Nüüd tuleb päris-suvi

Lõpuks saab suve nautida - kohalik ilmasait lubab reedeks Prüsseli kanti 33, Antwerpenisse 35 ja rannikule 28 kraadi. Ja väheste pilvedega päikest.
Kerge suvine elu mulle meeldib. Töölt tulles kiirelt kausitäis kurgi-tomatisalatit või värskest kartulist kartulisalatit kokku segada ja siis koos raamatu või muu lugemisväärsega terrassile seda nautima. Ja pärast maasikad.
Ainult üks asi teeb muret. Mugulbegooniad ei kavatsegi õitsema hakata, kasvatavad ainult lehti. Erinevalt pelargoonidest, mis õitsevad nagu segased.

Ilmateade lubas pühapäevaks Prüsselisse 28-29 kraadi ja rannikule 24-25, niisiis sõitsime randa. Rongiga loomulikult. Eelmise aasta augustis tegime esimese väljasõidu ka sinna, Ostendesse. Siis tuiasime rannas ja linnas (silma jäi, et tänavatel liigub haruldaselt palju lapsekärusid - lapse asemel sees väikest sorti koer!). Ja vesi oli jääkülm, ikkagi Põhjameri. Ja rannaäär oli täis ehitatud haruldaselt koledaid kõrgeid elumaju.
Seekord sõitsime Ostendest rannikutrammiga edasi De Haani, mis prantsuspäraselt on Coq. Belgia-raamat lubas, et see on ainus koht rannikul, kuhu kõrghooneid pole arendatud ja alles on klassikaliselt ilus vana suvituslinn. Oligi, alates trammi(!)jaamast pildil paremal. Rannikutramm sõidab piki Belgia rannikut Hollandi-poolseima Knokke ja Prantsusmaa piiri äärse De Panne vahel, kokku 65 km, 70 peatust ja üle 2 tunni sõitu.
Linna iseloomustab hästi nende politseimaja. ilmselt maailma kõige sõbralikuma moega selline, roosa ja lilledega. Rannatee äärde jäävad klassikalised hotellid Astoria ja Bellevue, restoranid, kohvikud, rattalaenutused, mänguväljakud, jäätisebaarid... kõrvuti olid Austraalia ja Belgia käsitsi tehtud jäätised ja teise taga oli poole pikem järts. Aga Austraalia oma on ka väga hea!
Ühe väikese hotelli õuerestoranis sõime enne randa minemist portsu mulle. Esimest korda teatas ettekandja, et portsu jagada ei saa, niisiis tellisime 2 erinevat: valge veini ja koorega ning fines herbes'iga. Ja friikartuliga loomulikult. Minu saavutus on see lähem karbihunnik, ja ma ei ole siin veel mitte söömist lõpetanud! Lasse rõhus rohkem friikatele, väitis ta pärast.
No ja siis lõpuks, nii 1/2 3 paiku, jõudsime randa. Mis oli hea ajastus, sest kõige hullem päike oli möödas, aga rannas oli veel päris palju tühja liiva. Väga-väga kuuma, selgus peale astudes. Ja merd oli päike nii palju kütnud, et kannatas rahulikult jalgupidi solistada, kuigi baywatch-torni küljes infosilt lubas ainult 16 kraadi. Tunnise küpsemise järel tegin suve esimese ujumise ja võin kinnitada, et vesi oli vähemalt 20-kraadine, külmemasse ei aja mind mitte mingi väega.
Hoopis hullem oli end pärast soolast puhtaks saada, sest rannadushist tulev vesi küll üle 15 ei olnud.
Tagasi trammi poole kõndides ei olnud päike enam nii kole ere ja sain mõned linnavaated. Kõikvõimalikke 2-4-rattalisi velosõidukeid seisis ja sõitis igal pool, suuremad mahutasid ca 10 inimest.
Tramm jõudis Ostendesse tagasi 2 minutit pärast Prüsseli-rongi väljumist. Õnneks läks veerand tunni pärast järgmine, millest mul aimugi polnud - sõiduplaani järgi käib rong tunnis korra. Selgus, et suvel pikendatakse Luksemburgi-Prüsseli liinil hommikust ja õhtust rongi Ostendeni. Kokku ca 4 tundi... kas nad tõesti sõidavad sealt siia mere äärde? Üle hulga aja nägin nii täis rongi, et istuti ka tamburis ja vaguni vahekäigus :)

