Käisime Eestis, peamiselt juubelil. Lillepaviljonis palmide all ja suur nagu noor pulm! Istuva pöydä (pearoani ma ei jõudnud, sest külmlaud oli kui äke - pisikesed pannkoogid kalamarjaga, keedetud lõhe, vaimustavalt kodune kartulisalat, rosinatega rulaad, värske salat... mmm, tänud Tiidule!), tantsuks kahemehebänd, aga mis peamine - seltskond! Öeldagu mis tahes, mulle tegelikult meeldib see klubimõõtu riik ja rahvas. Pole oma 10 aastat inimest näinud, aga kohtudes oleme teineteise elu ja tegemistega parasjagu niipalju kursis, et uurida, kuidas lapsel kaugel koolis läheb ja teatada rõõmusõnumit, et naabritädi tervis oli juba kuu aja eest üsna hea. Nojah, ja kus veel võiks sattuda pidutsema koos suursaadiku, riigipanga asepresidendi ja akadeemikuga. Ütle mulle, kes on su sõbrad... Aga oma sissejuhatust (nüüd on Marve ka kohale jõudnud, tähendab kõik on kohal ja võib peoga alustada) Aili kunagi veel kahetseb :)
Enne suurt pidu tegime ettevalmistuseks massaazi ja pediküüri Snelli spaas (kuigi meil polnud aimugi, et nii auväärsesse seltskonda satume). Saime oma lemmikmassööri, kes algul ei pidanud sel päeval tööl olemagi. Pediküüri hinna sees oli ka soe parafiin kätele ja Lasse sai lisaks teada, et prints William võtab varsti naise.
Lõunat sõime F-hoones ja meeldis hästi. Lesta küll ei olnud, aga oli merikukk väga hea kartulipudruga ja lamba-kruubipallid magushapu värske kapsa ja küpsepeediga. Mis tuletab meelde, et kursavend AV oli hiljuti kirjutanud vaimustava peediteemalise haiku, mis väärib levitamist, aga ma pean enne talt luba küsima.
Pühapäeval viisime Fordi üle mitme kuu jalutama ja tal oli selle üle ilmselgelt hea meel. Käivitus hetkega ja sõitis, nagu me polekski ligi 5 kuud ta juurest ära olnud. 33000 km sai täis! Käisime Mammul ja Riinal külas, aga kahjuks oli aega ainult napp tunnike. Hea oli näha, et Mammu on jälle jalul, kuigi ettevaatlikult, ja hoiame pöidlaid, et järgmise nädala uuring näitaks midagi rõõmustavat. Ja ootame külla!
Lumi väheneb ja maja kõrval oli juba umbes meeter paljast maad. Küllap jõuab siis kevad ikka sinna ka.
Tuesday 29 March 2011
Friday 25 March 2011
Thursday 24 March 2011
Veel suusalugu
Järgmise, neljapäeva oleks minu poolest võinud üldse vahele jätta. Väljas oli koerailm, ja sees valutas selg, nii et ma ei pistnud päeva jooksul nina majast välja rohkem kui selleks, et üle tänava massaazi ja tagasi kõndida. Lasse käis lootusrikkalt uurimas, kas ehk kõrgemal on olukord parem, aga ei ühti - paks lumeudu ja nullnähtavus. Inimesed sellest end muidugi segada ei lase ja tuhistavad ikka, pimesi.
Reede see-eest oli preemia kannatuse eest: täiesti ideaalne mäepäev. Mitte ainsatki pilve, päike ja paar miinuskraadi - ja igal pool värske lumi! Arvata võib, et hommikusöögile eriti aega ei raisatud. Ruttu hotelli juurest liftile ja sellelt Moraine'i peale!
Selle lumesaani sappa käiva orantsi kelgu kasutamist nägime õnneks ainult ühe korra, aga ettevaatlikumaks teeb juba selle nägeminegi. Eriti viimasel päeval, mis ju üks kolmest kõige ohtlikumast. Kusjuures siis sõitis mäemeeskond kahe saaniga, esimesel sabas see orants haavatukelk ja teisel kahtlane pikk ja kitsas kast...
Isegi mäerestos ei raatsinud istuda ja päikest võtta, sest seda sai ju teha ka lifti peal. Rahvamassi järgi võis arvata, et seal oleks mitme sõidu jagu aega kulunud. Pane tähele esimeses reas istuvat valgete suusapükstega daamet, kes on õlad sootuks paljastanud - vot nii soe oli päikese käes!
Hiljem nägime küla peal ka lühikeste pükstega meestekampa. Need olid politseinikud, kes olid spordikeskuses ujumas käinud. Imelikud inimesed - endal selline suusailm, ja nemad eelistavad kloorivett...
