Sunday 30 January 2011

Uisul

Stockholmis käisid jälle külad, juhhei!
Riina ja Mammu tulid chillima, st H&Mist asju ostma (ikka massiliselt), sushit sööma ja pikkade uiskudega uisutama.
Naturkompanieti poes käisime ka ja panime sporkile (spoon+fork) eestikeelseks nimeks luhvel.
Rõõmus üllatus oli linnas ka. Arvasin tänaval eesti keelt kuulvat, vaatasin sinnapoole ja ennäe: endine majanaaber, koolivend ja kolleeg Sven! Käinud teine koos perega suusatamas ja nüüd poodles.
Õhtusöögi ajal näidati erinevaid pulgakasutuse viise. Näiteks kahekäestiil, mis mõne aja pärast aranes väga elegantseks ühekäestiiliks, millega sai raskusteta süüa isegi salatit ja riisi.
Ja lõbusa merilõvi stiil, kellel kõht on sushit täis saanud. Seda näitas Mammu.
Mina jäin kindlaks vanale heale põhimõttele, et näppude vahel tehtud toitu võib näppudega ka süüa.

No ja laupäeval avasime uisuhooaja järvejääl. Tegime Norrvikenil lühema ringi ja siis tehnika silumiseks ja kinnistamiseks veel ühe pisikese tiiru. Kokku tuli 4km jagu. Tuul oli hästi kõva, aga õnneks enamasti külje pealt. Päike paistis, paar kraadi oli sooja ja inimesed nautisid massiviisiliselt värsket õhku ja loodust.
Pärast selgus, et meie akna all on järvejää ka täiesti sõidetavaks muutunud, päris mitu seltskonda kimas mööda. Pühapäeval arvas üks kalamees, et liiga ilus ja sile jää on, ja puuris mõned augud sisse.

Tuesday 25 January 2011

Linnud ja lapsed

Kaua ma ikka inimesi rootsikeelsete nädalapäevadega kiusan, mõtlesin, ja otsisin üles koha, kus saab blogipõhja keelt muuta. Eestit ei lastud miskipärast valida.

Kuulsin, et Belgias elavad inimesed käivad endale Prantsusest joogivett ostmas, olla odavam. Hea lähedal ju ka. Auto vett täis ja hulk aega hooleta! Ainult et miks peab vett poest ostma?

Aga peauudis - Estonian Airi uus uut CRJ-tüüpi lennuk jõudis täna õnnelikult uude koju ja nägi tee peal virmalisi. See saab olla ainult hea märk. Virmaline sobiks talle nimekski, kui rahvaluule tegelaste seeria (Virmaline sealhulgas) poleks juba Boeingute peal kasutuses. Huvitav, mille nad CRJdele valivad... Minule meeldiksid rahategelased (no et siis nad jääksid ikka kasutusse) või muidu kuulsad eestlased. Või siis Eesti linnad või midagi. Või linnud. Kujutan ette uudisnuppu: Lõoke/Toonekurg/Tuuletallaja põrkas kokku kuldnokaga, kuid jätkas ilma probleemideta lendu. See linnumõte hakkas mulle praegu täitsa meeldima! Ööbik, rootsiitsitaja (seda saab vähemalt 2 viisil poolitada) ja mis meil kõik on.

Ja teine peauudis - Evelinil (ei, mitte sellel, vaid meie omal) sündis eile viimaks kauaoodatud laps, arvatavalt poiss-. (Ta selle fakti unustas üle kinnitada või siis ei pidanud oluliseks, nagu ühed Rootsi vanemad, kes panid oma lapsele sooneutraalse nime ega avaldanud tuttavatele, kumb ta on, sest siis kallutavat ümbrus last asjatult ühes või teises suunas.) Me siin olime juba kollektiivses ärevuses.

Monday 24 January 2011

Alef Ström tegutseb

Täna näidati riigitelevisioonis kokkuvõtet riigivisiidist Rootsi. St sellest osast, mis siiani kostüümidraama varju jäi. Muidu ilus ja hea, aga subtitreerija oleks võinud endale mõne keeleoskusega inimese appi paluda.
Tänavaintervjuudest (mälu järgi):
Mida te kuningast arvate? - I don't think so much about it, I'm not Royalist. / Ma ei mõtle sellele eriti palju, ma ei ole sürrealist.
Kas Rootsis on hea elada? - Ja. Det finns många jobb men inte för alla. / Jah. Kuningas on meie heaks palju teinud.
Hallåå?