Laupäevased lõbud

Laupäeval oli palav ja hoiatati, et läheb veel palavamaks, sellepärast käisime IKEAs õhemat tekki ostmas ja automuuseumis Eestis tehtud vormeleid vaatamas. Selline erinäitus, augusti lõpuni. Lugesin küll, et neid on väljas ainult 7 tükki, aga arvasin, et ju siis on muud põnevat ka, et näitusejagu kokku saaks. Ei olnud. Nagu Karlssoni üksik kukk (ok, nagu 7 üksildast kukke rivis). Võtavad enda alla nii 1/10 ajutiste näituste põrandast. Ja infolehed nii väikesed ja väikeses kirjas, et pidin nende lugemiseks üle kaitsenööri kummardama (õnneks ei hakanud nöör puudutuse peale undama nagu Bugatti 100 erinäitusel); lõpuks läksingi autode poole üle :)
Kuna sees oli veidi soojem kui väljas ja piletiraha makstud, siis tegime tiiru ka muude autode vahel. Huvitav, kas nad tõstavad neid ringi või vahetavad välja või on mul lihtsalt haugimälu? Sellist armsakest ma eelmisest korrast küll ei mäleta...
Enne autosid käisime lõpuks ära ka juubelipargi triumfikaarel. Saab tasuta (nagu ka tervesse sõjaajaloo muuseumi, kus on muljetavaldav lennundusosa) ja liftiga. Trepp on ka. Teadjate väitel on vaade parem kui Atomiumi ülemise muna seest, mille eest hingehinda küsitakse.
Ah, ja IKEA oli rohkem kui pooltühi, kuigi laupäev. Tea kas olid kõik ära mere äärde sõitnud.

Täna see juhtus

Õhtuses prantsuse keele tunnis pidin ühele uuele tütarlapsele seletama, kus asub Eesti. Ta ise küsis. Rootsi ja Venemaa vahel, ütlesin - mõistmatu pilk. Soome ja Läti vahel - sama. Otsisin siis õpikust maailmakaardi ja näitasin, et see täpp seal on Eesti. Noogutas nõusolevalt.
Ega ma ise palju parem pole.

(Nagu) maast leitud

Majaomanik saatis arve ja tahtis kommunaalide jm eest saada ca 1500 eurot lisaraha, sest tänavusel külmal talvel kulus kütmiseks gaasi rohkem kui keskmiselt. Aga arvel olid ka mingid veeboileri (150.- + km) ja gaasikatla hoolduse (350.- + km) read ja lisaks algas arvepidamine mitte augusti keskelt, kui ma võtmed sain, vaid juuni algusest. Helistasin, rääkisin murest. Parandas arvestuse alguse õigeks ja võttis veeboileri summa välja, sest mees polnud meie juurde sisse saanud, kui käis neid üle vaatamas. Kõige tipuks avastasin, et katlahoolduse summa oli tegelikult terve maja peale ja mina pean maksma sellest 1/6. Arve uurimise ja omanikuga rõõmsameelsel (ta on tegelikult väga muhe tüüp), kuid kindlal toonil suhtlemise tulemus: ca 500 eurot nagu maast leitud - aga selle eest saab ju terve suvise reisi.

Eile jällegi leidsin päriselt maast raha - töökohviku põrandalt uhiuue 2-eurose mündi. Belgia on oma varsti algava eesistumisaja puhuks verminud.

Kuulumisest

FBs ringleb selline:
The England team visited an orphanage in Cape Town today. "It's heartbreaking to see their sad little faces with no hope," said Jamal, aged 6.

Eile pani prantsuse keele õpetaja mu mõtlema (järelikult on hea õpetaja!). Kuna kõik teised on must (ja tast, 38) üksjagu nooremad, siis muusikast rääkides jagas ta klassi 2 põlvkonnaks - meie ja noored. Mis oli ju väga armas, kuid üllatav. Sest mina teda küll oma ea- või põlvkonnakaaslaseks polnud pidanud. Vist sellepärast, et kuigi konkurentsitult suguvõsa noorim, kuulun ikkagi pigem oma 1940.-50. aastatel sündinud onu-ja tädilaste (ja venna) põlvkonda kui nende 70. aastate laste omasse. Tegelikult olen totralt nende kahe vahel ripakil. Või ehk ühenduslüli?