Tagasi hotellis, saime lõpuks oma suurepärast rõdu eesmärgipäraselt kasutada ja kadudeta möödunud mäepuhkuse lõppu tähistada.
Ja kuna päike oli ikka päriselt ka soe, vajas õlleklaas vahepeal lisajahutust:
Nii see viimane mäepäev siis veereski. Pärast lõunat viisime suusad ja saapad poodi tagasi ja pakkisime suusariided kokku.
Õhtusöök oli sellises mõnusa väljanägemisega restoranis.
Sõime sissejuhatuseks kodust terriini (oli päris hea), edasi lammast ja parti. Part oli vist parem. Mina oleksin muidugi tahtnud juustufondüüd, aga seda alla 2 portsu ei tehta ja ma nii väga nüüd ka ei tahtnud. Lasse ei taha fondüüst kuuldagi, tema kardab kolesterooli. 
Nagu eelmisel aastal Meribelis, nii söödi ka seekord meie kõrvallauas rakletti: metallist juustuhoidja külge kinnitatakse suur tükk juustuketast (umbes kilo sööja kohta, tundus), mida siis hõõglambi all sulada lastakse, nii et see taldrikusse valgub. Sealt siis tõstetakse keedukartuli ja singi peale ja nauditakse. Majavein, kuramus, oli väga hea - arvatavasti mingi kohalik.
Magustoiduga oli lihtne. Kui menüüs on tarte tatin, siis tuleb seda ka süüa. Paraku oli see mingi isehakanu - pudise pruunika taigna keskele pandud õunatükid. Nii pole ilus.
Reede see-eest oli preemia kannatuse eest: täiesti ideaalne mäepäev. Mitte ainsatki pilve, päike ja paar miinuskraadi - ja igal pool värske lumi! Arvata võib, et hommikusöögile eriti aega ei raisatud. Ruttu hotelli juurest liftile ja sellelt Moraine'i peale!
Selle lumesaani sappa käiva orantsi kelgu kasutamist nägime õnneks ainult ühe korra, aga ettevaatlikumaks teeb juba selle nägeminegi. Eriti viimasel päeval, mis ju üks kolmest kõige ohtlikumast. Kusjuures siis sõitis mäemeeskond kahe saaniga, esimesel sabas see orants haavatukelk ja teisel kahtlane pikk ja kitsas kast...
Isegi mäerestos ei raatsinud istuda ja päikest võtta, sest seda sai ju teha ka lifti peal. Rahvamassi järgi võis arvata, et seal oleks mitme sõidu jagu aega kulunud. Pane tähele esimeses reas istuvat valgete suusapükstega daamet, kes on õlad sootuks paljastanud - vot nii soe oli päikese käes!
Hiljem nägime küla peal ka lühikeste pükstega meestekampa. Need olid politseinikud, kes olid spordikeskuses ujumas käinud. Imelikud inimesed - endal selline suusailm, ja nemad eelistavad kloorivett...
Tagasi hotellis, saime lõpuks oma suurepärast rõdu eesmärgipäraselt kasutada ja kadudeta möödunud mäepuhkuse lõppu tähistada.
Ja kuna päike oli ikka päriselt ka soe, vajas õlleklaas vahepeal lisajahutust:
Nii see viimane mäepäev siis veereski. Pärast lõunat viisime suusad ja saapad poodi tagasi ja pakkisime suusariided kokku.Õhtusöök oli sellises mõnusa väljanägemisega restoranis.
Sõime sissejuhatuseks kodust terriini (oli päris hea), edasi lammast ja parti. Part oli vist parem. Mina oleksin muidugi tahtnud juustufondüüd, aga seda alla 2 portsu ei tehta ja ma nii väga nüüd ka ei tahtnud. Lasse ei taha fondüüst kuuldagi, tema kardab kolesterooli. 
Nagu eelmisel aastal Meribelis, nii söödi ka seekord meie kõrvallauas rakletti: metallist juustuhoidja külge kinnitatakse suur tükk juustuketast (umbes kilo sööja kohta, tundus), mida siis hõõglambi all sulada lastakse, nii et see taldrikusse valgub. Sealt siis tõstetakse keedukartuli ja singi peale ja nauditakse. Majavein, kuramus, oli väga hea - arvatavasti mingi kohalik.Magustoiduga oli lihtne. Kui menüüs on tarte tatin, siis tuleb seda ka süüa. Paraku oli see mingi isehakanu - pudise pruunika taigna keskele pandud õunatükid. Nii pole ilus.
Wednesday 23 March 2011
Lihaseline
Homseks lubab 18 kraadi ja poolpilvist. Tehke järele! Nädalavahetuseks läheb natuke jahedamaks ja vihmasemaks. Aa, ja võililled õitsevad siin ka.
