Tüüp või tütar?

Selline on jalakäijate käigutee töömaja juures. Kuna Hermanni jaoks ehitatakse suurt munakujulist maja ja see vajab ruumi, on jalgrattatee tehtud jalakäiguteeks ja selle kohta sildid ja märgid üles pandud. Mõlemas kohalikus keeles. Ja tulemus? Mõnel ratturil jätkub jultumust kõndijate peale koguni kella anda, kuigi peaks seal ratast käe kõrval lükkama.
Pilt majaehitusest ka:See kraana seal kõrgel vist ikka ongi maja otsa püsti pandud...

Eile prantsuse keele klassis enne õpetaja tulekut rääkisime eestlasest pinginaabriga niisama lobajuttu. Selle sees nimetasin mingis kontekstis, et laps tegi midagi või käis kusagil.
- Mis, sul on laps või?
- Ah mis ta nüüd nii laps enam, 19 juba.
- Sinu laps, ja 19? (suured silmad) Tüüp või?
- Ei, tütar!

Suvi septembris

Varsti on oodata järgmist reisijuttu, sest veetsime pika nädalavahetuse Provence'is. Soe ja ilus oli. Ja väga maitsev, kuigi viigimarjaaeg oli kahjuks läbi saanud.
Nagu ka Prüsselis, selgus. Tänagi veel kõvasti üle 20 kraadi ja päike. Kohaliku brasserii St'Huberti tänavaterrass oli sooja õhtut nautivat rahvast ääreni täis. Pole ka ime, kui septembri lõpus on pea poole soojem kui juulis. Kuhu me küll niimoodi jõuame?

