Kuldsed kevadekuulutajad on kohal

Tartus toimunud tordisöömingult koju jõudnud, otsis Lasse Rootsi STVPlay seest üles hiljuti nähtud filmi paastumise kasulikkusest, ja pani mu seda vaatama. Saade on vaheldumisi rootsi ja inglise keeles, nii et julgen soovitada ka neile, kes natuke linguistically challenged. (Ingliskeelse osa tegi BBC ja Michael Mosley kirjutas avastuse ka raamatuks, nii et otsija leiab netist igasugust lugemist.) Põhiidee on selles, et paras paast paneb organismi end ise parandama, mistõttu väheneb vähi- ja dementsushaiguste risk, keharasv (eriti see kõige kurja juur kõhu-), halb kolesterool ja boonusena ka kehakaal. Mosley proovis esmalt 3,5päevast ja sai isegi soovitud tulemuse, kuid tavalisele toidule tagasi minnes kadus ka tulemus. Korrapärane paastumine aga sellist jojo-efekti ei tekita(vat). Nüüd elabki mees 5:2 skeemi järgi: 5 päeval nädalas sööb, mida ja palju tahab, 2 päeval aga piirdub 500-600 kilokaloriga ja sööb need suhteliselt korraga ära (ööpäeva ülejäänud osa ongi siis see paast). Tema paastub esmasp ja neljap, aga vahet polevat - võib ka 2 paastupäeva jutti teha. Üks Ameerikamaa tädi soovitas üldse 1:1 varianti.
Igatahes hakkas Lasse selle kõige peale salateid nõudma ja sööma, pelmeen ja kartul pole enam tegijad. Mis minul selle vastu saab olla, salat ju hea ja lihtne söök. Krevetisalatit testima kutsusime ka Vahuri - sobis tallegi hästi. Ta oli muidugi hundina näljane ka, sest oli just ujunud 2250 meetrit! 25meetrises basseinis! Hull peast!
Üks eelnevaga seotud piltmõistatus: mis on pildil? (Vastus jutu lõpus.) 



Salatitesse (ok, ühel päeval oli kõrvitsasupp ka, aga see ka rohkem nagu vedel salat) tuli vahe sisse ainult eile, kui Laulasmaal mere ääres ja spaas käisime. Tuli ka tahtmine ujuda ja Lasse jällegi tahtis massaazi. Tekitasime siis endale programmi "igaühele midagi". Lasse sai tunnise massaazi, mina selle aja ujusin (20m basseinis 300m - mitu otsa see teeb?) ja testisin saunu. Kivi-, soola- ja aurusaun meeldisid hästi. Aga kõigepealt kõndisime pea tund aega mööda liivaranda, mõnus. Mitu kollast liblikat laperdas ka seal ringi.
Ja siis läksime sööma ja sõime kala- ja lihavalikut ja kobrast ja vutti ja ploomitriot ja kõik oli väga maitsev, kohati koguni huvitav. Ainult et lauda teenindav tütarlaps ei küsinud kordagi, kas/kuidas maitses. Kui siis magusataldrik laualt viidi, saateks küsimus "kas soovite veel midagi", vastas Lasse (veendunud, et nüüd viimaks tuli ikka see küsimus ka ära) - "väga hästi!".
Selle pildi nimi on "Tuleb otse Rootsist".

 Nii soe oli rannas, et sai kampsikuga poseerida.

 Suvel on see rand vist veidi teistsugune?

Keila-Joal käisime ka, suurt vett vaatamas. Maakonna laulupeo jagu rahvast oli kohal ja muudkui vooris juurde. Oli ka, mida vaadata ja kuulata.

 
 
 
Vastus: köögipõrand pärast seda, kui Lasse on väga ettevaatlikult granaatõuna avanud ja söönud. Tehnika on oluliselt paranenud, seinad ei näe enam välja nagu pärast veretööd. Ja tavaliselt jääb põrandki puhtaks.