Sunday 23 January 2011

Tõsine teadus

Tänastes Rootsi lehtedes kirjutatakse järjekordsest pseudo-teadussaavutusest. Londonis uuris üks mees välja, miks IKEA (eestlaste seas tuntud kui IGEA - samal põhjusel, miks Mazdast saab paljude suus Madzda) poed on sellised pikad ja tüütud labürindid nagu nad on: selleks, et sinna lõksu sattunud inimesed kohkem ostaksid! Teadus on ikka kõikvõimas ja üllatav... selles mõttes, et igast elementaarsest teadmisest on võimalik uurimus kokku kirjutada.
Mina vältisin neid poode jupp aega just sellepärest, et enne kaubariiulite juurde jõudmist tuleb läbida otsatu mööblinäitus. Siis avastasin nipi ja nüüd käin vähegi tuttavas IKEA poes tagurpidi. Lähen kassade juurest sisse, otsin üles, mis vaja, ja siis kassasse tagasi. Ei mingit pealesunnitud ekskursiooni :)

Thursday 20 January 2011

Mõista-mõista

Pikkadel ja pimedatel talveõhtutel oli vanasti kombeks end ja teisi mõistatustega lõbustada. Lasen käiku Maltal jõuluõhtusöögil paugukommide seest saadud:
1. What do you call a train loaded with toffee?
2. What lies in a pram and wobbles?
3. Where do snowmen go to dance?
4. What do ghosts eat?
Vastused ilmuvad ka varsti ;)

Sel nädalal on Eesti riigivisiit Rootsi. Eestis lehed jubedaid modellipilte täis, Rootsis totaalne vaikus. Nad ilmselt ei söanda ühtegi avaldada, kardavad diplomaatilist kriisi. (Sellest võiks nüüd 5. mõistatuse tekitada: Mis on küll selle naise mõtteis...? Aga sellele mul vastust pole.) Meenus sügisel Tallinnas Snelli Spa pediküüris loetud tore artikkel onu Raivost, kus ta tsiteerib oma Kanada-onu. Üks onult saadud tarkusi oli, et sinu riiete järgi võetakse sind vastu, sinu käitumise järgi saadetakse sind ära. Eks siis näis... Onul oli teine temaatiline veel: kõige parem toit on see, mis maitseb ja kõige ilusam riie see, mis meeldib.
Täna pidas president Uppsala ülikooli aulas kõne-loengu, aga kahjuks just sel ajal, kui ma koju kõmpisin. Töö juures nägin kõvasti hilinenud algust ja kodus küsimusi-vastuseid. Kuidas kommenteerite vene vähemuse olukorda Eestis, oli viimane. Vastus oli päris hea, selgitas vähemuste (rootsi, vene) ja nõukogude massimmigratsiooni (Rootsis praegu väga tundlik sõna) erinevust.

Vastused:
1. A chew chew train
2. A jelly-baby
3. To a Snowball
4. Goulash
Sellest viimasest ei saand ma aru ja pidin Amanda käest seletust küsima. Ghoul on (araabiamaadest pärit) kuri vaim, kes elab surnuaias jm sellistes paikades ja sööb inimesi, eriti surnuid. Verd ka, kui kätte saab :P

Nartsissilehed lillepeenardes on detsimeetrised, hiljemalt kuu aja pärast peaksid õied valmis olema!

Monday 17 January 2011

Tempo

Sain lõunalauas aru, et mul läks eile lennukis ikka väga hästi, et see laps, kelle kõnepidamatuse all ma kannatasin, oli rootslane. Vat oleks ta hispaanlane olnud ja 5 korda kiiremas tempos tulistanud, siis oleksin ma ilmselt oma ähvardamise-mõtte teoks teinud.
Ma ei saa aru, kuidas need lõunamaalased üldse söönuks saavad, kui nad kogu aeg ja nii kiiresti räägivad!
Lõpetasin õhtuks kohutavalt koleda teksti mingisugusel tasemel (heast on asi kaugel, ka rahuloldavast) tõlke. Üks kolleeg ütles, et see teema on vist kõige jubedam asi, mida tal kunagi tõlkida on tulnud. Nüüd vaevlesin selle otsas mina, sest ega siis teksti kohe ja korraga valmis ei saa kirjutada, ikka tuleb juppe juurde panna ja välja võtta ja ära muuta... Ja muudkui tõlkida. Tegelikult poleks ma seda üldse endale saama pidanud, aga esimene tõlkija jäi seda koledust nähes haigeks ja on siiani lääbakil.

