Inimesed suures linnas

See nädalavahetus oli väga Prüsseli-keskne. Pühapäeval oli autovaba päev. Läksime üle hulga aja kesklinna kolama ja sattusime hiiglaste maale. Eriti räige on justiitspalee.

Laupäeval käisime avastamas Louise'i avenüü võimalusi (Gucci, Versace, Villeroy, Tiffany - you name it, they've got it). Oli ka normaalseid nimetuid poode, ühest ostsin saapad. Mustad, kõrge sääre ja paraja kontsaga.
Ostmisest rääkides... Juunis algas siin enneolematu eksperiment 'after-work shopping': neljapäeviti on kesklinna ümbruse poed lahti kella kaheksani õhtul. (Muidu u kuueni, laupäeval keskmiselt neljani ja pühapäeval kinni). Läinud nädalal raporteeris leht, et eksperiment on olnud väga edukas, läbimüük kasvanud 30%. Miskipärast ei olnud uudis rubriigis Only in Belgium.

Linnast rääkides... Leht kirjutas seda ka, et kuigi Prüssel on ametlikult kakskeelne (mis siin riigis tähendab, et on prantsuskeelsed linnaosad ja flaamikeelsed linnaosad ja ametlik suhtlus on lubatud ainult selles ühes ja õiges keeles), on ainult 5,3% (55000 in) linna elanikest flaamlased. 66,5% on prantsuskeelsed belglased (siis valloonid) ja 28,1% välismaalased, enamjaolt EList. Prantslasi on 41000 ja marokolasi 40000.

Laupäeval sai majas nalja. Alt naaber tuli jutuga, et tal tilgub vannitoa laest lambist vett (mõni uudis, minul tegi seda millalgi wc lamp, kui ülemistel naabritel boiler lekkis) - tehku me midagi. Väitsin, et meil kõik korras - ei usu, kutsus oma lage vaatama. Trepist alla minnes näitasin talle, et ülemise naabri pesupesuruumi (mis on otsapidi alumise vannitoa kohal) ukse taga on lomp. Tüübid olid pesu pessu pannud ja ise linna peale kadunud, aga vesi pääses välja. Kutsuti koju tagasi; miski meistrimees tuli kohale. Trepikojas pole siiani valgust. Ei teagi, kas vesi võttis ära või meistrimees.
Veest rääkides... Ikka seesama leht vahendab Prüsselis elavate välismaalaste arvamust siinsest veest: 'water in Brussels is either harder than rock, about as hard as it can be, or very, very hard in fact'. Ja edasi: 'if you do not have a built-in softening system, use anti-calc in your washing machine and dishwasher and regularly de-calc shower heads, kettle and just about everything that touches water'. Mure kohe.

Naabritest rääkides... seesama alumine naaber pidas paar nädalat tagasi öösel sellist pidu, et äratas isegi minu unest. Kell pool 3. Magamajäämiseks oli lärm liiga vali, ülestõusmiseks ja suguvõsaga tegelemiseks liiga öö. Läksin ja palusin vaiksemaks võtta. Hea mees, kes lubabki. Pool tundi hiljem tegin kurjemat häält, mõjus paremini. On siis raske öelda/kirjutada, et plaanib prallet - teaks mujale minna. Nüüd sai kogu karma eest pesuvett.

Allo Allo!

Hommikul Prüsseli lennujaamas küsind turva Lasse käest võluva prantsuse aktsendiga:
Do you have a sausage? (ise punastand) ... I mean, in your luggage? (punastand veel; lähedalseisvate turvade homeeriline naer).
Oleks ju ometi võinud vastata René - või veel parem, leitnant Gruberi moodi:
Yes, would you like to see it?
Tal oligi kusjuures kohvris vorst, aga turvapoiss ei julgenud pärast sellist sissejuhatust vaadata :P

Tume tulevik

Rootsis olid eile valimised. Nüüd häda käes, sest parempoolsed said küll parlamendis enamuse (esimest korda pea 100 aasta jooksul teiseks perioodiks), aga mitte absoluutse. 3 kohta jäi puudu. Valimiste võitjaks peetakse hoopis Rootsi Demokraate (neid, kes SvD testi järgi minule kõige lähemal seisavad), kes esimest korda perlamenti pääsesid - võttes hääli ja kohti nii parem- kui ka pahempoolsetelt. Kõik parlamendiparteid on teatanud, et selliste paremäärmuslastega (Rootsi rootslastele jm radikaalsed loosungid) nemad ei mängi. Partei ise väidab, et distantseerib end nii marksismist kui ka natsismist...