Piibet pidi pulma

Nädalavahetusel käisime Tartus pulmas. Vend pani oma keskmise tütre mehele, seis on seega 2:1.
Kingiga oli lihtne. Ümbrikust pidi küll olema, aga me mõtlesime, et ikka mingi "mark" võiks ka olla... Seda oli hulga raskem leida kui sobivat ümbrikku. Saaremaa Seppade poes nägin siiski sellist, mis kõnetas: sepistatud kaelaehted madu ja rõngasrist. Pakkisin need eraldi, kuid nimesid peale ei kirjutand, et las vaatavad ise, kuidas jagavad. Ja Anu Raua vaibanäituselt saadud kaart Pulmavaip oli ju lausa kümnesse. Pakendiks sai Tõstamaa tanutikandi mustriga kott.
Seekord läksime lõunasse mööda Piibe maanteed. Esimest korda elus, aga selgus, et Aegviiduni olime seda teed varemgi sõitnud. Oli hea vaikne tee ja suvisemal ajal ilmselt päris maaliline, kui lume ja jää asemel on põllud ja järved. Kurgi nägime! Kui Pärnu-reisi ajal oli pesadest paistev valge asi lumi, siis nüüd olid kured koju jõudnud ja lume välja visand. Ja lõokesi ja kiivitajaid oli ka näha. Ainult et Tartu ei tahtnud ega tahtnud kätte jõuda.
Elasime prooviks Barclays. Tuba oli 2. korusel ja vaatega Toomemäele (kohe sõna-sõnalt, mäesein aknast vast 5 meetri kaugusel). Mida aga polnud, oli lubatud wifi. Läksin koos arvutsiga vastuvõttu muret kurtma - wifi missugune! Ukse taga koridoris oli ka veel olemas, aga toas kadus jälle ära. Siis korraks tuli ja läks kohe jälle ära. Pakuti tuba korrus kõrgemal, käisime testimas - ikka ühendust pole, nii et ei kolinud. Tütarlaps lubas, et umbes 1/4 tunni pärast jõuab majja tehnik ja teeb millelegi restardi, see vast aitab. Ilmselt aitaski, sest vahelduv wifi muutus alaliseks. Ja siis helistas seesama tütarlaps ja küsis, kuidas olukord on. Selline teenindus! Hommikul välja kolides jällegi küsiti, kas tuba ikka oli vaikne (tellides kirjutasime, et otsime vaikset tuba) ja tänati külastamast. Vot nii tulebki teha!
Õhtust sõime Kompanii tänava vene restoranis. Polnudki ammu sellises kohas käinud, kus kõiki lauale toodud taldrikuid ehivad frillice salati küljest rebitud ribad. Magusat me ei võtnud, aga ju sinnagi oleks tükike rohelist sokutatud. Küsisin, kas menüüs olevad marineeritud seened ja hapukurgid on ikka oma köögi toodang - ei, poest ja purgist, oli vastus. Pliinid olid nisujahust, seenesalat marineeritud seentest ja vedel... Never again!
Laupäeval kell 12 olime siis kenasti Veski uulitsa uusapostlikus kirikus. Uus ja suur teine! Varsti pärast meid saabus ka noorpaar. Kui vanem õde sõitis oma pulmapäeval limusiiniga, siis seekord oli noorpaarile antud maastur.
Kõigepealt kuulati laulu (oli koor ja oli solist, orel ka).

Tommi hoida olid antud sõrmused:

Siis võttis vend sõna, luges palvet ja Piiblit ja rääkis elust ja armastusest.

Pojadki kuulasid ja panid tähele. Ikka hämmastav, kui isa nägu on Marek läinud... isal pole küll kunagi nii võimsat habet olnud.
Sõrmuste isanda töö saab kohe tehtud.

Tseremoonia puänt oli aga see, et noorpaar hakkab edaspidi kandma ühist perenime Lilleleht, mitte Pärnpuu. Värskele äiale see ilmselt meeldis.

 Värske perekond Lilleleht istus õnnistamise ajaks tagasi oma pinki.

 

 Paraadpilt

 ja perepilt.

Siis ootas tordilaud. Kõigepealt söödi kõht võileivatorti täis ja siis asuti Raheli meistardatud pulmatordi kallale. Peigmees sellel oli tseremoonia jooksul üsna kummuli kukkunud. Ikkagi raske päev... Kõik 3 kihti olid erineva sisuga. Väga alatu, sest meie kolmandat enam ei jaksanud ja see oli raudselt kõige maitsvam.

