Jälle läbi

Aasta viimasel päeval jõudsime napilt avada uisuhooaja, enne kui jälle pimedaks läks... Järvedel veel jääd pole, nii et tiirutasime Östermalmi IK staadionijääl - mina 12 ja Lasse 14 ringi.

Õhtusöögiks tõime Östermalmi turult paar pontsakat homaari, eelroaks sai seenetäidisega avokaado ja kui kõhud sellest veidi toibunud on, siis ootab ka sidrunikook oma järge.

Head uut aastat, head kaasteelised! Palju häid sõpru ja südamlikke kohtumisi, armsaid elamusi ja põnevaid reise!

HÄID PÜHI!

Selline jõulutervitus seekord:

Klaas kukkus täna tuhandeks killuks, nii et õnne jagub kõigile.

Jõulupuhkus! Ja taas Benalmadenas!

Millest tunneb jõulude lähenemist? Sellest, et Lasse hakkab üha ärevamalt arutama, kuhu seekord sooja sõita!
Tegelikult oli valik lihtne, sest tundus, et Costa del Sol jäi eelmisel aastal kuidagi pooleli. Ja kui juba sinna, siis kindlalt Benalmadena, sest see on kõige ilusam ja parem. Ses mõttes, et seal on kolm ühes: mereäärne B. Costa, paarsada meetrit kõrgemal linnake Arroyo de la Miel ja veel sutsu kõrgemal B. Pueblo. Elukoht sai täiesti randa, Sunset Beach Club ja kuna me saime aega vabalt valida, siis otsustasime olla kohe pikemalt: 13-22. dets (lennutas Norwegian).
Selline näeb hotell välja vee poolt. Meie tuba oli parempoolses, madalamas osas 6. korrusel, vaatega teisele poole - rannale ja sadamale. Hotellis on isegi toidupood supermercado, kuid tõeliselt vingete kala-, liha- ja gurmeelettide ja veinivalikuga toidupoe leidsime paarsada meetrit eemalt.

Hotellitagune tänav, täis Soome, Rootsi, Inglise, Saksa jm automaju. Elanikud käisid hotelli restoranis tantsuõhtutel. Eriti armas oli üks roosades toonides ja kõpskingades ja soengu ja pärlitega briti vanaproua ja üks kikilipsuga hallipäine tantsulõvi, samuti britt.

 Tüüpiline detsembri keskpaik, eks.

Esimese lõunasöögi sõime loomulikult rannarestoranis, kuid valisime sellise, mille sisseviskaja oli viisakas, mitte pealetükkiv. Vardas grillitud sardiinid on need terved kalad (eelmisel aastal ei saanud neid, sest olid muudkui otsas), tükid on tainas friteeritud merilesta moodi kala, mille juurde käib aioli.

Ükspäev sõitsime Tivolist köisraudteega üles mäe otsa, kus kasvatatakse kotkaid ja kulle ja kord päevas näidatakse neid rahvale (see vaatamine on raudteepileti hinna sees). Kuna me otsustasime Tivolisse jalgsi minna (ja ei leidnud mitte otseteed, vaid pigem vastupidi - pika ja paljude käänudega, kuid põneva), siis jõudsime kohale just lõpuaplausi ajaks. Aga sellest polnud lugu, sest siis toodi vaatamiseks ja rahvalt lisaraha kogumiseks välja ökulipojad. Olgu siis igaks juhuks kirja pandud, et kotkaetendus algab kell 12.

Seal mäe otsas on kenad rajad ja vaateplatvormid ka maailma imetlemiseks. On vast vaated, mis?

 
Tagasi Arroyos, hakkasime otsima söögikohta. Mis teadagi ei ole lihtne, sest turistikates ei taha süüa ja päikese käes tahaks istuda ja... Arroyo peatänava ääres juba olime soonud (väga head friteeritud ansoovised!), nüüd siis kammisime läbi mõned põiltänavad ja leidsimegi - El Calamar! Päikeses!

Kuna see on pood+restoran, siis on kala ja muu mereline absoluutselt värske ja menüü pikk ja põhjalik, ja ka inglise keeles. Millest on palju kasu, sest ettekandjad jällegi on ainult spaaniakeelsed, nii et tellida saab roa numbri abil. Me sõime kahre sorti kala ja mõlemad olid nii värsked, et me ainult ümisesime vaimustusest. Magusanimekiri on neil lühike ja eriti mini on omatehtud magusamenüü: veinis keedetud pirn ja ahjuõun. Üks teine päev proovisime ka need ära, pirn sai vist rohkem plusspunkte.