***Tükikesi 29. augusti Svenska Dagbladeti debatiartiklist***
2009. a jaanuaris kaebab Egiptuses sündinud, kuid Rootsis üles kasvanud Alia diskrimineerimis-ombudsmanile (DO) Åsö täiskasvanute gümnaasiumi peale: kool ei luba Alial kanda nikaabi. Kui ta ajab jonni ja tahab käia kaetud näoga, jääb tal katki õpitav programm - lapsed ja vaba aja korraldus. Enda arvates on Alia olnud kompromissialdis: ta on nõus loorita istuma, kui ükski mees ta nägu ei näe. Näiteks kui ta istub esimeses pingis ja õpetaja on naine. (Kui mõni mees mööda läheb, siis ruttu loor pähe!) DO vastus venib, seda oodates lubab kool Alial koolis nikaabi kanda. Koolipraktikaga aga tekkis probleem. Üks kool keeldus talle praktikakohta andmast, teine andis koha, kuid lubas nikaabi kanda ainult väljas, mitte koolis lastega töötades. Kuna koolis töötab mehi, kellele Alia oma nägu näidata ei saa/taha, ei võtnud ta praktikakohta vastu.
Kui DO lõpuks seisukoha välja ütleb, on karta, et õigus antakse Aliale. Nimelt küsis üks Göteborgi koolituskeskus 2003. aastal haridusametilt, kas võib kahel tüdrukul keelata burqa kandmise koolis. Vastus kõlas: ainult juhul, "kui tõsiseltvõetav analüüsi põhjal on olemas oht, et burqa kandmine võib põhjustada koolis rahutusi" - või siis pedagoogilistel põhjustel. Muidu mitte.

Miriam on sündinud Guatemaalas ja hiljuti Rootsi tulnud. Tema kaebas DOle Strömsundi immigrantide täiskasvanute kooli peale, sest kool ei teeb liiga vähe selleks, et takistada moslemimeestel oma naissoost klassikaaslaste diskrimineerimist ja kiusamist. Mehed sunnivad naisi istuma klassi tagaotsas, nikaab peas, ja ei luba neil sõna võtta. Kool ütles oma selgituses, et peamiselt Usbekistanist pärit mehed nõudsid mitu aastat koolilt oma usule viidates, et kool teeks meestele ja naistele eraldi klassid, lubaks nende naistel näoloori kanda ja aktsepteeriks, et naine ei või teiste meeste kuuldes rääkida. 2006. a. sügisel tehtigi eraldi klassid, aga 2008. aasta kevadeks olid mehed nii palju leebunud, et olid nõus kompromissiga: istutakse ühes klassis, aga tingimusel, et kool ehitab klassidesse sirmid, mille taga istuvad naised - soovitavalt ka mittemoslemid. Sirmid ehitatigi ja naised paigutati nende taha, aga õpetajad ei olnud rahul: nii ei saa õpetada, kui naised istuvad sirmi taga ega saa vestluses osaleda. Ja iga teema tuli esmalt läbi arutada meestega. 2008. a. sügisel sai kool meestelt järgmise kompromissi - sirmid visati välja, kuid naised jäid istuma klassi tahaotsa. Samal ajal tuli kooli Miriam, kes istus esimesse pinki ja rääkis siis, kui tahtis, mitte siis, kui mehed lubasid. Ja juhtis kooli juhtkonna tähelepanu koolis valitsevale naiste (eriti mosleminaiste) diskrimineerimisele.
DO vastas Miriamile, et kool on "võtnud ulatuslikke meetmeid", et võidelda nähtuste ja käitumisega, mis tema arvates on naiste kiusamine. Seega on kool oma kohuse täitnud. Lisaks seadis kool eesmärgiks 2008/9. aastal saavutada, "et mehed ja naised ühes klassis istudes koos töötada suudaksid". Oma tulemustest raporteerides on kool uhke, et on saanud lahti sirmidest klassis, kuid märgib enesekriitiliselt: "Sugudevaheline barjäär teeb võimatuks grupitöö ja arutelu klassis. Kontakt õpetajaga kannatab, kui mõned õpilased istuvad vaikselt nikaabi taga. Mehed domineerivad: nad räägivad valjusti ja palju, ning naiste keeleõpe jääb unarusse. Naised räägivad rootsi keelt vähe ka väljaspool kooli, sest nende kontakt ühiskonnaga toimub meeste kaudu".

Täiskasvanute kooli lähedal on kool, kus õpivad Miriami klassikaaslaste lapsed. 13-aastased ja nooremad tüdrukud kannavad nikaabi. Nad ei käi ujumis- ja sporditundides, kui seal on poisid (ja vastupidi). Seksuaal- ja kooselutundidest rääkimata. Ja poisid ei aktsepteeri nais-spordiõpetajaid.

