Kodukant

Edasi puhkasime kodukeskselt. Alustasime lähiümbrusest: kultuurikilomeeter, millelt nüüd uut treppi pidi Noblessnerisse saab; lennusadam, uuenenud kalaturg ja Klaus seal kõrval. Ja muidugi Moon, kus saime suve parimat kukeseenekastet.
Kalaturul sõime ühe korra kalasuppi ka, aga lurr oli ja tuul tahtis taldriku kaasa viia. Turupaviljonis sees elas part ja lisaks puurides ports papagoilisi. Huvitav ju.

Ükspäev käisime Viimsi poolsaart avastamas. Leidsime mitu randa ja nende vahel mitu villat, neist üks seal poolsaare tipus lausa mõisa mõõtu ja väga klassikaliselt ilus. Kõige ootamatum oli selline ilma rannata rand, kus rahvas elutses kivide otsas nagu kajakad või kormoranid. Me leidsime endale ka parajalt väikese kivi. Ujusime ka, seekord mõlemad!

Aga üksõhtu seisis Sikupilli poe ees selline limujeep. Kole kui see suur Hispaania nälkjas, kes juba ka Eestisse jõudnud ja kõik ära sööb.

Linna kohal oli samal ajal pilvedest tehtud naisdirigent, palju ilusam.

Puhkus lõunas

Nii pikka puhkust kui seekord pole mul olnud sest ajast peale, kui kunagi ammu koolis tööl käisin. 7 nädalat vabadust, randu, marju, autosõite, kohtumisi ja muud toredat!

Tallinna jõudsime laupäeval, 14. juulil ja leidsime eest kaste täis elamise. Kastide tühjendamiseks jälle tuli esmalt ruumi teha kappidesse, nii et esimesed 5 päeva muudkui sorteerisin: äraviskamiseks, Päästearmeele, alleshoidmiseks, mõtleme veel.
Kui asi enam-vähem kontrolli alla saadud, sõitsime Pärnusse taastuma. Villa Artis oli taas lemmik ja ilm ka enam-vähem. Villa Wessetist leidsime imehea veise ja marineeritud seentega salati; Grandi kohvikus hea teenindus ja hea köök (sõin üle 15 aasta ühe chateaubriandi, väga uinutav kogemus), Mahediku koha oli jätkuvalt super ja pontsikud kohe üle tänava ootamas... 

Postipoisis olid nad ainult imelikud - üks poiss juhatas lauda, 3 minutit hiljem tuli järgmine ja teatas, et see laud hoopis just saabunud seltskonnale reserveeritud on. Me siis kolisime teise tuppa uude lauda ja sõime oma suppi seal.

Tädi väisasime, Valgerannas vedelesime ja mu vapper mees viskus korraks ka laintesse ja sama kiirelt tagasi kaldale. Järgmisel päeval Pärnu rannas jäime paduvihma kätte ja kuulasime pärast Valgre kõrval istudes ta muusikat. Ja Kadil käisin külas! Väga mõnus oli üle paljude aastate istuda ja lobiseda: kas sa seda või teist mäletad? Mida too teeb? Mis seal nüüd on? Ohh, see oli nii ammu, kui me Väike-Kuke trepi peal ta vanaema tehtud suhkrusaiu sõime ja linnade põletamist mängisime või mu tädil turu juures külas käisime!

Ära söitsime läbi Taali ja Tori Viljandi poole, Taalis oli Miti Epu uksel selline vahva vanamoodne lukk ees. Kui vanaema veel elas, pandi seal uks lukku ainult siis, kui pererahvas päevaks ajaks linna või mujale sõitis, muidu käis ikka luud ukse ette. Toris vaatasime üle vanaema-vanaisa haua ja lisaks tõmbasin üles sületäie naate vanaema vanemate Jüri ja Mari haua pealt. Sealt peaks vähemaks võtma ka iiriseid, muidu ei paista kivi enam väljagi.

Viljandis korjasime suure hulga mustsõstraid ja vähe väiksema hulga punaseid.
Kaasa saime ka kotitäie spinatit ja paar tsukiinit, nii et olin sunnitud esimest korda elus keetma spinatisuppi. Tsukiini läks ka sisse, et tõhusam saaks. Ja pandagu tähele taldrikuid!

Alea iacta est!

Läinud nädal ei olnud kerge kellelegi. Kõige hullem aeg oli neljapäeva pärastlõuna, kui laps läks kooli teada saama, mis suunas liisk langes. Mina  tuletasin samal ajal tööl närvide rahustamiseks meelde, kuidas see ladina keeles kõlas. Ja tuligi meelde: alea iacta est! Algus ja lõpp tulid kohe, keskpaigaga läks mõni minut aega. Õiges suunas langes, keskmine lõpuhinne tuli isegi kraadi võrra parem kui aasta keskmine - kuigi madalad mõlemad. Tähistasime õhtusöögiga Sardiinia slow food köögiga Le Maxis.

Reedel oli koolis lõpuaktus. Läksime Lassega paraja hilinemisega, et mitte kõiki kõnesid kuulata. Rõõmuga märkasin, et neist vähestest prantsuskeelsetest, mille ajal saalis olime, sain pea täiesti aru. Milline vahe kolme aasta taguse esimese koosolekuga, kui olin selle üle ülikuri, et jutt pea täielikult prantsuse keeles käis. Hämmastav oli aga see, et enam kui 230 inimesele anti tunnistus kätte veidi enam kui poole tunniga! Imeline, kui muidu nii mittetoimivas riigis äkki sellist tõhusust näeb. Tunnistusele lisaks sai lapsuke ka parima eesti keele oskaja aukirja ja -hinna. (Konkurss oli kõva, eestikeelseid lõpetajaid oli tervelt 4!) 

Laupäeval lendas siis laps ära koju. Väga napilt, sest sai ühel lennul viimase koha ja teisel lausa klapptooli! Nagu mul sellest neljapäevasest närveldusest veel vähe oleks olnud...

Reede õhtu, laupäev ja pool pühapäeva kulus asjade pakkimisele. Kui viimase kasti kinni olime teipinud, vaatasin aknast välja ja nägin, et kolimisauto pargib parajasti maja ette. Huvitav igatahes - tulles oli 5 kasti, minnes 19 pluss üks suur ratastel kott. Kuhu see kõik Tallinnas pannakse?!?