Nagu eestlaste puhul ikka, oli seltskond algul üsna hillitsetud. Lasse hakkas juba Eesti pulma Rootsi matusega võrdlema, sest Rootsis on võileivatort tavaline peietoit ja ka musta lipsu muul puhul ette ei seota. Meie laua otsas ühel vanaonul oli õnneks klaver põõsas - suupill põuetaskus - ja ta mängis mõned lood, et lahedamat meeleolu luua. Õnnestus küll.
Pruudikimbu viskamisega tegi Meril sohki. Ühe asemel viskas 3 ja kõik püüti kinni. Ainsana jäi seekord ilma noorem õde, aga tal on ka aega veel.

Tagasi sõitsime otseteed, sest selle tee keskel on Põhjaka mõis. Sõime natuke, jõime natuke ja kaasa ostsime ahjusooja koriandriseemneleiva (sest päevalilleseemnetega oli otsa müüdud). Kui nad ainult oma mudateega midagi ette võtaksid... Huvitav kui kiiresti tee sillutatud saaks, kui iga külaline kasvõi ühe kivi kaasa tooks?
Enne Põhjakale jõudmist aga tekkis mul tunne, et midagi on justkui puudu. Sall, sinder! Olin selle pannud tooli seljatoele niikauaks ootama, kuni noorpaariga ja teistega hüvasti jätame. Õnneks sain sallil sabast kinni -  helistasin vennale, vend leidis salli ja võttis vastutavale hoiule. Aga aru ma ei saa, miks nad mu juures ei taha püsida.

Et kuidas siis sepised jagati? Eks ikka nimetähe järgi: Meril sai Mao ja Rainis sai Rõngasristi.

Magamise kasulikkus on tõestatud!

Telefon heliseb mul, teadagi, esimest korda kell 0930 ja siis edaspidi pooletunnise sammuga. Pärastlõunal inimestega rääkides sain teada, et hommikul olnud Tallinnas mõnus lumesadu... Selleks ajaks, kui mina aknast välja vaatasin, oli asfaltki jõudnud ära kuivada!

Imelik loom

Stockholmis lumi läind ja lumikellukestele lisaks on ilmund ka krookused!

 Ja Downton Abbey reklaamautod... Huvitav millal see sari ükskord Eestisse jõuab?

Naabersaare pealt tuli üle jää ja läbi vee meie kaldale selline imelik tegelane. Ma juba talvel vaatasin, et kellegi pisikesed jäljeread käivad piki kallast ja kaovad aeg-ajalt ujumissildade ja kaldapuude alla. Mink või mis?
 Pardidki panid imeks ja jäid imeloomale järele vaatama.

Lihavõtted Pärnus

Märtsi viimased päevad, siis lihavõttepühad, veetsime Pärnus Eesti-nimelises spaas. Boonusena saime ka ema Viljandist kaasa viia, tema jäi koguni 2 nädalaks.
Teadagi pole see spaa vana ja auväärne sõjaeelne supelasutus ega ka uueaegne poputamise tarvis kujundatud maja, aga see, mis on, on võimaluste järgi korras ja - mis peaasi - puhas. Tuba renoveeritud korrusel on väikesepoolne, kuid mõnus ja kõik vajalik olemas. Ainult et lugemislambid ja nende lülitid on pandud nii kõrgele, et tule kustutamiseks tuleb voodist uuesti püsti tõusta. See-eest oli tuba tõeliselt vaikne, vist tänu sellele, et naabriks oli peaarst. 
Teenindus on selles paigas aga veidi... imelik? puudulik? osavõtmatu? Näiteks ei tulnud meil vannitoas vedelseep kraanikausi juures seinal olevast pudelist välja... Torusse kinni kuivanud vist, andsin vastuvõtule teada. Tuli üks tädi, täitis pudelit ja lahkus - no ei tule seep välja! Kurtsin uuesti muret vastuvõtule (selleks tuli endal kohale minna, sest telefon ei lasknud mitte ühtegi numbrit valida, andis muudkui kinnist) - tütarlaps helistas tädile, kes väitis, et seebipudel on täidetud ja töötab. Seepeale tütarlaps mulle seletama, mismoodi pudelist seepi kätte saadakse - et vaat seal pudeli allosas on üks liikuv osa ja seda tuleb vajutada... Daa! Tuli siis tütarlaps tuppa kaasa, et ise kontrollida (tegelikult et mulle ette näidata, kuidas asi töötab) ja saatis lõpuks tehniku, kes seebi jooksma sai. Kurtsin tehnikule ka telefoni-muret, aga ta laiutas vaid käsi, et pole telefonitehnik. Niipalju siiski tegi, et edastas mure vastuvõtule, aga sinnapaika see asi jäigi - telefoni tööle ei pandud vaatamata sellele, et korra huvi tundsin. Ilmselt olin selleks ajaks juba saanud probleemkliendi staatuse ja pealegi kui inimene seebipudeligagi hakkama ei saa, ei ole tal telefoniga miskit peale hakata - ikkagi nupud ja numbrid ja...  Ma ei käinud väga peale ka, sest liikumine on ju ainult kasuks :)