Ja Soome suht värske peaminister võtnud sõna, et ida-Soomes tuleks rootsi keele asemel koolis õpetada vene keelt. Muidugi!

Targad mõtted

Ei ole päris minu päev vist. Hommikul panin voodiriided pessu, õhtul töölt tulles avastasin, et padjapüürid olid maha jäänud. Ja koduteel nägin ainult nelja Minit. Kuigi - päeval jällegi nägin Schumani platsil nelja ilusat politseiratsut...

FBs oli selline.
One evening an old Cherokee told his grandson about a battle that goes on inside people. He said, "My son, the battle is between 2 wolves.
One is Evil. It is anger, envy, sorrow, regret, greed, arrogance, self-pity, guilt, resentment, inferiority, lies, false pride, superiority, and ego.
The other is Good. It is joy, peace, love, hope, serenity, humility, kindness, benevolence, empathy, generosity, truth, compassion and faith."
The grandson thought about it for a minute and then asked his grandfather, "Which wolf wins?"
The old Cherokee simply replied, "The one you feed."
Nii lihtne ongi.

Ja mai tea, mida teha oma suguvõsaga... Tahan korralikku puud, kus on kirjas ka kõik lehma lellepojad, nagu onu Raivo kaugemaid otsi nimetas. St mitte ainult otseliini, vaid ka kõrvalharusid. Geni moodustab neist eraldi puud ja Holger (rootslaste tarkvara) ei tundu parem olevat. Ja Genist ei saa vist välja trükkida? Igast info (ajad, kohad, allikad jm) tahan ka korralikult kirja saada, aga selleks on miskit sisteemi vaja.

Looduse imed

Vastu sügist hakkas lõpuks ka mu rabarberbegoonia õitsema, kohe paar-kolm õit on kummalgi taimel. Mul jäi vist ikka miski nõks puudu, just nagu onu Melkeril.


Ja keegi on mu statoili kaarti kahandanud :)
Tegelikult on siin hiidkastanid, rasked ja teravad. Tuleb vaadata, millise puu alla end pargis istuma sätid. Muidu pärast suur muhk või sentimeetrine oga peas...


Seesama kastan teistsuguses seltskonnas ka, nektariini omas :)

Lapsesuu

Läinud reedel sõitis lennujaama bussis eesti pere, ema-isa-poiss, vanem lasteaiarühm või algaja koolilaps. Nato juures käis selline mõttevahetus:
E(ma): näe, seal platsi peal on kõigi Natomaade lipud väljas.
L(aps): Eesti oma ka?
E: jah, ikka.
L: aga Brüsseli oma?
E: Brüssel ei ole maa, Brüssel on linn Belgias, ja Belgia lipp on küll.
L: Rootsi lipp on ka?
E: ei ole, Rootsi ei ole Nato liige, sest Rootsi on igasuguse sõjapidamise vastu.
L: Rootsi lihapalle tahaks!

Minu kõrval istuv poolakas küsis, kas ma olen kohalik. Oleneb, vastasin. Ta siis, et telefonil aku peaaegu tühi, aga oleks vaja üks kiire kohalik kõne teha. Lubasin. Seletas, et helistas naisele ja teatas, et on juba peaaegu lennujaamas - oli pidanud äiale vastu minema ja äi juba üle poole tunni lennujaamas oodand. Lohutasin, et oleks ämm, oleks asi päris hull :) Aga oli vist hull isegi, sest nii kui buss uksed avas, oli mees hüppega väljas ja spurtis.

Hakkasin suguvõsa-uurijaks... (Issake, kas tõesti juba nii vana?) Algas asi Genist ja sellest, et vend kurtis, et emapoolset suguvõsa ei tule sinna kuidagi lisaks. Siis kirjutas leht, et kirikuraamatud on elektroniseeritud, ja voilà - ema mõlemad harud 1812.-1813. aastani käes. Edasi on tülikam, siis oli pastori käekiri kehv.

