Imelik päev

Home, sweet home :)

Kojusõit lennuki kokpitis, mis teel Prüsselisse oli olnud Air Force One. Tallinn võttis vastu troopilise niiske soojusega, millest täna sai 30kraadine kuumus ja homme ähvardatakse veel juurde keerata. Meri on sellest hoolimata ikka ainult 19.

Kelle 1 paiku läksin siis hommikukohvi peale koort ostma, üle tänava keldripoodi. Kaasa võtsin münditasku ja võtmekimbu. Koorega tagasi, õngitsesin taskust võtmed ega uskunud oma silmi: Prüsseli-omad! Ja Lasse ei tule Stockholmist enne homset õhtut, laps siiski õnneks Riiast juba täna 5 paiku. Helistasin hea õnne peale naabrite uksekella ja vastu igasugust loogikat oli naabritädi just täna linnas ja lasi mu sisse. Huh!

Siis käisin tiiru linnas - pärast sellist päeva algust targu trammiga. Muidugi selgus, et pileteid mul pole, aga juhil õnneks oli. Juhiloa sain siiski kätte ja isegi varbad puhkuseks korda. Siis tuligi laps ja lasi mu arvutisse, aga alles pärast seda, kui toidupoes käidud.

No ja siis istusin ja vaatasin äkki, et oh pagan, kell juba 21.07 ja AK ju käib. Ruttu telekas käima - aga ei mingit AKd, alles jooksid Tuulepealse maa lõputiitrid. Kell seinal oli ka alles napilt 9. Vaatasin siis uudised ja tüki Eesti mängugi ära, tulin tagasi arvuti juurde - kell ikka 21.07. Ma olin kõik see aeg kuupäeva kellaks pidanud!

Lassel oli oluliselt parem päev, tema sai lõpuks oma kivitööstuse maha müüdud. Õhtul skaibis nägi välja, nagu oleks uuesti sündinud või kiviploki õlult visanud. Või siis terve marmorimäe.

Luxus

Nädalavahetus Stockholmis oli luksuslik! Head sõbrad, hea söök, hea ilm, hea uni (isegi ühe lõunase jõudsin teha).
Reedel tulin megaheale ideele osta kodusushist paar karpi kaasa ja minna lennuki pealt tulnud kallite külalistega Sigtunasse järve äärde sushipiknikku pidama, aga laup lõunaks läks nii pilve, et ei riskinud. Ja mis selgus? Arlanda ja Sigtuna on hoopis teises ilmatsoonis, neil seal paistis päike. Järgmine kord siis hea teada. Seda enam, et Mälari randa oli ehitatud 2 pinkidega ujumissilda ja üks suur lebopinkidega koht. Siis varasematele piknikukohtadele lisaks.
Ühesõnaga, sushit söödi hoopis kodus rõdu peal. Siis kiire tiir linnas ja juba ootaski meid laud saare tärnirestoranis Lux. (Stockholmis on 4 ühe ja 2 kahe Michelini tärniga restorani, 1 neist ühetärnilistest meie hea naaber.)
Lisaks sellele, et toit on seal imehea ja teenindus tähelepanelik, käib iga toidu juurde paras sõu ja jutt. Enne pearooga toodi lauda 3 sorti tervitusampsud ja soe sepik 2 sorti võiga. Lammas ja part olid võrdselt head ja seatükk pardi juures lihtsalt suussulav. Nii et vaatamata tärnidele sai ka ühest roast kõhu täis, aga ega siis magustoitu saanud kööki jätta.
Kui praade oli menüüs 3 (kolmas oli koha), siis magusat vähemalt 6 ja valik polnud kerge. Võitsid rabarber,
virsik-vaarikas
ja maasikas.
Koju tagasi veeresin.
Pühapäeval oli üsna varajane start, et enne külade äralendu Sigtunasse põigata. See oli armas nagu alati; boonusena leidsime muuseumist SASi vormirõivaste näituse. On ikka koledaid tehtud! Ja ilusaid! Nalja sai ka. Panime sisse astudes imeks, et keegi meie käest raha ei taha; näitusesaalis pidime ka ise tuled põlema panema, sest hämar oli. Kui välja hakkasime minema, seisis seal kolm hämmingus tädi, kes küsisid, kust meie tuleme. Näituselt. Kuidas me sisse saime? Sellest uksest. Aga miks alarm tööle ei hakanud? Selgus, et olime enne avamist sisse pääsenud, sest keegi oli ukse lukust lahti ja alarmi peale panna unustanud. Me ei öelnud tädidele, et oleme Eestist (ja üks meile järgnenud pere ka) ja tulime Sigtunasse jälle korda majja lööma, muidu oleks nende hämmingust vast sokk saanud.
Kassi seekord ei näinud, hoopis sadamasse purjetavat viikingilaeva. Kirikuvaremes õitses ka sel aastal mitme meetri kõrgusel päevalill. Keegi peab neid sinna külvamas käima. Tädi Pruuni juures käisime ikka ka, kooki/saia söömas ja kohvi/teed joomas. Muidu polekski nagu Sigtunas käinud. Õnneks jõudsime valmis just enne vene hordi saabumist.