Käib, käib, aga kohale ei jõua

Kõige kuulsam koht Enaforsholmi ümbruses on Silverfallet, Hõbejuga. Eelmine kord sealkandis olles sinna ei jõudnud, sest põlgasime kaugeks. Seekord läksime siiski uurima, kui kaugele kannatadasaanud jalaga jõuab. Eelmise päeva luureretk andis lootust, et rada on üsna tasane ja lihtne käia. Ikkagi vana klassikaline terviserada, mida mööda juba pikkade seelikute ajastul käidi.
Reede hommikul pakkisime asjad autosse ja lõunasöögi seljakottidesse ja asusime teele. Esimene jupp läks läbi metsa ja seal nägime igasugu huvitavaid asju. Seeni loomulikult, kuivõrd need nüüd neljandal päeval veel huvitasid. Mõned isendid olid siiski päris ilusad. Selline triibik näiteks.
Või siis selline kännu küljes kasvav pesakond.
Kui mütsisuurused puravikud on tavalised, lausa igapäevased (ja täiesti ebahuvitavad, sest on juba vanad ja pehmed), siis samas mõõdus pilvikuid ei kohta tihti isegi seal.
Esimese kilomeetri peal tegime kaks avastust. Esimene oli, et meiega sama rada on kasutanud põder. Sellised ilused värsked jäljed olid vaheldumisi pabulahunnikutega.
Teine ja veel murettekitavam oli see, et tee oli täis surnud lemminguid. Mitte just paksult, aga nii 15 tükki vedeles küll maas, ja kõik teerajal. Minu teooria on, et nad olid vale seent söönud või siis põdraga lähemalt kohtunud kui meie ja ataki saanud.
Mingi aja pärast sai mets otsa ja algas raba, kuhu head inimesed olid käigutee teinud. Ja teisel pool raba ja uut metsa paistiski hõbedane veeniit mäeküljel.
Siin-seal kasvas ka üksikuid murakaid, aga mitte nii palju kui esimesel päeval nähtud ja korjatud. Paari teist matkajat nägime ka.
No ja nii me siis marssisimegi. Lausa teise sillani välja ehk umbes poolele maale. Siis keerasime otsa ringi, sest sama jalaga oli vaja ka tagasi autoni jõuda. No ja midagi peab ju ka järgmisteks kordadeks jääma.
Tagasiteel nägi Lasse selles metsaservas seda põtra, kelle jälgi me metsas olime ajanud. Mina ei näinud, kiire põder oli. Esimese silla juures jõekäärus oleval lõkkeplatsil võtsime lõunat ja siis oli juba metsarada autoni. Jalg oli väga vapper!
Edasi sõitsime tagasi Åre ja Mörsili poole, kus ootas öömaja. Nende kahe vahepeal tegime põike Åre mäe tagumisel küljel olevasse Huså külla, mis olla kuulus oma kitsejuustu poolest. Suured sildid juhatasid kenasti kitsetaluni teed ja mäe poolt kostis lehmakellade klikk-klokk, kohe nagu Alpides kohe. Aga kitsi ei paistnud ega kostnud mitte kusagilt. Maja ees istus vana mees, jalad veekausis, ja hõikas, mida me sealt otsime. Lasse hõikas vastu, et kitsejuustu. Vanamees seepeale, et ta on väga kõva kuulmisega, peaaegu kurt kohe, ja temaga tuleb valju häälega rääkida. Lasse läks siis kohe üsna lähedale ja karjus: kitsejuust?!?! Kas te tahate äkki kitsejuustu, küsis vanamees vastu. Siis olete küll oma 7 aastat hiljaks jäänud... Naabermaja aias päevitas seltskond nooremaid inimesi ja jälgis seda tsirkust. Oli ka soe päev, ikka kõvasti üle 10 kraadi. Kitsede asemel on külas nüüd korralik spaa.
Öömaja Mörsilis oli tuba külalistemajas. Me sattusime vist väljaspool hooaega, sest olime ainsad kunded. Peremees tegi sellele vaatamata meile korraliku kalaprae (külmutatud kalast paraku) ja perenaine näitas, kust me hommikusöögi leiame ja kuhu hommikul minnes võti jätta. Õhtul välja minnes pidime hoolega kontrollima, et võtmed kaasas on, muidu poleks tagasi tuppa saanud muidu kui oleks tulnud lahke pererahvas tagasi tööle tellida. Akna taga oli selline idüll ja pääsukesed muudkui tiirutasid, kui nad just traatidel ei kogunenud.
Laupäeval natuke enne keskpäeva lendasime tagasi Stockholmi (seekord SAS süüa ei pakkunud). Seal trehvas Lasse naabrimehi ja rääkis neile oma seiklusest libedal kivil. Õhtul andsid naabrid uksekella ja kinkisid kaks karpi enda korjatud külmutatud mustikaid, et ei tekiks kiusatust teist jalga marjade nimel ohtu seada. Igaks juhuks - kui kiusatus peaks siiski tekkima - oli teine kingitus veel. Gotlandi kadakast (ikka ka ise) tehtud jalutuskepp. Sellised armsad naabrid.
Seentest sai 10 purki ja murakatest 1 topsi. Ei olnud enam eriti soolased.
Aga maailm on ikka natuke korrast ära, kui lennuk ja rendiauto on öörongist nii palju odavamad, et vahe eest saab peaaegu et 4 ööd magada, ja mitte telgis.

