Ususõda jõudis Prüsselisse

22. märtsil jõudis sõda Prüsselisse ja kohe päris lähedale. Maalbeeki metroojaam, kus ühe rongi üks vagun sodiks lasti, on ju mu kodujaam ja kohe töömaja taga. Schumani jaam on küll veidi lähemal, aga suurem ja segasem (pealegi käis seal pikalt remont) ja ma arvasin ikka, et just Schuman on terroristide jaoks maiuspala, sest see on komisjoni peamaja ja nõukogu peamaja vahel ja ühenduses raudteejaamaga. Aga võta näpust! Ainus loogiline seletus on, et pomm ei läinud seal lahti ja Maalbeekis läks. Tänu sellele ei olnud meie majades langenuid ega haavatuid rohkem kui 2 (pearättidesse mässitud) koristajannat, kes olid töö lõpetanud ja sõitsid kodu poole. Nemad said viga - üks vähem, teine rohkem, Iroonia... Paksus õnnesärgis oli aga kolleeg, kes pommirünnaku ajal oli lennujaamas check-in lettide ja turvakontrolli vahel - esimese paugu ajal piisavalt kaugel, et pihta saada vaid kaelalangevate laetükkidega, teise paugu ajal teisel pool kaitsvat liftišahti. Ja sõber Calle, kes jõudis lennujaama loetud minutid pärast plahvatusi.

Brussels Airlines siiski Brommast lendas, ehkki Prüsseli asemel Antverpenisse. (Muud liinid jällegi kas Liege'i või Ostendesse). Ja sealt toodi kenasti bussiga kesklinna.

Nojah ja juba nädalapäevad enne Prüsseli lahingut selgus, et Belgia ja Rootsi on terroriste pidi väga tihedalt seotud, kui politsei lõuna-Prüsselis Foret's üht korterit läks lähemalt uurima ja (politsei jaoks) ootamatus tulevahetuses ühe vahepeal Rootsis elanud mehe maha lasi.

Rootsi TV STV uudistes oli 29. märtsil lõik Eestist (algus 7:55). Seda ei juhtu tihti. Teemaks oli esimese 7 kvoodipagulase saabumine ja nagu arvata, toon üsna sarkastiline. Et viimase 18 aastal on pagulasestaatus antud tervelt 192 inimesele ja nüüd on rahvas rahulolematu selle üle, et valitsus on lubanud kohe mitusada vastu võtta. Tõrvikurongkäiku näidati ja ohiti, et Eesti riik ehitab Vene piirile okastraataia, et migrantidel oleks veel raskem riiki pääseda. Intervjuu tehti liibanonlasega, kes Eestisse jõudmiseks pidanud lausa 3 korda üle piirijõe ujuma. Aga tulnud ta selleks, et lastel (3 tk) oleks parem ja kergem elu...

Rootsis taas skandaal. Üks Göteborgis üürikortereid pidav firma lisanud korterisoovi-ankeeti ka kastikese Rootsi/välismaise kodukondsuse kohta. Mis teadagi ei ole koššer ja on diskrimineerimine. Tulemus: nende majas tervelt 72% elanikest rootsi nimi, kahes kõrvalmajas vastavalt 18 ja 8... Normaalne. (Sellest, et ankeedis on küsimus ka perekonnaseisu ja pere suuruse kohta, ei räägita, kuigi see peaks ju samamoodi keelatud olema.)

Üks hea uudis ka: Lasse sai tagasi autojuhtimise õiguse. Selleks pidi 2 korda käima Huddinge haiglas liiklusmeditsiini keskuses testimisel. Selle haigla võiks küll õhku lasta, see on nii jube suur, hall ja kole koht, et seal jäävad ja purikasterved inimesed haigeks. Pealegi asub see karuperses - oma pool tundi autoga või siis poolteist tundi bussi-rongi-bussiga. Teisel korral kasutas Lasse seda viimast meetodit, sest autojuht oli ju pommipealinnas. Rongis oli ta olnud ainus valge eurooplane.

Aga lõpetame positiivse noodiga. Kristus on üles tõusnud ja sel puhul mässerdasin kaks muna enne keetmist sibulakoorte ja lillade lilleõite ja tillivarte sisse. Tähelepanekuid: lilleõied andsid värvi, tillivarred võtsid (neist jäid need heledad triibud). Ja paksult sissepakitud mune tuleks keeta 2-3-5 minutit kauem kui paljaid mune.

Viin, vihm ja vene juudid

Vihm, külm ja tuul, oli esimene mulje. (Ja teine ja kolmaski, kui aus olla.) Eks ise ka süüdi, et lasin end mõjutada sellest jutust, et Viin ja viinlased on stiilsed ja väljapeetud ja ainult turistid käivad riides, kuidas juhtub (st mugavalt ja ilmale kohaselt).