Pühap käisime jälle maad uurimas, seekord tegime Tournai-turnee :) On üks kahest vanemast linnast Belgias (siin peab ju kõike olema 2 - valloonide oma ja flaamide oma, neil on siis Tongeren Liége'i lähedal); olnud 5. saj. Merovingide-aegse Frangi riigi pealinn (ja kuningas Clodiuse sünnilinn) ja kuulunud 14. saj. Henri VIII ajal 5 aastat Inglismaale.
Siinkohas pean ära kirjutama viimase ahhaa-elamuse. Laupäevase patareijahi käigus (ega selliseid 1-kroonise suuruseid patareisid igast poest ikka ei osta: ühes fotopoes oli 4 tk (mul vaja 3+3), teises ei ühtegi, kolmandas lubati, et teisip tuleb kaup, siis ehk...) sattusin tänavale, mille nimi ühes keeles rue Wallon ja teises keeles Kleine Dal straat. Oruke! Orukesemaa, kus elab orukeserahvas! Rongist nägime päris mitut pastoraalset orukest, nõlvadel lehmad, lambad, hobused, kitsed, haned, faasanid ja eesel. Ilus maastik, korras maa. Mõned siin väidavad küll, et flaamidel on kord, valloonidel kaos.
Linnas on 12. sajandi katedraal, mille 5 torni muudavad asendit: jõe äärest vaadates on rivis, lähedal selgub, et asetsevad hoopis nagu täringu 5-küljel... Katedraali kõrval on aastast 1188 pärit kellatorn, 72m kõrge. Kellad mängivad igal veerandtunnil ja kaua. Kes tahab, võib ronida vaateplatvormile, kas 42m (kella kohal, 256 trepiastet) või 22m. Mina ei tahtnud kumbagi, sest kõht oli väga tühi. Ja siis väga täis.
Prantsuse keele õpetuse juurde peaks käima kohalike kommete tutvustamine. Kes tuleks selle peale, et pühapäeval panevad restoranid oma köögiuksed kinni kell 2 ja ei tee lahti enne kui kell ½7-7? Prantslased ilmselt panevad imeks, kuidas võib keegi tulla selle peale, et lõunat süüa kell ½3...
Grand Place'i ääres oli õnneks üks brasserii siiski neljani lahti ja menüüs isegi kolme sorti moules. Algus oli ilus: lauale tuli sai, või ja kausike redistega! Siis toodi tervituseks napsuklaasis serveeritud salatiamps. Maja moodi moules (tomati, küüslaugu ja koorega) ei olnud aga suurem asi, v a leem, mis oli väga hea tomatisupp. Valge veini omad oleksid ehk paremad olnud. Friikartul oli ka kehvapoolne.
Kohvi otsustasime juua mujal. Oleks orkester platsi ääres edasi mänginud, oleksime mõnda platsikohvikusse istuma-kohvitama jäänud ja asi ants. Aga nemad panid pillid kokku ja meie mõtlesime, et ju teel vana (13. saj) Pont des Trous' e avadega silla juurde mõne koha leiame. Ei midagi! Paar kinnist saapapoodi ainult jäi ette. Silla all voolav jõgi on Scheldt, seesama mis Antwerpenis.
Siis lootsime, et jaamast suurele platsile viiva suure tänava ääres ju on kohvikuid-baare. Üks oli, aga pärast 17 midagi sooja ei serveerita, õlut küll. Koerte võileivabaar oli ka kinni. Isegi koerad teavad, millal on söögiaeg!
Viimaks leidsime raudteejaama kõrvalt vanast postimajast (milles tänapäeval on postisaali asemel mängusaal) restorani, kus saime kohvi (mitte küll sooja piima ja vahuga, nagu küsisin) ja sooja õunakooki.
Rongis istus kõrvalpingil selline mees CCCP-kirja ja vapiga dressipluusis. Kaitserohelisel õlakotil oli suur punane viisnurk ja 3 hieroglüüfi ja koti küljes miski n-tähega Vene linna vasevärvi märk. Stiilne otsast otsani. Õnneks ei pannud tüüp tähele, kui pildistasin.

Ekstreemne

Kui koju jõudsin, säutsus suitsuandur. Neid on esikulaes 2 tükki ja lagi on põrandast 3.80 kõrgel (minu pealagi 1.64).
Keldrist leidsin redeli - 1.10. Mõõtsin ära, kui kõrgele mu ülessirutatud näpud ulatuvad - 2.00. 70cm jääb justkui puudu. Kutsusin lapse linna pealt koju, nõu ja jõuga appi. Esimene tuli kohe (oled sa ikka kindel, et see andur säutsub?). Olingi valesti arvanud.
Siis oli jõu kord. Tassisime söögilaua (suur ja vanaaegne, st raske) esikusse - mahtus millimeetri pealt läbi ukse, kui külili olime keeranud. Laua :)
Redel laua peale (õnneks jäi ca laua servadeni mõni cm varu) ja mina redeli otsa. Kummikud on jalas sellepärast, et laps arvas, et need on kõige parema pidamisega. Ilusad ja uued ju ka. Kätte sain!

Käes säutsus sinder edasi. Siin on imelikud andurid, sisse käib 3 tablettpatareid. Urgitsesin välja - ikka säutsus. Aga see oli inertsist, nagu peata jäänud angerjas või kana (ei ole vist hea võrdlus, need panevat vaikselt plehku). Nüüd on vaikselt teises toas voodi peal ja ootab uusi patareisid. Peaks vist ühe soojaga teisel ka ära vahetama.