Åres jalaarsti juures

Selline ilus lilleline kahhelahi oli meil toa ühes nurgas. Ja selline armas põdra ja hundi kohtumise stseen rippus minu voodi kohal.
Järgmisel hommikul pärast seda, kui Lasse oli teinud Humpty Dumpty Had A Great Fall, oli selge, et nii paistes jalga kummikusse ei pressi, heal juhul tossu sisse. Kuna jalg tasasel maal ettevaatlikult käia kannatas, pani Lasse ette sõita peaaegu Norra piiri peale Storlieni ja vaadata, kas seal on mõni rahulik ja kuiv matkarada. Ei olnud. Läksime siis veel natuke Norra poole, aga peale ühe külgepidi poolenisti kraavis oleva mersu ei näinud midagi huvitavat. Piiri peal seisid mundris mehed, aga me ei läinud lähedalt uurima, mis mundrid ja miks, vaid keerasime otsa ringi. Oleks tahtnud teada, mida mundrid sellest manöövrist arvasid ja kas nad andsid kahtlaselt käituvast autost teada ka teist läheduses Norrasse viivat teed kontrollivatale kolleegidele.
Siis lõpuks tuli see, mida ma eelmisest päevast saadik olin oodanud: äkki sõidaks ikkagi Åresse ja näitaks jalga arstile. Sest et kui kusagil üldse on arstid nikastatud, nihestatud, väänatud ja murtud jalgade spetsialistid, siis Åres, kus nad neid talv otsa lapivad. Mõeldud, tehtud. Arstimaja leidsime napilt enne lõunapausi, aga Lasse võeti kohe jutule. Arst arvas, et kui käia kannatab, siis on luud terved ja pilti pole mõtet teha. Sidus elastiksideme toeks, soovitas päeva jooksul aeg-ajalt jalga ülestõstatud asendis puhata (paistetust vähemaks saada) ja andis lootust, et nii 4 nädala pärast võiks jalg jälle ok olla.Selle teadmisega läksime lõunasöögi jaoks paika otsima. Kohe Åre kõrval on Ullådalen, kus talvel suusatatakse ja suvel matkatakse. Sealt leidsime mõnusa terrassiga söögikuha. Koht ise oli kinni, aga terrass lahti ja meil ju lõunavõileivad kotis. Kohviku ukse ees oli selline huvitav silt... umbes nagu: granaat jätke siia. Ei tea kui tihti sinna kohvikusse granaadiga tullakse?
Tee peal tuli meelde, et murakatele oleks hea veel natuke suhkrut peale raputada ja sõitsime jälle peaaegu et Norra piirile, seal on keset eimidagit üks hästi suur supermarket. Parklas enamasti norra autod, ja üks osa parklast on busside jaoks. Ega tea, ehk käivadki teisel pool piiri shoppamas. Suhkur käes, mõtlesin korra, et võiks nalja teha - jälle piirini sõita ja demonstratiivselt ümber pöörata, aga ei tea ju, kui tugeva närvikavaga need piirikontrollijad on...
Enne õhtusööki jõudsin igatahes läbi käia selle osa jõeäärsest rajast, mis eile käimata jäi. Tulemus oli sama - plastpotsik ja müts seeni täis. Peamiselt puravikud. Need jõudsime enne sööki ära puhastada. Ühtlasi proovisin, mis on saanud murakatest - kahtlaselt soolased oli teised... Kontrollisin suhkrutoosi - oligi seest soolane! Loputasin siis murakad soolast puhtaks ja raputasin neile suhkru peale. Ema ju õpetab ka, et iga magusa toidu sisse tuleb tera soola panna, ehk käib see ka murakamoosi kohta.
Õhtusöök võttis jälle peaaegu sõnatuks. Ahjus küpsetatud mägihõrnas (rootsi k röding), kurgi-naeri-salatisalat vaarikakastmega, soe zuccini-tomati-punasibula-juustu-küüslaugu salat ning lahtine lillkapsa-fetajuustu pirukas. Ja magustoiduks kaerahelbepuruga õuna-pirnivorm. Võimas!

Elu rasked valikud

Eile oli Prüsselis jälle suur kotletitegu, seekord ostsime kohe 2 kg hakkliha (lehm ja lammas läbisegi). Sellest sai 62 kotletti, nüüd peaks mõneks ajaks hooletu olema. Seekord olin kaval ja kasutasin kotletitaigna segamiseks noortööjõudu - ei pidanud oma käsi määrimagi :)
Ise ta seda noris, sest nõudis ükspäev aru, miks ma talle söögitegemist pole õpetanud... Mina, ja söögitegemist!? Endal on tal selline vanaisa, kes toidust ja selle tegemisest kõike teab.
Tallinnas sai lapsuke lõpuks tunda, mis tunne on teha tõeliselt tuima ja monotoonset tööd - toppis 4 päeva ajakirjade vahele reklaamlehti. Isegi kartulivõtt olevat sellega võrreldes mõnus ja vaheldusrikas töö, oli eksperimendi kokkuvõte. Minu sedasorti kogemus on Tartu õlletehasest 1981. a suvel. Himmel och pannkaka kui jube see oli, kui tuli 8 tundi päevas pooleliitriseid pudeleid liini pealt kasti tõsta, ikka 2 pudelit kummagi käe sõrmede vahel, 5 liigutusega kast täis. Sel ajal nimeteti seda suvemalevaks.