Tehtud!

Kevadhooaja viimane pilatese-trenn tehtud. Treenitavaid oli täna sama palju kui viimasel kahel korral kokku: 2 tk!
Ja suvi on jälle otsa saanud. Hommikul 15 kraadi ja vihm, õhtul 16 ja jälle vihm ja ega päevgi palju targem polnud. Kass käis hommikul korra terrassil ilma uurimas ja tuli ruttu tuppa tagasi, mõistlik loom. Homme hommikuks lubatakse lausa 11 kraadi!
Kursuse kokkutulek tõotab tulla päris esinduslik. 28 tabatust on vaid 3 teatanud mittetulemisest ja 2 vaatab õunte pealt. 5 hinge on siiani kadund nagu tina tuhka.

Kohalikust poliitikast ka. Flaamikeelse partei juht, kes Flaamimaal valimised võitis, kuid teistega mängida ei taha, iseloomustab oma olukorda Cicero sõnadega Numquam minus solus, quam cum solus. (Never less alone than when alone.) Nad ei saa endale mitte kunagi enam valitsust.

Lapse asemel kass

Huvitav asi on blogi statistika. Eelmine post näiteks sai 7 hitti Tsehhimaalt ja ühe Taiwanist - võta siis kinni, mida nad sealt otsisid või leidsid.

Loodus ju tühja kohta ei salli ja kuna laps on ära kodumaal, saime reede õhtul endale laenukassi, umbes nädalaks. Väga ilus ja heade kommetega.
Päev otsa istub rõdul, toas käib ainult söömas. Joob laua peale kogunenud vihmavett ja tänu sellele saab ka laudlina mõne koha pealt puhtamaks. (Lihtsalt hirmus, kui must see õhk siin on. Muidu ei saa arugi, aga aknad ja terrassimööbel muudkui tahavad pesemist.) Vahepeal mängib ka ja lubab isegi inimesed endaga mängima.
Eile tegime rannapäeva. Kell 10 rongi peale, kell 7 õhtul tagasi linnas. Sinn vahele mahtus väga mõnus lõuna De Haanis (koha nimi on Lord's, peatävava ääres umbes Astoria vastas). Esimene koht, kus rannakarbid serveeriti suures kahemehekastrulis ja esimene kord, kui karpe oli keedetud koos porgandiga. Väga sobib!
Pärast proovisin Banana Mooni poes selga vähemalt 8 paari bikiine, kuid mitte ükski ei istunud nii hästi, et päriseks oleksin tahtnud. Ajasin selle karbikuhila kaela, sest kõht oli ikka rohkem kui täis ja tunne umbes selline ümmargune.
Nagunii oli nii jahe ja tuuline, et rannas sai ainult täisriides mereõhuvanni võtta, kuigi leidsime düünide vahelt natuke tuulevarju.

Õhtul oli herilasehäire: 2 isendit istus voodi kohal laes (seal 4,5m peal) ja ma ei julgenud magama minna. Lasse pakkus lahenduseks, et loobib neid sussiga. Võib ette kujutada, kui kurjaks nad selle peale oleksid võinud minna. Minu lähenemine oli humaansem, kuid kindlam - tolmuimejaga. Toru ots ulatus parajasti laeni ja nüüd punuvad nad tolmukotis pesa. (Loodetavasti siiski mitte.)

Kohalikku uudist (Flanders Today) ka. Herman Van Rompuy naine Geertrui Windels: "Herman doesn't know how to change a light bulb. And he leaves all the gardening to me." Mis mees on pandud Euroopat juhtima!?

Oh laula ja hõiska!

Palju õnne, mul on nüüd isiklik abiturient!

