Palju loodust, lähedalt

Hommikusöögiks on Enaforsholmis tänapäeval õunatükkide ja vähese kaneeliga kaerahelbepuder. Moosiga pudrusööjad olid rahul, mina, kes ma söön soolast putru soolase võileivaga, natuke vähem. Aga sööma peab, sest muidu ei jaksa mägesid vallutada.
Hommikusöögilaua valikust tehakse ka kaasavõetav lõunaports: võileivad, muna, puuvili ja sokolaadivahvel.
Siis peaaegu kõik olemasolevad riided selga-jalga-pähe-kätte, seenenuga ja paar kilekotti seente tarvis ja plasttops marjade jaoks kaasa ja sõitsime Storulvå turismikeskusesse, kust algavad matkarajad mägedesse.
Tee ääres nägime metsikut kanaema paari-kolme pea sama suure pojaga. Olid ilmselt meie ees üle tee jalutanud, sest vastassuunas tee servas seisev auto viipas meile, et võtaksime hoo maha ja oleksime ettevaatlikud.
Natuke maad edasi kappasid mööda mõned põhjapõdrad. Meie toa kirjutuslaua sahtlist leidsin artikli sellest, mismoodi neid kasvatatakse ja karjatatakse. Muuhulgas sain teada, et isane põhjapõder on rootsi keeles sarv (mitmuses sarvar)! Aga suvel on sarved hoopis emastel, sest neil on sarvi vaja vasikate kaitsmiseks.
Sturulvå majakeste juures käis ka paar vasika ja sarvedega poroema ringi ja piidles meiesuguseid üsna kahtlustavalt.
Teeraja esimene ots läheb läbi madala ja vesise jõeäärse mätasmaa, õnneks saab sealt läbi mööda laudteed. Rahul maa, matkajad ja ilmselt ka lemmingud, kes end tee alla saavad peita. Eelmistel aastatel pole neid seal näinud, nüüd muudkui sebisid ringi.
Edasi läksime mäekülge pidi vähehaaval ülespoole, aga käisime ja kontrollisime üle ka madalamad ja märjemad kohad, kus kasvab murakaid. Siin pildi peal on murakatops paju- ja kasemetsa servas. Mets on nii poolemeetrine...
Siin pildi peal süüakse lõunat. Õnneks leidsime ühe suure kivi juurest tuulevarju ja vihm jäi ka selleks ajaks üle, nii et kannatas ka kinnasteta olla. Ma ütlen, augusti esimene pool pole mägedes mingi naljaasi.
Selle pildi peal on lõunasöögi kõrvale nauditud vaade.
Nii kui söök söödud ja asjad kokku pakitud, tuli järjekordne vihmapilv ja selle sabas vikerkaar. See valge laik vikerkaare kohal vasakul on lumi, mis mitte kunagi ära ei sula. Mina olen seda seal näinud viimase 5 aastaga 3 korda, ikka samas paigas. Lumelaiguga mägi on Getryggen e kitseselg. 2006 esimest korda sealkandis olles käisime seda lund ka lähedalt vaatamas.
Sellega päeva toredused ka lõppesid. Kui ma järjekordse murakalohu leidsin, kiirustas Lasse seda lähemalt uurima ja astus suure lapiku kivi peale, mis oli vihmast märg. Ja kukkus. Õnneks küll mitte istuli või, hoidku jumal, selili kivile, aga nii õnnetult, et jalg jäi kuhugi kinni ja pahkluu juures miski naksatas. Testisime - jalg kannatas siiski ettevaatlikku astumist, nii et 2-3 km tagasi autoni ikka saime käidud. Seal tirisin tal ruttu kummiku jalast, sest kartsin, et kui jalg korralikult paiste läheb, ei saa seda enam kätte. Ja polekski vist saanud. Tagasitee sõitiski Lasse sokkis, sest teisi jalanõusid kaasas polnud. Oleks olnud naljakas, kui politsei oleks kinni pidanud ja palunud tal autost välja tulla.
Tegime kiire põike ka Handöli (Käsiõlu) külakesse. Seal on väike kabel ja voolukivimurd, mõned majad ka. Voolukivi (täljsten, soap-stone) on see pehme ja talgine kivi, millest tehakse kaminaid ja kasutatakse toidu serveerimisel külma või sooja hoidmiseks.
Ja helikopteri maandumisplats, et hättasattunud matkaselle mägedest ära tuua. Tänasime veel korra head saatust, et seda vaja ei läinud.

Enaforsholmis pakkisin Lasse voodisse puhkeasendisse (katkine jalg teki- ja padjahunnikul) ja läksin vaatama, kas saan päeva jooksul leitud 10 seenele lisa. Kaasa võtsin 3liitrise plastpotsiku. Umbes tunni pärast olin tagasi, lisaks potsikule puravikke täis ka müts. Seal on väga mõnus seenel käia. Hotell on jõekaare sees oleva poolsaare peal, nii et piki jõekallast minema hakates jõuad vältimatult tagasi majade juurde - kui just tuldud teed tagasi ei lähe, aga siis jõuad ikkagi tagasi. Loogiline ju. Ja puravikud ja kaseriisikad kasvavad jõeäärse teeraja servas, mitte metsa all (seal on pilvikud, kärbseseened ja imelikud pruunid männiriisika moodi seened, mis on natuke teist tooni ja kasvavad 4 korda suuremaks; mina pole neid julgenud potti panna).
Õhtusöögil olime ainult neljakesi, peale meie üks rootsi paar linnakesest, mille sõpruslinn on Märjamaa. Nad olid seal isegi käinud! Mina vist ei ole... Mees oli Rootsi kuningliku metsa- ja põllumajandusakadeemia botaanik (hotell kuulubki sellele akadeemiale ja liikmed elavad seal tasuta, maksavad ainult toidu eest) ja naine kooli-inimene. Toredad sellised.
Kokk oli läinud natuke kergemat teed ja pakkus grillitud kanakoibi, lisaks prantsusepärane porgand (hernekaunte ja küüslauguga), valge peakapsas kastmes ja keedukartul. Magustoidu nimeks oli kleebine sokolaadikook (rootsis tuntud kui kladdkaka) vahukoore ja murakamoosiga, aga kook oli tegelikult pehmepoolne küpsis.
Pärast sööki puhastasime murakad ja seened. Murakate peale tühjendasime oma maja köögist leitud suhkrutoosi sisu, igaks juhuks. Seened keetsin läbi, et nad külmkapis laupäevase kojusõiduni vastu peaksid. Päris paras ports sai.
Sammulugeja näitas päeva lõpuks 18846. Senine rekord.