Ma olen nüüd 2 korda pilatese-trennis käinud. Siinsamas ümber kahe nurga, treener on armas väike islandlanna Astros (koridoris seina peal jõulupildil on ta koos ühe vanema daamiga - ilmselt ema - ja on tema kõrval ikka päris suur) ja seltskond väga rahvusvaheline.
Esimese korraga ilmnes, et mul on olemas ka sääre esikülje- ja kõhulihased; pärast tänast tundi lisandusid külje, selja ja käe omad. Jumala õnn, et ma olin end eelmisel nädalal natuke liigutanud!
Ma olen nüüd 2 korda pilatese-trennis käinud. Siinsamas ümber kahe nurga, treener on armas väike islandlanna Astros (koridoris seina peal jõulupildil on ta koos ühe vanema daamiga - ilmselt ema - ja on tema kõrval ikka päris suur) ja seltskond väga rahvusvaheline.
Esimese korraga ilmnes, et mul on olemas ka sääre esikülje- ja kõhulihased; pärast tänast tundi lisandusid külje, selja ja käe omad. Jumala õnn, et ma olin end eelmisel nädalal natuke liigutanud!
Tuesday 22 March 2011
Suusalugu jätkub
Selline oli eelmise aasta absoluutne lemmikmägi Mont de la Chambre - sinine, pikk ja suurepäraste vaadetega. Leidsime ta siis, kui Meribeli orust Val Thorensi - või pigem küll les Menuiresi - poolele üle sõitsime ja avastasime hoopis teistsuguse kvaliteedi. Kuna nende kahe oru nõlvad on pigem põhjapoolsed, ei muutu lumi nii kergesti jäiseks ka märtsipäikese käes. Ja kuna see kant jääb suusakeskustest eemale, ei ole seal ka tunglemist.
Sel aastal siis avastasime Val Thorensi ümbrust. Esimene päev läks kaardi, katse ja eksituse najal. Lasse oli seal küll varemgi suusatanud, aga see oli oma 20 aastat tagasi ja vahepeal on lifte ja nõlvu juurde tehtud ja ära võetud. Otse hotelli taga oli kaks lifti: meile lähim neljakohaliste toolidega Cascades ja 50 m edasi kabiinidega Peclet. Võtsime nende asemel esimeseks hoopis lifti 2 Lacs, sest kaardi arvates sai selle pealt mööda soojenduseks sobivat täiesti rohelist rada järgmise liftini la Moraine, mis viib samanimelise kõige pikema, laiema ja sinisema mäe otsa.
Esimene osa plaanist õnnestus täiesti, aga õnnetuseks jäi enne pika sinise mäe lifti ette üks teine - Portette - ja muidugi tormasime me selle peale. Pole hullu, ütles kaart - ka selle pealt tuleb üsna pikk ja käänuline sinine rada tagasi, siis natuke veel allapoole sõita ja olemegi Moraine'i juures. Ei olnud, sest ühel rajaristmikul keerasime parema asemel vasakule ja sattusime hoopis kohaliku lennuvälja äärsele rajale Altiport. Sealt pääsemiseks oli jällegi 2 valikut - kas kabiiniliftiga Grand Fond üles 3000 m peale või mööda siniseid radu tagasi kodu poole, sest vanarahva tarkus ütleb, et esimesel ja viimasel päeval tuleb eriti ettevaatlik olla ja end mitte üle hinnata. Mu kiropraktik lisas sellele, et ohtlik on ka kolmas päev, kui julgust on juba üksjagu, aga lihased hakkavad ära väsima. Sõitsime siiski üles ega kahetsenud.
Järgmisel päeval läksime jälle seda sinist ja pikka Moraine'i otsima. Seekord tegime kõik õigesti ja jõudsime õige liftini, aga tugeva tuule ja lumesaju tõttu oli see kinni pandud. Hakkas juba natuke sedamoodi tunduma, et keegi kuskil kiusab.
Looduse vastu teadagi ei saa ja nii tegimegi ainult paar laskumist küla lähedal madalamatel mägedel. Kui tagasi hotelli jõudsime, hajusid pilved nagu narrimiseks päikese eest hõredamaks. Talvel on teadagi iga päikesekiir kallis, nii et kerisin end rõdule pleedi sisse.
Kolmandal suusapäeval lähenesime Moraine'ile teisest küljest ja sellest oli nii palju kasu, et petsime kiusaja ära. Lift töötas ja mägi oli lahti. Oli jah pikk ja lai ja sinine ja lumine, ainult päikest oleks võinud veidi olla. Siis oleks ehk midagi näinud ka... Mäe peal oli nimelt täielik valge pimedus. Absoluutselt ei näinud, kus sile lumi, kus lumevaal ja kus jäine laik - ei suusaprillidega, ei ilma.