Sunday 16 January 2011

Projektijuht

Võtsin suguvõsale vahelduseks ette teise ja väiksema projekti: proovin ilma pealt üles leida oma ülikoolikursust. Suvel saab algusest 25 ja lõpust 20 aastat, see oleks ju hea põhjus read üle vaadata ja teada saada, kes mida teeb ja mis elu elab. Soovitavalt Tartus. Kuna lõpetamisest saati pole mitte ühtegi üldkogunemist korraldatud, siis olin mõned nimedki unustanud, näod ka.
Ühepäevase internetis sorimise tulemusega olen rahul: 26st lõpetajate nimekirjas olevast inimesest ainult 3 kohta vaikisid kõik pähetulnud allikad. Huvitaval kombel oli abiks isegi Geni! Kui nüüd eeldada, et keegi ikka kellegagi jätkuvalt suhtleb, siis peaks õnnestuma kõik tabada.

Laupäevast saadik on meil uus korterinaaber - pisike valge kohvimasin. Laps käis solde-kaubanduses :) Ükspäev just lugesin, et Belgias on soodusmüük lubatud ainult 2 korda aastas, jaanuaris ja juulis. Kes näiteks detsembris hinnaalanduse korraldab, maksab räiget trahvi. Loogiline ju?

Paabel

Tööl on teadagi rahvaste ja keelte paabel ja teinekord püüame mõistatada, mis keeles inimesed räägivad. Reedel sattusime lifti, kus enne meid oli 3 inimest, kellest 2 jutles mingis slaavi keeles. Kui nad väljusid, hakkasime allesjäänud võõrale suuremat tähelepanu pööramata arutama, millises. Keegi arvas, et poola või tsehhi, ma arvasin, et pigem mitte. Lift peatus 9. korrusel ja mees teatas enne väljumist: slovak! Nii lihtne siis ongi eesti keelest aru saada.
Ükskord enne jõulu jällegi astus meie lifti kärtspunaste pükstega ja tavalist kontorivärvi pintsakuga mees. Natukese aja pärast pidas ta vajalikuks seletada, et tuli jalgrattaga ja vahetab kohe püksid normaalsete vastu. Kusjuures me isegi ei kommenteerinud, et näe poolenisti jõuluvana või punaste pükstega politsei...

Stockholmis oli nädalavahetusel imelik ilm. Reede õhtul -10, laupäeval 3-4 miinust ja pühapäeval mitu plussi ja vihm. Kui selles tempos jätkub, jõuavad nad varsti Prüsselile järele ja lähevad möödagi. Laupäeval tahtsime uisutada, aga järvejää on totaalselt rikkis (paks lumi ja vahepealne sula tegid) ja Östermalmi staadionijääle ei lastud, sest seal hakkas kiiruisuvõistlus, kohtunik paugutas juba prooviks püstolit.
Läksime siis hoopis Haga parki kõndima, et ehk trehvame vähemalt Victoriat ja Danieli. Lehvitasime ja naeratasime küll lossiaia küljes olevatesse kaameratesse, et vast kutsutakse kohvile ja kaneelisaiale, aga ei midagi. Ega meil poleks eriti aegagi olnud, sest kella neljaks olid piletid terrakotasõdalaste näitusele. Väga vinged tegelased! Kui ainult vaatajaid nii pagana palju poleks olnud. Üks väike tüdruk meie ees kaotas põrandale oma Gotlandilt saadud sõrmuse ja kuna mu telefonis on ka taskulamp, siis aitasin otsida. Emme leidiski üles ja tüdruk oli rõõmus.

