Hingedepäev läheneb

Nad võiksid neegritel ära keelata tumedate riiete kandmise. Hommikul tuli vastu tume tüüp täpselt nahavärvi poolmantlis, kapuuts peas. Täiesti uskumatult õõvastav pilt.
Õhtul nägin teist sellist, aga tal oli õnneks kapuutsi asemel müts, nii et pea paistis välja.

Teistmoodi hommik

Täna oli äratus tavalise 8:10 asemel 6:50, sest kell 7 pidi saabuma 'heating engineer', et tunni jooksul üle vaadata maja kõigi 6 korteri kõik radikad, nendest õhk välja ajada ja uus katel niimoodi tööle timmida, et ülemise korruse rootslasel ka ülemisele korrusele soe jõuaks. Tuli nii 7:15 (mul oli selleks ajaks juba pesugi pessu pandud) ja lahkus 5 minutit hiljem, sest õhku leidis ainult ühest kohast. Rootslane oli nõutu, sest peale meie ja tema ei saanud töömees mitte kuhugi sisse - kuigi teade ilmus postkastidesse juba teisipäeval.

Ja mida sa hing siis sellisel varasel ajal teed? Tööle ei saa ju varem minna kui 9... Tegin laari kohvi ja võileibu ja vaatasin laenuks saadud Ratatouille-multikat! Normaalne, mis?
Tööle kõndisin võidu lennujaama bussiga. Startisime meie maja eest täpselt ühel ajal ja koleda komisjoni-maja juurde peatusesse jõudsime ka korraga. Ansip ja Merkel olid jälle ummiku tekitanud.

Mu kartus sai kinnitust. Millenniumi-kolmiku 2. raamatus on see koht, kus Mikael saab jälile Lisbeti suurele ja uhkele salakorterile, loeb trepikojas nimesilte (korterinumbreid ju seal ei tunta) ja läheneb kõhklematult sellele, millel seisab V. Kulla. Ka eestikeelses! Huvitav, mitu lugejat teab, et Segasumma Suvila on rootsi keeles Villa Villekulla? Tõlkija, näed, pole teadnud. Isegi kahtlustanud mitte, kuigi raamat (ja sellest kirjutatud arvamuslood) on Pipi-vihjeid täis.

Oh ajad...

Liiga hea, et ainult feissbukki jätta... (tänud Taurile):

Pealtkuulatud vestlus liftis (tegelased on ca 20sed)
Poiss tüdrukule: "Mis op süsteem su arvutil on?"
" Vana hea Vista."
Poiss: "Ma sain uue Windows 7. Tule mulle õhtul külla, vaatame, kuidas see töötab."
"Mmmm.... muidugi tulen!" vastab tüdruk meelalt.

Ja kas see on ikka normaalne, et oktoobri viimasel nädalal õitsevad roosad ja valged põõsad ja kollaste õitega umbrohud?

Pole ju normaalne

Nii ma siis lasingi end ilukõnega ära petta... We would like to assure you that we will do our best not to disturb you. We like living here and it is in our interest to keep good relationship with everybody living in this building... Yeah, right.
Kui me reedel linnast moules frites õhtusöögilt (Chez Léon, mmm kui head!) koju jõudsime, kostis peopaigast trepikotta mõnusat mahedat muusikat. Igaks juhuks tegin siiski lapsega diili, et vahetame toad ära. Minu tuba on otse peo kohal, tema oma üle koridori oleva korteri kohal (ja ta magab veel kõvemini kui ma). Ei old abi midagi, sest kui külalised saabusid (esimesed nii ½11 ajal, vähe hilisemad kesköö kandis), läks PEOKS. ½4 olin ma igatahes veel ärkvel ja täiesti kuri, eriti selle üle, et tüübid suitsetasid trepikojas. Siin pole kombeks uksi tihendada ja kogu mu elamine haises suitsu järgi justkui mingi urgas. Nojah, siis läks Lasse alla ja teatas, et nüüd olgu peol lõpp või muidu tuleb politsei. (Mis oli teadagi bluff, sest nende kutsumiseks meie kummagi prantsuse keelest ei piisaks.) Mingi 4 paiku lahkuski seltskond majast, möirgas veel mingi aja tänaval ja hajus siis minema. Ja saigi juba ½5 magama jääda! Hommikusöök lõppes kell 1.
Hommikuks oli Lasse välja mõeldud kättemaksuplaani: kui naabrinaine oma ilusad lillelised kummikud jälle oma ukse taha pargib, siis läheb ja kallab kummassegi klaasi külma vett. Pidutsegu siis!
Eile kuulsin katusealuses korteris elavalt rootslaselt, et lärm oli ka teda üleval hoidnud, kuigi teda eraldas sellest 2 korrust.