Mäe ülemise veerandi peale oli ehitatud söögikoht le Caribou, see majake mäe otsas. Eelmise talve mõnusad mustikakoogid ja kakaojoogid meeles, läksime sinna kättevõidetud mäge tähistama. Kakao asemel oli liiga kange sokolaad, mustikakook oli külm, kõva ja pudelivahukoorega...
Ega pimesi ikka väga kaua ei sõida, nii et lõunaks läksime jälle ära hotelli. Sellege olime kadudeta läbinud kaks kriitilist mäepäeva, esimese ja kolmanda. Enne pimedat tegime veel tiiru külas ja vaatasime välja restorani, kus viimasel õhtul süüa. Sadas nagu oavarrest, ainult et lund!
Ei, me ei valinud seda Izzeria Grilli, lihtsalt selle taustal paistab ilm eriti hästi välja.
Tulge sooja, kõik kes te talvest vaevatud olete
Ma ikka pean lähemate päevade ilmast ka kirjutama. Ilmateade lubas teisipäevaks 14, kolmapäevaks 15 ja neljapäevaks 16 kraadi. Sooja! (Kaugemale lihtsalt ei näidanud.) Ja päikest :D
Monday 21 March 2011
Suusaloo algus
Ei, suusatada on mõnus!
Mõne jaoks algas (suusa)puhkus Stockholmist lahkumisega juba teisi-/naistepäeval... Kolmapäeval käisime Lasse suure sünnipäeva puhul Vincenti juures (vanalinnas, kohe Leoni kõrval) õhtusöögil ja jäime päris hästi rahule. Sisse pääseb sellise vaateakna kõrvalt peaaegu läbi köögi.
Kelner (kodulehel põllega kelnerite pildil vasakult kolmas) oli asjalik ja teadis oma väärtust - ainus peaaegu-naeratus ilmus ta näkku siis, kui tipi sai. Austrid (v a üks) olid oma 5 korda paremad kui Stockholmi laeval, aga ükskord tahan ma neid ikka päris värskelt kohe mere ääres ka süüa. Kala jäi Malta omale alla, aga flambeeritud pannkook lausa ujus Grand Marnieris!
Kes Vincenti juurde satub, saab kindlasti elamuse ka nende high-tech vetsust. Suur oli minu üllatus, kui pärast veetõmbamist hakkas pott surisema ja oma elu elama...
Veepaagi küljest eemaldus see sinine kast ja prillaud tegi selle sees/all täistiiru. Ilmselt mingi desinfitseerimisvärk. Igatahes tuli meelde see kord Tallinnas kaksiktorni all restoranis, kui mitu minutit kraanikausi ees nuputasin, kuidas kraani vett saab. Sai jalavajutusega.
Alpides on nad maalähedased, seal puudus ühe söögikoha asutuses prillaud sootuks.
Eelmisel aastal olime sel ajal juba Meribelis ja sõime sünnipäevaks pierrade'i e kiviplaadil küpsetatud mitut sorti liha kõige juurdekuuluvaga.
Aga asja juurde.
Rong läks laupäeva, 12. märtsi hommikul kell 8.19, mis tähendas, et tõusta tuli poole öö ajal ja muidugi jõudsime jälle oma 3/4 tundi liiga vara kohale. Rongis tegime kohavangerduse ühe jaapanlase moodi mehega ja edasine oli lapsemäng. Isegi Albertville'i läbisime seekord ilma probleemideta (eelmisel aastal istus rong seal nii minnes kui tulles ca tunni ja otsis kadund elektrit).
Kerge lõuna u 1000 m kõrguses Moûtiersis ja siis tunnine bussisõit Val Thorensi, 2300 m peale. See on umbes selline lühema propellerlennu lennukõrgus või siis see kõrgus, milliseks hermeetilises lennukis õhk timmitakse. Shampoonipudel, mis oli ilma vindita korgiga, oli selle tee peal korgi lahti teinud; muud tuubid ja pudelid läksid lihtsalt punni. Ilmselt siis inimesed ka?
Bussijaamast viis alla meie külatänavale selline puutunnel ja lift. Väga praktiline. Ja kohe üle tänava oligi Montana Village (see madal majake valge minibussiga). Teisest küljest on maja 7-korruseline ja sissepääs asub 5. korrusel... loogiline ju.
Check-in kiire ja sõbralik (kuigi esimese hooga anti meile ainult üks toavõti). Tuba aga oli eelmise aasta oma täielik vastand: 6. korrus (vist eelviimane, lifti järgi otsustades) ja päikesepoolse rõduga, vaatega mägedele. Kui lund ei saja ja udu ei ole.
