Toskaana 2. päev 17 apr - Panzano

Kui hommikul hotellist välja tsekkisime, saabusid kontorisse uued kunded Ja kohe uurima, kust oleme ja kuidas siin on. Olid kaks semu Austraaliast, kes tulnud Euroopasse rahulikumat loodust otsima kui nende viimase aasta tulest ja veest vaevatud kodumaal.
See pilt on hotelli parkimisplatsile unustatud rattast (ei tea, mis omanikust sai...).
Andsime siis tomtomile ülesande meie järgmine hotell üles otsida. Teadsime kaardi järgi, et asub kusagil Greve in Chianti ja Radda in Chianti vahel. Aadressist ei saanud masin hästi aru, mis ei ennustanud head. Kuni Greveni läks kõik siiski nagu lepse reega, siis teatas tomtomi malbe (nais)hääl, et tuleks ots ringi keerata. Sõitsime siis Grevesse tagasi ja proovisime uuesti teada anda, kuhu tahame - tüüp juhatas meid peatänavat pidi linna teise otsa ja teatas, et olemegi kohal. Kuidagi saime siiski õige teeotsa kätte ja sa mu jumal kui tihedalt seal maal neid hotelle, B&Bsid, agriturismuseid ja veinimõisaid on! Enne kui uuesti kahtlema jõudsime hakata, nägin õnneks esimest meie hotelli nimega silti: Relais Fattoria Valle. Ja siis õnneks ka viimast, kohe hotelli juures - muidu oleksime jälle pragada saand.
Majas on 13 tuba, restoran (kohutavalt külm - aga see oli ka ainus asi, mille üle nuriseda võis) ja palju salong-tube - terve esimene korrus (telekatuba, piljardituba (päris piljardiga ja seinatäie raamatutega), lugemistuba, baarituba; lisaks ilus suur salong 2. ja 3. korrusel. Ja igal korrusel puhvetkapil kommikausid! Maja oli ehitanud Firenze rikkur, kellel sealkandis oli koguni kaks maamaja - ka teises on nüüd hotell.Maja kõrval restorani suveterrass, maja taga korrus madalamal parkla ja sellest veel madalamal bassein ning ümberringi aed-park-oliivisalu. Veidi eemalt paistis küla - selgus, et see oligi seesama Panzano, mida tomtom ei tundnud.
Tuba (100€) sai seekord niisugune, ja nagu lisatekkide virnast aru võib saada, polnud sealgi küttega priisatud. Radika kruttimine ei andnud mingit tulemust (erinevalt eelmisest hotellist, kus ise sai sooja teha), aga õnneks lülitati õhtul majas küte sisse ja hommikul välja. Oskavad küll raha lugeda!
Eriti lahe oli lagi, sest elasime ülemisel korrusel katuse all.
Vastuvõtus oli väga armas ja asjalik tütarlaps, kes juhatas meile Panzanos kätte kohad, kus hästi süüa saab. Tema esimene valik oli enoteca, kus on vinge terrass vaatega meie hotellile ja head lihtsad toidud. Selle ülesleidmine tundus ka kõige lihtsam - kohe kiriku kõrval. Nii oligi, isegi inimesed ukse taga tulemas-minemas.
Terrass oli tõepoolest sulnis, ja ilmselgelt mitte ainult meie arvates. Kuni menüüd uurisime ja lauakatmist ootasime, avastas Lasse meie laua kõrval olevalt madalalt müürijupilt paar uudistajat.
Uudistajad olid sellised kaks rohelisekirjut sisalikku. Täiesti nagu minikrokodillid!
Stardiks said tomatibruschettad ja mitut masti marineeritud ja õlitatud köögiviljad. Ja kuna me olime targu auto hotelli maha jätnud, siis ka veidi kohalikku veini. Bruschettad olid teadagi head, aga need köögiviljad... neid ma sööksin vist kohe iga päev ja ära ka ei tüdineks.
Baklazaan, artisokk, imelik lapik sibul (sellist nägin pärast turul ka loomulikus olekus) ja päikeses kuivatatud tomat. Mitte selline, mis Eestis purgist tuleb, vaid mahe ja mahlane. Ja ega veini üle ka kurta ei saa, ikkagi veinibaar ja Chianti, need juba asja tunnevad. Mida edasi sõime, seda kahjuks ei mäleta :D
Kuna hotell oli täiesti silmaulatuses, uurisime ettekandja käest, kas me sinna mööda mõnda väiksemat teed pidi pääseme kui ennist kasutatud maantee. Tütarlaps arvas, et radu ju on, aga tema neid mööda küll ei läheks, sest org olla usse puha täis. Me otsustasime siiski vapralt selle riski võtta, et läheme läbi oru, aga trambime ja teeme nii kõva kisa, et ussid kartma löövad.
See pilt on tehtud enne teeleasumist. Ilmselt meetod töötas, sest ei näinud mitte ühtegi. Ka skorpione mitte - nende eest küll ei hoiatatud, aga guugeldades selgus, et need on vaat et tavalisemadki kui rästikud ja nastikud.
Tee läks esmalt läbi veinitalu (ei jäänud nende veini maitsema) ja siis piki viinapuuistanduse serva. Nii lähedal olin ma neile naljakatele puudele esimest korda.
Paar päeva hiljem hotelli ümbruses ringi kolades (seekord mööda väiksemat sorti teed, mitte põllumajandust) püüdsime mõistatada, mis on kirjas iga 50m järel tee ääres seisvatel siltidel (sellised olid ka Firenze küljealuse hotelli juurde viiva tee ääres).
Väike kaasasolev sõnaraamat pakkus, et midagi jahiteemalist. Äkki ei olnudki siis ussid mööda loodust kolades see kõige suurem oht...
Õhtuks sõime hotelli külmas restoranis risotot. Oli selline tavaline.

