Water-loo

Kolleeg rääkis ükspäev, et tuttaval Rootsi vanaproual on kodus vetsu uksel silt Waterloo ;)
Ei saagi nüüd aru, kas see on kokkuhoid, saamatus, ükskõiksus või vägikaikavedu, aga teist nädalat ei põle tööl lähimas kempsus ühes kahest kabiinist tuli. Kuna seinad on põrandast laeni ja kahheldatud, siis on seal ilmselt päris pime, kui uks kinni panna. (No olgu, ukse alt ilmselt midagi ikka immitseb.)
Sellest hoolimata olen vähemalt kaks korda kuulnud või näinud, et ka seda kasutatakse. Mis küll valgust näitab? Taskulamp, telefoni ekraan, küünal või ehk säravad silmad?

Täna jõudis Prüsselisse suvi, lubatakse/ähvardatakse 32 kraadi. Homme tagasi 23 peal, saab jälle hingata.

Kodukirik Stockholmis

Stockholmis ootas mind öökapil ümbrik. Sees oli kutse pühapäeval jumalateenistusele, kus kavas öelda meie eest üks palve ja süüdata meie auks küünal. No kuidas siis ei lähe, isegi kui teenistus algab juba kell 11...
Kohale jõudnud, nägime kogudusemaja ees rahvariietes inimesi! Mitte nendes uueaegsetes stiliseeritud sinikollastes, vaid korralikes päris-riietes! Ja koguni liumäe peal (seltskonnas oli ka paar last)! Ja üks mees mängis viiulil rahvalugusid! Nagu mingi ettenägemise võime oli mulle mu riiete juurde kuuluva punasekirja räti õlgadele pannud. Tuligi see seltskond ka kirikusse ja istus esimestesse ridadesse. Üks tütarlaps laulis klaveri saatel Evert Taube'i Änglamarki ja veel ühe suvelaulu - kaunis! Kui välja hakati minema, tegid nad esmalt altari ees viiuli saatel ühe usstantsu ja siis kapsasid muu rahva ees uksest välja ja tekitasid trepile kauni spaleeri. Nii armas ja ootamatu!

Ootamatu oli ka see, kui õpetaja kirikutrepil ütles, et ta lootnud mind jälle rahvariides näha. 
Oleksime me seda teadnud, et kavas on ka jaanilõuna (mitut sorti heeringas juurdekuuluvaga) ja laul-tants, siis oleksin hilisema tagasilennu peale mõelnud. Teinekord siis targemad!


See õpetaja korraldab üldse igasugu asju, alates kord kuus toimuvatest kolmapäevastest õhtukontsertidest (bossa, jazz, ooper jne) kuni suurvormide (Orffi Carmina Burana) ja kirikurõivaste moedemonstratsioonini. Jõuaks see info ainult paremini publikuni! Kogususe FB leht on pooleteise aastaga kogunud kõigest 42 sõpra...

Ajad ja kombed

Dialoog lõunalauas:
- Kas ämm sõitis ära?
- Jah, ja voodis on nüüd kohe palju rohkem ruumi. (mitu paari suuri silmi) No lapsed magasid viimased ööd meie juures...

Muidu on Euroopas on rohelise kokkuhoiu nädal. Koridorides valitseb sume romantiline hämarus ja lifte antakse jaopärast: oota end halliks või saad lifti tellides vastuseks NO LIFT. Eile vedas, jõudsime sööklast tagasiminekuks saada viimase toimiva lifti. (Töö on 13 korrust kõrgemal.)

Aga parkides õitsevad pärnad. Vaimustav suvelõhn!

Pulmareis

Tahtsin terve talve ja kevade Budapesti termidesse sooja mineraalvette vedelema ja massaazimudimisele, aga ikka tuli miski muu vahele. Nüüd lõpuks oli väga hea põhjus olemas - vaja pulmareisile minna! Aga võta näpust - kui just poole öö ajal startida ei taha (tänan, ei!), võtab Stockholmist kohalejõudmine vähemalt pool päeva ja vähemalt ühe ümberistumise... Läksime siis kergema vastupanu teed ja Kopenhaagenisse, mis nagunii ammu jutuks oli olnud. Või nii me arvasime, kuni väravas selgus, et lisaks meile tahab lennule pääseda veel vähemalt 10 stand-by reisijat, puha 'omad' st SASi töötajad, kellel eesõigus. Ei mahtund. Järgmine lend ka ääreni täis ja kui paar kohta jääbki, siis sinna pannakse ennekõike sellest varasemast maha jäänud 'omad'. Mõtlesime juba alternatiivide, näiteks Tallinna peale, kui tuli meelde, et Malmö on ju ka peaaegu Kopenhaagenis. Sinna oli kohti lahedalt.
Kopenhaagenis oli väga tore. Nii tore, et Tivolisse me ei jõudnudki, kuigi elasime kohe selle kõrval raekoja platsi ääres. Nende raekoja plats on imelik üleskaevatud linnaväljak, üldse mitte nagu Tallinnas.
Esimesel õhtul tegime pika jalutuskäigu Nyhavni (seal sõime praelesta) ja väikese merineitsi juurde; tee peal nägime ka uut ooperimaja, kuninganna laeva, Maerski peakontorit ja Amalienborgi lossikompleksi. Kohe selle kõrvalt leidsime Eesti saatkonna ja veidi eemalt Rootsi oma, 10 korda suurema.
Mina, ooper ja jäätisevahvel, mida üritasin osta rootsi keeles, sest taanit ma küll loen, kuid ei räägi. Tütarlaps ei taht must üldse aru saada la teatas viimaks, kui inglise keeles olin oma soovi korranud, et taanis tulekski ikka inglise keelt kasutada.

