32 kraadi ja sooja muudkui tuleb

Eile leidsime uue pargi, siitsamast kandist, ainult et seni läbi uurimata suunas teisel pool Leuweni maanteed. Nimi on Josaphat, pinda 20 ha ja laiub suures orus. Õigemini mitmes, sest tänavad lõikavad oru juppideks. Pargis toimus kirsipidu, mistõttu seal oli tavalisest rahva- ja kärarohkem. Seltskond oli sama kirju kui ümbruskond, muuhulgas mõned venelased ja pikkades valgetes hõlstides mehed, kes poistega jalkat mängisid.
Esimene huvitav asi oli tuvitorn. Siis kaks eeslit, kes lapsi sõidutasid. Siis pikk kirsikoogilett. siis aedikud, kuhu olid vaatamiseks välja pandud 2 laamat, 1 mullikas, 1 väikest sorti känguru ja veel paar eeslit. siis tuli parv lapsi sõidutavaid pisiponisid.
See, kes pildi peale jäi, oli ainult natuke suurem kui siga ja hulga väiksem kui see suur koer, kes Tervureni avenüü sünnipäevapeol käis.
Piki orupõhja on mitu pikka tiiki ja nende kallastel laheda vormiga tundmatud puud.
Lisaks palju muru, suured hortensiapeenrad, paar väikest vana maja (ühe juures aias oli paabulind ja üks sama suur valge lind). Ja ühes otsas jalgpallistaadion ja tenniseväljakud. Ega me tervet parki läbi uurida jõudnudki, ehk on ka järgmisel korral üllatusi.

Ilm on imelik. Laupäeval oli kampsuni ja mantli ilm, pühapäeva lõunast hakkas soojemaks kiskuma ja täna oli 32 kraadi kohal. Homme ähvardatakse 36ga. Siis lubatakse äikest ja 20-kraadist. Katsu siis olla.

Toskaana 7. päev, 22. aprill

Reede hommikul saatis Hugo meid parklasse, jättis kättpidi hüvasti ja lehvitas tõkkepuu juures, kui välja sõitsime. Armas!
Päevaks oli kaks plaani: vedelda Montecatini lähedal maal termaalveebasseinis ja selle serval või teha veel viimast korda turisti ja vaadata üle Pistoia, mis on umbes poolel teel Firenzesse. Teine võitis. Palusime Tomtomil end kohale viia mööda väiksemat kui kiirteed ja sattusime korraks ikka päris mägiteedele. Aga ilus oli rohkem kui hirmus ja peagi olimegi Pistoias.
See haaras kohe oma raudsesse haardesse!
Kuigi Vikipeedia väidab, et Pistoia on Tartust natuke väiksem tööstuslinn, on selle vanalinn väga-väga ilus, armas, kompaktne, lõhnav ja igapidi sõbralik.
Paljud tänavad ja platsid on inimeste päralt - või siis äärmisel juhul kaherattaliste.
Tänavad on lihtsalt nii kitsad ja käänulised, et muuga seal liiklema ei mahu.
Üks laiem, aga ikka käänuga tänav.
Palju on sellist sooja kollast värvi maju.
Aga kõik vähegi olulised (enamasti siis kirikud) on hoopis valge-rohelisetriibulisest marmorist. Valge tuleb ilmselt lähedalasuvast Carrarast ja vaevalt et rohelistki väga kaugelt toomas käidi.
Kõige uskumatumalt triibuline on kohe vanalinna servas olev San Giovanni Fuoricivitas.
Mõned on ainult kohati triibulised ja näevad välja, nagu oleks marmorplaadid maja seinalt maha võetud.
Toomkirikul on triibutatud ainult torni ülemine osa ja fassaad.
Fassaadi sammaskäik on uhke ja uks selles samuti.
Aga toomkiriku vastas olev baptisteerium (?) on igast küljest täiesti triibuline.
Ühte palee moodi majja astusin uudishimust ka sisse (uks oli lahkelt lahti) ja leidsin fuajeest väga ilusa maalitud lae ja jupi seina.
Pistoia kirikutes on kasutusele võetud tahmavabad elektriküünlad. Lased korjanduskasti mündi, võtad küünla ja süütamiseks asetad pesasse. Üsna elegantne või mis.
Kõige lahedam ja lõhnavam plats oli see, millel peeti turgu. Selle ääres Tshehhi-teemalises Vecchia Pragas sõime lõunaks salatid ja jälgisime huviga turuelu. Tomateid ja herneid ostsime suveniiriks kaasa ka. Selline tore seltskond rattal sõitis mööda.
Keset meie lõunat hakkasid turumüüjad äkitselt oma köögivilju ja marju kastma. siis tõmbasid kraamile kile peale ja läksid ära siestat pidama.
Pärast kella kahte liikusid tänavatel veel vaid turistid ja tänavakoristajad.
Hakkasime siis meiegi vaikselt Firenze poole liikuma. Korra kaalusime, kas põigata korraks lõunasse jäävatesse mägedesse ja otsida üles Vinci küla, aga otsustasime, st pigem seame end rahulikult lennujaama lähedal hotellis sisse, anname auto ära ja otsime linnast reisi lõpetuseks kena õhtusöögikoha.
Kohale jõudes selgus mitu asja. Näiteks see, et kuigi hotell (pildil on vaade aknast, taamal Apenniinid) on lennujaamast napilt km kaugusel, tuleb sinna sõitmiseks teha päris suur ring kiirteele ja siis selle pealt lennujaama. Oleks seda teadnud, oleks sama hästi võinud valida hotelli kusagil Pistoia-poolses linnaservas ilusama koha peal.
Teiseks on lennujaama kant ikka paras slumm. Ja kesklinnast kaugel. Buss loksus vähemalt 3/4 tundi ja ka siis olime alles raudteejaama juures, mitte vanalinnas. Õnneks leidsime kohe tagasisõidu-bussipeatusest (mida andis üksjagu otsida) korraliku kalarestorani, nii et oma õhtusöömaaja saime ikka kätte.