Täna lennukis istus mu taga reas 3-4-aastane poiske, kes terve selle 2,5 tunni jooksul, mis me lennukis olime, püsis vait kokku ehk 5 minutit. Maksimaalselt. Ma päris tõsiselt kaalusin, kas ähvardus ta välja visata teeks asja hullemaks (äkki hakkaks lausa kisama) või mitte. Kahjuks (ma ei ulatunud taga rääkima) ja õnneks (ma ei istunud päris ta ees) istusin mina toolikolmiku ühes servas ja tema teises, aga see palju ei aidanud. Poisi emal oli olukorrale kaval lahendus: pani kõrvaklapid pähe ja kuulas muusikat. Tõsi küll, algul proovis manitsusega "tasa!" last vaikse(ma)ks sundida ja volüümi õnnestus tal isegi hetkeks vähendada, kuid ei enamat.
Ja siis kritiseerivad mõned neid hotelle jm, mis teevad lastevabu perioode!

Wednesday 12 January 2011

Kirjanduslik

Ma muidu loen nüüd õhtuti Tammsaaret. Tea kas see on ka ealine iseärasus nagu juurte otsimine suguvõsast? Esiteks võtsin ette Tõe ja õiguse IV osa, selle Indreku ja Karini oma (lapse kohustuslik kirjandus). Masendav ikka, kuidas sajandiga mitte kui midagi muutunud pole. Nüüd olen V kallal, III on ka veel Prüsselis varuks, siis tuleb kaugemalt vaadata.

Aga klassika vahepeal premeerin end tükikestega Millenniumist, seekord eesti keeles: 2. raamat, kolmikmõrv ja lesbilised satanistid. See, milles ma Lisbethi salakorteri nimesildiga (V. Kulla) rahul polnud, sest mu meelest on õige hoopis S. Summa. Nüüd näen, et lisaks on mitme ettevõtte nõukogust tehtud juhatus. Ja siis selline lõik laohoones toimuvast võitlusstseenist: Paolo Roberto lendas nagu labakinnas läbi ukseaugu tagasi. Ta maandus raske põntsuga puutaburettide virna vastu ja raputas pead. Otsekohe tundis ta verd mööda nägu alla voolavat.
Puutaburetid... siis ilmselt mööbliladu? Taburetid virnas? Aga miks nad raskelt põntsuvad, mitte raginal ei purune, kui suur mees neile suure hooga otsa lendab? Sest et need on hoopis virna laotud euroalused. Rootsi keeles on mõlemad 'pall'.

Piltmõistatuse vastuse võib vist ka ära öelda ja Malta-euro oma hoiupõrsasse lasta.
Kivi oli see, tuulest ja vihmast puretud liivakivi Gozol Victoria tsitadelli müüris. Sellest kivist on ehitatud kõik majad ja kindlused Maltal. Nii pehme, et saab lõigata ja voolida, aga kahurikuul seda ei purusta, vaid jääb lihtsalt sisse kinni.
Siin pildil on Maltal avastatud automark.

Sunday 9 January 2011

Poolkevad

Eile oli Prüsselis natuke päikest, natuke vihma ja 13 kraadi sooja. Pungad paisuvad, võõrasemad õitsevad, rästad laulavad ja mis kõige hullem - need segased tihased on jälle poole öö ajal lärtsuma hakanud. Keset nädalat tegin endaga inimkatseid: a) kui kaua kannatab inimene olla söömata ja peaaegu joomata ja b) mitu tundi järjest ja 60 tunni jooksul on inimene võimeline magama (ikka väga palju!). Mingil poolöisel ajal läks vahepeal uni natuke ära ja siis nad vahele jäidki.
Täna käisime jälle linna avastamas. Sõitsime bussiga Washingtoni (Stalingrad oleks ka variant olnud, aga sinna ei tõmmanud) ja tegime tiiru ümbruskonnas. See oli Louise'i ja Matonge kandis. Õigus on neil, kes ütlevad, et Ixelles (hääldub nagu XL :P) pole suurem asi kant. Pooleteise tunni jooksul nägin siiski 19 Minit!
Bussi oodates jälgisime, kuidas töötab kohalik politsei. Üks auto ei pääsenud garaazi, sest teine oli end ukse ette parkind ja ohutuled vilkuma pannud. Hakkas siis üks tuututama. Varsti sõitis kohale politsei, jäi ta taha seisma ja nõudis seletust. Varsti tuli majast välja ka teise juht, aga tema vastu ei tundnud politsei mingit huvi - istus autosse ja sõitis minema. See õnnetu üks aga pidi dokumendid ette näitama ja lõpuks vist isegi politseiautosse seletama minema. No on loogika?!
Schumani platsist mööda sõites avastasime, et komisjoni küljes ripub suur tervitus Eesti eurole. Huvitav, mitu korda ma sealt jalgsi mööda olen käinud ja seda mitte näinud?
Kui tagasi jõudsime, segas laps pannkoogitaigna valmis, aga küpsetamise au jättis minule.
Täna sai täditütar Sirje 60. Palju õnne! Aga natuke võiks selle peale ka mõelda, mis mulje see minust jätab, kui mu põlvkond järjest seitsmendasse aastakümnesse astub :)