Laupäeval ostsin lõpuks mikrolaineahju. Nimi on King d'Home :)
Ja pühapäeval tegin kõrvitsast supi ja 3 purki salatit.

Läheb peoks

Aga mitte meie juures. Hoopis alt-naabrid, kes alles ükskord öösel valjult pidu pidasid, saatsid hoiatuse. Homme õhtuks on nad külla kutsunud KÕIK seni Belgias kohatud inimesed. Majanaabrid tohivad ka minna, kui nad ses lärmis magada ei saa. Ja sellest teatatakse lahkelt tervelt eelmisel päeval! Palun ettepanekuid, kuhu üheks ööpäevaks evakueeruda.

Tänane ahhaa-elamus: prantsuse keel on kui tango. Tunnis tundub lihtne ja kohati isegi suhteliselt loogiline, aga järgmises tunnis kuulan samu tõdesid jälle kui uusi. Huvitav, mitu aastat läheb, et asjad lõpuks pähe kuluksid? Tangot ma selgeks ei saandki...

Aga vähemalt on nüüd ära ostetud suusarongi piletid. Val Thorens, here we come... natuke vähem kui 5 kuu pärast!

Pikem pole parem!

Nädalavahetuse kõrvitsasupp ajas hamba verele ja läksin täna Prüsseli kodupoodi kõrvitsajahile. 6 kilo, 88 eurosenti tükk, mereröövli nägu peas... või kehas? Stockholmis maksis odavamas poes paar ööri alla 20 krooni, mis on enam-vähem 2 eurot. Kukeseentega sulajuustu ei olnud ja alles kodu poole kõndides tuli meelde, et muskaatpähklit ka ei ostnud. Šerrit ka mitte, sest ei osanud valida. Aga need 3 just supi heaks teevadki. Näis, mis sest asjast saab.
Peaaegu oleksin hoopis Old Invalid portveini ostnud. Neile oli ümber kaela pandud kollased sildid, millel 7-sentimeetriste tähtedega kirjas -75. Ja selle all hästi peenes kirjas 'eurocents'.
Toidukilet ostsin hoopis, sama nime ja näoga mis senised. Panin tavalise koha peale köögikapis - uks ei lähe kinni. Võtsin välja ja panin uuesti - ikka sama. Võtsin siis vana paki ka kapist välja ja mis selgub: uuel pakil on üks ots punane ja sellel teade: nüüd 3 cm laiem! Kile laiem, rull ja karp aga pikem ja mina otsigu talle kapis uus koht. Kes see ütleski, et change is seldom for the better?

Raske tee kultuuri juurde

Käisin linnas pileteid ostmas, Kontserdi, novembris, Orffi Carmina Burana ja kellegi klaverikontsert. Kõigepealt ei leidnud kontserdimaja. Siis ei leidnud majast piletikassat. Loomulikult on see teises majas teisel pool tänavat. Aga ära tõin!
Hakkasin koju sõitma. Metroo põlgasin ära, sest sealsamas ümber nurga peatub ju buss, mis mu otse koju toob. Peatus oli ära viidud. Kõndisin sinnapoole, kus arvasin järgmise peatuse olevat. Buss tuli ja jõudis peatusesse 30 meetrit enne mind. Joosta ei viitsind, sest need käivad ju kogu aeg, olen tähele pannud. Plaan ütles, et käivad 10 minuti tagant - mõni asi. 3 minuti pärast pidi järgmine tulema (3 peatusevahega ei saanud ju buss 7 minutit oma graafikust ette sõita). Vihma hakkas sadama, aga varju ei saand minna, sest peatuse katusealuses suitsetas üks tüüp sigarit, nii et tänavgi haises. (Meenus Uffe Ellemann Jennsen.)
30 minutit ootasin. Loodetavasti on Orff seda väärt.