Tähtis päev

Laupäeval oli Rootsis tähtis päev. Kroonprintsess sai oma tahtmise ja Lasse sõber Göran samuti. Tema printsi ei tahtnud, ainult oma uut aiamaja punaseks.
Pildil on pool rahvusvahelisest maalerkonnast; Lasse teeb pilti ja Amanda (pool elu Shotimaal elanud inglanna) askeldab alles toas. Aega läks 3 ja pool tundi, siis oli maja igast küljest värvitud. Talgud on Rootsis ja Inglismaal nii ununenud asi, et isegi sõna ei suutnud mitte keegi kolmest välja mõelda. Ja siis väidetakse, et eestlased on isekad ja individualistid. Preemiaks saime äsjavurritatud mett, vist rapsi-. Ühe taru üks korrus (neil Rootsis on imelikud mitmeosalised tarud) oli andnud 15 kilo. Neil on 3 3-korruselist ja 1 äsja sissekolitud 2-korruseline, kus erilist tegevust ei paistnud. Ja vähemalt ühe saagi saavad veel...
Selle pildi peal on töötegemise see faas, et kel oma sein värvitud, see kas looderdab (Lasse), pildistab looderdajat, teeb lõunat või viimast ponnistust, et majake värvi alla saada.
Aia taga tee ääres kasvav lupiinipõld kahjuks pildile ei mahtunud. Neil seal vohavad lupiinid nagu meil rakvere raibe - teeääred on puha sinilillaroosad.
Õhtul premeerisime end veel, värske kartuli ja heeringa ja Rootsi maasikatega. Laupäeval maksis kartul 28.90, nüüd (teisip) 50 ööri. Suvi!
Lõpuks hakkab majake välja nägema selline, nagu siinpoolne otsasein, kus ka liistud paigas. Majja kolivad mesindusasjad ja narivoodi külalistele, kes hilja peale jäävad. Magusaid unenägusid!

Teisipäev lõppes väga kurva teatega - Marguse süda ei elanud operatsiooni üle. Jumal tänatud, et Marisel on toeks RT ja Erki-sugused ilmasambad.

Tegin FBs testi - kui hästi tunned Euroopa pealinnu. 51st sain pihta 45 ja olin väga rahul - statistika väitis keskmiseks alla 20, nii et tugev tulemus ju. Ja siis hakkasid tulema teated, et inimesed ümberringi nopivad 50-51 õiget. Meenus ammune töölevõtu-intervjuu ühes Eesti suuremas reisibüroos, kus ka pealinnu küsiti, aga ümber maailma. Pärast geograaf Vahur uuris, mida taheti ja kuidas läks, ja muutus mu jutt kuulates üha tõsisemaks ja kurvemaks. Lõpuks ütles, et paljud minu pakutud linnad pealinnad küll pole, aga lisas lohutavalt, et vähemalt on suured linnad samas riigis. Enamasti. Tööle taheti mind sellegipoolest, aga mina enam ei tahtnud. Läksin hoopis Estlinesse.

Tänu skaibile sain korraks käia Triinu lõpupeol Tallinnas, isegi klaase kokku lüüa ja tädiga tuttavaks. Mina siin terrassil, taustaks papagoide lärm - nemad seal. Tore oli!

Kartul hakkab siin kohe-kohe õitsema. Kõrvalkvartalis ühe maja ees peenras kasvab mitu tükki, tundub sinine sort olevat. Rasked ajad ja roosist ju kõhtu täis ei saa...

Pabahh!

Eile kell ½ 12 sain shoki. Hakkasin tõlkima tänase tähtajaga dokumenti, mida põgusa pealevaatamise järel olin sinisilmselt pidanud ühe eelmisenädalase pressiteate parandatud versiooniks. Sama pikkus (23 lk), sama pealkiri, pea sama number. Selgus, et on hoopis eelmise järg... Kus ma siis vihtusin tööd teha, ei läind töö-prantsusesse ega õhtusesse ka mitte. Koju magama siiski läksin ja täna kell 1 oli asi toimetamiseks valmis!

