Tuesday 25 March 2014

Lastega suusatamas


Seekord siis suusapuhkus jälle koos kahe lapsega. Või noh, noorema inimesega. Esimest korda talvel Enaforsholmis, sest see tundus olevat selline "igale midagi" koht: kohapeal ja Storulvå ümbruses murdmaa- ja matkasuusarajad, Storlienis mäed ja murdmaarajad ja Åre mäed ka käeulatuses. Kohapealseks kasutamiseks lubati eraldada tõukekelkki. Tegelikult anti koguni kaks kelku ja ilma eest, me oleme vist nii head inimesed. Või vähemalt kunded.
Kokku saime Stockholmis - mina Prüsselist, noored Tallinnast; sealt lendasime Östersundi (mida ka Åre lennujaamaks kutsutakse) ja edasi rendiautoga. Esimene peatus suvest tuttavas Berliner Schnitzel söögikohas Ytterås.
Saab kohapeal süüa, saab ka kaasa osta ja kui oleks sellise kalduvusega, saaks kaasa ka lihtsalt võtta, sest vetsu pääseb läbi laoruumi, milles lahtise uksega vorstikülmik. Meie ei ostnud ega võtnud, sest olime Enaforsi köögi headuses kindlad.
2-3 nädalat enne reisi lugesime ärevusega ilmateadet ja olime valmis totaalseks lumepuuduseks, aga lõpuks hakati ikka ka lumelootust andma. Ja tõesti, meiega koos jõudis kohale ka lumi. Palju lund! Ei lugenudki kokku, mitu korda  auto seisuplatsi tühjaks saime loopida-lükata, aga ikka mitu korda päevas...
Ja mis selgus - lumi on seestpoolt sinine, just nagu liustik. Imeline loodus!
Autole koht valmis kaevatud, tõi Lasse kohale meile eraldatud tõuksid ja noored läksid neid testima.
Pärast testisid veidi vanemad ka. Millal see viimati oligi? 1977? 78? 79? Oma 35 aastat tagasi siis.
Mammu tegi hoolega lumepilatest, et vorm käest ei kaoks. (Margit ikka ka.)
Siin pildil on kelgutamisest väsind seltskond kogunenud meie tuppa lõunavõileivale.
Siin aga on hommikusöök. Purgaa on otsas ja päike jälle väljas ja maailm me ümber imeline.
Pakkisime end siis suusariietesse ja sõitsime Storlieni suusalaenutust otsima. Eelmisel päeval purgaaga käisime ka, aga siis ei leidnud ei mäge ega selle jalamil olevat laenutust. Hea veel. et teed käest ära ei kaotanud... Ühe koha peal, kui ikka kohe mitte midagi enam aru ei saanud, läksin autost välja ja kõndisin tee keskel, et Lasse teaks, kuhupoole hoida. Ikka pöörane!
Nüüd oli sõit nagu lapsemäng. Suusalaenutuse ees istus selline tegelane, oli just käinud nõlvade seisukorda kontrollimas.
Tasapisi tõusis jälle tuul ja hakkas lund keerutama, nii et mäe peal tuli hoolega kaarti lugeda, et mitte metsa minna.
Mäe all istus selline suusaämblik, vahepeal käis isegi ringiratast.
Jällegi lõuna, seekord mäe all ninasoojendamismajas.
Ja õhtusöögi lõpetuseks pakuti ühel õhtul vastlakukleid! Neid rootsi moodi, martsipanitäidisega, mille ma välja koukisin ja edasi andsin.
See pilt siin sai selline natuke õudukas, justkui vaataks vaim peeglist välja.
Suusalaenutuses tegime targu kohe multi-diili, mis lubab proovida igasuguseid suuski. Matkasuuski käisime katsetamas Storulvå mäekeskuse juures. Kaua ja kaugele ei sõitnud, sest jälle see tuul, eriti vastutuul...
Murdmaad sõitis peamiselt Lasse ja ühe tiiru ka mina. Margit alustas koos meiega, aga pööras varsti ninad tagasi küla suunas. Sellel ühisel tiirul sai Lasse parajat vatti, sest suusad pakkisid lund alla. Hädast päästis hügieeniline huulepulk - mõned tõmbed kõige kriitilisematesse kohtadesse, näpuga natuke laiali ja saigi mure lahendatud.
Siin on taas näide lumepilatesest. Tegelikult käidi naabermaja nurga taga jõe kaldal kakaod joomas.
Siin on näide õhtusöögiks pakutavast.
Selles tagumises väikeses majakeses me elasimegi. Meie ühel, lapsed teisel pool. Maja nimi on Tindipott, sest kuju pidavat seda meenutama.
Peahoone seintel on palju toredaid pilte. On fotosid vanadest aegadest ja on esimese omaniku maalitud armsalt naiivseid maale.
Siin oodatakse õhtusöögisignaali.
Siin tehakse niisama pulli
Siis läks sulaks ja tuli lumememm teha. Nii soe oli, et püstise peaga memmest sai mõne tunniga üks teada-tuntud poliitik.