Nüüd aga tähelepanu kõik, kes ID-piletitega Firenzest lennata kavatsevad. Järgmisel hommikul olime aegsasti lennujaamas. (Proovisime juba eelmisel õhtul autot ära viies check-inni ära teha, aga Brusselsil on seal dedicated lauad ja check-in avatakse alles 2 tundi enne lendu.) Kuuldes, et oleme stand-by ID-reisijad, teatas mitte just terase olekuga naisterahvas turistiklassi letis (sattusime sinna sellepärast, et seal polnud saba, aga teises oli), et meid saab lennule registreerida alles pärast check-inni aja lõppu, so 30 min enne väljalendu. Väljendasin imestust, et siis peaks juba hilja olema, aga inimene raius nagu rauda. Kuna ta jättis meie piletid endale laua peale, olin siiski üsna rahulik, et ta teeb meile muu töö vahelt pardakaardid valmis.
Olime siis 10 minutit enne check-inni lõppu jälle ta leti ees - ei, vara veel! Mõtlesin küsida, kas ta ikka on kindel, et oskab paberpiletitega midagi teha - enamasti võtab see 10-15 min ja mitu telefonikõnet - aga ei tahtnud nipsakas näida. Lõpuks võttis naine esimese pileti. Toksis natuke oma masinat, oli üllatunud moega (halb märk), küsis midagi terasema silmavaatega kolleegilt kõrvallauas (teine halb märk), proovis veel klõbistada ja haaras telefoni järele ja püüdis abi saada. Selle peale kulus u 5 minutit. Meile mitte üks sõna. Arutelu kõrvallaua kolleegiga läks järjest närvilisemaks. (Selle peale arvas Lasse, et meil on nüüd palju aega, kuni pärastlõunase lennuni.) Lõpuks jõudis kohale ilmselt see, kellele helistatud oli (shift leader?), mispeale meie tädi pakkis oma koti kokku ja kõndis minema! (Ausõna, mul tõuseb vererõhk ka seda kirjutades.) Veel 5 min oli läinud. Uus vahetus kordas sama - klõbin, hämmeldus, telefon... Lõpuks, vähem kui 15 minutit enne väljalendu ulatas see terasem, äriklassi agent meile pardakaardid (kohad kirjutas käsitsi). Jooksuga turvakontrolli, järjekorrast mööda (asju kokku korjates unustasin pardakaardid kasti põhja, Lasse õnneks märkas ja võttis kaasa), jooksuga väravasse, jooksuga väljas ootavasse bussi. Kui buss peaaegu lennuki juures oli, küsisin Lasse käest, mis kohad meil on. Vastuseks suured silmad: pardakaardid olid ju sinu käes! Olid jah, aga ma andsin need ju väravas kontrollimiseks ära ja sinna nad jäidki... Õnneks oli meeles, mis koht pealmisel pardakaardil oli, selle sai Lasse. Ise istusin suvalisele vabale kohale. Puhh.

