemal.
1 kinnisvara hindamine (vaatamata esialgu rabedana tundunud kontaktile tegi hindaja oma töö väga kiiresti, põhjalikult ja professionaalselt ja mis peamine - tema hinnang langes üsna täpselt kokku minu omaga).
1 uus marsruut kesklinna (Kalaranna tänavat pidi, ehk siis kõigepealt suund hoopis Kopli poole, aga see-eest ei mingit Niine tn ristmikku ega auringi ümber Skoone bastioni). Auto juubel ka!

1 uus marsruut lennujaama (taksojuht õpetas: Telliskivi-Tehnika-Filtri ja juba ongi see uus viadukt Järvevana teel ja Ülemiste keskus... laps muidugi teatas, et see ju ammu teada tee).