Aga noh... Lennuk viis Stockholmist kenasti kohale ja tellitud taksopoiss ootas õiges kohas, silt käes. Tee linna oli kõike muud kui ilus või stiilne. Hotell see-eest - Stefanie, linna vanim - oli väike, kuid stiilne. Valisime selle ja Ertshertsog Raineri vahel, aga kuna viimases oli aastavahetuse ajal elanud Anna-Carin, võtsime selle teise kuulsama, vanalinna teises servas. Kohapeal selgus, et piirkond olnud enne sõda juutide oma ja et mõlemad hotellid on sama omaniku (vist juudi) omad.
Esimesel hommikul ilm promeneerimist ei soosinud, niisiis tegime tiiru esimese kättesattunud HopOn-HopOff bussiga. See on võõras suurlinnas alati tänuväärne viis linnast natukenegi aru saada. Õigemini tegime natuke rohkem kui ringi, et saada võimalikult lähedale Konzertvereini majale, sest seal ootasid meid kassas piletid järgmiseks õhtuks.
Piletid käes, leidsime kena klassikalise koha lõunasöögiks ja klaasikeseks õllekeseks.
Siis oli ka vihm nii palju järele andnud, et kannatas läbi vanalinna hotelli kõndida. Ja mida ilusamaks läks ilm, seda ilusamaks ka linn. Selles mõttes on Viin nagu Sigtuna, kuhu on mõtet minna ikka päikeselisel päeval.

Kohe katedraali taga jäi silma soliidne asutus, millel sama nimi kui mu emapoolsel suguvõsal.

Ja vanalinnas oli ka üks väga armas karupood: 
Kolmandal päeval hakkasime tähistama Lasse poolümmargust sünnipäeva: hommikul Lippizanerite treening Hispaania Ratsakoolis, lõuna Cafe Centralis (1930ndatel tuntud nime all Die Schachhochschule e Maleülikool) ja õhtul kontsert Mozarti ja Brahmsiga. Jah, seestpoolt on Viin ikka väga ilus, olgu siis maneež, kontserdisaal (me muidugi valisime ka selle kuldse!) või klassikaline kohvik.
Maneežimaja näeb väljastpoolt väjla nagu normaalne palee ja siis on ju normaalne eeldada, et hobusedki ratsutavad ballisaalis kroonlühtrite all.


Kohvikul on uhke võlvitud lagi nagu kirikul.

Koogileti avastasin paraku alles siis, kui magustoit juba tellitud. Selle lambukese oleks küll võinud võtta. Selle asemel olid hoopis pannkook ja kaiserschmarrn. See viimane suuresti uudishimust, mis sai kuhjaga rahuldatud (sest päriselt ka - plaaditäis tükkideks rebitud liiga magusat biskviiti ja natuke ploomimoosi...) Praemaks oli õnneks väga hea ja pehme.

Sümfooniakontserdi jaoks olin kaasa pakkinud pika keeruseeliku ja haapsalu salli, sest olin mitmest allikast kuulnud, et lühema kui pika riidega sinna minna ei sobi. Tulemus oli see, et peale minu oli publikus veel üks pikas seelikus naine, aga temal oli sall mitte õlgadel, vaid ümber pea. Aga jah, kullaga ei ole selles saalis sugugi kokku hoitud (seda enam aga keldris olevas kohvibaaris). Väga huvitav oli näha, et publik on paigutatud isegi lavale, diagonaalselt mõlemale poole orkestrit.

Ainus hetk päevast, mil tähistamise lainelt eksisime, oli pikast viinerilaadsest vorstist koosnev õhtusöök hotelli baaris. Päeva üllataja tiitli saab aga Metro Capital, kes hommikul helistas ja teatas, et tahaks mulle Tivoli korteri ostmise eest naistepäevaks lilled saata. Viskasin nii muuseas vastuseks, et nii tore - ma Viinis ja sellise nimega hotellis... Enne õhtust kontserti oligi roosikimp kohal! (Ja mul järgmiseks päevaks sünnipäevalapsele lilled olemas.)

Lasse sünnipäeval tuli viimaks päike välja, nii et Schönbrunn näitas end kenasti päikesesäras. Sinna sai kohe hotelli lähedalt vanalinna servast rongiga.

See, et hotell on kuidagi juutidega seotud, sai selgeks, kui sinna saabus värvikas (venekeelne) seltskond, kelle ümber kogu personal sebima hakkas. Lisaks seltskonda kuuluvatele kapimoodi tüüpidele, kes ilmselt isakeste (keda aupaklikult käesuudlusega tervitati) hea käekäigu eest vastutasid. Esimesel hommikul eraldati neile oma saal restorani tagumises otsas, teisel hommikul istus seltskond tavainimeste seas, kuid omaette lauas, mis kaeti kaasasolnud kilekottidest võetud söögipoolisega. Ju siis ei ole hotelli söök ikka päris koššer.
Hotelli kõrval üsna suures ökopoes olid välja pandud naturaalselt värvilised pühademunad.