Hoia jalad soojas!

See hooaeg on siis jälle käes...
Kõigepealt tuli mulle kallale selline nohu, et kolisin Tallinnas paariks ööks külalistetuppa magama (ja nuuskama-löristama). Tänu sellele sain ära proovida uue diivanvoodi ja julgen seda nüüd magamiseks soovitada küll. Aga tuba tahab veel sättimist ja raamatuhunnikud riiulitesse jaotamist. (No ja selgus, et olemasolevate riiulite jaoks on vist ikka veel liiga palju raamatuid, nii et üks rehitsemisring tuleb veel teha.)
Siis hakkas (nüüd juba Stockholmis) Lasse köhima. Päeval ja öösel. Üksöö näind unes, et aju on täis kandilisi eri suurust ja värvi klotse, mida on rohkem kui kolba sisse mahub. Neid kandilisi klotse oli õnneks võimalik veidi väiksemaks ja ümaramaks siluda ... köhides. Mida rohkem ja kõvemini köhida, seda kiiremini klotsid kahanesid. Aju on ikka nutikas.
Prüsselis rääkis kolleeg (vist maailma kõige malbem inimene), kuidas temaga hommikul liftis sõitnud mees korraga aevastand üle terve lifti ega üritanudki oma patsille varukasse või vähemalt pihkugi püüda. Karistuseks väljus kolleeg liftist nii, et ei soovinud aevastajale head päeva. Tehke järele!
Jah ja nüüd on mu käimisvõistlus jõudnud ka nõukogu paberajakirja. Paraku jagan artiklit slovakkide korraldatud trepijooksu-võistlusega (14 korrust aja peale), aga asi seegi ja pluss jälle taskus.

Võtab ilmet!

Nüüd on asjalood nii, et kaosest on peaaegu et kord saanud. Mööbel on lahti pakitud ja paigas ja kohati isegi asju täis - vitriinkapp näiteks.
Kõige lemmikumad mööblitükid on vist need kõige viimasena leitud lugemistoolid. Pehmed, soojad ja kiiguvad-keerlevad. Väikest lauakest raamatu ja teetassi tarvis oleks siiski nende juurde vaja.

Vähemalt sama lemmik on sohvagrupp, aga seda pigem tahaks vaadata ja imetleda ja seda saab väga hästi teha eespool nimetatud tugitoolidest. 

Sööigilaua alune vaip on Rootsi klassika - autor on Ingegerd Silow, kes kujundanud ja kudunud nii põranda- kui ka seinavaipu. See ootas Stockholmis keldriboksis oma aega, nagu ka kaltsuvaip köögis ja diivanilaud.

 
 
Üks asi ainult on halvasti - ma üldse ei taha enam sellest kohast ära sõita...

Käi Kuu peale!

Sellise uue nime pakkus käimisvõistlusele meie osakonna Anne.
2 korda oleme võistelnud kõndimises eestlaste keskis, seekord panime asja suure kella külge e tegime keeltevahelise võistluse. (Just keelte, mitte riikide või rahvaste, sest näiteks rootsi keele osakonnas on ka soomerootslasi ja hollandi keele osakonnas - kes küll ei osalenud - nii hollandlasi kui ka flaame.) Ise veel mõtlesime, et ehk saame 4-5, heal juhul 7 võistkonda kokku. Tuli 14! Kokku 231 osalejat! Juuni esimese nädalaga kõnniti maha üle 16 miljoni sammu, mis teeb umbes 11 tuhat km ehk üle veerandi Maa ümbermõõdust (mööda ekvaatorit). Individuaalne võitja (horvaat) tegi päevas keskmiselt pöörased üle 28000 sammu... Kui tegemist poleks assistendi vaid tõlkijaga, tekiks õigustatud küsimus, kas ta mitte sammulugejat näpu külge ei pannud.
Võitis inglise keel ja neil on au järgmisel kevadel järgmine võistlus korraldada. Loodetavasti pole neid selleks ajaks tagasi oma saarele saadetud.
See pilt on tehtud autasustamistseremoonial. Pildil korraldustiim (Marve ja Katrin, kes idee suurepäraselt ergonoomide võrgustikule maha müüs), lookas auhinnalaud ja üritusele kaalu andvad (ja kes teab, ehk ka profiiti lõikavad) bossid.