Vahepeal käis meil Mammu külas ja aitas õekese saabumise puhul pannkooke teha. Lauakoristamise juures paistis välja ta aastatepikkune restoranipraktika: mina küll niimoodi käsivarrel taldrikut ei oska transportida!
Nüüd aga murran pead: kas võtta varbaküüntelt jõuga (lakieemaldajaga) maha puhkuse alguse puhul 7 1/2 nädalat tagasi peale pandud lakk või oodata veel paar-kolm nädalat, kuni ise välja kasvab? Raske, oh kui raske...

Hakkasin autodiagnostikuks

See mu puusajooksva on nüüd paremal pool kanda kinnitanud ja aeg-ajalt on selline tunne, nagu keegi urgitseks luud seestpoolt. Tüütama hakkab, aga ei oska midagi teha ka.
Eile sain lõpuks aru, mis mul viga on: pain in the ass!

Palju loodust, lähedalt

Hommikusöögiks on Enaforsholmis tänapäeval õunatükkide ja vähese kaneeliga kaerahelbepuder. Moosiga pudrusööjad olid rahul, mina, kes ma söön soolast putru soolase võileivaga, natuke vähem. Aga sööma peab, sest muidu ei jaksa mägesid vallutada.
Hommikusöögilaua valikust tehakse ka kaasavõetav lõunaports: võileivad, muna, puuvili ja sokolaadivahvel.
Siis peaaegu kõik olemasolevad riided selga-jalga-pähe-kätte, seenenuga ja paar kilekotti seente tarvis ja plasttops marjade jaoks kaasa ja sõitsime Storulvå turismikeskusesse, kust algavad matkarajad mägedesse.
Tee ääres nägime metsikut kanaema paari-kolme pea sama suure pojaga. Olid ilmselt meie ees üle tee jalutanud, sest vastassuunas tee servas seisev auto viipas meile, et võtaksime hoo maha ja oleksime ettevaatlikud.
Natuke maad edasi kappasid mööda mõned põhjapõdrad. Meie toa kirjutuslaua sahtlist leidsin artikli sellest, mismoodi neid kasvatatakse ja karjatatakse. Muuhulgas sain teada, et isane põhjapõder on rootsi keeles sarv (mitmuses sarvar)! Aga suvel on sarved hoopis emastel, sest neil on sarvi vaja vasikate kaitsmiseks.
Sturulvå majakeste juures käis ka paar vasika ja sarvedega poroema ringi ja piidles meiesuguseid üsna kahtlustavalt.
Teeraja esimene ots läheb läbi madala ja vesise jõeäärse mätasmaa, õnneks saab sealt läbi mööda laudteed. Rahul maa, matkajad ja ilmselt ka lemmingud, kes end tee alla saavad peita. Eelmistel aastatel pole neid seal näinud, nüüd muudkui sebisid ringi.
Edasi läksime mäekülge pidi vähehaaval ülespoole, aga käisime ja kontrollisime üle ka madalamad ja märjemad kohad, kus kasvab murakaid. Siin pildi peal on murakatops paju- ja kasemetsa servas. Mets on nii poolemeetrine...
Siin pildi peal süüakse lõunat. Õnneks leidsime ühe suure kivi juurest tuulevarju ja vihm jäi ka selleks ajaks üle, nii et kannatas ka kinnasteta olla. Ma ütlen, augusti esimene pool pole mägedes mingi naljaasi.
Selle pildi peal on lõunasöögi kõrvale nauditud vaade.
Nii kui söök söödud ja asjad kokku pakitud, tuli järjekordne vihmapilv ja selle sabas vikerkaar. See valge laik vikerkaare kohal vasakul on lumi, mis mitte kunagi ära ei sula. Mina olen seda seal näinud viimase 5 aastaga 3 korda, ikka samas paigas. Lumelaiguga mägi on Getryggen e kitseselg. 2006 esimest korda sealkandis olles käisime seda lund ka lähedalt vaatamas.
Sellega päeva toredused ka lõppesid. Kui ma järjekordse murakalohu leidsin, kiirustas Lasse seda lähemalt uurima ja astus suure lapiku kivi peale, mis oli vihmast märg. Ja kukkus. Õnneks küll mitte istuli või, hoidku jumal, selili kivile, aga nii õnnetult, et jalg jäi kuhugi kinni ja pahkluu juures miski naksatas. Testisime - jalg kannatas siiski ettevaatlikku astumist, nii et 2-3 km tagasi autoni ikka saime käidud. Seal tirisin tal ruttu kummiku jalast, sest kartsin, et kui jalg korralikult paiste läheb, ei saa seda enam kätte. Ja polekski vist saanud. Tagasitee sõitiski Lasse sokkis, sest teisi jalanõusid kaasas polnud. Oleks olnud naljakas, kui politsei oleks kinni pidanud ja palunud tal autost välja tulla.
Tegime kiire põike ka Handöli (Käsiõlu) külakesse. Seal on väike kabel ja voolukivimurd, mõned majad ka. Voolukivi (täljsten, soap-stone) on see pehme ja talgine kivi, millest tehakse kaminaid ja kasutatakse toidu serveerimisel külma või sooja hoidmiseks.
Ja helikopteri maandumisplats, et hättasattunud matkaselle mägedest ära tuua. Tänasime veel korra head saatust, et seda vaja ei läinud.