Üle pika aja korraks Stockholmis

Nädalavahetus Stockholmis: sushi, kõrvitsasupp, paar jalutuskäiku päikeses... Üks neist viis mööda tallidest, kuhu sai ka sisse piiluda; leidsime ilusa hobuse nimega Tori. Mõned lambad, kolm mägikitse ja kolm shetlandi poni olid ka lastele vaatamiseks, ja küülikud, kes kõik olid demonstratiivselt sabad inimeste poole keeranud. Ilus värviline sügis on põhjas. Siin pea kõik alles roheline ja roosidki õitsevad alles kes teab mitmendat korda.

Enne nädalavahetust aga saime koosolekul huvitavaid mõtteid kuulda. Mõned stiilinäited:
- me tahame olla nii efektiivsed kui võimalikud, nii et aega ma päris täis ei tee (=katsun rääkida vähem kui ette teatatud 1,5 tundi)
- poliitikad on tulnud sealt, kus poliitikaid ikka välja töötatakse (st kõrvalmajast; vähem kui kuu aega tagasi tagus külalislektor meile pähe, et eesti keeles ei ole poliitikaid, arenguid jms, need kõik on ainsuses)
- need asjad käivadki nii, et hommikul on lootus ja õhtul on mure (hea universaalne lause misiganes olukorra kirjeldamiseks, eks)
- olen seda küsinud direktorilt endalt! (prantsuse bürokraatia in a nutshell: absoluutne hierarhia ja austus kõrgema positsiooni vastu; seda lauset öeldes peab häälgi veidi värisema)

Aeg-ajalt vedeleb koridoris koopiamasina peal huvitavat lugemist. Paar nädalat tagast oli üks ex prantsuse keele materjale, piltidega ja puha. Viimati aga ports paberit pealkirjaga Guidlines for gender-neutral language, inglise ja prantsuse keeles. Võtku eesti keel malliks :)

Ehetega on mul mingi jama. Pääsukesega hõbeketil tuli tükk otsast ära ja sõrmust ei saa kuidagi parajaks, kuigi 2 korda on juba proovitud. Nüüd käib kolmas katse, eks reedel paistab, kas seekord läks asi teise äärmusesse.

Isutekitus

Nädalavahetus kaugete kallite külalistega oli intensiivne, aga tore. Või teistpidi. Ja soe, ikka 20 ja rohkem.
Laupäeval käisime Antwerpenis poodlemas, kultuur jäi teiseks korraks. Ostlesin endale hallid karmi kontsaga (ses mõttes, et teevad isegi tänaval astudes kõva kolinat; kodus käin nendega üldse ainult kikivarvul, sest tean omast käest, kui kole see on, kui keegi sellistega lae kohal möllab) poolde säärde nöörsaapad (külje peal on ikka tõmblukk ka, et pool elu sidumise või minu järel ootamise peale ei läheks; ükskord olid mul sellised nuhtlused) ja pruunid jaheda ilma (kohe on käes) kingad. Teised ostsid muid asju.

Tegin huvitava tähelepaneku: maja akendelt tänavale peegelduv päike soojendab kõvasti rohkem kui otse-päike. Palun seletust.

Pühapäeval sõi Triin end peaaegu belgia vahvliks! Ausõna, hoolikal vaatlemisel võis õrna ruudumustrit märgata :)
Teiseks korraks jäid ka Prüsseli kunstimuuseumid (piilusime ainult suurde aatriumi ja poodi sisse), automuuseum (sama) ja sõjaajaloo muuseum (sinna tahtsime kauemaks jääda lennukeid vaatama, aga just hakati rahvast välja ajama, kui sisse astusime). Nii et läksime hoopis ja ühinesime sadade pargis muru peal lesijatega ja vaatasime rohelisi papagoisid.
Ega need tüübid end igaühele ei näita ka. Täna hommikul, kui Triin ja Piret juba ohutus kauguses olid, istus üks kohe tükk aega terrassi kõrval suure puu oksa peal, keerutas pead ja kisas.

Järgmisel nädalavahetusel (n-p) on siin hästi suur raamatumess - teadjad räägivad, et peaasjalikult ingliskeelsed ja antakse peaaegu ilma eest. Kes tahab tulla?