Liivaskulptuurid ooperimaja kõrval kaipealsel. Koos nende korstende ja muuga ei näe just liiga respektaabel välja?

Merneitsi, taamal kuninganna laevuke!

Eesti saatkond kiviviske kaugusel lossiplatsist ja marmorkirikust, vinge.

Järgmisel, esmaspäeval olime kutsutud mu endise ülemuse Jörni juurde lõunale. Nad elavad linnast väljas väikeses idüllilises üsna mereäärses külas, natuke alla poole tunni sõita. Õnneks haaras Lasse jaamast kaasa selle suuna sõiduplaani ja õnneks otsisin ma sellest üles meie rongi, sest muidu oleksime mööda sõitnud. Olime istunud kiiremat sorti rongi peale, mis nende jaamas ei peatugi. Läksime siis poolel teel maha ja jätkasime järgmise, aeglasemaga. 

Lõunalaud oli rikkalik ja maitsev ja seltskond üle ootuste tore. Ilm oli nii mõnusalt soe, et saime istuda terrassil ja imetleda aeda. Kõige uskumatum oli see, et ka Skandinaavias on nagu Eestis: saavad kaks inimest esimest korda kokku ja varsti selgub, et neil on vähemalt üks ühine tuttav. 

Jörni naine Bente rääkis, kuidas ta värske abielunaisena Stockholmis elades ja töötades oli algul hämmelduses, et seal on nii lalju noori lesknaisi. Ta pidas kahe (kihla- ja laulatussõrmuse) ülestikku kandjaid Taani kombe järgi leskedeks.
Kui ära rongijaama hakkasime sõitma, ilmnes ootamatu takistus. Tulles oli Jörn lahkelt lubanud, et võime asjad tema autosse jätta, sest sellega viib ta meid tagasi rongile. Mina võtsin targu oma mantli ja koti tuppa kaasa, aga Lasse tegi, nagu juhatatud. Läksime välja - autot netu! Bente oli sõitnud emale külla ja võtnud väravapoolse auto, et mitte nendega manööverdada. Tänu sellele nägime ära ka selle, kuidas elavad nende külas need, kes kodus elamiseks liiga vanad ja vajavad iga päev abi. Hooldekodu nägi välja nagu väike madal ridaelamu, kus igal pisike rõduga korter. Hooldaja-abistaja on iga päev mitu tundi abiks, mitte nagu meil, et mähkmering hommikul ja õhtul (või oli see ainult hommikul?)...

Tagasi linnas, tegime tiiru Lossisaarel Christiansborgi lossi juures (selles on parlament, ülemkohus, peaminister, ratsutamiskool, kuninglik tall ja esindusruumid ja mis kõik veel. Ehitati pärast järjekordset tulekahju kuningalossiks, aga kuninglik pere oli end Amalienborgis nii mõnusalt sisse seadnud, et on siiani seal.
Siis hakkasime õhtusöögikoha järele ringi vaatama, aga esmalt jäi ette selline ilusa torniga börsihoone. See spiraal seal katusel on nelja draakoni sabadest. Sümboolne või mis?

Ühe ilusa torni leidsime veel, enne kui restoranide kanti jõudsime.

Restorani leidsime ikka ka lõpuks. Sellise, kus käivad kohalikud, mis enamasti tähendab head toitu. Nii ka seekord. Restoranide kohta käib ka portsu seadus - kui juba ühe leiad, siis tulevad teised ka riburada, nagu seened. Teel hotelli leidsime terve väljakutäie itaalia söökikohti.
Viimasel, teisipäeval sõitsime jälle rongiga samas suunas linnast välja, aga veidi kaugemale, Louisianasse. See on kauni mereäärse pargi ja väga hea restoraniga moodsa kunsti muuseum üsna Helsingöri lähedal. Just selles tähtsuse järjekorras me seda kohta nautisemegi, paljud teised samuti.

Teisel pool vett on Rootsi rannik, ikka väga lähedal.
Sellega oligi reisi meelelahutuslik osa otsas. Natuke aega nautisime ilma ka Kopenhaageni lennujaamas, enne kui oli aeg minna kes Stockholmi, kes Prüsseli lennu peale.

Prüsseli lend lükati ligi tund aega edasi, sest mootori indikaator näitas valesti. Õnneks saadi asi korda ja kui rahvas lennukis, rääkis kapten arusaadavas keeles ära, mis ja kuidas: miski toru, milles mõõdetakse seda läbiva õhu kiirust, oli hakanud eelmise lennu ajal segast peksma... Tavaliselt juhtub see siis, kui torusse on sattunud vesi, mis kõrgel külma käes jäätub. Mehaanikud ühendasid toru lahti ja puhusid suruõhuga läbi, et voilá! Sellised kaptenid mulle meeldivad, kes inimestega räägivad.

Vaikne rand või rahutu meri

Pärast pooleteise kuu pikkust blogipausi ei saa ju välja tulla millegi vähema kui täiesti teistmoodi sünnipäevaga. Õigemini päevaga, mis algas sünnipäevana ja võttis siis sellise ootamatu pöörde...