Peaaegu Prantsusmaa

Laupäeval käisime peaaegu Prantsusmaal, Meuse'i jõe äärses Dinantis. Valloonias niisiis, kus räägitakse prantsuse keeles, palju ja valjusti. Ja mis väidetavalt on riigi vaesem pool. Rongisõidu ajal nägime palju huvitavat: vana auruveduriga rongi, viinamarjaistandusi, hobuseid, lehmi ja lambaid.
See kaldakalju kiriku ja kalju otsas oleva tsitadelliga on Dinanti tunnusmotiiv, mille pärast me sinna sõitsimegi. Kohapealne 'ossaa'-elamus oli sama vägev kui veebis nähtud pildist. No kuidas on võimalik, et tasases Belgias korraga midagi sellist on?
Tsitadell on kohalik rahamasin - üles saab ainult see, kes ostab 7-eurose pileti (isegi seenioridele ei anta armu), mille eest saab trepist (485 astet) või köisraudteega üles-alla ja ekskursiooni tsitadellis, millest me huvitatud polnud. Midagi huvitavat siiski nägime - Husqvarna muruniidurobotit.
Lõunaks moules frites (valge veini ja koorega; kilone pada kahe peale, mitte igale nagu kohalikud) ja kohalik õlu Gaulois olid head, tiramisu selline nojah ja cafe au lait oli kohv minitopsis igavese koorega, mitte vahustatud sooja piimaga nagu paremates paikades. Õlut ostsime poest kaasa ka, sest Prüsselis ei olnud sellist näinudki.
Pärast ostsime miskist jäätise- ja vahvlikohast vahvlituutus maasikajäätist ja pettusime. Moraal: osta jäätist ainult sealt, kus näed, mida ostad. Selles kohas oli jäätis kapis peidus ja kui seda nägime, oli selge, miks - sellist hale-heleroosat asja ei saagi teisiti müüa.
Ja siis sõitsime laevaga veel sutsu Prantsusmaale lähemale. Arvasime, et satume 45-minutisele lõbusõidule, aga oli hoopis 1:45, edasi-tagasi läbi lüüsi. Mis kõige kummalisem - pileteid (reklaami järgi 10eur tükk) ei müüdud ega kontrollitud. Selle eest andestasime linnale eelneva röövimise tsitadellis.
Jõgepidi ülespoole sõites nägime veel palju kaljusid - koobastega ja ilma, mõni tihedalt ronijaid täis.
Sellised näevad välja vaeste valloonide tagasihoidlikud elamised - igal majal paadisild ja selle ääres väiksem (nagu siin näha) või suurem paat.

Tagasi maal, otsisime üles Dinanti kõige kuulsama poja: siin on sündinud Adolphe Sax, saksofoni väljamõtleja.

Rauno ja Heili, kes sel nädalavahetusel meie majautusasutuses peatusid, veetsid päeva Antverpenis ja jäid sellega rahule - nagu ka eelmise õhtuga Prüsseli vanalinnas, kus sattusid jazzimaratoni kontserdile raekoja platsil ja baarikontserdile kusagil läheduses.

Uus lemmik

Läinud näd-vah oli pikk, sest Prüsselis on nelipüha püha. Kasutasime seda põhja pool käimiseks. Hetk enne minekut jõudis kohale, et seal põhjas on ju ikka veel külm (õigemini juba, sest Arhangelskist tulnud kuumalaine oli otsas). Oligi, pühapäeva hommikul Harmångeris 8 kraadi, päeval Sundsvallis 11 ja õhtul Stockholmis 7. Laupäeval õnneks veel nii soe, et kannatas õues istuda.
Margaretale ostsin viimati Eestis käies raamatu Haapsalu sallist, mille üle ta hästi õnnelik oli (http://stickgreta.blogspot.com/2010/05/en-vaninna-fran-estland.html). Lubas võtta kaasa Rootsi kudumisühingu juhatuse koosolekule sel näd-vah :) Meie jälle olime õnnelikud ülihea söögi üle - redise-kartulisalat grillvorstiga ja banaaniviiludega sokolaadikook; nõgesesupp, ahjus köögiviljadel küpsetatud tursaselg ja rabarberikook! Kõik poole päeva jooksul!
Just siis, kui meie lõunat lõpetasime, tuli üks nende kolmest (mustast loomulikult!) kassist - Turbo - põllult hiirega ja võttis sealsamas lehtla kõrval einet. Pildil on see, mis hiirest järele jäi: sapipõis, maks ja ilmselt magu. Head isu!
Ja siis sõitsime Sundsvalli, mis ongi mu uus lemmik. Sama tüüpi linn kui Antverpen - mitte eriti suur, aga rikas ja ilus. Sundsvalli kesklinn on ehitanud metsaraha, Antverpeni oma ilmselt teemandiraha eest. Tulemus on üsna ühesugune: ilusad laiad tänavad, kaunid majad, esteetiline keskkond.
Pildil on kõige kuulsam hotell Knaust, hiljuti kontorist taas hotelliks renoveeritud (http://www.elite.se/hotell/sundsvall/knaust/). 4 tärni nagu Viljandi Grandil, aga milline vahe! Ja hinnavahe! Letihind veidi odavam kui Viljandis, aga suvehind -30%. Sinna ma veel lähen! Viljandis paistis viimati masu igalt poolt: ära olid võetud hommikumantlid; kahe peale oli 1 seep-sampoon-dushimüts ja ei mingit dushigeeli (arvasin, et on unustatud, aga tütarlaps all leti taga ütles, et ei olegi), palsamist rääkimata. Vett vaid nirises (2. korrus) ja hommikusöök... mõne aasta eest toodi lauale kohvikann ja pandi teeküünla kohale alusele, nüüd oli leige ja lahja kohv suures pütis. Söögivalik oli niru, ainus ilus asi oli värske sai, ehk koguni kohapeal küpsetatud.

