Selja uued sõbrad

Laupäeval ostsin sellised imesaapad. MBT e Masai Barefoot Technology, sunnib selja sirgeks ja kulutab kaloreid. Rootslaasest perearst soovitas proovida. Õhtul tegime umbes 1,5tunnise harjutusjalutuse ja pühapäeval poleks justkui selga olemaski olnud. Mitte kordagi ei tundnud!

Selline pilt ka, siin on tald eriti hästi näha.

Veel ostsin laupäeval toolile BetterBack-katte. Ilmselt oli selja hea enesetunde juures oma suur osa ka sellel sõnamaagial. No ja eks ta teeb ikka tooli istutavaks ka. Sees on õhuke puitplaat, peal parajalt pehme polster ja küljes lumbaarpadi.

Jalutuskäigu lõpus premeerisime end paari pitsaga äsjaavastatud Al Pappagallost. Pitsad (4 stagioni ja capriciosa) olid mõlemad väga head ja koht nii mõnus, et sinna me läheme kindlasti varsti tagasi ka muud sööma. Minu võitsid nad juba selle külmletiga, mis sisseastujaid tervitab: grillitud ja oliiviõlisse uputatud zukiinid ja obergiinid; oliivid, küüslaugud, sibulad, tomatid ja artishokid ja mis kõik veel...
Aga selline näeb välja üks tüüpiline parking (rõhk viimasel silbil!) à la Bruxelles. Ristmik? Pole probleem! Sebra? Ja siis?

See parkimispilt on tegelikult pealekauba saadud. Tegelikult tegin eile tiiru ümber Margareta platsi ja pildistasin jaanuari lõpu lilli. Ja ma ei mõtle võõrasemasid ja muud istutatud kraami ega ka igihaljaid marienbluumeneid vaid selliseid, mis peenrast ise välja kasvavad.
Loomulikult õitsevad krookused ja lumikellukad.
Siis mingid kollaste õiekobaratega üsna suured põõsad.
Tundmatud väikeste valgete õitega ja väikeste siniste õitega pinnakatjad.
Pilatese-maja naabritel on kartul juba nii kõrge, et võiks ka varsti õitsema minna. No ja üle selle kõige sirutuvad tokkroosid...
Hea oli, et nad pildile sain, sest täna oli juba -3 ja autodel kerge lumekiht. Venemaa külm on teel, nädala lõpuks ähvardatakse -12 kraadiga. Aga nagu prantsuse keele testi ühes tekstis õigesti märgiti - soojustatakse siin nii, justkui asuks Belgia Vahemere, mitte Põhjamere ääres. Näis, näis.
Läinud neljapäeval sain Tallinnast kurva uudise: George oli nädal varem meie seast lahkunud. Olgu taevas ta vastu lahke.
Aga täna jõudis kohale parem uudis - (teadaolevalt) viimane jõulukaart Rootsist. Arvatavasti oli postiljon selle suvalisse postkasti toppind ja seal see siis vedeles, kuni viimaks ülemäärase posti hunnikusse ilmus. Kirjaoskusega on siin asi kehvapoolne. Pole enam nõukogude võimu ka appi tõttamas.

Elagu Poola torumehed!

Veemõõtjatega on nüüd nii, et Poola remondimehed kolisid täna majast välja (viimase asjana kruvis 1 neist veel mu wc-poti põranda külge - pärast seda, kui see nädal aega oli loksunud) ja ma panin pesu pessu. Tund hiljem avastasin, et masin on väga vaikne... oli teine keset programmi seisma jäänud. Kahtlus hinges, tegin lahti pulbrisahtli - jumalast kuiv. Keerasin siis programmi lõppu ja tegin masinaukse lahti - kuivpesu! Need paganad pole mu masinat veega ühendanud!

Rootsi tohter Prüsselis aga soovitas seljahäda vastu zen-suhtumist. Ma võtangi nüüd kõike täielise rahuga, isegi Poola torumehi.