Provence vol 2

Soojal maal on teadagi hea lihtne elada. Auto pesemiseks pole vaja isegi pesumajja sisse manööverdada:
Nonii, kuhu me muljetamisega jäimegi...
Pärast kahte üsnagi turistlikku paika nägime ära ka pererahva lemmiku - Bonnieux:
Siin tegime kohvikupausi, et järgmiseks päevaks plaane teha, ja mina sain väga hea tarte tatini. Muud sõid kes tavalist õunakooki, kes sokolaadikooki, kes jäätist.Kodutee peal sõitsime mööda Lacoste'i lossist ja külast. Kunagi markii de Sadeïle kuulunud poollagunenud lossi ostis mõne aasta eest Pierre Cardin. Pilti ei saand, sest liiga hämar oli ja auto ei pidand ka kinni. Õhtusöögiks oli köögiviljadega omlett, salat, juust, puuvili, sokolaad...
Järgmisel päeval startisime nii 11 paiku mere suunas. Sinna pidi olema umbes tund sõitu ja et anda päikesele veidi rohkem aega vett soojendada leppisime kokku, et sõidame mööda väiksemaid teid ja vaatame ringi ja sööme kusagil mõnusas kohas lõunat. Ehh, see ring tuli umbes selline, nagu oleks hakanud Viljandist Pärnusse sõitma ja siis teinud enne hoopis tiiru ümber Võrtsjärve.
Tee peal tegime söögi-, poe- ja jalutuspeatuse Rognes'is. Mis oli ka väga armas linnake. Kui teha nähtud raekodade vahel iludusvõistlus, siis saaks minu hääle ilmselt Rognes.
Muidu valitseb linnakeses niisugune idüll:
Ja ühel tänaval nägin elevanti!
Niisiis - umbes 5 tundi pärast starti (tegelikult oli tee ääres kogu aeg midagi huvitavat näha, ainult et 2-3 tundi lühem oleks see tee võinud olla) ja pärast seda, kui olime tulutult püüdnud läheneda mitmele ilusale rannale - hooaeg ilmselt läbi ja sissepääsud kinni - leidsime viimaks ühe avaliku ranna, kuhu ligi pääses. Rannahoone, sinine lipp ja puha - mida sa hing veel tahad.
Mõlemal pool paistvad tehased, mahutid jm tekitasid veidi kahtlust (rääkimata reidil seisvast laevastikust), aga kohalik surfar väitis, et siin ujutakse küll ja vesi on puhas. Aga et ujumiseks on vesi nüüd juba külm. Ei olnud jah 20 kraadi, vähem oli, aga sellise sõitmise peale ei saanud ju kuivalt ka tagasi minna. Peale meie seltskonna oli rannas siiski veel 4 talisuplejat.
Tasuks pika autopäeva ja vapra ujumise eest pakuti õhtuks öösel vaikselt valmis haudunud loomalihapada. Mmm.
Kolmanda päeva veetsime peaasjalikult St Remy de Province'is. Siin oli linn juba roomlaste ajal (Itaaliat ja Hispaania ühendava tee ääres) ja siinses St Pauli kloostrikliinikus oli umbes aasta ravil van Gogh.
Selle aastaga jõudis ta maalida 150 pilti, kuigi suurema osa aastast oli nii kehvas vaimses seisus, et ei võtnud pintslit kätte. Praegu tehakse kloostris kunstiteraapiat ja müüridele olid riputatud patsientide tööd, päris paljud päris head. Ja kloostripoest oleks tahtnud kohe süle ja seljaga kaasa võtta. Kloostri taga on lavendlipõld ja rosmariinipõld ja päevalillepõld ja müüri küljes ripuvad van Goghi tööde reprod. Juunis, kui kõik õitsevad, võib siin olla ikka pagana ilus!
Maja ees pargis seisab selline päevalilledega kuju:
St Remys leidsid meie kohalikud väga mõnusa lihtsa restorani. Siin pildil on üks teine, Maroko-teemaline koht.
Tasub vältida neid kohti, mille menüül on kirjas, et seda kohta soovitab kohalik turismiamet, rääkis Jeannette. Soovitus lisab hindadele nii mõnegi euro, aga söök ja keskkond on tihti parem turistivabades paikades. Meie 6ne seltskond sai 3-käigulise menüü (iga käik tuli valida 5 seast) koos veini (pudel punast kohalikku - need on head! - ja 2 veerandliitrist karahvini valget ja roséd) ja kohviga 80 euro eest... Osalt sellepärast, et üks jättis oma loomaliha peaaegu söömata, sest sitke tükk oli sattunud. Või siis olid hambad kehvad. Ettekandja pakkus, et toob midagi muud asemele, aga kuna me olime juba õnnetule jaganud pasteeti ja lihapada, siis ütles ta lahkest pakkumisest ära. Pärast arvet uurides avastasin, et kirjas oli küll 6 menüüd, kuid raha küsiti 5 eest!
Kuna autojuhid olid söögi kõrvale joonud paar klaasi veini, tegime tiiru linna peal. Ilus linn on.
Enne ärasõitu aga tuli autod kätte saada, see sinine ja selle ees seisev hall. Kui sinine oli end täiesti vastu tagumist ajanud, tekkis hallile 15-20cm manööverdamisruum. Rohkem polnudki vaja.
Õhtul enne pimedat jõudsime väisata veel ka Lagnes'i kuulsat naabrit Fontaine-de-Vaucluse'i. Ei ole purskkaev, on suur mäekoobas, vesi voolab läbi mäeseina jõkke. Kevadise suurvee ajal aga oli veetase olnud nii kõrge, et koopasuu oli vee all.
Siis oli aeg asjad pakkida ja lennujaama sõita. Loodetavasti olime nii paid turistid, et meid oodatakse tagasi.