Enaforsholmis pakkisin Lasse voodisse puhkeasendisse (katkine jalg teki- ja padjahunnikul) ja läksin vaatama, kas saan päeva jooksul leitud 10 seenele lisa. Kaasa võtsin 3liitrise plastpotsiku. Umbes tunni pärast olin tagasi, lisaks potsikule puravikke täis ka müts. Seal on väga mõnus seenel käia. Hotell on jõekaare sees oleva poolsaare peal, nii et piki jõekallast minema hakates jõuad vältimatult tagasi majade juurde - kui just tuldud teed tagasi ei lähe, aga siis jõuad ikkagi tagasi. Loogiline ju. Ja puravikud ja kaseriisikad kasvavad jõeäärse teeraja servas, mitte metsa all (seal on pilvikud, kärbseseened ja imelikud pruunid männiriisika moodi seened, mis on natuke teist tooni ja kasvavad 4 korda suuremaks; mina pole neid julgenud potti panna).
Õhtusöögil olime ainult neljakesi, peale meie üks rootsi paar linnakesest, mille sõpruslinn on Märjamaa. Nad olid seal isegi käinud! Mina vist ei ole... Mees oli Rootsi kuningliku metsa- ja põllumajandusakadeemia botaanik (hotell kuulubki sellele akadeemiale ja liikmed elavad seal tasuta, maksavad ainult toidu eest) ja naine kooli-inimene. Toredad sellised.
Kokk oli läinud natuke kergemat teed ja pakkus grillitud kanakoibi, lisaks prantsusepärane porgand (hernekaunte ja küüslauguga), valge peakapsas kastmes ja keedukartul. Magustoidu nimeks oli kleebine sokolaadikook (rootsis tuntud kui kladdkaka) vahukoore ja murakamoosiga, aga kook oli tegelikult pehmepoolne küpsis.
Pärast sööki puhastasime murakad ja seened. Murakate peale tühjendasime oma maja köögist leitud suhkrutoosi sisu, igaks juhuks. Seened keetsin läbi, et nad külmkapis laupäevase kojusõiduni vastu peaksid. Päris paras ports sai.
Sammulugeja näitas päeva lõpuks 18846. Senine rekord.