Enne tagasisõitu tegime veel põike Norrlandi (sest kõik, mis on sealpool Dalälveni jõge, on Põhi) loodust vaatama. Kõik on 10 korda suurem, laiem ja sügavam kui Eestis, mis on suurusevahet arvestades ju ka loogiline. Jõgi mu taga on Indalsälv - seesama, mida mööda kunagi palke Sundsvalli parvetati. Nägin seal kohvikus vana fotot, millel jõgi oli palke nii paksult täis, et vett ei paistnud. Aga see asi mu selja taga ei ole mitte püstkoda ega mälestusmärk mööda jõge ujunud palkidele, vaid midagi väga praktilist. See on hoiatustule ase, et märku anda lähenevast venelasest, väidab palkide küljes olev paber! Selliseid olla täis olnud terve rannik.

Prüsselis oli üle 25 kraadi, kui siia jõudsin. Roosid juba tasapisi õitsevad. Kui töönädal algas, läks kohe 10 kraadi külmemaks.
Prantsuse keele testi eest sain 76 punkti 100st. Selgus, et jäin ilma 10 punktist, sest jätsin teksti ja küsimuste ülesandes õige/vale vastuse kohta kirjutamata, miks ma nii arvan. Nii et sisuliselt 86 :)

Mida ei tea, see meenub raskelt

Sel nädalal olid õhtusel prantsuse keele kursusel testid, mille abil tehakse kindlaks, kelle teadmised lubavad õppida järgmisel tasemel. Esmaspäeval oli suuline ja selleks olin ma pärast nädalast puhkust ikka väga roostes. Kõige tipuks hakkas mu rollimängu-partner John segast peksma (või siis andis õps talle vale rolli) - mina pidin ta kui sõbra käest miski linna kohta infot hankima, aga tema käitus kui reisibüroo müügimees...
Kolmap oli kirjalik, selleks jõudsin üht-teist üle vaadata, aga nukker fakt on see, et ma ei ole 8 kuuga selgeks õppinud isegi olema, omama ja minema pööramist ja ilma nendeta ei ole võimalik mitte kui midagi teha. Kole lugu. Oleks ikka piinlik küll, kui testi läbimiseks vajalikke 60% kokku ei saaks. Mitte kedagi teist ei saa süüdistada ka (no ok, natuke saab Stieg Larssonit), sest et a foreign language can't be taught, it must be learned.
Töö-prantsuses ei ole testi tulemustest kippu ega kõppu.

2 pilatese trenni sel nädalal oli tore vaheldus, ehmatas natuke lihaseid.

Puhkus põhjas

Kes oleks võinud arvata, et mai keskel on Prüsseli ja Pärnu vahe 20 kraadi Pärnu kasuks! Ja just siis, kui ma seal olin, ja Viljandis ja Tallinnas! Ja mis eriti lahe - nägin sel aastal teist korda kevadet (ja esimest korda aeda-hoovi, mis ei olnud lumes). Tulbid õitsesid, murtudsüda oli poole peal... Paistis, et isegi roosid on talve üle elanud.

Vahepeal lugesin kusagilt selliseid keele-tarkusi:
* Language is consciousness
* Language reflects a singular nature of a people speaking it
Varasemast ajast teadsin, et
* Language is a form of living

Mina olen keelenatsionalismi veendunud pooldaja :)

Riina ja Mammu olid toredad külad - ega ma endale teistsuguseid ei lasegi. Ilm oli küll jahe (isegi Antwerpenis!), aga ikkagi soojem kui samal ajal Eestis. Loodan, et lehvik ja päevavari saavad Eestis veel rohkem tähelepanu kui siinses lennujaamas... Sokolaadi-eurod olid igatahes hästi ajastatud. Ja jätame meelde - ei maksa tormata esimesena väljuva Antwerpeni-rongi peale, kui see on L(ocal), sest järgmised 2 on kiired ja jõuavad varem kohale!

Nomiseluseeon?!

Tulin Stockholmist (7-10 kraadi) - suvi otsas, kevad peaaegu ka. Vihm ja külm vaid järel. Ööseks lubatakse 5 ja päevaks 10-13 kraadi. Talvejope ja soojad kindad ühesõnaga... Ja siis oli kellegi kuri käsi maja soojakatla välja lülitanud, nii et hommikuks oli järel napp 20 kraadi. Õnneks on omanik arusaaja mees ja lasi kütte tagasi panna.

Tööl prantsuse keeles oli täna väga alatu olukord - selle asemel et kolmapäevaseks testiks korrata, jagati meile hoopis täna test kätte ja kästi pihta hakata. Ma arvasin algul, et on harjutuseks, aga selgus, et tüüp ajas meid oma teise grupiga segi. Ühesõnaga mitte keegi ei olnud testiks midagi korranud. V-o oligi plaan näha, kui palju keegi lambist oskab? Minu puhul ei oleks kolmapäeval ka palju teistmoodi olnud, ehk ainult kuulamisülesanne oleks paremini läinud, kui oleksin raamatust enne võimalikud tekstid üles otsind ja läbi lugend.

Ma ei tea, kas see on meie õpsi eripära või prantslaste üldisem komme, aga me saame aeg-ajalt väga matemaatilisi ülesandeid. Näiteks seekord: dialoogis seisab, et klient tahab hotellituba ülehomsest järgmise teisipäevani, hotell ütleb, et reedest saab küll toa. Ja siis on teksti kohta selline õige/vale küsimus: klient tellis toa neljaks ööks. Võtsin näpud appi, aga ikka läks viltu.
Aga roosidel on õienupud!