Siin on Enaforsholmen täies ilus, taustaks Snashögarna. Kas pole kaunis?
Ja siin vaade suure tee suunas. Küngas tundub küll väike, aga sellest ülessaamiseks tuli ikka juba seal puude juures hoog üles saada ja siis lootma jääda, et rattad mõne ootamatult libeda koha peal ringi ei hakka käima.

Siis oligi käes viimane õhtusöömaaeg ja sel puhul palusime Bosselt pildistajateenust. Bosse on see mees, kes koos oma naise Ingalillega Enaforsholmi peab. poole kohaga on neil abiks ka taanlane John ja seekord ka Ingalille tütar Amanda, kes lahkelt jagas meile nende imelise seemneleiva retsepti.
Imelistele salatitele lisaks pakuti sama imelist hernesuppi ja maa kombe kohaselt jõid täiskasvanud selle kõrvale sooja punši.
Bossega seoses sai korra nalja ka. Küsisin noortelt, kas nad ikka teavad, mis Bosse nimi päriselt on. Sest ega's Bullerby poisid suureks saades enam Lasse, Bosse ja Olle ei ole. Vihjeks andsin, et Lasse näiteks on hoopis Lars. "Bors!", tuli Mammult automaatvastus ja jumal tänatud, et mul parajasti suu punši ega suppi täis ei olnud.
Meie kirju ega kaarte ei saatnud, aga neile, kes saata tahavad, on suure maja vööruses postkast sellise ausa teatega: "Postkast asub Enaforsi külas, 50m raudteejaamast. Võite jätta ka meie postkasti, aga puudub garantii, MILLAL need posti pannakse."
Ärasõidul sain lõpuks pildile Enaforsi lähedal oleva tagurpidise raudteesilla. Fotopeatus tuli välja lunastada Lasse uue lemmiklauluga Leninist/Stalinist. Suur Lenin ta oli üllas... peale olid noored üksjagu üllatunud.
Esimese jalasirutamis-peatuse tegime Tännforsi juures. Ilus metsatee muudkui käänas ja pööras, pakkus vaateid ja päikest ja vuntsimaterjali.
Lõunapausi pidasime Ullådalenis restorani terrassil. Seal oli juba väheke alpimeeleolu tunda - mäesuusasaapad ja lamamistoolid ja päike ja vaade.
Mattmari kiriku juures pidasime ka kinni ja seekord pääsesime koguni sisse. Väga ilus, vana ja värviline. Isegi kirikurott on neil olemas. 


Berliner Schnitzel kohas tegime jälle tankimispeatuse. Seal on hea koht: ühel pool teed saab tankida autot ja teisel pool teed inimesi.
Kui juba lõpetama hakkasime ja Lasse veel midagi leti ees tegi, laekus väike seltskond, kes rootsi keelt ei rääkinud. Küsisid kõrtsmikult inglise keeles, kas kaardiga maksta saab - see ei saa aru. Lasse siis tõlkis talle küsimuse rootsi keelde ja saadud vastuse inglise keelde... Siis millegipärast küsis uustulnukatelt, miskandi mehi nad on, Sakslased! Tema ka! teatas Lasse kõrtsmikule osutades. Edasi said nad juba ilma tõlgita hakkama, meie aga itsitasime veel hulk aega.

Lennujaamas seisis üks Aviesi lannuk ja tuletas Toomast meelde. Oh jah.
Siin pildil etendab Margit Ummit e saatjata last, lennunduskeeles UM e Unaccompanied Minor.
Siis tehti ajaviiteks selfisid. Selline viisakas
ja selline totakas
ja lõpuks ka minu esimene
See Östersundi lennujaam on ka päris mõnusaks tuunitud, kuigi Tallinna omani on veel pikk tee minna.
Stockholmis oli enne ärasõitu veel lausa kaks päeva. Esimesel käisime poodlemas-ostlemas. Õeksed saavutasid uued suvekleidid, üks ilusam kui teine.
Aga siis läksime ABBA muuseumi ja see oli vaata et terve reisi kõige ägedam asi üleüldse.
Muuseumipoes läks aega umbes sama kaua kui muuseumis seeski, sest sealt oleks tahtnud kohe kõike. Väljas maja ees aga sai pilti teha.
Noored leidsid üksmeelselt, et on vähemalt 20 aastat liiga hilja sündinud. Nii mõjub ABBA!