Laupäeval uisutasime Stockholmis Norrvikeni peal tund ja 10 min. Puhas jää, ainult üksikud lumeviirud. Ei sisseaetud rada, ei km-poste. Tunne ja varasemad sõidud lubavad arvata, et vähemalt 10 km tuli ära, ja selg oli asjalooga rahul. Selja säästmiseks jätsime isegi köie ja seljakotid kuivade riiete ja proviandiga autosse maha (nii tegelikult järvejääle ei minda).

Kuna Lasse alles harjub oma uute kannast lahtiste uiskudega, siis ei olnud ka tempo kuigi hull. Tuult oli ainult natuke ja nagu ikka, puhus see vastu vaatamata sellele, mis suunas sõitsime. Imelood!

Lift hüppas ja lennuk kargas

Nüüd on jälle, millest blogis kirjutada, leidis Merle. Eile töölt ära sõites olime kolmekesi liftis, mis sujuva laskumise asemel hüpete ja mürtsudega 2 korruse kaupa allapoole vajus. Hea muidugi, et 1 pika asemel tegi 7 lühemat hüpet, aga see sujuv laskumine on siiski kõige parem. Ja hea seegi, et kuigi lift meie tellitud korrusel uksi lahti ei soostunud tegema, viis ta meid ainult 1 korruse võrra ülespoole tagasi ja lubas lahkelt seal väljuda. Kogu reisi ajal oli liftis umbes sama ootusärev vaikus kui läinud reedel Bromma lennuväljale maanduvas lennukis, mida torm ikka päris korralikult pillutas.

Lennul oli üks ilmselt lennufirmale lähedalseisev naine kolme algkooliealise lapsega - 2 tüdrukut ja poiss. Lennu ajal kutsuti lapsed kokpitti, esmalt tüdrukud ja siis poiss. Poiss säras kohale tagasi tulles üle terve lennuki kui täiskuu!

Stockholmis avasime uisuhooaja. Östermalmi spordiplatsil, mitte järvel, et testida, kuidas reageerib sellisele olukorrale mu pain in the ass. Soki sai ja üldse ei andnud end tunda! Tegin 12 ringi, nii 3 km. Täna ostis Lasse ka endale uued lahtise kannaga uisud - näis, kui kiiresti tal nendega harjumine läheb - ja tellis mulle matkasuusad. Nüüd pole varsti enam pääsu.

Pärast vaatasime-mängisime På spåret viktoriini ja võitsime! Saime 27 või 29 punkti, lõpuks läks lugemine sassi; parem stuudiovõistkond sai vist 22 ja viletsam napilt üle 10.

Majas käib meil aktsioon veemõõtjad. Kõigepealt ilmusid trepikotta teated, et neljap-reedel tullakse panema ja et häiritakse nii vähe kui võimalik. Siis tuli e-kiri, et kolmap varahommikul tuleb majaomanik koos asjapulkadega olukorda üle vaatama ja olulisi otsuseid tegema. sellele saatsin vastuse, et kui varahommik on 8:30-9, siis pole hullu midagi. Kell 7:25 koputasid tüübid uksele ja nõudsid sisse... õnneks on laps sel ajal juba üleval ja pole veel lahkunud, nii et sisse nad said.

Neljap kostis koputus juba napilt pärast 7. Siis trambiti mööda treppi, saeti ja puuriti, nii et ma ajasin hommikumantli selga ja teatasin töömeestele, et on alles öö ja kas nad palun tahaksid kl 8 tagasi tulla. Ei tahtnud, vaid jätkasid oma toimetusi. 7:30 andsin ma alla ja tõusin üles. Õnneks. Sest selleks ajaks, kui mul kl 8 kell helises (nende auks ekstra vara!), olid tüübid wc-poti juba lahti monteerinud ja nurka tõstnud...