Tallinn-Stockholm-Enaforsholm

Siit algab nüüd suvepuhkuse teine pool.
Ükski suvi pole õige suvi, kui ei saa vähemalt üks kord laevaga üle Läänemere sõita. Eelistatavalt selle laevaga, milles on vene restoran, kus tehakse neid ülihäid metsaseenesalatiga pliine ja uhhaad ja kiievi kotletti (mis küll eelmine kord palju parem oli). Seekordne reis kinnitas taas vana vene tarkust rublade ja sõprade erineva tähtsuse kohta inimese elus.Selles vene restoranis oli järjekordne räuskav klient, seekord higist haisev eesti mees oma tiinekast pojaga (korvpallimänguri riietes). Ilmusid siis, kui lauad ammu terveks õhtuks kinni pandud, ja nõudsid sisselaskmist. Administraator kahetses ja soovitas kell 10 tagasi tulla, seepeale hakkaski tüüp räuskama, et mismõttes ei ole kohti ja trügis ise endale lauda otsima. Mitu tükki olid veel tühjad ja vähe puudus, et ta oleks kuhugi lihtsalt maha istunud. Admin sai ta siiski uksest välja lubadusega, et kui mõni tellitud laud veel ka 15 minuti pärast tühi on, saavad nad selle endale. Õnneks jõudsid inimesed õigel ajal kohale ja tüüp sai räuskamist jätkata. Lõppes asi sellega, et admin käis ja koristas ise ühe hetk tagasi lõpetanud laua puhtaks ja paigutas tüübid istuma. Aitäh talle selle eest küll ei öeldud.
Stockholmis pakkisime moosipurgid, heeringapakid ja muu hea lahti ja nautisime paar päeva suve. Mõõtsime saare üle (kaldaring on umbes täpselt 2 km ehk natuke üle 3000 sammu), sõime sushit ja käisime ujumas (8. kord, siiani selle suve viimane, aga väike lootus lisa osas veel püsib) ja tegime pika jalutuskäigu paatide ja naeratavate hobuste juurde. Ausõna - läks mees kahe koplis oleva hobuse juurde ja üks neist tõstis ülemise huule üles ja naeratas nii, et kõik hambad paistsid. Nii nummi!
Siis pakkisime seljakotid ja kummikukotid ja lendasime ära põhja, Åresse/Östersundi. Ma tahaksin teada, kes pagan see ostis piletid kell 0820 Arlandalt väljuva lennu peale... Äratus kesk ööd, hommikusöögiks kiire jogurt ja taksosse! Jõudsime üks rong varasema peale kui oli kavas ja Arlandal võtsin aega: rongist väravasse minekuks läks aega 6 minutit, sest check-in oli enne tehtud ja ainus takistus üsna inimtühi turvakontroll. Ja siis tuli teade, et lend hilineb. Äkki oli aega nii palju, et istusime kohvikusse maha ja sõime selle peale korraliku kõhutäie. Lennukis selgus muidugi, et hommikusöök on kõigil pileti sees - ja veel milline! Pilet väitis, et continental breakfast, aga karbi sees polnud mitte sai ja moos, vaid mahl, jogurt, müsli, juust, sink, tomat ja või; lisaks sai korvi seest võtta sooje kukleid - kasvõi 2. Teed ja kohvi pakuti 2 ringi, nagu Rootsis kombeks (tass ja påtår). Meie pakkisime oma söögipakid kummikukottidesse lõunasöögiks.
Lennujaamas saime ühe numbri võrra suurema auto kui oli kinni pandud: Polo asemel anti Golf, aga ega me väga ei kurtnud. Siis suund läände ja seiklus algas. Esimene huvitav asi tee ääres oli korjajaid täis maasikapõld. Rootsi on ses mõttes õnnelikus olukorras, et hooaeg kestab seal ikka kaua ja kohalikku värsket saab kuude kaupa. Natuke maad edasi oli teeäärsel heinamaal kaks ilusat rebast.