Sellel pildil koostatakse poenimekirja. Kuna noored kaasa ei tulnud, oli ruumi eriti laialt ja nende toa võtsime kasutusele walk-in garderoobina. Suuruse poolest sobis ka hästi:
Sellise toa nimi on seal cabin ja alumise voodi saab tegelt toa teise seina tõmmata, nii et moodustub 2 voodit. Elutoa diivan on samasugune, nii et põhimõtteliselt oli meil 6 magamiskohta! Ja erinevalt eelmise aasta 3-tärnielamisest olid seekord linad hinna sees ja voodid ära tehtud, nii et ei tulnudki mööda maja linaladu taga otsida. Kui nad veel tekikoti ka avastaksid, oleks elu eriti lihtne.
Teiselt poolt nägi maja välja hoopis selline (see toru esiplaanil on horisontaallift, mida meil kasutada ei tulnud, sest meie hotell oli tõepoolest ski in/ski out: suusaruumi ukse tagant allamäge liftini ja tagasi tulles allamäge suusaruumi ukseni).
Meie rõdu (rõdust on nii palju juttu sellepärast, et eelmisel aastal Meribelis meil nimelt rõdu polnud, oli ainult terrass, kuhu päike ei ulatunud, sest siis anti meile kõige alumine korrus) nägi lähivaates ja otstarbekohases kasutuses (Marve uurib mäekaarti) välja selline:
Sama rõdu veidi teise nurga alt (see inimesega):
Enne päris-suusatamise juurde asumist näitame natuke suurepäraseid mäevaateid meie akendest. Vaade rõdult siis, kui udu ei ole ja lund ei saja:
Vaade noorte cabin-garderoobitoast samades oludes:
Ja sama vaade paar päeva hiljem, kui oli selline lumetorm, et mäest alla sõitmiseks tuli end keppidega alla lükata. Tagantjärele-tarkus: oleks võinud proovida, kas tuul mäest üles viib! (Seal polnud miskit kasu sellest, et ma töö juures vähemalt 4 korda trepist 12. korrusele läksin ja vähemalt kaks korda niipalju trepist alla.) Nagu näha - ei mäge, ei midagi:
Aga jah... Laupäeva õhtu läks poeskäigu ja sisseelamise peale; pühapäeval ostsime mäepiletid ja laenutasime suusad-saapad. Kiivreid ei võtnud, kuigi neid kasutatakse järjest rohkem. Ilmselt on üles kasvanud see põlvkond, kes pingviinist peale kiiver peas suusatanud on. Sel päeval mäkke ei läinud, sest lisaks lumesajule oli tuul, nii 100-120 km/t. Käisime siis hoopis ja tutvusime külaga.
Kohe meie kõrval oli saia- ja koogipood, kus müüdi suurepäraseid quiche ja vanaema õunakooke. Saiu muidugi ka, valgeid ja mitte nii valgeid bagette ja muid.
Toidupoest leidsin sellise ilusa mahlarea (me igaks juhuks seda sorti ei ostnud):
Ja poe kõrval tegutses niisugune tore baar. Selle uks püsis küll kogu aeg kinnises olekus, ilmselt olid lehmad mujale läinud...
Meil oli oma lehm ka, voodi kohal seina peal. Selline hästi positiivne ja sõbralik, üldse mitte pärislehma moodi. Ma kohe tundsin, kuidas rõõm ja rahulolu temast tuppa levib.
Järgmine jutt tuleb siis sellest, kuidas me mägesid vallutasime ja ma 4 päevaga ainult 4 korda kukkusin. See seal all orus ongi muide Val Thorens.
Mõne jaoks algas (suusa)puhkus Stockholmist lahkumisega juba teisi-/naistepäeval... Kolmapäeval käisime Lasse suure sünnipäeva puhul Vincenti juures (vanalinnas, kohe Leoni kõrval) õhtusöögil ja jäime päris hästi rahule. Sisse pääseb sellise vaateakna kõrvalt peaaegu läbi köögi.
Kelner (kodulehel põllega kelnerite pildil vasakult kolmas) oli asjalik ja teadis oma väärtust - ainus peaaegu-naeratus ilmus ta näkku siis, kui tipi sai. Austrid (v a üks) olid oma 5 korda paremad kui Stockholmi laeval, aga ükskord tahan ma neid ikka päris värskelt kohe mere ääres ka süüa. Kala jäi Malta omale alla, aga flambeeritud pannkook lausa ujus Grand Marnieris!Kes Vincenti juurde satub, saab kindlasti elamuse ka nende high-tech vetsust. Suur oli minu üllatus, kui pärast veetõmbamist hakkas pott surisema ja oma elu elama...
Veepaagi küljest eemaldus see sinine kast ja prillaud tegi selle sees/all täistiiru. Ilmselt mingi desinfitseerimisvärk. Igatahes tuli meelde see kord Tallinnas kaksiktorni all restoranis, kui mitu minutit kraanikausi ees nuputasin, kuidas kraani vett saab. Sai jalavajutusega.Alpides on nad maalähedased, seal puudus ühe söögikoha asutuses prillaud sootuks.