Termid, see paar aastat tagasi renoveeritu, on üsna viisakas - saunad on OK (soolasaun olemas!), basseinides saab nii ujuda (kui just kilomeetrit kavas pole) kui ka vesimassaazi. Surnumere keskusesse saamist pidime küll veerand tundi ootama, aga asi oli seda väärt. Aga see oli ka ainus koht, kus veekannud ja topsid laual olid - mna arvasin, et tänapäeval on see elementaarne. 

Massaazid olid head (minu massöör oli ikka väga hea ja kontrollis mitu korda, ega ta liiga ei tee - ei teinud). Termides tegutseb ka pisike tailanna, kes teeb tõelist tai massaazi (seda matil) ja tai õlimassaazi, mida reklaamiti kui kerget ja rohke õliga lõõgastavat naudingut. Lasse läkski õnge. Lõõgastus algas sellega, et tailanna ronis talle selga (Lasse oli ikka laua peal kõhuli, eks) ja sõtkus oma väikeste teravate põlvedega mööda ta sääremarju. Õliga ei liialdanud.

Mind piinati ka, selles külmakambris, kus -120 sees. Panin hurraaga kohe 3 korda kinni, aga pärast esimest muutsin järelejäänud korrad muude lõbude vastu. No ei ole külm mu sõber, olgu või kasulik. (Kasu algavat pealegi alles 4. korrast.) Asemele sain seljavenitamislaua (justkui jäme rull käib selja all edasi-tagasi - päris mõnus) ja tervisekapsli (mis on nagu vibreeriv ühemehe-aurusaun, vähemalt soe).

Teeninduse tipptase aga oli spaast lahkumine. Ütlesime, et läheme nüüd ära, tänasime ja panime võtmed letile... ja meie käest ei küsitud, kas või kuidas me rahule jäime, ei tänatud külastamast, ei soovitud head päeva ega koduteed ega kutsutud tagasi. Kusjuures me olime ainsad inimesed leti ees! 

Linna peal käisime ikka ka korra - otsisime üles tädi Anni, keda ma oma 15 aastat näinud polnud ja olin juba mures, kas enam näengi. Kuulmine oli tal aastatega töntsiks jäänud ja see tegi suhtlemise natuke keeruliseks, aga hea oli näha, et on vaatamata 90 aastale ikka endine. Nõuab aga kooki ja napsu, muidu pole päev korda läinud! Lassele saatis ilusa punase pühademuna, lapselaps eritellimuse peale vahatas ja värvis.
Vana kodumaja vaatasime ka üle. See, mis kogu aeg oli olnud valgetest tellistest tüüpmaja, oli nüüd peale saanud mitut värvi krohvi. Ma olin nii sokeeritud, et ei taibanud piltigi teha.
Ja tädil käisime Audrus külas. Teatas kohe tervituseks, et Lasse on suvest saati näost kenasti ümaramaks läinud. Nüüd Lassel mure, kuidas tagasi nurgelisemaks saada. Eks paistab.