Lasse on teadagi rahutu hing ja peab saama sõita ja liikuda. Eelmisel aastal jäi käimata Mijases,mida kõik reisiraamatud kiidavad kui traditsioonilist valget Andaluusia mägiküla, nii et esimene väljasõit läks sinna. Kui hotellis uurisime, kuidas sinna minna, soovitati bussi Fuengirolasse ja sealt järgmist bussi Mijasesse. Nii tegimegi. Esimest bussi andis oodata ja kuna ilm oli veel hommikuselt külm ja rõske, mässisin oma salli soojenduseks puusade ümber. Fuengirolas oli juba veidi soojem ja Mijases mõni km eemal mägedes veel mõnusam. Mijase sümbol on eeslid, keda vanasti kasutati veoloomadena, aga siis tulid turistid ja maksid linnasõidu eest oluliselt rohkem ja nüüd veavadki õnnetud loomad inimesi.

Poisid jäävad muidugi poisteks ja vaatavad pika pilguga hoopis motorollereid.

Peale turismiinfo ja väikese kabeli ja suveniiripoodide me sealt linnast aga midagi huvitavat ei leidnud ja pealegi avastasin bussijaama tagasi jõudes, et sall on puusade ümbert kadund. See sall, mille ma olin Dinantist ostnud selle triibulise asemele, mille Durbuys ära kaotasin... Sellises olukorras oli vaja kiiret lohutust!
Bussipeatuses selgus, et varsti läheb buss Benalmadena Pueblosse, mis kõlas palju paremini kui tuldud teed tagasiminek. Sest eelmisel aastal sõime ju Pueblos täiesti jumalikku hautatud härjasaba. Ja Pueblo kaudu oli tee lühemgi - kummaline, et seda keegi ei soovitanud. Vahest sellepärast, et see tee oli käänulisem ja kohati nii kitsas, et kahel bussil oli tegemist, et korraga tee peale ära mahtuda. Kusjuures vastutuleval bussil polnud võimalik kõrvale tõmmata, sest seal oli mäekülg vastas, nii et koomale pidi tõmbama meie buss - hästi teeserva... Ainult et seina asemel oli meie teepoolel hoopis järsk ja sügav org.
Härjasaba-koht oli igatahes alles ja sabapott tulel, ja vein serveeriti endiselt keraamilises kannus. Lihtsalt super!

Pärast sellist söömaaega tuleb endale võimaldada üks väikene siesta külaväljakul pomerantsipuu all. Seda taustal olevat suveniiripoodi peab üks lahke inglanna, kelle käest saab elu-olu kohta pärida ja osta ka kasutatud raamatuid.

Natuke maad edasi oli üks teine suveniiripood ja - täiesti uskumatu lugu - välja ukse kõrvale riputatud sallide seas oli täpselt selline, mille ma päeva esimesel poolel ära olin kaotanud! Kuidas ta siia jõudis, oli esimene mõte. Ja ma läksin sisse ja ostsin ta endale.
Pueblo on täis imearmsaid ülevoolavalt kaunistatud valgeid maju ja ühes neist peidab end hotelli- ja restoranikool, mida Jörn soovitas ja taevani kiitis, kuid kuhu me siiski ei jõudnud, sest ka lõunasöögiks tuleb seal laud kinni panna ja nii organiseeritud me ometi pole.

 Ilusad on isegi tänavasildid ja kõnniteed.


Ja majad ja tänavad.


Tundub, et paras väike taanlaste kogukond elab seal, seat punavalget lippu nägi mitmes tänavas.
Ja muidugi need merevaated... See seal all on Benalmadena Costa.

 Selline näeb välja õhtune malbe valgus meie aknast paistval rannal.

 Ja selline on vaade kotkamäele - päris vinge ju!

Selline on taevas ja meri siis, kui päike kella 1/2 7 ajal loojuma hakkab (detsembri keskel, kui ta Eestis peaaegu taevassegi ei jaksa tõusta!).