Siin pildil on lisaks peakorraldajale ka parima tiimi ja parima individuaali esindaja koos rändkarikatega.

Nüüd jääb üle see võistlus jälle mõnevõrra uude formaati tõsta - näiteks erinevates institutsioonides töötavate eesti keele tõlkeosakondade vaheliseks. Siis on jälle üks aasta algatuse koha pealt muretu.

Austripüügil

Nüüd olen ma siis ka austripüügil käinud! Või noh, austreid korjamas. Hollandis, kohe Belgia piiri lähedal. Ikka hea, kui on teadlikke ja elunautivaid sõpru.
Paiga nimi on Schouwen-Duiveland Nationaal Park Oosterschelde Schelphoek ja sinna on Prüsselist nii 1,5 tunni tee. Kusjuures kui Prüsselis oli hall ja vihm, siis rannas oli lausa ilus - päike ja sinitaevas ja tüüne meri.

Ühesõnaga - tuleb oodata, et meri kodust ära läheks ja siis hakata austreid kivide küljest lahti kangutama. Kui käterammust ei piisa, tuleb appi võtta mõni käepärane tööriist, näiteks kruvikeeraja.

Mõni auster avanes juba kangutamise käigus, selle sai siis kohe preemiaks alla luristada. Muud läksid anumatesse oma aega ootama.

Austrilahe kõrval asuva parkla serva olid paigaldatud baarilauaks paraja suuruse ja kõrgusega kiviplokid. Karpide avamiseks aga on taas hea kasutada mõnd käepärast kruvikeerajat.

Kui austri peale joomiseks sobib külm valge vein, siis peaks ju sama hästi sobima ka külm valge õlu? Austrid olid ilmselt kõige pontsakamad keda ma üldse näinud olen. Vähemalt 15 tükki mahtus siiski kõhtu.

Ususõda jõudis Prüsselisse

22. märtsil jõudis sõda Prüsselisse ja kohe päris lähedale. Maalbeeki metroojaam, kus ühe rongi üks vagun sodiks lasti, on ju mu kodujaam ja kohe töömaja taga. Schumani jaam on küll veidi lähemal, aga suurem ja segasem (pealegi käis seal pikalt remont) ja ma arvasin ikka, et just Schuman on terroristide jaoks maiuspala, sest see on komisjoni peamaja ja nõukogu peamaja vahel ja ühenduses raudteejaamaga. Aga võta näpust! Ainus loogiline seletus on, et pomm ei läinud seal lahti ja Maalbeekis läks. Tänu sellele ei olnud meie majades langenuid ega haavatuid rohkem kui 2 (pearättidesse mässitud) koristajannat, kes olid töö lõpetanud ja sõitsid kodu poole. Nemad said viga - üks vähem, teine rohkem, Iroonia... Paksus õnnesärgis oli aga kolleeg, kes pommirünnaku ajal oli lennujaamas check-in lettide ja turvakontrolli vahel - esimese paugu ajal piisavalt kaugel, et pihta saada vaid kaelalangevate laetükkidega, teise paugu ajal teisel pool kaitsvat liftišahti. Ja sõber Calle, kes jõudis lennujaama loetud minutid pärast plahvatusi.

Brussels Airlines siiski Brommast lendas, ehkki Prüsseli asemel Antverpenisse. (Muud liinid jällegi kas Liege'i või Ostendesse). Ja sealt toodi kenasti bussiga kesklinna.

Nojah ja juba nädalapäevad enne Prüsseli lahingut selgus, et Belgia ja Rootsi on terroriste pidi väga tihedalt seotud, kui politsei lõuna-Prüsselis Foret's üht korterit läks lähemalt uurima ja (politsei jaoks) ootamatus tulevahetuses ühe vahepeal Rootsis elanud mehe maha lasi.