10 käsku suveks

Suvetervituseks tsitaat kohalikust lehest Flanders today.

Ten Commandments of the Well-mannered Terrace Client:
1. Leave tables and chairs where they are
2. Keep the volume down when talking
3. Waiter! - Customer! Treat everybody with respect
4. Park your baby-buggy properly
5. Keep your dog on a leash
6. Pay your bill together, not separately
7. Try not to steal our glasses
8. Order together and pay the correct amount
9. Don't rev up your engine outside
10. Hold your vomit until you get home
(Selle viimase peale tuleb meelde Vahuri värvikas jutustus sellest, kuidas ta küll püüdis, kuid ei suutnud, ja mis siis sai. Kui kohtate, küsige ja te ei kahetse.)

Kohaliku kõrtsielu suurim uudis on vist see, et juulis peaksid toitu serveerivad söögikohad viimaks suitsuvabaks muutuma. Aga miski küsitluse andmetel ei kavatse umbes kolmandik baaripidajaid seda nõudmist täita, sest "Kas te kujutate ette, mis juhtub, kui ma ütlen 10 õlut joonud mehele, et ta peab oma äsjaläidetud sigareti ära kustutama?!?"

Toskaana 6. päev, 21. aprill

Oh heldeke, kaks kuud reisist möödas ja ikka pole jutt lõpuni kirja saanud!
Neljapäeval reisisime rongiga läände, ranniku suunas. Esimene siht oli Lucca, sest seda oli sõber Göran kõvasti kiitnud ja soovitanud Firenze aseaineks. Jõudsime jaama, nägime tabloo pealt, et lähimal teel seisev rong läheb minuti pärast Lucca suunas ja järgmiseni on poolteist tundi.
Kassasse poleks jõudnud ja piletiautomaate ei tundnud, nii et hüppasime rongile ja arvasime, et ostame siis piletid rongis. Õnneks ei antud võimalust, sest Lucca jõudis enne kätte. Õhtul samasuguse rongiga tagasi sõites kuulutas rongijuht, et rongis müüakse ainult 40-euruseid pileteid ja see oleks olnud vähemalt 10-kordne kadu.
Sellised sildid on kõigis raudteejaamades. Jutt on muidugi tunnelist, mitte metroost.
Lucca on peaaegu Tartu-suurune linn, mille etruskid (kes siis veel!) asutasid ja roomlased (loomulikult!) vallutasid. Renessansi ajal ehitati linnale ümber uhke linnamüür ja kõik huvitav jääb selle sisse. Linnamüüri peal on tänapäeval promenaad ja ma ei saanudki aru, kas selle koha peal oli vanasti vallikraav või tehtigi tõepoolest Hiina müüri moodi lai müür.
Selline on esimene pilt, mis rongijaama poolt tulles linnamüürilt avaneb. Kirik on Duomo di San Martino.
Üks kellatorn oli nii vana, et selle otsa oli väike pargike kasvanud.
Mõned tänavad ja platsid edasi leidsime eriti kauni fassaadiga kiriku, San Michele in Foro. Nimi tuleb sellest, et väljak oli roomlaste aegu foorum.
Platsi teises servas aga on imposantne pangahoone. Üsna vähese ladina keele oskuse abil tundub panga nimi väga rahapesupanga moodi. Lavorno kõlab ju kahtlaselt mõne lavare/pesema vormi moodi (sententsis Manus manum lavat on seesama pesu-sõna; kusagilt olen kuulnud ka veidi venestatud versiooni Manus manum mojet).
Siis on Luccas veel üks eriti eriline väljak - Piazza Anfiteatro. See on ovaalne, sest on ehitatud amfiteatri kohale. Isegi ukseavad näevad välja nagu amfiteatri sissepääsuavad.
Ühe väljaku peal oli rattaralli stardipaik. Kõik need ratturid, keda eelmisel päeval Montecatini peal nägime, olid stardis. USA, Belgia, Kanada, Prantsusmaa, isegi Kasahstan oli tiimiga kohal.
USA tiim oli kaubikus kaasa võtnud koguni pesumasinad!
Ratturitel ja nende vaatajatel pidasid silma peal valvsad politseinikud.