Thursday 6 January 2011

Uus aasta, uued piletimasinad

Tundub, et Malta eurot ei peeta ihaldusväärseks või pakkumist tõsiseltvõetavaks... Asjata, ma ütlen!
Et Maltalt mitte liiga äkitselt tagasi Prüsseli tegelikkusesse jõuda, siis esimene pilt on aastavahetuse pidusöömaaja ettevalmistamisest. Koos aioli-kastmega ja briejuustu-röstisaiaga oli see väga hea... Ahjulõhe sampinjonidega ka ja sidrunikook otse loomulikult!
Ilutulestikuga ainult oli sel aastal kehvasti, sest akna taga oli suht läbipaistmatu lumeudu ja kesklinna poolt ei paistnud suurt midagi. Kuigi hommikupoolik oli üsna ilus ja selge.
2. jaanuaril tulin siis ära Prüsselisse ja nägin lennujaama bussipeatuses sellist huvitavat asja. Minibuss, arvate? Siis arvake uuesti, sest siin pole miski see, millena ta paistab. Vähemalt pahatihti on see nii. Kuna mu mõistatamismängud inimestele ei meeldi, siis seekord auhinda ei paku, vaid seletan ise ära.
Kuna mõlemad piletiautomaadid olid katki ja inimesed oleksid olnud väga kurjad, kui nad ei oleks saanud osta 40% e 2eurot odavamat piletit kui bussijuhi käest ostes, siis oli bussifirma kohale sõidutanud liikuva piletikioski! Mees selle sees hõikas enda juurde igaühe, kes automaadist pileteid osta püüdis. (Hea õpikunäide kõigile neile, kes arvavad, et check-in automaat on kiosk ainult sellepärast, et mõnes suuremas keeles on.)
Sellest lumeuputusest, mis siin jõulude aegu olla olnud, pole enam jälgegi. Öine ja tänane vihm viis ilmselt viimasedki kuhilad. Stockholmi seevastu tuli täna nii kõvasti juurde, et Prüsselist tulev lennuk ei julgenud Brommal maanduda ja läks ära Arlandale. Sellel pingil peaks siis nüüd kõva kuhi peal olema!