Mitu asja jäi pildistamata. Naabermaja väraval olev metallsilt, millel hoiatatakse tigeda kassi eest. Eelroog St Remys restoranis - suures ahjuvormis serveeritud pasteet. Selline korralik ja rammus, millest ise võis paraja tüki lõigata. Või kaks :) Flamingoparv lennujaama lähedal tiigil. Natuke punaseks muutunud viinapuuistandus. Erepunaste õuntega õunapuuaiad. Mitmekilomeetrine plataaniallee ja sama pikk autorodu, kuhu tipptunni ajal kinni jäime.
Marseille lennujaama lae all rippuv lennuk oli reisi viimane klõps.

Provence Vol 1

Provence'is elasime külas/linnas nimega Lagnes. Nii väike, et kaartidele ei mahu, aga guugel ikka tunneb. Ca tund Marseille'ist põhja pool. Külas on kirik, loss, linna/külapea maja, kool, pizzeria, restoran, boulangerie, epicerie, purskkaev, mitu tänavat ja ilusaid maju, paar väikest platsi. Siin pildil on peaaegu kogu küla:Selline vaade avanes meie maja väravalt:
ja värava ees oli selline 3 tee ristmik (tänavad on 2-suunalised ja neil pargitakse):
Maja ise oli selline, meie toa aken see 2. korruse oma, luukidega. Luugid on kaval asi - kardinaid pole vaja, toa saab ööseks pimedaks ja soe/külm püsib ka paremini väljas.
Septembrilõpu ilm lubas ka külmavarestel õues süüa. Siin on lõuna kakiploomipuu all; seltskond laulab sissejuhatuseks parajasti Marseljeesi või häbeneb. See oli kahjuks vist ainus kord, kui selles majapidamises prantsuse keelt sai kasutada, sest pererahvas (ka Jeannette) räägib skånskat.
Taustaks olev majasein kuulub aiamajale, millesse kauged külalised plaaniti majutada. Ja valge kahhelsein aia tagumises nurgas ploomipuu taga on suvedušš. Aga septembris millalgi avanes taevas ja mõne päevaga sadas maha paar aastanormi ja sellele ei pidanud vastu naaberkrundi aiamüür. Kui seda hakati toestama, heideti pilk ka sama müüri külge ehitatud aiamajale ja selgus, et selle seinas olnud pisike pragu on laiemaks veninud ja linnavalitsus keelas selle kasutamise lihtsalt ära.
Aga tagasi luukide juurde. Need on enamasti ilusad sinised. Rohelisi ja kollaseid tuleb ka ette, aga vähem.
Kuna kohalikud mäed on tehtud paest, siis on sellest ka majad. Palju rõdusid ja nendel lilli.
Sellised tepitud tekstiilid on kohalik eripära. Isegi laudlinad on paksendiga ja mustriliseks tepitud.
Esimene väljasõit viis Gordes'i, kuigi Carl sõdis sellele kõvasti vastu. Olla liiga turistikas...
Eks ta natuke oligi, aga see-eest oli seal turg, kus müüdi juustu, lavendliseepi, lavendliga lõhnakotikesi, lavendlimett, maitseaineid ja muud head, ilusat või kasulikku. Isegi lavendlijäätist! Et sellest letist või müüjast pilti ei tohtinud teha, avastasin alles kodus suurema ekraani pealt pilte vaadates :)
Ilusat värvilist keraamikat (kausse, vaagnaid ja muud ilusat) ja tekstiili oli ka:
Ainult et päike tegi pildistamise pagana raskeks. Ma ju usaldan seda va automaatikat, ise ei oska.
Üks seltskonnast oli koju Rootsi unustanud oma seljavalurohud ja oleks peaaegu läinud apteeki kontrollima, kas tõesti on võimalik seda ilma retseptita kätte saada. Kohalikud väitsid, et piisab ka sellest, et apteekrile kinnitada, et oled seda ennegi võtnud ja on aidanud küll... Seekord aitas siiski sõbrakäsi.
Vaade alla orgu. Kipub nii olema, et külad-linnad on ehitatud kõrgematesse kohtadesse. Kõrgem koht taamal on Luberoni mäeahelik. Orus kasvatatakse viinamarju (nii madalad!), õunu (nii madalad ja lapikud! - ma puid mõtlen), kõrvitsaid, meloneid, aprikoose ja palju muud head.
Järgmine peatus - Roussilon. Lisaks linnakesele on seal vaadata ookrimäed, mille värv käib helevalgest peaaegu punaseni, läbi kollaste, orantside ja roosade.
Just nendes värvides on ka majad linnas:
Kohe ookrimägede kõrval oli kohalik surnuaed. See näeb välja niisugune, taustal linnake ise:
Ja kuna masin ei taha siia rohkem pilte lubada, siis jääb see jutt siinkohal katki.