Toskaana 1. päev 16. apr - Firenze

Äratus kell 04.25, takso 04.50 ja lend 06.30... mis jube algus ühele puhkusenädalale. Lohutas ainult päike taevas ja lootus, et ehk saab endale lubada väikese siesta. Tund hiljem olime juba Alpide kohal.
Firenzes oli esimene käik autorendiputka juurde. Meid pidi ootama VW Golf või samaväärne; parklas selgus, et oli hoopis Alfa Romeo Mito. Manuaalkasti, diisli, nõrga mootori ja ainult 2 uksega. Õnn, et meid ainult 2 oli! Monteerisime tomtomi tuuleklaasi külge, andsime talle esimese hotelli - I Parigi Corbinelli - aadressi kätte ja usaldasime end gpsi kätesse. Algus oli natuke kobav, aga gps kena ja kannatlik, nii et ei hullu midagi. Kuni viimase teekäänakuni, kui tee muutus kahtlaselt kitsaks ja gps soovitas ringi keerata ja siis meid ikka samasse kohta tagasi viis. Sõitsime siis prooviks mäkke-mäkke-mäkke ja leidsime end 15. sajandist pärit veini- ja õlimõisast. Või kindlusest.
B&B on selles vasakpoolses madalamas osas. Esimest korda elus olin check-inni tehes hotelli-inimesega samal pool lauda! Lobby ja leti asemel oli mõnus diivanite ja raamatukappidega tuba ja sekretär-laud seina ääres. Aga esimesena võttis meid hotelli sisehoovis vastu kollane kass.
Sisehoov ise oli selline:
Hommikusöögisaal ja mingi osa tube on parempoolses majas, meie oma oli vasakul. Omaette trepp 2. korrusele ja puha! Tuba oli üle igasuguste ootuste: suur, helge, puupõranda ja suure vannitoaga. Öö koos hommikusöökidega 85€.
Hommikusöögi juures oli 2 eripära. Munad olid keetmata. Selle avastas Lasse lauas, kui ühte otsast koorima hakkas :D Selgus, et munakausi kõrval oli ka munakeetja. Teine eripära oli Lavazza kohvimasin, kuhu iga tassi jaoks tuli toppida jahvatatud kohvi topsike. Igavesti huvitav!
Hotelli kõrval ja taga oli aed oliivi- ja muude puude-põõsaste, lillede ja basseiniga. Siin pildil on meie akna all kulgev aiatee.
See viimane ülemine on meie toa aken ja sellest vaade (Firenze suunas) oli selline. Kaugel eemal paistab orus linn ise.
Toa ja aia üle vaadanud ja rahule jäänud, läksime tagasi vastuvõtutuppa bussipileteid ostma ja juhatust saama, nagu ennist kokku lepitud. Aga võta näpust - uks lukus. Õnneks nägi meie nõutut olekut vanaema moodi tädi, kes läks ruttu ja käskis meile ukse lahti teha. (Pärast lugesin hotelli infomapist, et kui kontoriuks on lukus, tuleb tõmmata kellanöörist, aga mitte pärast 20.30 õhtul. Nagu Puhh Ökuli juures!) Saime piletid, bussinumbrid ja teada, et bussipeatus on seal, kus gps ennist segast peksis, ehk siis ca 500m allamäge (tagasi tulles siis vastupidi). Paar kohalikku söögikohasoovitust ka, sest hotellis restorani polnud.
Bussipeatuse poole kõndides püüdsime mõistatada, millised teeäärsed põõsad nii imehästi lõhnavad - kuni lõpuks aru sain, et see on näkku määritud päikesekreem!