Sic transit

Natuke veel põhjamaa-reisist.
Kuni esimese õhtusöögini olime natuke ärevuses - kas eelmise suve leid, taanlasest imekokk on ikka alles... Mis kergendus ja juubeldus me ridades, kui ta siis köögist korraks välja astus. Menüü oli aastaga küll kõvasti kahvatunud (st läinud tagasi endisele väga heale tasapinnale), aga eks meie ootus oli seekord ka kõrgele kruvitud.

Jõeäärne seenetuur pakkus seekord rohkem jõevaateid kui puravikke. Imeliselt rahulikud, kas pole? Kes teab, ehk on need vaated ka eelmistel aastatel seal olnud, aga siis käisin rohkem nina maas ja käed seeni täis.

Muidugi käisime ära ka tavapärasel rajal Storulvåni kandis, seal, kus Lasse eelmisel aastal jalga nihestas. Enne võtsin talt ausõna, et seekord ei torma ja vaatab enne iga sammu, kuhu jala paneb. õnneks läks! Põhjapõtru oli vähem kui tavaliselt, aga paar uudishimulikku käis meid ikka piilumas. Saunasuuruse kaheks kukkunud kivi juures käisime ka.

Sellesse prakku mahub mees vabalt seisma, nii suur on. Ja õnn on, et sinna neid kive on külvatud, sest metsaga on nii kõrgel mägedes kehvasti. Metsa on küll, aga see ulatub napilt põlvini, nii et puu taha on suht raske peituda, kui vajadus käes.

Kivi pakub ikka kõvasti kindlamat kaitset:

Kivid on ka hea tuulevari lõunapausi ajaks, sest muidu puhub tuul läbi isegi siis, kui söömaajaks kotist tagavarakiht selga otsida. Kivi taga peidus ja päikese käes aga on mõnus ka söödud leib luusse lasta.

Selline näeb välja jõgi, mis andnud nime oma kaldale ehitatud turismikeskusele: Storulvån. Peale vaadates tundub nii madal, et mine kummikutes lahedalt üle - tegelikult aga on vesi nii selge, et pilk petab. No ja kiirust on veel ikka ka üksjagu.

Pealegi ei tea nende mägijõjede puhul kunagi, millise käänu taga varitseb ootamatu juga. Ühe sellise juures tegime jalasirutamise peatuse viimasel põhja-päeval. See on Ristafallet Åre lähedal - 14m kõrge ja 50m lai, sekundis kukub 100-400 kuupmeetrit.

Enne ärasõitu käisime veel tiiru peaaegu Norras (Norra tunneb muide ära mätaskatuste järgi). 600m kõrgusel oleva Storlieni rongijaama juurest algab mõnus lihtne rada Blomsterstigen, mida üks kuulus arst 19. sajandi lõpus mitmesuguste haiguste raviks kasutas. Raja serva lasi ta paigutada pingid ja lasi oma patsientidel vastavalt igaühe konditsioonile minna ühe või teise pingini ja tagasi. Ise istus oma isiklikul pingil varjulises kohas keset mäenõlva ja kontrollis, et keegi enne õiget pinki tagasi ei pööraks. Esimese, kõige madalama pingi nimi on 100aastaste pink.

Kui nüüd arvesse võtta, et sel ajal matkati ka mägedes korralikes riietes - viigipüksid, kuued-mantlid,  kaabud-kübarad, pikad seelikud ja kontssaapad - siis polnud ka selleni jõudmine lapse- ega vanurimäng... Kõige uuem pink, mida nägime, oli Victoria & Danieli oma, ja kõige kõrgem, milleni tõusime, oligi doktorihärra piilupink. Nagu pildilt näha, on ülevalpool mäge veel küll ja selle tipu taga veel teine ja kolmaski.

Vaade oli ka sellelt kõrguselt hurmavalt piiritu. Pealegi oli meil vaja enne õhtut lennujaamas olla, nii et tagasi auto juurde ja hüvasti, mäed! 

Tee peal tegime peatuse varaseks õhtusöögiks - samas kohas, kus eelmisel aastal magasime viimase öö enne hommikust lennukit, ja kus saime nii kauge põhja kohta väga head praetud lesta. Parkisime auto eelmisest korrast tuntud kohta ära ja märkasime alles siis, et aiale on tekkinud uus ja hoiatav reklaam.

Meil oli teistlaadi lihahimu, nii et läksime hoopis üle tee asuvasse söögikohta Berliner Schnitzel. Seda peab üks päris-sakslanna, kes teebki neid päris suuri lihalatakaid. Kartulit ja kapsast annab ka kõrvale.