Eelmisel aastal olime sel ajal juba Meribelis ja sõime sünnipäevaks pierrade'i e kiviplaadil küpsetatud mitut sorti liha kõige juurdekuuluvaga.
Aga asja juurde.Rong läks laupäeva, 12. märtsi hommikul kell 8.19, mis tähendas, et tõusta tuli poole öö ajal ja muidugi jõudsime jälle oma 3/4 tundi liiga vara kohale. Rongis tegime kohavangerduse ühe jaapanlase moodi mehega ja edasine oli lapsemäng. Isegi Albertville'i läbisime seekord ilma probleemideta (eelmisel aastal istus rong seal nii minnes kui tulles ca tunni ja otsis kadund elektrit).
Kerge lõuna u 1000 m kõrguses Moûtiersis ja siis tunnine bussisõit Val Thorensi, 2300 m peale. See on umbes selline lühema propellerlennu lennukõrgus või siis see kõrgus, milliseks hermeetilises lennukis õhk timmitakse. Shampoonipudel, mis oli ilma vindita korgiga, oli selle tee peal korgi lahti teinud; muud tuubid ja pudelid läksid lihtsalt punni. Ilmselt siis inimesed ka?
Bussijaamast viis alla meie külatänavale selline puutunnel ja lift. Väga praktiline. Ja kohe üle tänava oligi Montana Village (see madal majake valge minibussiga). Teisest küljest on maja 7-korruseline ja sissepääs asub 5. korrusel... loogiline ju.
Check-in kiire ja sõbralik (kuigi esimese hooga anti meile ainult üks toavõti). Tuba aga oli eelmise aasta oma täielik vastand: 6. korrus (vist eelviimane, lifti järgi otsustades) ja päikesepoolse rõduga, vaatega mägedele. Kui lund ei saja ja udu ei ole.
Sellel pildil koostatakse poenimekirja. Kuna noored kaasa ei tulnud, oli ruumi eriti laialt ja nende toa võtsime kasutusele walk-in garderoobina. Suuruse poolest sobis ka hästi:
Sellise toa nimi on seal cabin ja alumise voodi saab tegelt toa teise seina tõmmata, nii et moodustub 2 voodit. Elutoa diivan on samasugune, nii et põhimõtteliselt oli meil 6 magamiskohta! Ja erinevalt eelmise aasta 3-tärnielamisest olid seekord linad hinna sees ja voodid ära tehtud, nii et ei tulnudki mööda maja linaladu taga otsida. Kui nad veel tekikoti ka avastaksid, oleks elu eriti lihtne.
Teiselt poolt nägi maja välja hoopis selline (see toru esiplaanil on horisontaallift, mida meil kasutada ei tulnud, sest meie hotell oli tõepoolest ski in/ski out: suusaruumi ukse tagant allamäge liftini ja tagasi tulles allamäge suusaruumi ukseni).Meie rõdu (rõdust on nii palju juttu sellepärast, et eelmisel aastal Meribelis meil nimelt rõdu polnud, oli ainult terrass, kuhu päike ei ulatunud, sest siis anti meile kõige alumine korrus) nägi lähivaates ja otstarbekohases kasutuses (Marve uurib mäekaarti) välja selline:
Sama rõdu veidi teise nurga alt (see inimesega):
Enne päris-suusatamise juurde asumist näitame natuke suurepäraseid mäevaateid meie akendest. Vaade rõdult siis, kui udu ei ole ja lund ei saja:
Vaade noorte cabin-garderoobitoast samades oludes:
Ja sama vaade paar päeva hiljem, kui oli selline lumetorm, et mäest alla sõitmiseks tuli end keppidega alla lükata. Tagantjärele-tarkus: oleks võinud proovida, kas tuul mäest üles viib! (Seal polnud miskit kasu sellest, et ma töö juures vähemalt 4 korda trepist 12. korrusele läksin ja vähemalt kaks korda niipalju trepist alla.) Nagu näha - ei mäge, ei midagi:
Aga jah... Laupäeva õhtu läks poeskäigu ja sisseelamise peale; pühapäeval ostsime mäepiletid ja laenutasime suusad-saapad. Kiivreid ei võtnud, kuigi neid kasutatakse järjest rohkem. Ilmselt on üles kasvanud see põlvkond, kes pingviinist peale kiiver peas suusatanud on. Sel päeval mäkke ei läinud, sest lisaks lumesajule oli tuul, nii 100-120 km/t. Käisime siis hoopis ja tutvusime külaga.