Pilti tehes panin tähele, et see minu suunas marssiv vaatab mind ja kaamerat (taustal paistab, et seda pani tähele ka Lasse) ja olin juba valmis nõudmiseks, et tehtud pilt tuleb kohe kustutada või muidu... Aga hoopis vastupidi! Mees astus ligi ja pakkus, et teeb must pildi koos oma kolleegiga. Politseile ei ole mõistlik vastu hakata, niisiis andsin fotoka käest ära. Sellel uhkema vormiga mehel aga on vist pildistamisega mingi teema või siis tahtis ta ise tähtis olla ja nupule vajutada, igatahes pilt tuli selline.
Enne Viareggio rongi peale minemist ostsime korralikult kassast edasi-tagasi piletid, et nendega jälle mingit jama ei tuleks. Itaalias tuleb ka seda hoolega meeles pidada, et ostetud pilet tuleb enne sõitu jaamas või perroonil komposteerida, muidu pole tast mingit tulu.
Kiire pargieine jõudsime ka võtta.
Perrooni otsima läksime aegsasti, sest korra on meid Itaalias juba peaaegu haneks tõmmatud, siis kui mitu aastat tagasi Bergamost Veneetsiasse sõitsime ja ühe tee peal oli 2 rongi ja õige peale aitasid lõpuks mõned väledad jooksusammud. Sellest seiklusest jätsime meelde, et kui perrooni numbri taga on veel mingi täht või tähis, siis on see seal asja pärast. Nagu nüüdki: tabloo ütles, et rong läheb perroonilt 2w, aga 2. perroon oli täiesti tühi. Selgus, et 2w oli jaamahoone nurga taha peidetud lääne poole suunduv tee ja sellel ootas kenasti 2-3 vagunist koosnev rong.
Viareggio on hoopis teistmoodi koht. Elanikke 65 tuhat, kuid suvel see ilmselt mitmekordistub. Ilusad villade ja palmidega ääristatud tänavad, uhked hotellid, lai liivarand, suured pargid ja rannapromenaad. Ühesõnaga tüüpiline suvituslinn. Ühel pool meri, teisel pool mäed. Need olid kohati valged ja esiti arvasime imestades, et lumi on suurele soojale nii kaua vastu pidanud. Viimaks mõtles Lasse siiski välja, et need on hoopis valge carrara marmori laigud. Carrara on ju ainult väheke maad põhja pool.
Üks eriti stiilne villa oli remondis, aga üht-teist oli tellingute seest siiski näha. Maja nimi oli kas villa Buenos Aires või villa Argentina, igatahes midagi tangolist ja kuuma.
Grand Hotel on suur, uhke ja keset rannapromenaadi...
... mis näeb välja umbes niisugune.
Vasakul on rand (jupiti suletud alad, siis jälle avatud), söögikohad ja meri; paremal linn. Ja niimoodi ikka päris pikalt.
Rand oli sooja olma puhul üsna asustatud, kuigi seda polnud jõutud veel hooajaks korda panna. Loodetavasti riisuti varsti läbi ka see üldkasutatav liiv, kus meie oma konte soojendasime. Korjasin meie lähedalt hunnikusse kokku poole pudeli jagu kilde ja tähistasin hoiahustokiga, sest just seal lähedalt käis ühe väikese preili rada vee juurde. Aga ikkagi, mis mõnu - aprilli keskpaigas on rannaliiv sama soe nagu suvel Pärnus!
Vesi oli selline 18-kraadine, kui sedagi. Just pilditegemise hetkel tuli kole külm laine ja tulemuseks sai selline klassikatöötlus. (Huvitav, mis originaalpildi peal karje tekitas?)
Lasse pidi siis muidugi näitama, kuidas tegelikult külmas vees pildile jäädakse - jumala külma rahuga. Pea tagant paistab ka paar suplejat, ja need polnud sugugi ainukesed. Lassel jäi ujumine ainult ujumispükste puudumise taha, väitis ta ise.
Tagasiteel tegime rannapromenaadil kerge einega peatuse.
Palju ju süüa ei võinud, sest Pia juures hotellis ootas järjekordne hullult hea õhtusöök.

