Lasset hoiti reedeni St Görani haiglas kinni. Nii kurb ja kummaline oli kaks ööd, hommikut ja õhtut üksi kodus olla. Ega temal seal haiglas ka lõbusam polnud - neljane palat, masinad piiksuvad, inimesed soiuvad, räägivad, kaeblevad ja norskavad... Et öösel natukenegi rahu ja vaikust saada, palus ta õhtuti oma voodi koridori lükata, sest seal oli kummalisel kombel vähem lärmi. Selle kojusaamisega oli nii, et reede hommikulgi veel arvas arst, et saadab ta otse taastusravihaiglasse kõrvaltänaval. Seal aga vabanes koht alles pühapäeva hommikul, haiglas kuid iga voodikoht arvel - nii et kui reedel vererõhk kindlalt kontrolli alla oli saadud, anti kiiresti ka kojusõiduluba.
Mis oli täieline õnnistus, sest a) vererõhk langes kodus esimese poole tunniga tavapärasele 80/120 tasemele ja jäigi sinna pidama. Ja puhata sai kodus just siis ja nii palju kui tahtmist.
Mina tegin laupäeval iseseisvalt tiiru linna, et Eesti Majast leivapäevalt mõned leivad hankida. Keegi oli sellise kaunitariga kohale veerenud.
Pühapäeva hommikul läks Lasse taastusravihaiglasse nimega Stockholms Sjukhem, täpsemalt selle insuldijärgsesse osaknda (kus Lasse oli selgelt kõige tervem patsient). Seal on tehtud suuri pingutusi selleks, et vähem haigla ja rohkem kodu moodi välja näha: ühesed toad, toas lisaks voodile tugitoolid ja diivanilaud; koridoris raamaturiiuliga lugemisnurk, sissepääsu juures raamatukogu ja restoran (kus ka patsientidel on õigus lõunat süüa - selleks on ainult vaja oma osakonnas sellest soovist teada anda!). Igale patsiendile koostatakse ta seisukorrast ja vajadustest lähtudes programm - jooga, füsioteraapia, tegevusteraapia (muu hulgas harjutused arvutiga), muu võimlemine. Lasse vormi näitas kasvõi see, et füsioterapeut viis meid jalutuskäigule ümber lähemate kvartalite ja teatas selle lõpus, et tema on poolest on Lasse nüüd terve. Noh, tegelikult ikka ei olnud ja ta jäi ligi kaheks nädalaks sinna poputusele.