Kohe meie kõrval oli saia- ja koogipood, kus müüdi suurepäraseid quiche ja vanaema õunakooke. Saiu muidugi ka, valgeid ja mitte nii valgeid bagette ja muid.Toidupoest leidsin sellise ilusa mahlarea (me igaks juhuks seda sorti ei ostnud):
Ja poe kõrval tegutses niisugune tore baar. Selle uks püsis küll kogu aeg kinnises olekus, ilmselt olid lehmad mujale läinud...
Meil oli oma lehm ka, voodi kohal seina peal. Selline hästi positiivne ja sõbralik, üldse mitte pärislehma moodi. Ma kohe tundsin, kuidas rõõm ja rahulolu temast tuppa levib.
Järgmine jutt tuleb siis sellest, kuidas me mägesid vallutasime ja ma 4 päevaga ainult 4 korda kukkusin. See seal all orus ongi muide Val Thorens.
Sunday 20 March 2011
Tagasi kevades
Suusalugu tuleb ka (luud-kondid jäid terveks, aint ühte säärt veidi venitasin ühel kukkumisel; rakletti ega juustufondüüd ei söönud), aga enne sellest, mis vahepealse nädalaga Prüsselis on juhtunud.
Kõnniteed mööda jalutavad sellised suured mesimummud:
Meie lähedal on hakanud õitsema tänavatäis kirsipuid (nädala pärast peaksid kõik puud täisõies olema):
Juubelipargis õitsevad nartsissid, hiidtsillad, mitmekordselt-topelt roosakad ülased ja puud:
Hiirekõrvad on põõsaste pealt puudele kolinud - põõsad on nüüd üsna suures lehes:
Võrdluseks üks Alpiolustik ka. Sellest mäest sõitis mööda meie lemmikmäkke viiv lift. Mõlema nimi on Moraine.
Kõnniteed mööda jalutavad sellised suured mesimummud:
Meie lähedal on hakanud õitsema tänavatäis kirsipuid (nädala pärast peaksid kõik puud täisõies olema):
Juubelipargis õitsevad nartsissid, hiidtsillad, mitmekordselt-topelt roosakad ülased ja puud:
Hiirekõrvad on põõsaste pealt puudele kolinud - põõsad on nüüd üsna suures lehes:
Võrdluseks üks Alpiolustik ka. Sellest mäest sõitis mööda meie lemmikmäkke viiv lift. Mõlema nimi on Moraine.
Friday 11 March 2011
Sunday 6 March 2011
Valimised läbi
Ja mitte ükski üksikkandidaat ei saanud riigikokku...
Vaatasin täna tagantjärele eilset parteijuhtidega valimisstuudiot. Üks asi jahmatas. Paljudele probleemidele nähakse päästjat välismaises kapitalis ja otseinvesteeringutes, mis Eestis töökohti looks ja tööpuudust vähendaks. Omamaist ettevõtlikkust ei nimetanud mitte ükski (no ok, peale Iseseisvuspartei, kes kogu aeg laulis rahvuslikust kapitalist. Kas on kapitalil rahvust?) ja vist korra ka kristlik demokraat. Masendav.
Vaatasin täna tagantjärele eilset parteijuhtidega valimisstuudiot. Üks asi jahmatas. Paljudele probleemidele nähakse päästjat välismaises kapitalis ja otseinvesteeringutes, mis Eestis töökohti looks ja tööpuudust vähendaks. Omamaist ettevõtlikkust ei nimetanud mitte ükski (no ok, peale Iseseisvuspartei, kes kogu aeg laulis rahvuslikust kapitalist. Kas on kapitalil rahvust?) ja vist korra ka kristlik demokraat. Masendav.
Rebane linnas!
See linn ikka oskab üllatada. Täna nägin Juubelipargis varesejõugu eest põgenevat rebast! Silkas jalutavate, jooksvate ja istuvate inimeste vahelt üle suure muruplatsi, saba taga lehvimas. Kusjuures mitte punane, vaid üsna tume oli.
Veel nägin sellise imeliku märgiga Daimlerit,
krookuseid, purskkaevu, nartsisse, priimulaid, roosilehti, täiesti kollaseid forsüütiapõõsaid, valgeid ja lillasid lumeroose 
ja loomulikulr rohelisi papagoisid.
Pargi tagumises servas on selline Rapuntslitorn, aga ta polnud kodus. Vähemalt ei teinud külalistale ust lahti ega lasknud patsi alla.
Veel nägin sellise imeliku märgiga Daimlerit,
krookuseid, purskkaevu, nartsisse, priimulaid, roosilehti, täiesti kollaseid forsüütiapõõsaid, valgeid ja lillasid lumeroose 
ja loomulikulr rohelisi papagoisid.Pargi tagumises servas on selline Rapuntslitorn, aga ta polnud kodus. Vähemalt ei teinud külalistale ust lahti ega lasknud patsi alla.