Rootsi TV STV uudistes oli 29. märtsil lõik Eestist (algus 7:55). Seda ei juhtu tihti. Teemaks oli esimese 7 kvoodipagulase saabumine ja nagu arvata, toon üsna sarkastiline. Et viimase 18 aastal on pagulasestaatus antud tervelt 192 inimesele ja nüüd on rahvas rahulolematu selle üle, et valitsus on lubanud kohe mitusada vastu võtta. Tõrvikurongkäiku näidati ja ohiti, et Eesti riik ehitab Vene piirile okastraataia, et migrantidel oleks veel raskem riiki pääseda. Intervjuu tehti liibanonlasega, kes Eestisse jõudmiseks pidanud lausa 3 korda üle piirijõe ujuma. Aga tulnud ta selleks, et lastel (3 tk) oleks parem ja kergem elu...

Rootsis taas skandaal. Üks Göteborgis üürikortereid pidav firma lisanud korterisoovi-ankeeti ka kastikese Rootsi/välismaise kodukondsuse kohta. Mis teadagi ei ole koššer ja on diskrimineerimine. Tulemus: nende majas tervelt 72% elanikest rootsi nimi, kahes kõrvalmajas vastavalt 18 ja 8... Normaalne. (Sellest, et ankeedis on küsimus ka perekonnaseisu ja pere suuruse kohta, ei räägita, kuigi see peaks ju samamoodi keelatud olema.)

Üks hea uudis ka: Lasse sai tagasi autojuhtimise õiguse. Selleks pidi 2 korda käima Huddinge haiglas liiklusmeditsiini keskuses testimisel. Selle haigla võiks küll õhku lasta, see on nii jube suur, hall ja kole koht, et seal jäävad ja purikasterved inimesed haigeks. Pealegi asub see karuperses - oma pool tundi autoga või siis poolteist tundi bussi-rongi-bussiga. Teisel korral kasutas Lasse seda viimast meetodit, sest autojuht oli ju pommipealinnas. Rongis oli ta olnud ainus valge eurooplane.

Aga lõpetame positiivse noodiga. Kristus on üles tõusnud ja sel puhul mässerdasin kaks muna enne keetmist sibulakoorte ja lillade lilleõite ja tillivarte sisse. Tähelepanekuid: lilleõied andsid värvi, tillivarred võtsid (neist jäid need heledad triibud). Ja paksult sissepakitud mune tuleks keeta 2-3-5 minutit kauem kui paljaid mune.

Viin, vihm ja vene juudid

Vihm, külm ja tuul, oli esimene mulje. (Ja teine ja kolmaski, kui aus olla.) Eks ise ka süüdi, et lasin end mõjutada sellest jutust, et Viin ja viinlased on stiilsed ja väljapeetud ja ainult turistid käivad riides, kuidas juhtub (st mugavalt ja ilmale kohaselt).

Aga noh... Lennuk viis Stockholmist kenasti kohale ja tellitud taksopoiss ootas õiges kohas, silt käes. Tee linna oli kõike muud kui ilus või stiilne. Hotell see-eest - Stefanie, linna vanim - oli väike, kuid stiilne. Valisime selle ja Ertshertsog Raineri vahel, aga kuna viimases oli aastavahetuse ajal elanud Anna-Carin, võtsime selle teise kuulsama, vanalinna teises servas. Kohapeal selgus, et piirkond olnud enne sõda juutide oma ja et mõlemad hotellid on sama omaniku (vist juudi) omad.
Esimesel hommikul ilm promeneerimist ei soosinud, niisiis tegime tiiru esimese kättesattunud HopOn-HopOff bussiga. See on võõras suurlinnas alati tänuväärne viis linnast natukenegi aru saada. Õigemini tegime natuke rohkem kui ringi, et saada võimalikult lähedale Konzertvereini majale, sest seal ootasid meid kassas piletid järgmiseks õhtuks.
Piletid käes, leidsime kena klassikalise koha lõunasöögiks ja klaasikeseks õllekeseks.
Siis oli ka vihm nii palju järele andnud, et kannatas läbi vanalinna hotelli kõndida. Ja mida ilusamaks läks ilm, seda ilusamaks ka linn. Selles mõttes on Viin nagu Sigtuna, kuhu on mõtet minna ikka päikeselisel päeval.