Palju õnne!

Reedeõhtune poeskäik lõppes klirinaga köögikapis. Riiuli kinnitusnagad ei pidanud uuele kilosele suhkrupakile vastu ja ülemine riiul sai alumiseks või veelgi madalamaks - osa asju maandus lausa põrandale. Ainus füüsiline kadu oli klaasist suhkrutoos; õli- ja sojapudelid jäid kõik terveks.

Laupäeval oli kohalike eestlaste jaanituli. Vist esimest korda päris oma, ilma lõunanaabrite ja nende lõunanaabriteta. Linna taga aasa peal (tegelikult Leuweni sõsarküla Wilsele servas asuvas - pardon my French - Putkapeli skaudibaasis). Ja väga kena oli! Ilm nagu jaanipäeva ajal ikka - vihm ja 15 kraadi. Bussi pealt minnes tabas meid selline hoog, et oioi. Õnneks leidsime rõdualuse, kuhu varjuda. Poole tee pealt sai juba grillilõhna järgi suunda hoida. Teine suunanäitaja oli vikerkaar, mis korraks isegi kahekordseks läks.
Tõsine rahvapidu oli. Kodused salatid, grillvorstid, -lihad ja -ribid, koogid... Rutiku lõbustas lapsi ja korraldas meestele vägikaikavedu. Hakatuseks küsis poistelt, kas need teavad, mida sellise toikaga tehakse ja kuidas jõudu katsutakse. Lüüakse! - tuli väga kärme vastus. Selleni siiski asi ei läinud. Ühes seltskonnas leiti, et peojuhi ja poliitiku tööd on päris sarnased (räägid suvalise rahva ees suvalist juttu), ja arutati, kumb siis hullem on. Poliitik vist võitis.
Õnneloos oli ka, peaauhinnaks OV piletid kogu perele Eesti ja Euroopa pealinna vahel. Kuna mul pidi ju õnne saada olema, uurisin igaks juhuks kohe järele, mis pereks kvalifitseerub. Täpselt ei olevat ette antud, nii et igaüks pidavat ise määratlema. Ehk ikka ei ole nii.
Ja siis tuli õhtu nael, Tuberkuloited.
Rahvas nautis ja tantsis, kuni äkki jäi lava jumalast vaikseks ja seni lava kõrval seisnud kopptraktor tasakesi vasakule hoovi sõitis. Kas kopp oligi süüdi või oli see lihtsalt kokkusattumus, jäigi teadmata. Kui kopp koju oli jõudnud, tuli ka heli tagasi.
Lava ees heleroosas pusas ja kaameraga blondiin näeb lähemalt selline välja.
Siis oligi kell üheksa läbi, bänd tegi pausi ja hakati välja loosima auhindu. Selgus, et lisaks peaauhinnale on ikka paras ports väiksemaid ka. Meie ei saanud midagi, isegi mitte peaauhinda.
Õnneks tehti lohutuseks jaanituli üles. Hilisemal õhtul olla sellest isegi üle hüpatud.

Pühapäev jätkus rahvuslikult. Belgia eestlaste segakoor andis elu esimese piletitega kontserdi kahasse Prüsseli rahvusvahelise naisansambliga (neil on ühine poola dirigent), lisaks mängisid poola organist ja sloveenia harfist. Harf üllatas, sest ma polnud seda varem soolopillina kuulnud muus olekus kui pingviinide paraadi taustaplõnnina. Väga lahe kõla, kohati lausa klaverlik. Eestlaste koor ja repertuaar paitasid vähemalt eestlaste kõrvu ja hingi. Naisansambli abil jällegi saavutati päris segane publik.
Kontserdile järgnes väike koosviibimine ümber muusikute korraldatud laua. Eestlaste salatid-snäkid-koogid ruulisid. No ja loomulikult oli jällegi õnneloos. Seekord ilma peavõiduta, iga õnnelik võis auhinnalaua pealt kõige enam meeldinud asja võtta. Viimased 2 asja olid seebimullitops ja näpunukkude paar, aga ma ei saanud neidki mitte. Tuleb ikka tõsisem lõhkumine ette võtta.