Kolm nädalat Eestis puhanud kolleeg on tööl tagasi. Ja mis selgus: tal 5 nädalat puhkust veel ees! Kuidas nii võib, kes siis tööd teeb? Lootus on küll, et varsti ei olegi suurt midagi teha, sest hispaanlased on vist hakanud otsi kokku tõmbama ja belgid vaevalt et lähematel kuudel valitsust kokku saavad, nii et EL jääb vist eesistujata. Ükskord olid nad 300 päeva ilma valitsuseta olnud.

Prantsuse keelest... Homme on järjekordne teadmiste kontroll, seekord tööl. Eelmise testi eest, mille tüüp üllatusena tegi 2 päeva enne väljahõigatud aega, sain 79%. Tubli tulemus mu meelest, kuigi õps torises, et suulisest ja kirjalikust tekstist arusaamine jätvat soovida. Katsugu mõne kuuga sama palju eesti keelt selgeks saada!
Arusaamine vahel lonkab jah. Pariisi sõites lugesin rongis rootsikeelset Pariisi-raamatut. Ühe söögikoha kohta oli kirjas, et seal saab proovida klassikuid nagu 'komage i riesling'. Mille esimest sõna ma hääldasin mõttes umbes [koma:zh] (sest fromage hääldub ju nii) ja püüdsin mõistatada, mis delikatess see on. Päris mitu sekundit läks, enne kui aru sain, et see on ju hoopis rootsikeelne lehmamagu :)

Jutud ja plaanid

Hommikuses kohvilauas teatab üks meeskolleeg, et võtab juulis naise, ja teine, et lahutab. Aga et tasakaaluks kavatseb ta vanem poeg naise võtta. Hakkame uurima - poisike alles: 22, 1. kursus pooleli, pool aastat koos elanud ja hirmus armunud. Mispeale kõik 3 vestluses osalevat naist hakkavad nagu kokku lepitult abiellumist maha laitma, mitte vastupidi, nagu võiks ju oodata.
Minu argumenti pidas isa (kes ka ise tegu heaks ei kiida) kõige kaalukamaks ja lubas lapsele edasi öelda: armunud peast ei tohi teha mitte ühtegi otsust, mis enda või teiste - eriti teiste - elu pikalt mõjutab. Juba vanad roomlased teadsid, et amantes amentes. Lalla Gross meile küll 1. kursusel ladina keeles õpetas selliseid tarkusi, miks seda enam ei tehta? Iseasi on muidugi, kas me koolitarkuse järgi ka elanud oleme.

Nädalavahetusel otsustasime, et suvise puhkuse lõpetame põhja-Rootsis Kebnekaise lähedal. Lennukiga Kirunasse, sealt bussiga Abiskosse ja võimalik, et üheks päevaks rongiga edasi Norra Narvikki. Lend Norwegianiga + hotell enam-vähem sama raha eest mis rongipilet poole lähemale Åre kanti, kus eelmistel kordadel oleme mägedes käinud. Sorry, Enaforsholmi Bosse.

Pildid

Montmartre'il lõunat süües tuli kusagilt suitsupilv (õuerestos võib suitsetada). Kui ringi vaatasin, et kes see paha on, puhus selja taga istuv hispanlanna parasjagu sõõrmetest kaks suitsujuga välja. Mispeale ma arvasin, et ta oskab kindlasti ka rõngaid puhuda. -Kas kõrvadest? - küsis Lasse. Õnneks jõudsin õllesuutäie enne alla neelata. Pärast avastasime, et õues suitsu sees külmetamise asemel oleksime võinud istuda mõnusas toas soojas ja kuulata klaverimängu.