Selgus, et kuigi täiesti maal, elame kesklinnast vaid paarikümne minuti kaugusel. Kohe pärast Arno ületamist astusime maha ja kuna kätte oli jõudnud lõunaaeg (ja Itaalias peab sellest kinni pidama, kui nälga ei taha jääda), hakkasime lihtsama ristorante-osteria järele ringi vaatama. Leidsime sellise, mis üsna kiiresti täitus kohalikega, mis on alati hea märk. Minu küülikufilee oli oivaline ja ka teisel lihal polnud viga.
Söögikohast kesklinna poole läks tee mööda selliseid hoiatavaid tänavaid.
Kesklinn ise oli nagu linn ikka - tänavad, majad, massiliselt turiste... Õnneks on päris keskpaik (peaaegu) autovaba ja seal annab isegi hingata. Natuke eemal, kus liiklus, on asi ikka päris hull. Ja ega nad siis ainult kaherattalistega sõida, isegi bussidega kitsastel tänavatel.
Katedraal on teadagi ilus ja uhke, nii väljast kui seest. Nii pagana suur, et ei mahu ühe pildi peale äragi.
Mõned kuplid said siia pildile, aga neid on veel.
Vecchio palee all kaevatakse välja amfiteatrit, lugesin hiljem kusagilt, ja Uffici galeriisse tahtjaid oli vähemalt galeriipikkuse saba jagu. Meie ei tahtnud.
Imetlesime jäätist limpsides hoopis õuesolevat kunsti
ja läksime edasi Vecchio silla poole, sest seal käivad ju kõik turistid. Silla peal kaubelnud vanasti lihunikud, tänapäeval on see täis kulla- ja kalliskivipoode.
Seestpoolt on sild nagu sild ikka, ainult et katus on pea kohal ja kahel pool servas poekesed (v a keskel, kus on sambad ja väljavaade).
No ja siis on linnas palju-palju kinga- (kusjuures itaallannad tõepoolest käivadki selliste kingadega! tänaval! elegantselt!), koti-, riide- ja jäätisepoode. Me eelistasime neid viimaseid.
Ja eriti eelistasime bussitee lähedalt leitud väikest toidupoodi, kus lahke müügimehe abiga end õhtusöögi-piknikuga varustasime. Menüüks sai panini integrale (segujahust väiksemat sorti sai), marineeritud ja õlisse uputatud artisokisüdamed, toskaana sink, väike pehme juust ja pastasalat singi ja veel millegagi. Müüja õpetas kogu aeg, kuidas on ühe või teise asja nimi itaalia keeles. Imearmas!
Tagasi maale jõudes oli umbes selline tunne:
Aga söök turgutas jälle jalule, nii et tegime uurimisretke järgmisele künkale. Naabermaja aiast leidsime sellise sinise katuse.
Naabermäe otsast paistis meie elukoht selline kaunikene:
Järgmisel hommikul keerasime auto nina Chianti poole. Aga kui ma veel Firenze kanti satun, siis elan sealsamas linna lähedal maal.

Peaaegu nagu Eesti, aga hullem

Belgium is made up of two different countries. We don't read each other's papers. we don't watch each other's TV programmes, we have a different mentality and we vote in completely different ways. (sellenädalane Flanders Today, kohalik ingliskeelne leht)