Suvelugemised

Täna tahan jälle tsiteerida kohalikku ajakirjandust. Ei, seekord pole Belgias midagi hullu juhtunud, lihtsalt üks hästi kirjutatud koht jäi ette:
Famous people, like hamburgers, often look nothing like the picture. In real life, they're less polished and choreographed and actually look remarkably like, well, people. (Philip Ebels, Flanders Today)

Kirjandusest kirjutades - sain sünnipäevaks 2 raamatut, aitäh! Ühe lugesin kohe hooga läbi ka, Minu ... sarja Prüsseli. Nomaeitea... Viimasest Ekspressist lugesin selle kohta, et tegemist on sarja parima raamatuga üldse. Ja mina olin veel kavatsenud prooviks vähemalt Minu Eestit lugeda, et ehk on mõni hea raamat ka muude seas. Aga teisalt: kui hea kirjanduse tunnus on see, et ta tekitab emotsioone ning tüütus ja ärritus on ju ka emotsioonid, siis see raamat on ikka hea kirjandus? Mine võta kinni. Aga jah, inimesed on ikka väga erinevad. Kes otsib Prüsseli musta Aafrika kvartalist Matongest pilve piirile viivat rohtu, kes värvilist tänavapilti ja eksootilist toitu. Igale oma, eks.
Veel lugemata raamat on Jonathan Safran Foeri Eating animals (mul küll variant Äta djur). Räägivad, et pärast selle lugemist jätavad paljud lihasöömise maha. Paistab, paistab.

Pidu ja pillerkaar!

Reisijuhi elu ei ole kerge... Eriti siis, kui kuumus Prüsselist kaasa tuleb ja Tallinnaski kraad 30 ligi tükib.
Kolmapäeval jõudsin külmkappi täita, Kalamaja uuest pagarikojast sooja leiba hankida (ja neljapäeval jälle) ja tunnikese latterdada.
Alates neljapäeva hommikust, kui Rootsist kallid külalised saabusid, oli üks vesi ja vile. Õnneks siiski vahele ka mõned pikemad peatused, mis tempo alla võtsid.
Esimesel päeval natuke Lasnamäed ja Piritat (seal nõudmise peale ka kloostrit) ja siis vanalinna-tiir. Päeva lõpetuseks õhtusöök Moonis, mis oma headuselt suutis võistelda vaid laupäevaste lestadega.
Reedel Merivälja, Viimsi ja Kadriorg. Viimsi Paat oli vahetanud läinud suvel menüüs olnud suitsulesta millegi muu vastu. Arusaamatu, miks nad nii teevad! Varane õhtusöök Kadriorus oli kena hakatus sellele, mille pärast Tallinna kokku tuldud - peo avamine ja tantsupidu.
Piletid ostsime varakult ja kohti valisime hoolega. Nagu näha, sattusime soliidsesse seltskonda.
Tegelikult me ikka päris nii kõrvuti ei istunud, ma lihtsalt küsisin pildivõimalust ja lahkelt antigi. Muidu olime siivsas kauguses.
Armas detail oli triibulised kott-istumisalused (üks lahke noormees koristustiimist lubas selle koguni kaasa võtta, aga teisele tuli meelde, et üks kontsert ju veel vaja pidada, ja võttis loa tagasi) ja boonus värskelt remonditud laest tulev tõrvalõhn.
On ikka hämmastav näha, et meie pidu paneb ka muudel silmad särama ja vahepeal ka kiiremini pilkuma, siis kui pisar nurka kipub. Peo lõpu rosin oli muidugi kohtumine terve W-de vahmiiliga. Pooled said ka pildi peale.
Laupäeval tahtsime linnast välja ja läksime Nõvast suitsulesta otsima. Aga võta näpust - lubati alles pärastlõunaks üks väike ports teha. Saime siiski vihje, et Peraküla rannas võib olukord parem olla ja oligi! Suitsuv ahjutäis oli juba ette maha müüdud, aga järgmisest saime lõuna jao endale. Juurde värske soolakurk ja leib ja kokku maksis 4 inimese lõuna umbes sama palju kui praad ja 3 arbuusiviilakat Prüsselis. Osatakse ikka elada!
Edasi Haapsallu - kook ja kohv Galeriis, natuke ajalugu Aibolandi muuseumis ja suve 1. ujumine Viigi rannas. Vesi 25! Paar tundi varem Perakülas oli ligi 10 kraadi vähem.
Pühapäeval andsime turistidele hommikul paariks tunniks linnaloa. Kasutasid targasti 50:50 jõulukinkide ostmiseks ja rongkäigu vaatamiseks. Siis suund itta, sest välja oli lubatud ka mõisatuur. Palmsesse paraku ei jõudnud, küll aga Maardusse ja Kolgasse (kus vist enam restorani ei ole - või siis olid kõik ära pittu läinud). Nende vahele jäi sobivasti OKO, aga ootused olid liiga suured. Nõgesejuust ja murakamoos olid küll head, aga peab ikka päris-menüüd ka millalgi proovima.
Igatahes sain sellest kõigest nii kõva eestluse-laksu, et kui Prüsseli lennujaamas keegi kempsukabiini uksele koputas, teatasin seest selges eesti keeles: kinni on! Oma viga, kui aru ei saada.