Laupäevane suursündmus kodumaal oli see, et suure venna kõige väiksem laps lõpetas gümnaasiumiskäimise. On ikka tublisid! Suured õnnesoovid ja ootame huviga, kumb plaan käima läheb: saksa keel ülikoolis või, nagu näoraamatus ähvardas, "otsin rikka mehe ja lasen end ülal pidada". Või hoopis midagi kolmandat.

Rahvusvaheline nädvah

Stockholmist tulevad uue rõdukuuse kohta vastukäivad uudised: et kasvatab väikseid helerohelisi otsakesi (mis on ju hea) ja et kipub jällegi kohati pruunikaks minema (mis on ikka väga murettekitav).

Tänase nädalalehe Only in Belgium uudis on järgmine (keel ja kirjaviis muutmata): Police in Brussels commune Sint-Joost-den-Node were able to stop a suicide attempt last week by shooting the man who was threatening to kill himself. The man was brandishing a 25-cm knife and shards of broken glass with which he said he intended to take his own life. One officer was backed against a wall and shot the man in the chest. The man was taken to hospital and pronounced to be in stable condition. Siia sobiks ehk lisada, et prantsuse keele õpetaja väitel on enesetapp Belgias kuritegu ja karistatav.

Läinud pikk nädalalõpp aga oli igavesti vahva. Algas sellega, et seltskond Tallinnast ei oleks peaaegu siia saanud ja lõppes sellega, et nad viisid ühe vaese saadikukaasa endast peaaegu välja. Vahepealsetesse päevadesse mahtus palju nalja ja naeru (mis kell teil see rong nüüd lähebki?), lugusid ja pilte, head sööki (vutid, soe Vietnamipärane salat ja imeline pavlova), rongi-, auto- ja laevasõitu (Belgia, Luksemburg ja Saksamaa), ilusaid vanu Saksa linnu (Mettlach ja Trier), shoppamist, Luksemburgi maraton ja mis kõik veel.

Laevasõidu tegime Saari jõe silmusel ja saime kauba peale ka 12-meetrise lüüsi. Miks nad selle keset tasast jõge on ehitanud, jäigi saladuseks. Ju siis on vaja. Lüüsikambrisse sissesõit tegi seltskonna igatahes natuke murelikuks...
... aga seda suurem oli rõõm, kui värav jälle lahti tehti ja tunneli lõpus valgus paistis.
Mettlachis, kohe laevakai juures on mõnus outlet-küla. Kõige kuulsam külaelanik on kahtlemata Villeroy & Boch (neil on koguni kaks maja - jõuluteema jaoks on omaette pood), aga seal on ka palju muid kuulsusi.
Järgmiseks käisime Saksa vanuselt teises linnas.
Suurel platsil on niisuguseid ilusaid maju
ja teistsuguseid, eriti saksapäraseid ilusaid maju
Platsi tagumises servas seisab roomlaste ehitatud Porto Nigra, mille külge vahepeal ehitati suur katedraal, mille Napoleon aga maha lasi lõhkuda, et vana värav välja paistaks.
Igavesti uhke värk!
Nagu linn ise, on ka toomkirik Saksa omadest vanuselt teine. Uhke, eriti orel ja nikerdatud kujudega lagi ja hoov. Sinna maetakse tänapäeva tähtsaid surnuid; vanal ajal pandi nad põranda alla.
Pärast toomkirikut leidsime kirikuplatsi servas olevast restoranist Eesti nurga - enne meid oli seal juba üks eesti paar Prüsselist.
Nautisime veidi eemal mängivaid jazzorkestreid ning kohalikku kööki. Kartulikook salatitega oli ikka väga hea.
Ja kui Vahurit uskuda, siis lihatäidisega kartulipommid samuti, eriti banaaniõllega!
Kõrvallauas nautis oma liquid lunchi ja head muusikat kohalik härrasmees (mis jume, mis kaabu, mis vihmavari!).
Üldse tundus, et Trieris on inimestel hea olla. Näiteks neil jalgrattaturistidel naaberriigist.
Mõned kohalikud kombed tundusid väheke kummalised, aga ju neile siis meeldib nii.
Isegi oma Kadrioru loss on Trieris, ainult et vist ilma Ilvesteta.