Kohe katedraali taga jäi silma soliidne asutus, millel sama nimi kui mu emapoolsel suguvõsal.

Ja vanalinnas oli ka üks väga armas karupood: 
Kolmandal päeval hakkasime tähistama Lasse poolümmargust sünnipäeva: hommikul Lippizanerite treening Hispaania Ratsakoolis, lõuna Cafe Centralis (1930ndatel tuntud nime all Die Schachhochschule e Maleülikool) ja õhtul kontsert Mozarti ja Brahmsiga. Jah, seestpoolt on Viin ikka väga ilus, olgu siis maneež, kontserdisaal (me muidugi valisime ka selle kuldse!) või klassikaline kohvik.
Maneežimaja näeb väljastpoolt väjla nagu normaalne palee ja siis on ju normaalne eeldada, et hobusedki ratsutavad ballisaalis kroonlühtrite all.


Kohvikul on uhke võlvitud lagi nagu kirikul.

Koogileti avastasin paraku alles siis, kui magustoit juba tellitud. Selle lambukese oleks küll võinud võtta. Selle asemel olid hoopis pannkook ja kaiserschmarrn. See viimane suuresti uudishimust, mis sai kuhjaga rahuldatud (sest päriselt ka - plaaditäis tükkideks rebitud liiga magusat biskviiti ja natuke ploomimoosi...) Praemaks oli õnneks väga hea ja pehme.

Sümfooniakontserdi jaoks olin kaasa pakkinud pika keeruseeliku ja haapsalu salli, sest olin mitmest allikast kuulnud, et lühema kui pika riidega sinna minna ei sobi. Tulemus oli see, et peale minu oli publikus veel üks pikas seelikus naine, aga temal oli sall mitte õlgadel, vaid ümber pea. Aga jah, kullaga ei ole selles saalis sugugi kokku hoitud (seda enam aga keldris olevas kohvibaaris). Väga huvitav oli näha, et publik on paigutatud isegi lavale, diagonaalselt mõlemale poole orkestrit.

Ainus hetk päevast, mil tähistamise lainelt eksisime, oli pikast viinerilaadsest vorstist koosnev õhtusöök hotelli baaris. Päeva üllataja tiitli saab aga Metro Capital, kes hommikul helistas ja teatas, et tahaks mulle Tivoli korteri ostmise eest naistepäevaks lilled saata. Viskasin nii muuseas vastuseks, et nii tore - ma Viinis ja sellise nimega hotellis... Enne õhtust kontserti oligi roosikimp kohal! (Ja mul järgmiseks päevaks sünnipäevalapsele lilled olemas.)

Lasse sünnipäeval tuli viimaks päike välja, nii et Schönbrunn näitas end kenasti päikesesäras. Sinna sai kohe hotelli lähedalt vanalinna servast rongiga.

See, et hotell on kuidagi juutidega seotud, sai selgeks, kui sinna saabus värvikas (venekeelne) seltskond, kelle ümber kogu personal sebima hakkas. Lisaks seltskonda kuuluvatele kapimoodi tüüpidele, kes ilmselt isakeste (keda aupaklikult käesuudlusega tervitati) hea käekäigu eest vastutasid. Esimesel hommikul eraldati neile oma saal restorani tagumises otsas, teisel hommikul istus seltskond tavainimeste seas, kuid omaette lauas, mis kaeti kaasasolnud kilekottidest võetud söögipoolisega. Ju siis ei ole hotelli söök ikka päris koššer.
Hotelli kõrval üsna suures ökopoes olid välja pandud naturaalselt värvilised pühademunad.