Kõlab peaaegu kui Eesti kirjeldus, mis? Ainult et siin ollakse palju printsipiaalsemad: keset riiki jookseb nähtamatu joon - keelepiir, mis jagab riigi konkreetselt kaheks pooleks. No ja veel on Saksa piiri ääres ka väike saksakeelne ala.
Seesama Flanders Today ilmutas hiljuti keelteteemalise eriväljaande, et lugejad aru saaksid, millise pudru sisse nad on sattunud. Kohe sissejuhatuses kirjutati, et kui väidetakse, et Belgias on 3 riigikeelt (prantsuse, hollandi/flaami ja saksa), siis on see vaid pool tõde. Igas keelepiirkonnas on nimelt üks ja ainult üks ametlik keel. Brüssel on kirjade järgi kakskeelne, aga ka siin on kommuunid kas ühe- või teisekeelsed. Ja see kõik olla täiesti loomulik ja mõistetav, sest flaamid on sajandeid elanud prantsuskeelse Valloonia ülemvõimu ja frankofoniseerimise (mis oleks selle kohta ilus eestikeelne sõna? prantsustamine?) all ja kaitsevad nüüd oma keelt küünte ja hammastaga. No ja Valloonia vastab siis samaga. Sellepärast on õige ja aus, et linnaametnikel on lubatud kodanikega suhelda ainult kohalikus ametlikus keeles.
Aga ega siis sellepärast juuksekarva kolmeks ka ei aeta! Turismiinfo punktidel näiteks on lubatud jagada kirjalikku ja suulist teavet kõigis kolmes riigikeeles, ükskõik millises keelepiirkonnas nad ka asuksid! Ja Prüsseli rahvusvahelisele lennujaamale on üldse erand tehtud, nii et neil on voli anda tabloodel teavet koguni inglise keeles! (Õnneks on inglise siiski tihti kasutusel ka i-punktides.)

Sama printsipiaalsed ollakse siin diplomitega. Prantsuskeelse ülikooli oma kehtib ainult Valloonias ja Prüsseli prantsuskeelsetes osades, flaamikeelse ülikooli oma jälle ainult Flandrias ja Prüsseli flaamikeelsetes osades. Põhimõtteliselt on võimalik saavutada oma diplomi aktsepteerimine ka teisel pool keelepiiri, aga selleks tuleb kõigepealt ära teha selle keele kõrgeima taseme eksam ja siis auväärse komisjoni ees selles keeles tõendada oma teadmisi kõigis põhiainetes. Ehk siis uued lõpueksamid, aga teises keeles. Seda loomulikult mitte keegi ei tee. Ja mis on tulemus? Kes õpetavad prantsuse ja teisi romaani keelt Flandrias? Mitte valloonidest prantsuse/hispaania keele õpetajad, vaid flaamid. Ja vastupidi. Kusjuures needsamad diplomid kehtivad kus iganes üle laia ELi. Loogiline ju?

Tagasi tegelikkuses

Toskaana sai täna hommikul otsa. Tegelikult juba eile õhtul, sest ega siis Firenze (eriti selle lennujaama kant) pole mingi Toskaana!
Toskaana on selline:
Ja selline:
Ja selline:

26-kraadise sooja võtsime Prüsselisse kaasa, 2 tomatit ja mõned hernekaunad ka.

Ilus elu

Poolteist nädalat puhkust!
Toskaana päike ootab!

Meie aja kangelased

Paar nädalat tagasi kilkas suur vend näoraamatus, et sai ühe nädalavahetusega kolmekordseks maakonna parimaks. Mitte vennaks, vaid mälumänguriks ja ansamblilauljaks :) Täna leidsin Valgamaalasest ka fotosüüdistuse. Igaüks võib nüüd ise arvata a) milline neist on mu vend, b) kas ta pildi peal laulab või mängib mälu või teeb mõlemat. (Teadjad ei tohi ette öelda!)

Rootsi suurim uudis (lisaks sellele, et lumi on ära läinud ja krookused õitsevad, ja et me käisime Grandis - selles kinos, kus Olof Palme oma viimased poolteist tundi veetis - Kuninga kõnet vaatamas ja meile väga meeldis) oli see, et seal hakatakse raha muutma.
Kroonid jäävad ikka alles, aga juurde tehakse 200-kroonine, mille peale pannakse Ingmar Bergman, ja - see on nüüd asi, mida ma esimese hooga halvaks naljaks pidasin - uue kujunduse saavad ka kõik teised kupüürid. Ja see pole mitte mingi facelift, vaid rahad tehakse ikka täiesti ringi! Gustav Vasa koha (1000kr) saab Dag Hammarskjöld, Karl XI (500kr) asemele tuleb keegi Birgit Nilsson (ei ole samanimelise härraga pistmist, on hoopis ooperilauljanna), Karl Linné (100kr) vahetab välja Greta Garbo, Jenny Lindi (50kr, samuti ooperilauljanna, aga 19. saj ja oli maailmakuulus) trubaduur Evert Taube ja Selma Lagerlöfi (20kr) Astrid Lindgren. Mis näitab mu meelest 2 asja: mälu ei ulatu enam kaugemale kui parimal juhul 100 aasta taha, aga vähemalt sugudevaheline võrdsus on jalule seatud. Suur jumal, sa näed ja ei mürista!, nagu mu ema tavatseb selliste suuremõõduliste jamade kohta öelda.
Keegi igatahes juba deklareeris ajalehes, et tema küll Bergmani oma rahakotti ei pane, sest see on pühaduse rüvetamine. Pühapäevane Svenska Dagbladet aga leidis, et viimase aja suurim kirjanik Stieg Larsson on ju hoopis välja jäänud. Kui hoopis tema panna 20-kroonisele ja tagaküljele trükkida tükikesi ta seni avaldamata 4. raamatust, võiks sellest saada tõeline hitt. Inimesed hakkaksid sõna tõsises mõttes raha lugema ja koguksid-müüksid-vahetaksid peatükkide viisi rahatähti!

