70 aastat suurest põgenemisest

Rootsis jälle tormab... Kristlike demokraatide noorteühendus avaldas Dagens Nyheteris seisukoha, et integratsiooni toimimiseks ei piisa enam positiivsest suhtumisest ning Rootsil tuleb leida tasakaal asüülitaotlejate ja riigi vastuvõtu(või -panu?)võime vahel... Partei sekretär reageeris kiiresti, avaldades Svenska Dagbladetis õienduse, et tegemist ei ole kohe kindlasti partei seisukohaga, sest "neil on moraalne kohustus võtta vastu põgenevad inimesed".

KDU i DN 29.9.2014:
För att integrationen ska fungera räcker inte positiva attityder. Vi måste ha balans mellan antalet asylsökande och vår mottagningskapacitet. Vi måste nu seriöst börja diskutera var gränsen går för hur många vi kan ta emot och utifrån det pressa andra EU-länder, skriver KDU-ordföranden Sara Skyttedal.
Efter tre år i landet har enbart 18,7 procent av flyktingar i arbetsför ålder ett arbete, och efter 15 år i landet saknar fortfarande 40 procent av de i arbetsför ålder förvärvsarbete.


Samma dag i SvD:
Kristdemokraterna tar avstånd från KDU:s debattartikel i DN där ungdomsförbundet vill begränsa flyktingmottagandet. Partiet fick reda på att utspelet skulle komma först efter att texten var inskickad. "Det här är inte partiets hållning", säger partisekreterare Acko Ankarberg. Vi har en moralisk skyldighet att ta emot människor på flykt.

Kiire guugeldus väidab, et 44. aastal läks Rootsi u 27000 Eesti sõjapõgenikku. Pärast baltlaste (suuremalt jaolt lätlased) väljaandmist N. Liidule jätkas mingi osa neist teekonda turvalisemasse kaugusesse. Kui kaua võttis eestlastel aega töö leidmine? Või kui palju neile selleks aega anti? Põgenikelaagrites nad ju teab mis palju kuid ei veetnud ja pärast seda tuli enda ja oma pere ülalpidamiseks leida töö ja sissetulek. Väidetavalt oli 50. aastate keskpaigaks enamiku elujärg Rootsi keskklassiga ühel pulgal.

Ja alates 2006. aastast saabub Rootsi igal aastal ligi 100000 inimest, kellest mingi osa on ka tänapäeval sõjapõgenikud. DN artikli väitel töötab neist 3 aasta möödudes ligi 19% ja 15 aasta möödudes 60%...

Maipüha Kölnis

Mais teadagi heal aastal mitu pikka nädalavahetust (meil siin ju ka 9. mai vabaks antud, et Euroopa ühtsust ikka tugevalt tähistada saaks) ja seda vabadust tuleb reisimiseks kasutada. Mina pakkusin välja Aacheni, Strasbourgi ja Maastrichti, aga Lasse oli karm: kuni Kölnis käimata ja katedraal nägemata, ei näe ka Karl Suure jalajälgi, Gutenbergi linna ega Maastrichti kriteeriume.

Enne aga käisime Eesti esinduses, kus rahvale näidati Eesti ELiga ühinemise lepingut. On ikka matsakas! Süüa-juua ja lõõtsalugusid pakuti ka, sest ühinemisest möödus 10 aastat ja arvati, et see on hea põhjus pidu panna. Peol tegi Lasse lähemat tutvust Põltsamaa sinepiga. Grill-liha juures oli kausike sildiga 'sinepikaste' ja vaatamata mu hoiatusele (sest vilunud silm ütleb ju värvi järgi ära, kui kange üks värk on) võttis ta kohe paar lusikatäit taldrikule ja sellest lahkelt esimesele lihatükile, ja jäi siis üllatunult õhku ahmima. Liha oli tegelikult väga hea!

Kölni sõitsime rongiga ja kohapeal selgus, et katedraali nägemiseks oleks piisanud ka veerandtunnisest vahepeatusest teel mõnda väiksemasse ja mõnusamasse linna, sest katedraal ja rongijaam seisavad täiesti kõrvuti. Või noh, kui seestpoolt ka tahta uurida, siis tunnisest. Meil aga oli hotell kinni pandud ja puha...
Panime siis kohvrid sinna maha ja kõmpisime tagasi katedraali suunas. Tee peal nägime ühte ägedat vanakraamipoodi, ühte pikka kringliletti, Šveigi võõrastemaja ja überpikka järjekorda ühe poe ukse taga. Miskit uut hilbupoodi avati ja järjekorra jaoks oli ülejäänud tänavast metallpiirdega eraldatud kvartalipikkune ja paari meetri laiune koridor.

Vanalinnast on järel need majad... või siis on need vanade eeskujul uuesti üles ehitatud ja kenaks värvitud, sest peale sõda oli sealkandis vist ainsana püsti seesama kuulus katedraal.