Friday 4 March 2011
Siimu sabas
Eile töölt tulles keeras komisjoni kolemaja poolt kõrvaltänavast minu ette äkitselt transpordiminister Siim ise. Käisime terve kvartalivahe nii - tema ees, mina 7 sammu sabas. Siis läks paremale ära, ju vast kodu poole.
Rootsi keeles kõlab hoiatus vaata ette! se upp! - vaata üles! Mis on vähemalt siinsetel tänavatel täiesti kohatu, sest oht (lahtised tänavakivid ja koerasitt) varitseb jalge all, mitte pea kohal. Talvel põhjamaades on iseasi, seal on tõesti tulusam silmad katuseräästastel hoida. Eile õhtul sai väljend aga üsna ootamatu sisu... Vaiksel ja rahulikul Lilla Essingenil kukkus meie maja 6. korruse rõdult alla naine, ja kuna paar naabrit kuulsid kedagi kõval häälel appi hüüdmas, siis vaevalt et ilma abita. Politsei igatahes kahtlustab ta meest. Poolakatest paar, räägitakse. Muidugi on võimalik ka, et naine ise hüpata otsustas, väljaspool rõdu rippudes aga kahetsema ja appi hüüdma hakkas. Enesetappu proovinud inimesed rääkivat hiljem tihtipeale, et ega ma sellepärast siis surra ei tahtnud, et elust isu täis oli. Saa sa siis aru. Õhtu oli igatahes meeldejääv olnud: kell 8 käis politsei uurimas, kas Lasse midagi kahtlast on näinud-kuulnud, kell 1 öösel helistas kohalik kõmuleht Expressen ja tahtis sama teada. Ei saand. Paar inimest oli nendega siiski rääkinud, oli lehest lugeda.
Aga muidu on siin põõsad juba nii hiirekõrvus, et peaaegu rohelised! Ja mitmel pool õitsevad kirsid.
Rootsi keeles kõlab hoiatus vaata ette! se upp! - vaata üles! Mis on vähemalt siinsetel tänavatel täiesti kohatu, sest oht (lahtised tänavakivid ja koerasitt) varitseb jalge all, mitte pea kohal. Talvel põhjamaades on iseasi, seal on tõesti tulusam silmad katuseräästastel hoida. Eile õhtul sai väljend aga üsna ootamatu sisu... Vaiksel ja rahulikul Lilla Essingenil kukkus meie maja 6. korruse rõdult alla naine, ja kuna paar naabrit kuulsid kedagi kõval häälel appi hüüdmas, siis vaevalt et ilma abita. Politsei igatahes kahtlustab ta meest. Poolakatest paar, räägitakse. Muidugi on võimalik ka, et naine ise hüpata otsustas, väljaspool rõdu rippudes aga kahetsema ja appi hüüdma hakkas. Enesetappu proovinud inimesed rääkivat hiljem tihtipeale, et ega ma sellepärast siis surra ei tahtnud, et elust isu täis oli. Saa sa siis aru. Õhtu oli igatahes meeldejääv olnud: kell 8 käis politsei uurimas, kas Lasse midagi kahtlast on näinud-kuulnud, kell 1 öösel helistas kohalik kõmuleht Expressen ja tahtis sama teada. Ei saand. Paar inimest oli nendega siiski rääkinud, oli lehest lugeda.
Aga muidu on siin põõsad juba nii hiirekõrvus, et peaaegu rohelised! Ja mitmel pool õitsevad kirsid.
Thursday 3 March 2011
Wednesday 2 March 2011
Vaadake ja kadestage
Täna tuli päike Prüsselisse tagasi, aga külm on ikka. Muidugi kohaliku mõõdupuu järgi. Päeval alla 10 kraadi sooja, öösel vist isegi külmetab veidi. Sellest hoolimata on isegi põhjapoolsel tänavaküljel nartsissid hakanud värvi näitama. Mistõttu võtsin õhtusele jalutuskäigule fotoka kaasa.
Käisin (täiesti ilma kaardita!) seni avastamata kandis teisel pool Löveni teed. Leidsin 2 suurt ümmargust väljakut - üht läksingi otsima, teine oli boonus. Boonusväljaku keskel oli lausa väike ümmargune puude, purskkaevude ja patsasega park, mille ümber trammitee. Teise keskel niisama haljasala selliste õitsevate põõsastega ja lavendlirodudega. Nende õitsemist peab kindlasti minema vaatama.
Kodu lähedal laiutas tänava ääres must sellise imeliku Neptunimärgiga auto. Nimi taguotsal väitis, et on Maserati. Ei tulegi justkui meelde, et oleksin siin varem selliseid kohanud.
Subscribe to:
Posts (Atom)