Monday 3 January 2011

Gozo

Kolmandal Malta-päeval käisime Gozol, mis on Malta järel saarestiku suuruselt teine ja Vormsist kolmandiku võrra väiksem. Buss nimega Baby Ella viis Circewwa sadamasse, sealt laev Mgarri Gozol, mööda autovabast Comino saarest. Ilma piletita, kusjuures! Nad on seal sama nutikad kui Vormsil ja müüvad ainult edasi-tagasi pileteid ja ainult 'mainlandi' suunal.
Saare pealinn on Victoria, vana nimega Rabat. (Maltal on Rabat siiani alles). Üsna keset saart nagu Hullo Vormsis, aga oluliselt suurem. Lisaks teatrile on linnas ka kesk- ja ülikool ja nagu meie väga tore ja informatiivne taksojuht teadis rääkida, on koolis endiselt karm kord majas.
Veel rääkis ta, et Gozo kasvatab Maltale köögivilja (aasta ringi), puuvilja ja lehmi-lambaid, kuigi neid näha pole, sest nad elavad varjualustes (laudaks oleks neid natuke palju nimetada).
Ja et paavst Johannes Paulus (parempoolne kuju) käis Maltal külas käies ainult ühes kirikus, Gozo läänerannikul. Johannest nägime saarel veel vähemalt kahes kohas ja meie giid-taksojuht oli seda meelt, et praegune teeb küll hoolega oma tööd, aga jääb eelmisest kaugele maha. Mis teha.
Pealinnast veidi põhja pool ühe künka otsas aga on Rio de Janeiro Lunastaja Kristuse kuju vähendatud variant. (Kui pilti kõvasti suurendada, siis isegi näeb.) Eemalt vaadates paneb ikka natuke imestama küll...
Taksojuhi peale sattusime aga sellepärast, et bussid keset päeva ei käinud. (Eelmisel päeval Vallettast tagasi ka ei käinud, aga sellest olime ette hoiatatud ja pealegi oli esimene jõulupüha, aga et nad päev hiljem seda kordavad, seda me oodata ei osanud.) Tundub, et bussi- ja taksojuhid on turu kuidagi osavalt ära jaganud. Bussipeatuses ootaski paar taksot ja oli valmis meid viima kuhu iganes.
Tahtsime San Lawrenzisse, sest raamat väitis, et selles külas antakse hästi süüa, muuhulgas homaaribeebi-risottot, ja lisaks on paari km kaugusel üks saare kaunimaid ja kuulsamaid paiku, asuuraken. Taksojuhid teatasid aga nagu ühest suust, et seal ei ole pühapäeval mitte ükski söögikoht lahti ja see jutukam pakkus, et kui me mere ääres süüa tahame (muidugi tahtsime!), siis selleks sobib Marsalforn. Sõitsime siis sinna.
Tee peal ütles mees, et ilma asuurakent ja Kalüpso koobast nägemata ei tohiks küll saare pealt ära minna. Lubasime siis lõunalauas asja üle järele mõelda (taksojuht jäi seniks autosse lehte lugema - Maltal on 2 päevalehte ja vähemalt 1 kollane, ennast pole õieti ollagi...). Palusime siis end selle akna juurde sõidutada ega pidanud pettuma. Ma tahaksin tegelikult ka teada, millega nad oma merd värvivad!
Kohe akna kõrval on teinegi huviväärsus, seenekalju e Fungus Rock. Sellel kasvab seen (wiki arvates küll juurikas), millega Malta rüütlid ravisid muuhulgas düsenteeriat ja peatasid verejooksu. Meri on teisel pool kaljut 50-60m sügav ja koht väidetavalt sukeldujate paradiis.
Taksojuht jõudis veel jutustada, et oli 16-aastaselt Austraaliasse läinud tööd ja õnne otsima. Läks kaubalaevaga ja sõit kestis ühe kuu; Austraalias töötas 16 aastat sadamas ja laadis-lossis laevu. Hea töö oli olnud, aga siis jäi isa vanaks ja haigeks ja poeg tuli koju tagasi.
Victoria kõige kõrgemal künkal on tsitadell, terve omaette linn kohe. Esimest korda oli see paik kindlustatud juba pronksiajal ja siis muudkui edasi ehitatud. Müürid, tornid, trepid, vaated... Katedraal on huvitav, esifassaad poole kõrgem kui kirik ise.
Ühe müüri kõrval kasvava kaktuse küljes oli palju vilju ja uudishimulik Lasse läks ja korjas ühe. Uuris natuke ise ja pakkus siis mullegi vaatamiseks. Vilja kaktusepoolne ots oli katki läinud ja seest paistis üsna mõnus mahlane seemnetega asi, aga ma igaks juhuks ei proovinud. Eriti pärast seda, kui Lasse kisa tõstis, et tal torgib. Muidugi torgib, kui inimene võtab tüki kaktust pihku! Mina võtsin selle tundmatu objekti ettevaatlikult 2 sõrme vahele, aga ka sinna suutis tüüp oma 5 okast jätta... Õnneks olid mul kotis pintsetid ja ma sain kõik need torkijad kätte, kuigi Lasse omadega läks kõvasti aega. Ja õnneks paistis päike, need ogad on nii pisikesed ja heledad, et kehvemas valguses poleks silm neid seletanud.
Pärast lugesime wikist, et need viljad (i.k. prickly pear e cactus fig) on täiesti söödavad ja neid müüakse isegi turul, ainult et enne söömist tuleb nad okastest puhtaks saada. Näiteks pestes või liivapaberist sisuga trumlis keerutades. Järgmine kord siis targem.
Sellise nimega on üks tsitadelli tänavatest. Imelik keel.
Ja selline on jõuluidüll tsitadelli viival tänaval - palmid, õitsvad põõsad... see restoran oli ka väga suletud moega ja nii ilmselt turistikoht, et ei äratanud huvi muuga kui aiaga.
Ühe asja saime veel oma lahkelt taksogiidilt teada. Need imelikud tagurpidi okstega kuused, mida mõlema saare peal päris palju näha on, on hoopis araukaariad (i k Norfolk Island pine). Vanemaid inimesi ikka tasub kuulata, saab targemaks.
Aga selle, mis viimase pildi peal on, peab küll igaüks ise ära arvama. Esimesele kommentaari jäetud õigele vastusele on auhinnaks Malta 1-eurone münt, tagaküljel Malta rist. Mujal Euroopas hästi haruldane :)