Naljakaid-armsaid skulptuure nägime ka, ja remondis klaasikonteinerit.

Sööma sattusime muudkui ühte ja samasse kohta jalakäijate tänaval. Õigemini läksime sinna teisel päeval tagasi sellepärast, et esimesel korral ei pand tähele, et neil menüüs ka röstlid olid. Tähele panime alles siis, kui need kõrvallauda toodi.

Kellapoes käisin ka, täpsemalt käokellapoes.

Aga see kaunis asi on Kölni ooperimaja. Loodetavasti on tal sisemise iluga paremini läinud kui välisega. Rongijaam on igatahes soliidsem.

Aga see katedraal oli jah võimas. Ja ikka täielik ime, et ta suures sõjas peaaegu puutumata jäi, kui kogu ümbrus varemeteks muudeti.

Kured tulnud, munad kirjud

Aprilli jäid ka lihavõtted ja natuke Eestit  ja Rootsit.
Eestis sai Ford suvepapud alla (see HAI-auto seisis töökoja ees ja selgus, et on bossi oma ja sealsed poisid teevad seda korda) ja tegi koos meiega tiiru Pärnus, Toris ja Viljandis, vahepeatusega Põhjakas. Mmm, see kala ja see kõrvitsaorsoto ja oohhh see pasha!

Üle mitme aasta sain sibulakoortega mässata.

Ja lapsel lasin end linna mööda sõidutada. Ikka väga mugav, kui selline iseparkiv auto on ;)

Tallinna lennujaam üllatas taas, seekord visiitkaardivahetuse portaliga. Ei tea kui palju veini neil nende ideede genereerimise peale kulub?

Rootsis kasutasime ära Östanviki nõgesekasvanduse ajutist peremehetust ja käisime seda rüüstamas. Enne nõgeseid aga leidsime sookurepõllu!

 
Nõgeseid tõime linna kohe paar kilekotitäit ja suppi peaks nüüd jätkuma kohe terveks talveks. Tsukiinit panin ka sisse, et tummisem saaks.


Poes inspekteerisin seemne- ja jahuriiuleid... no on ikka valik pursuidel! Tee seemneleiba millisest jahust just tahad.
Mina tegin tatra omast, sellest saab väga hea kraami!

 Kui Rootsis õitsevad ülased, siis Prüsselis kastanid ja sinised rippoad.

 

Töömaja ukse ees aga pargib järjekindlalt auto, mis sobib hästi reklaamiks või loosungiks. Näiteks: "Hommema hakkan jooksmas käima!" (Ega ikka ei hakka küll!)

Sinine mets

Oled mitu aastat Prüsselis ära eland ja justkui tead ja tunned juba kõike, ja siis selgub, et siinasmas linna kõrval Waterloost (kus ka veel käimata) on võlumets, mis aprillis-mais paariks-kolmeks nädalaks siniseks värvub. Läksime siis asja vaatama. Parklaid oli metsa ümber kujundatud kohe mitu ja suurt, et kõik lillevaatlejad ära mahuksid. Sellise tähtsusega turismiobjekt siis.
Ümbruskonna kaart fotoka sisse pildistatud, suundusime sinist metsaalust otsima.
Algus oli selline:

Lähemalt paistab lill pigem lillakas ja on metsik hüatsint. Võiks ju arvata, et see mets haiseb siis hullemini kui Londoni pargid hüatsintide tippajal, aga ei mitte - päris õrn ja peen on nende metslaste lõhn. Ehk saaks siis ka potihüatsintidelt selle haisu kuidagi küljest ära harjutada?

 Edasi läks üha sinisemaks ja sinisemaks.

Sinise vahepeal oli siiski veidi ka rohelisi laike ja need olid täis karulauku. Teadsin seda otsida, sest nägin parkla juures seltskonda kilekottidega, mis midagi rohelist täis topitud. Oli nooremaid lauke ja väheke vanemaid, millel õied juba küljes. Kaasa korjasin peotäie neid nooremaid.

 
Nii me siis matkasime selles sinas, mis tasapisi juba tüütuks kippus minema.

 
 Õnneks oli veidi ka muud värvi õisi: ülaseid ja jänesekapsaid näiteks.

 
Oli päris- ja mänguseeni... Nende viimaste otstarbest ei saanudki aru, sest suuruse poolest sobisid istumiseks, aga mõni oli selleks liiga teravatipuline.

 
 
 
 Metsamajandust said metsa viidud lapsed ka õppida - selle kännu vanuseks loeti kõva 67 aastat :)

Koos lehtedega näeb see metshüatsint siis niisugune välja:

 Ja kuna meie pidime seda sinisinit kohe 2-3 tundi taluma, siis siin teile veel mõned sinipildid

 
  

Lõpetuseks ja silmade rahustamiseks üks ilus väike roheline metsajärv ka. See oli väga teretulnud vaheldus.

Rägitakse, et kusagil on ka kollane mets, nartsissidest.