Kohvi mõtlesime siiski mõnes õdusamas kohas juua. Esmalt proovisime üht järveäärses kalurikülas olevat kohvikut, aga see oli kinni. Üks koht oli veel varuks - teeäärse maasikaistanduse kohvik. 

Jõudsime parklasse täpselt kl 6 ja nägime sildi pealt, et koht ongi kuueni lahti. Napilt jõudsime, rõõmustasin ja tormasin ukse juurde. Sorry, we're closed! teatasid kaks sees olevat noort, kes omavahel mingis slaavi keeles suhtlesid. Kusjuures neil oli veel maasikatorti ja kohvi, ma ju nägin!

Müügiputkas töötav poiss oli õnneks lahkem ja müüs meile lohutuseks karbi maasikaid. Istusime siis löödult nende suurejoonelises lehtlas ja sõime neidki. Ülejäägi toppisime matka-veepudelisse, et lennu ajal lössi ei läheks.

Oligi mäeseiklus läbi. Auto ja võtmed tagasi, turvakontrollist läbi (check-inni tegime juba hommikul hotellis) ja tagasi tsivilisatsiooni. Nagu tavaliselt ei erutanud mu kupatatud seened ega suhkru all murakad mitte kedagi. Reisi tulemus sai selline:

Põhjas

Pidu peetud ja kingid lahti pakitud, pakkisime taas kohvrid-kotid ja lendasime Rootsimaale edasi puhkama, põhja mägedesse. Samasse kohta, kus eelmistelgi aastatel - Enaforsholmen ja selle ümbrus.
Sel aastal aga on kõik alates kevadest nii hiline olnud, et tavalise puravikuuputuse asemel sattusime kesksuvisele lilleaasale:

Isegi iiris ja sirel alles õitsesid - mõelda vaid, augusti keskel!

Puravike põua aga kompendeeris kuhjaga see, et leidsin esimest korda Rootsist päris-männiriisikaid. Siiani oleme näinud massiliselt ühtesid teisi, väga sarnaseid pruune, mida pole riskinud patta panna. Nüüdseks on selgunud, et need teised on veel söödavamad (vähemalt sealsete seeneraamatute arvates, mis männikaid üldse söögiseente sekka ei arva) kamperriisikad. Ja neid oli palju!

Ja murakaid oli ka rohkem kui eelmistel aastatel. Võimalik, et sellepärast, et liikusime seekord teistel radadel ja üks neist läks läbi suure murakaraba Silverfalleti suunas.

Seekord jõudsime jõeni ja joani, kuigi ülemiste astanguteni ei roninud, vaid keerasime umbes poole mäe peal pärast lõunapausi otsa ringi.

Tänu riisikatele ja mõnele pilvikule, mille eelmistel aastatel ära olime põlanud, kogunes kokkuvõttes üsna arvestatav seenesaak. Mõelda vaid, et täpselt nädala eest olime viisakalt peoriides, kingades ja kenasti kammitud...

Seekord valisime öömajaks poole väikesest jõeäärsest majakesest, mitte oma tavalise teise korruse toa köögiga kõrvalmajas. Vist tegime targasti, sest köögiga majas elas 2 kokku 4 mudilasega peret, nii et seal oli ilmselt päris häälekas olukord. Vähemalt selle põhjal otsustades, kuidas lapsukesed söögisaalis käitusid.

Kööki kasutasime seente kupatamiseks ikka - valisime sellise aja, kui kõik olid ära loodust vallutama läinud, ja vallutasime köögi :)

Rootsis olid vanasti sellised kavalad köögikaalud, mis sõltuvalt kaalutavast kogusest lugesid kas gramme või kilosid. See konkreetne ei loe küll enam ei üht ega teist, aga topeltskaala on siiski näha.
Hotellipidaja Bosse juhatas meile seeneotsimiseks kätte ka ühe uue raja, mis viis teisele poole jõesilmust väikesele künkale.

Seal olnud vanasti vaateplatvorm ümbruskonna imetlemiseks, nüüd samal eesmärgil piknikupink. nagu näha, sobib imetlemiseks seegi.

Üht asja tuleb küll öelda - puravike vähesuse võrra oli sel aastal lund jälle palju rohkem kui eelmistel kordadel. Sellel mäeküljel näiteks on tavaliselt vaid üks lumelatakas, see kõige vasakpoolne.