Sündroomiga rahvas

Rootsis ühel sõbral mure. Algkoolis käiv laps hoiab koolis ja eriti vahetundides omaette ja ei sõbrusta kõigi klassikaaslastega; rääkides ei vaata kogu aeg vestluspartnerile otsa, vaid pahatihti maha; ei torma kohe õhinaga kaasa, kui vanaisa või keegi kutsub midagi tegema, vaid ütleb esmalt "ei" ja ühineb teinekord alles poole tunni pärast või nii... Mina ütleksin, et täiesti normaalne veidi introvertne laps, kellel on ka oma huvid ja soovid. Lapse ema (vägagi ekstrovert) aga andis lapse spetsialistide kätte torkida ja sai ta tagasi teatega, et lapsel aspergeri sündroom. Nagu Lispet Salanderil Millenniumis. No ma ei tea - selle kirjelduse järgi oleks tubli veerand eesti rahvast asperger, kui vaid IQ piisaval kõrgusel oleks. Kusjuures laps on kogu elu olnud (ja on praegugi) täiesti sotsiaalne ja arukas ja igati meeldiv inimene.

Ükspäev panin tööle minnes rinda punaste silmadega preesi, mis muidu rahvariide juurde käib. Sõitsime liftiga sööklasse, poolel teel tuli veel paar inimest peale ja üks naisterahvas vaatas üsna pika pilguga mu rinnapartiid. Ja siis veel pikema pilguga. Kohe mitu korrusevahet. Ilmselt tundis ise ka, et olukord sai imelik, sest pidas enne väljumist vajalikuks öelda, et ilus pross on. Ja et pilk jäi pidama ka mu nimesildil, sest ta tegelnud mu paberitega, kui siia tööle tulin. Asjadel kipuvad olema lihtsad seletused.

Nii palju vihma kui sel sügisel ja talvel pole ma Prüsselis saanud. Vihmavari praktiliselt iga päev tööl kaasas. Varem ikka sadas viisakalt öösiti, nii et hommikul oli tänav puhas ja õhk värske. Aga kevad on vihmast hoolimata. Juubelipargis õitsevad esimesed puud ja mitut sorti lilled. Ja rästad laulavad õhtuti kevadlaulu.

Lasse oli kuuvahetusel Prüsselis ja oleks peaaegu auto alla jäänud. Kõndis pärast mu töö juures söödud lõunat Schumani platsi suunas, kui Justuse ees (kus liiklus on tänavaehituse tõttu segapuder ja kõnniteed pole õieti ollagi) valvavad püssimehed äkki midagi hõikasid ja vehkisid. Hetk hiljem tormas üks meestest Lassest mööda ja virutas obaduse vastu furgoonautot, mis täiel hool Lasse suunas tagurdas. Selle peale pani juht pidurit. Lasse sai asjast aru siis, kui selja taha vaatas ja umbes meetri kaugusel furgooni nägi. Püssimees rebis juhiukse lahti ja tulistas sinna sisse verbaalse valingu, sest nii tõesti ei tohi teha. Lasse oli nii jahmunud, et ei märganud poisse tänadagi. Ikka hea, et nad seal on.
Aga muidu läheb Lassel hästi. Isegi nii hästi, et kui Stokkelis külas käisime, ei taibanud keegi ta käest tervise kohta küsidagi. 

Kõhumigreen?