Saturday 1 January 2011

Valletta

Esimesel jõulupühal sõitsime Vallettasse, pealinna. Inimesi veidi vähemgi kui Melliehas, aga selle vahega, et siin on nad väikesele linna-alale koondunud. Ajasin sõidu ajal näpuga kaardi peal järge, aga varsti pärast Mostat (kuhu sõja ajal oli langenud saare ainus sakslaste visatud pomm, sealjuures katedraali ja keset jumalateenistust - ja ei lõhkenud!) kaotasin järje käest, sest üks linn läheb sujuvalt teiseks üle.
Järsku olimegi Valletta bussijaamas ja kohe nägime ka Göranit ja Amandat. Suurlinnale kohaselt olid majad paari korruse võrra kõrgemad kui meie külakeses ja paremas korras. Kesklinna kaunistasid sellised pimedas helendavad kunstpuud vaheldumisi puukõrguste kuldsete torudega. Mida need sümboliseerima pidid, teab vist ainult väljamõtleja, juhul kui mäletab.
Tunnine tiir linnas viis mööda suurmeistri paleest (pildil on sissepääs, terve palee poleks kuidagi ära mahtund), teisel pool lahte olevast Slienast (kole suuri uusi maju täis ehitatud turistilinn kohe Valletta kõrval), sadamakindlustustest (kus tegime mõned väga turisti-grupipildid), Victoria väravast ja muidugi üles-alla mööda trepptänavaid. Suur sadam oma kruiisilaevadega ja päris kesklinn jäi natuke kõrvale.
Kuna meie giididel oli jõululõunaks kinni pandud laud Barracudas (restoran St Julienis, kus käivad söömas Madonna, Beckham, Schwarzenegger ja - nagu selgus - mõned meie sõbrad), siis jäigi suurem osa linnast järgmisteks kordadeks.
Et need korrad tulevad, selles oli Margit enam kui kindel ja hakkas uurima, mis Maltal kinnisvara maksab ja mis tingimuste ja kes seda osta saab.
Tagasihoidlike inimestana me kuulsustega koos sööma ei trüginud, vaid võtsime tagasihoidlikuma paiga teisel pool vett. Sellest hoolimata oli ka meil suur bassein ja kaunid vaated, heast teenindusest ja toidust rääkimata. Minu rannakarpidega salat näiteks nägi välja selline isuäratav.
Aga päeva tipp oli hoopis õhtusöögiks söödud kala. Värske, samal päeval püütud ja just parasjagu küpsetatud ja maitsestatud, saatjaks köögivili ja kohalik valge vein. Koht oli Ta Peter Mellieha peatänaval.
Pärast seda tundsin end vot nii. Või siis nii :)

Uus, 2011

Head, uut ja õnnelikku aastat kõigile mu kallitele!

Mina lubasin, et hakkan nüüd võimlema. Nojah, eelmine kord lubasin ju hakata prantsuse keele sõnu õppima...
Eestis algas uus ajajärk, pKr e pärast krooni. Kontrollisin järele - arvel pole ainsatki järel.