Eile käisime Södertälje kandis saare peal (saar tähendab seal, et maismaast eraldab ca 20-meetrine sild) sünnipäeval. Pärast kodus sain teada, et külaliste seas oli ka Rootsi Kommunistliku Partei endine esimees, nüüd lugupeetud dotsent ja allergoloog. Oleks huvitav olnud kuulda, kuidas temasugused mõtlevad. Minu kõige unustamatum Rootsi-elamus on 1. mai 1990 Uppsalas, kui kesklinnast valgus ülikooli juurde PIKK punalippude ja -loosungitega rongkäik. Nutt tuli peale ja ma oleksin tahtnud nad kõik saata Venemaale tegelikku elu vaatama.
Õhtul Globenist mööda sõites panin imeks, et mõlemad vaategondlid seisavad imeliku koha peal maa ja taeva vahel. Pärast uudistes räägiti, miks - üks gondel, 15 inimest sees, oli maast 40 m kõrgusel lootusetult seisma jäänud ja inimesed tuli trappipidi kõrvalrelsi peal liiklevasse gondlisse toimetada. Said kogu raha eest elamust.

Reedel luuletasin elu esimese haiku. Evelin käis peale kui uni, et on vaja Reinu pinsilemineku peo õilistamiseks luuletusi. Kuna institutsioonides on ju nüüd Hermanni algatatud haiku-trend, siis kirjutasin ühe sellise:
kontoris tuul külm
mere peal nii nagu veab
teinekord päike
(Seletus: laest puhub külma tuult ja Rein on kaitseks selle vastu oma laua kohale monteerinud suure päevavarju; siit kavatseb kaasa osta paadi, et oleks, millega Eestis merel käia.)

Ja kuna luuletamismasin oli juba soojaks mõeldud, siis ka ühe limeriku, ikka samaks puhuks:
Rein Spiegelit loeb ja Metrod
kui ta kohvikus hommikust joob.
Räägib, särav pilk silmas,
mis juhtunud ilmas,
ka neile, kel saia täis suu.

Pariisi suvitaja

Kevad saigi enne otsa kui me Pariisi jõudsime.
Kiirrong on lahe, 1:20 ja Pariisi kesklinnas! Nädalavahetusega jõuab parasjagu teha tiiru jõe ääres ja teise Montmartre'il. Lasse leidis nende kahe vahele Suurte Bulvarite kanti ja Gare du Nordi lähedale jääva ***hotelli Provinces Opera. Hind umbes sama mis Viljandi Grandil (jajah, mul on nüüd uus mõõdupuu), aga selle sees on ka vann(!), 2 pudelit dushishampooni ja ihupiim(!). Ja milline teenindus! Sõbralik, tõhus, korrektne. Korraga anti 2 toa võti - et kui 1 ei meeldi, siis võtame teise. Ainult hommikusöök oli sama kehv kui Grandis :)
Laupäeval oli vähemalt 30 kraadi kuuma (varjus) ja päike muudkui paistis. Minu nõudmisel läksime pärast lõunasööki (salat, väga hea) jalgsi Seine'i äärde, mööda Pompidou keskusest, mis näeb tõesti sürr välja. Oleksin tahtnud vaadata Saint-Chapelle'i, aga sinna sai ainult järjekorraga ja vist raha eest, nii et astusime edasi Notre-Dame'i poole. Sinna oli ka saba, aga see liikus välgukiirusel. Sees oli see-eest jahe ja altari ees laulis koor, nii et istusime ja kuulasime hea hulk aega.
Siis käisime veel üle uue silla (Pont Neuf), mis on tegelikult kõige vanem, aastast 1607. Tagasi hotelli sõitsima metrooga: 2 ümberistumist ja pikad maa-alused koridorid, ei olnud mõnus.
Siis õhtusöök Suurtel Bulvaritel - esmalt teod ja siis risotto kanafileega ja vein. Tigudel polnud vigagi, ainult et nad ei tahtnud kuidagi näpitstangide vahel püsida, kuni ma karbi seest molluskit välja urgitsesin. Pühapäeval Montmartre'il sõime klassikut nimega boeuf bourguignon, siis burgundia loomaliha. Polnud ka paha!
Aga laupäevane päev polnud veel kaugeltki läbi, sest raamat kirjutas, et öine Eiffeli torn on kindlasti vaatamist väärt. Ja kuna bulvaritelt sai sinna ühe metrooga otse, siis sõitsimegi Trocadéro mäele... selgus, et vähemalt 12 peatusevahet, kui mitte rohkem. Ja tagasi sõites selgus, et Pariisis ei kehtigi pilet 60 minutit, vaid süsteem otsustab ise, kas sa vahetad sõiduvahendit (siis saad sama piletiga edasi sõita) või sõidad tagasi ja pead uue pileti välja käima.