Suusajutu lõpetuseks

Unustasin ju seda kirjutada, et reede õhtul oli tulesõu! Kõigepealt sõitsid tõrvikutega mootorsaanid rongkäigus mäkke ja tagasi ja pärast oli nii pikk ilutulestik, et ma olin 3 korda kindel, et sai otsa, aga läks ikka edasi.
Paugutati ka igal hommikul. Nii poole 9 ajal hakkasid mägedest kostma mürtsud. Arvasime, et proovisid, kas mõni laviin on lahti minemas.
Noh ja viimane e laupäev näitas jällegi, kelle käes on võim. Ilmateade lubas reedese superilma jätku, nii et plaan oli välja checkida, kotid hotelli hoiule jätta ja minna paariks tunniks hotelli päikeseterrassile viimast võtma. Hommikul ei olnud päikese lõhnagi... Hotellil polnud kotihoidu ka. Parkisime kohvrid saatusekaaslaste juurde lobby diivaninurka ja tegime tiiru mõnes poes. Siis istusime ja lugesime ajatäiteks. Mul oli raamat läbi saanud ja lehitsesin info- ja reklaamikaustu. Ühes oli näiteks selline:

Olin just hiljuti lugenud, et prantsuskeelne tekst peegeldab seda, kuidas autori mõttejooks on käinud, ingliskeelne aga keskendub sisule. Et voilá...
Bussijaama läksime õnneks nii õigel ajal, et saime kohad esimesse ritta ukse juurde. Tagapool oli ilmselt paras põrgu, sest inimesed käisid juhti anumas, et ta kütet vähemaks keeras. Juht (külmetanud, köhas-nohus) osutas armatuurlaual ekraanile, mis näitas 21 kraadi, ja keeras varsti veel kraadi võrra soojemaks. Me ei jäänud kohale jõudes ootama, milliste sõnadega tagumised bussist väljuvad. Loodetavasti neist ikka oli veel väljujaid.
Söögikohas oli seina peal võluv maal, ilmselt kohaliku talendi tehtud:

Linnas palju ei kolanud, sest vihma sadas. Mõnus ja väike tundus, jõgi keskel ja mäed ümberringi.
Rongis olid meil kohad teineteise taga, sest ostmisel oli noortele eraldatud aknaalused kohad ja kui ma nende piletid tagasi müüsin, ei lasknud süsteem enam kohti ümber tõsta. Milles probleem, arvasin - vahetame siis rongis naabritega. Ega ikka ei vahetanud küll, sest mõlemad mehed tahtsid ilmtingimata istuda oma aknaalustel kohtadel. Üks vaatas seal siis oma arvutit, teine luges. No tõepoolest, mida sa seal akna taga pimeduses ikka näed.

Lubatud haiku

punased pritsmed

lendasid seinte peale

riivisin peeti
(AV)

Sparglihooaeg on alanud! Eile käisime kohalikus brasseriis St Hubert (mis lihtsuse nimel üsna kiiresti Schubertiks muutus) neid söömas, musseliinikastme ja külmsuitsulõhega. Eelroaks võtsin juustufondüü (lõpuks ometi üks koht, kus seda ka ühele inimesele tehakse!), aga sain 2 tükki paneeritud ja sulavaks küpsetatud juustu juurdekuuluvaga...

Kolmap õhtul oli esinduses OV road show. Palju toredaid inimesi (eriti need kaugelt külla tulnud!) ja palju väga head süüa. Eriti armas oli see, kuidas müügiosakonna Priit õhinal kiitis, kuidas siin on tõeline kevad ja kirsid ja jasmiinid õitsevad. Jasmiinid? - kahtlesin. Jaa, need kollased põõsad! tuli särasilmne vastus.