 
Lõpuks tuli talv. Äge oli vaadata, kuidas akna all järve peal hakkas jää oma elu elama. Tekkis ja kadus, oli ühel päeval lumemustrist musta-valgekirju, teisel klantssile ja kolmandal tükiline (ja need tükid laulsid!). Kahjuks pidin enne korraliku uisujää tekkimist tagasi tööle sõitma, aga ehk on veebruari teises pooles ka veel talve.
Uisutamise asemel käisime hoopis ujumas. Kronobergsbadet on remondist väljas, aga see remont on piirdunud ainult basseiniga (milles ju probleem oligi). Duširuumis oleks ju ka mõned lagunenud plastitükid välja võinud vahetada, oleks ilusam saanud.
Prüssel tervitas õitsva magnooliaga. No ei ole ju normaalne jaanuari keskel?! Ja Stokkelis oli üks sinine iiris õie lahti ajanud ja mitu veel tulemas. Ja Ambiorixi pargi servas on paar õitsvat nartsissipeenart.
Ambiorixi teemal... Lennujaamast sõitsin koju taksoga, sest kohver ja seljakott ja vihm. Taksojuht jutukas tüüp Kambodžast, tegi kodulinnale reklaami (nime ei mäleta, aga see väga vinge templiga). Lõpuks küsis täiesti lambist, kas ma ka tean, kes oli see Clovis, kelle tänaval ma elan. Kuningas, teadsin, ja pakkusin, et eburoonide oma. Vale vastus - nende oma oli Ambiorix. Clovis oli hoopis frankide. Selline kultuuritihe taksoreis.
Esimesed 3 tööpäeva olin kodus siruli. Pühapäeva õhtul hakkas kõht imelikuks kiskuma ja esmaspäevaks oli asi käes. 36 tundi päris- ja poolunes, siis hakkas tasapisi eluvaim sisse tulema. Tööl arvas Andrea, et äkki käib mul kallal kõhumigreen. Guugeldasin ja jäin peaaegu uskuma (ainus, mis pildilt puudub, on kõhuvalu). Kummalisi asju ikka mõeldakse välja.
Tööga õnneks ei tapeta, on aega ka suhelda ja raporteid (3 tk) kirjutada. Aasta alguses toimub ju see arenguvestluste voor, mida siin valehäbita (ülemustele) raporteerimiseks nimetatakse. Eile oli siis minul vestlus (siinse kombe järgi intervjuu) ülemusega; kõrghetk oli see, kui ta küsis, millal ma pensionile plaanin jääda. Sel hetkel oleksin ma küll tahtnud oma nägu näha. Kusjuures paar päeva varem sain meili, et tööandja korraldab pensioniteemalisi infotunde, kuhu on eriliselt oodatud need, kellel pensionini jäänud 6 kuud või vähem. Huvitav!

Head uut 2016!

Aasta viimased päevad said igaüks isemoodi. Enamasti oli ilus selge ja tuulevaikne, siis käisime kõndimas ja poes jõulusinki ja muud hankimas (autoga, mina roolis!) ja kesklinnas kalapoes aastavahetuseks homaari ostmas (tund ja 10 minutit tõhusat kõndi sinna, bussiga tagasi).

 
 
Siis vahepeal oli üks kehvapoolse ilmaga päev, selle kasutasime ära remondist tulnud Kronobergi basseini järeleproovimiseks. Oli ujutav küll (prooviks 300m) ja saun endiselt mõnus leebe.
Aasta viimasel päeval tuli jälle päike välja ja kuna autoaku tahtis laadimist, tegime väljasõidu Sigtunasse - mina roolis. Seekord suutsin istme nii hästi ära reguleerida, et selga ära ei nikastanud.

 Tant Bruni juures tegime ainult pildipeatuse, sisse ei astunud.

Peatänavat pidi patseerides avastasin äkki ühe seni nägemata punase torni. Lähemalt uurima siiski ei läinud.

Muuseumi juures platsi peal aga on vanale telefoniputkale antud uus ja huvitav elu. Sel ajal, kui mina pilti tegin, astus ligi veel kaks turisti, kes ka uuendust jäädvustada tahtsid.

Linnas tagasi, käisime veel ka pesulast läbi ja pesime auto vana aasta saastast puhtaks. Meile lähimas pesulas on selline kummaline süsteem, et väljasõit toimub mitte otse, vaid vasakule, 90kraadise (peaaegu) paigalpöörde abil. Väga kummaline!