Öösel käis üle linna äike (isegi mina kuulsin ja ärkasin - või vastupidi) ja pühapäeval oli juba palju turistisõbralikum ilm, napilt üle 20. Oleksin tahtnud Lafayette'i kaubamaja näha, aga poisid hotelli vastuvõtuletis ütlesid, et pühapäeval on see kinni. Loogiline ju! Niisiis kolasime mujal. Mõned poed olid siiski lahti ja ma ostsin bulvaritelt endale pruunid suvekingad. Nüüd on mul Brightoni kingad (punased), Pariisi kingad (pruunid) ja Rooma kott (punane).
Bulvaritelt bussiga Pigalle'i platsile, sealt väiksema elektribussiga Montmartre'ile - targasti tegime, et jalgsi mäkke ei hakanud ronima! Üles jõudes tekkis korraks küsimus, kuidas leida Sacré-Coeur, aga selgus, et parim meetod on 'go with the flow'. Vaade poolele Pariisile on tõesti uhke ja kirik kordi ilusam kui veidi noorem Prüsseli basiilika. Kant ise on mõnusalt boheemlik, kuigi väga turiste täis.

Ja ma sain peaaegu kõigest aru ja küsisin ja tellisin asju prantsuse keeles!
Esmaspäevases Svenska Dagbladetis oli maailma turistilõksude edetabel - nr 1 oli Eiffeli torn!

Tihe nädalalõpp

Nädalavahetusel tähistasime. Kõigepealt reede õhtul mu lähenevat sünnipäeva; Lasse tuli Stockholmist kahe pakiga, millest ühe (suurema) võisin kohe lahti teha. Selles oli laulev linnuraamat! Suur pildiraamat 150 levinumast Rootsi linnust, väga lahedate piltidega - ja väikese elektroonikaimega, mis nende laule ette mängib. Lahe!
Siis tähistasime sünnipäeva edasi Pariisis tigude ja valge veini ja hea jäätise ja 30-kraadise kuumusega.
Ja kui tagasi Prüsselisse jõudsime, tähistasime rootsi rahvuspüha - nii, nagu juuresoleval pildil näha.

Kombed

Eile trehvasin lõuna ajal töömajas liftide juures ühe hispaanlannaga õhtuselt prantsuse keele kursuselt. Väga armas tüdruk muidu. Aga nüüd tormas kohe mind kallistama ja põsemusitama - mida me kusjuures prantsuse keeles iialgi ei tee. Äkki oli võõras kohas ja rõõm tuttavast näost eriti suur? Kuidas sellistega olla - ei saa ju taganeda ja käsi rinnale risti ka panna, et teist mõistlikul distantsil hoida...
Tegelikult kallistavad ka rootslased mu meelest natuke liiga valimatult (ja see trend on tõusuteel ka Eestis). Meil on seal päris mitmed sõbrad-tuttavad, kellega ma aeg-ajalt kehalisse kontakti satun, kuigi mu meelest piisaks ka käeandmisest või õlalepatsutusest. See-eest on neil üks komme, mis mulle hirmsasti meeldib - tack för senast võõrustamise eest. Mulle meeldib seda nii öelda kui ka kuulda! See tava võiks küll maarahva seas ka juuri ajada.
Kui õhtul poodi läksin, olid paar maja edasi (seal, kus suure akna peal on keraamiline suvitav jõuluvana ja mõnikord harva ka kass) kaks tüüpi köögitoolid ukse ette trotuaarile tõstnud ja jõid õlut. Ja Ardenni jäägrite platsi lähedal oli pärani lahti uks, mis viis otse elutuppa.
Jah ja nüüd peaks hakkama roose pildistama, enne kui need ära õitsevad. Kollased, lõheroosad, punased, roosiroosad... eriti vinged on roniroosid, mis ulatuvad teise korruse akendeni.