Elutõed

What goes away by itself will come back by itself (ja vastupidi), ütleb arvutivanasõna. Stockholmis läks internet mingi aeg tagasi ära, siis oli natuke aega vahelduvinternet ja viimased nädalad justkui toimis... kuni eilseni.
Roots Carl, kelle külalislahkust Provence'is kasutasime, kirjutas meile enne reisi põhjaliku sissejuhatuse Prantsuse elusse. Eriti meeldis ta kirjeldus, kuidas vesterni-klassikas "Tall in the Saddle" võib John Wayne'i huultelt lugeda repliiki "Draw!" - rolli dubleeriv prantslane aga tulistab samal ajal "Monsieur, prennez votre pistolet s'il vous plait!". Mõni ime, et prantslased Waterloo all kaotasid.

Aga nii juhtub, kui tellida Amazonist 1 (üks) raamat... See saabub British Maili helesinises "kartulikotis"! Nutma ajab, nagu näha :)

Asjad pole need mis näivad

Puhkus Provence'is on otsas. Tore oli, soe oli, ilus oli, hea söök ja head inimesed olid, ujuda sai... Kaamlit, eeslit ja flamingosid nägin... Mida sa hing veel tahad!
Nägin, kuidas tehakse väga head salatikastet (küüslauk, sinep, veiniäädikas ja oliiviõli) ja õppisin, et sellega segatakse kokku ainult salatilehed. Muu salatisisu käib teise kaussi ja sealt taldrikule.
Esimesel pildil kasvab õunapuu, eks? Isegi natuke kollakaks värvuvad õunad on küljes. Lähemalt uurides selgus, et ei ole. On hoopis diospüros kaki, mille "õunad" on hurmaad ja lähevad novembriks orantsiks. Täna nägin selliseid Prüsselis turul.
Teisel pildil jällegi ei ole suurte lehtedega tamm - viigipuu oks on. Ehh, ma olin siin poes ja turul värskeid viigimarju piidelnud, aga need tundusid nii nahksed. Head pehmed ja maitsvad hoopis, selgus. Sealsed on muidugi hulga paremad kui siin suures linnas.
Ja mis need siis on, koore/piimapakk ja suhkrutuutu? Hoopis sinepitoru ja suhkrupakk! Viskasime lõunat kohviga lõpetades nalja (rootsi keeles, sest seltskonnas 4 rootsi, 1 rootsikeelne provintslanna ja ma), et mõni hajameelne kindlasti tühjendab sinepi suhkru pähe kohvi sisse, kui lahke ettekandja naaberlaua koristamise vahel teatas, et seda on neil ette tulnud küll, eriti turistidega.
Tänane poes-turulkäik Prüsselis maksis rohkem kui 2 inimese 5 päeva söök Provence'is. Oh jah.