Esimese peatuse tegime Mattmari kiriku juures. Kirik oli lukus, aga kellatorn oli selline kenake.
Kuna meil kiiret kuhugi polnud, siis keerasime sisse ka sealsamas lähedal olevasse bensujaama ja nägime sellise juhiga autot:
Maja seinal auto taga näitas termomeeter tüüpilist 9. augusti soojust. Päikese käes. Oh jah, õnneks said kindad, sall, müts ja villased sokid kaasa.
Järgmisena peatusime ajaloolises paigas. Selles Åre külje all olevas Hedmani mägikülas tutvusin 1989. aasta lõpus Lassega ja õppisin mäe peal suuskadega enam-vähem hakkama saama. Siiani on meeles Lasse ja Berti kuldsed sõnad: raskus orupoolsele (st alumisele) jalale! Nendel jällegi ei lähe meelest see, kuidas ma ühel jumala laial ja sirgel nõlval äkitselt vupsti metsa vahele kadusin. Õnneks ei saanud puuga kokku.
Ja siis jõudsime Enaforsholmi. Toa võtsime sellesama mis 3 aastat tagasi, kui viimati seal olime - akadeemiatiiva ülemisel korrusel. Meie toa üks aken on see rõduuksest paremal, teine nurga taga. Olud on seal lihtsamad kui peahoones, aga see-eest on elanike kasutada köök ja see on seente seisukohast väga oluline. Tuba ja muud kohad olid kuidagi väsinumad ja kulunumad kui viimati. Põhjuseks võis olla lisaks ajahambale ka see, et peremees Bosse oli naisest lahku läinud (või vastupidi) ja nüüd askeldab seal 2 meest - üks (John, uus taanlasest kokk) peamiselt köögis, teine peab jõudma igale poole mujale. Meestel aga on multitaskinguga teadagi kuidas.
Pärast sissekolimist tegime tutvumistiiru ümbruskonnas. Tuvastasime, et lehmade asemel on koplis kamp lambaid - Bosse lubas, et lehmad tulevad ka, aga pärast meid. Ta rendib neid ühelt talult, et koppel niidetud saaks. Jõe äärast leidsime paljulubava seenemaa, puha puravikud. Ja metsaalune oli paksult pilvikuid täis.
Peahoone tagaküljele oli tekkinud täiesti uus ja ilus veranda. Piilumine andis teadmise, et seal saab varsti süüa.
Veel leidsime jõe äärest tünnisauna, aga see oli külm ja tühi. Lasse näitles siis natuke seda Kevade stseeni, kuidas Kiir Tootsi kütmisel saunas käis.
Ega esialgu toas ka palju targem polnud. Ilmselt polnud seda tükk aega kasutatud ja radikatel kulus ikka mitu tundi, et soe sisse saada. Seni olid abiks tekk ja ajalehed.
Siis sai kell 6 ja algas päeva parim osa - õhtusöök. Himmel och pannkaka! Oleks ma seda teadnud, oleksin lõuna vahele jätnud ja fotoka kaasa võtnud. Hästi süüa sai selles kohas ka varem, kui Bosse köögis askeldas, aga no see John on ikka teine tase. Menüüs oli 2 külma salatit: lehtsalat, kurk ja tomat ühes, porgand, naeris ja ingver teises; 2 sooja salatit: keedupeet kreeka pähkli ja kitsejuustuga ning kinoa praetud sampinjonide ja punase sibulaga; praeks sjömansbiff e meremehe loomaliha (kartuli ja sibulaga õlles hautatud õhukesed fileelõigud). Kui tundus, et kõht on - eriti neid sooje salateid - otsast otsani täis, tuli köögist teade, et serveeritud on magustoit: kookosekattega ahjuõunad vaniljekastmega. Kui nüüd millegi kallal norida tahaks, siis kaste oleks tõepoolest võinud natuke paksem olla. Ja õun pehmem...