2 koledat hommikut seljataga ja reede ees, helistasin brigadir Tonyle. Kuulas ära, ohkas ja ütles, et mõistab mu muret, kuid ei saa midagi garanteerida, sest siinmail alustavadki töömehed nii vara. Aga siiski - hommikul koputati uksele alles 8. Nüüd on teisip ja puudu on veel vaid vuugitäide seinaplaatide vahel.

Õnnelik uus aasta!

Jõul möödus Hispaania päikeserannikul valguses ja aastavahetus Stockholmis suhtelises pimeduses, mõned helgemad hetked välja arvatud. Näiteks aasta viimane päev oli väga päikeseline algusest lõpuni! Isegi sellest polnud lugu, et hommikusöögi ajal selg nii kõvasti valutas, et pilt kadus silme eest. Lasse sai õnneks õigel ajal jaole ja viis mu diivanile toibuma. Pärastpoole läksime Barkaby lennuvälja juurde jalutama ja tegime 4-5 km pikkuse tiiru, preemiaks 2 trikitavat vigurlendajat. Väga vinge vaatepilt!

Õhtusöök oli tagasihoidlik: tegime kõrvitsasupi ja poolitasime ühe hummeri, st homaari. Poest kõrvitsat ostes tundus, et terve on liiga suur ja palusime sellest veerandi välja võtta. Lahke poiss (selles poes on vähemalt pooled töötajad mehed, tundub) läkski oma töölaua juurde. Ja jäi sinna mõneks ajaks. Kui läksime uurima, miks lihtne operatsioon nii kaua aega võtab, selgus, et ongi operatsioon... pöial oli juba plaastri peale saanud ja meie nähes teist lõiget tehes jäi ka sõrm noa ette. See sai ka plaastri. Õnneks oli töökoht esmaabivahenditega korralikult varustatud. Pärast kodus leidsime muidugi, et oleks ikka pidanud terve kõrvitsa ära ostma, oleks veel ühe supi jao püreed sügavkülma saanud panna.Magustoidu hankisime Luxi kondiitrite juurest. Ühes klaasis on vaarikad ja tiramisu, teises maasikas ja vanilje. Vist. Tegelikult oli veel üks magustoit, Prüsseli lennujaama poest: Glenfiddichi jõulupuding, täis sherrit, viskit, siidrit ja frukte. Aga selle juurde jõudsime alles 1. jaanuari õhtul. No ja martsipaniga jõulustolle oli muidugi ka, see käis iga teejoomise ajal laual. Ja kaal see muudkui kerkis, kuigi mina stollet suurt ei söö.
Magustoidu kõrvale oli Lassel üks huvitav ettepanek, aga sellest kunagi edaspidi. Üllatuskink oli tal ka, ilus ripatsiga kett.
Aasta teisel päeval aga käisime kinos, ameeriklaste tehtud Millenniumi-filmi vaatamas. Ei oska midagi halba öelda... Keegi tark väitis treileri vaatamise peale, et see kipub filmi parim osa olema, aga seekord oli ka ülejäänu täiesti vaadatav. Kuid mitte kuulatav - poleks ma selle peale tulnud, et pabertaskurätist kõrvatropid keerata, oleks see 3 tundi küll päris piinav olnud. Kusjuures esmalt tuli ligi ½ tundi filmi- jm reklaame. Teinekord siis targemad - ei kiirusta ja võtame korralikud tropid.
Telekast tuli Love Actually, mida on alati rõõm näha - imelised näitlejad (ok, Hugh on ikka Grant, kuid temalgi on paar hästi välja tulnud kohta) ja naljakas dialoog. Veel näidati tunnist reportaazi Kreekast, autoriks sotsiaaldemokraatlik Rootsi-kreeklannast ajakirjanik. Tunni sees näidati nelja mõistlikku inimest (üks neist edukas poliitik!) ja palju selliseid, kelle arvates riigi hädades on süüdi ülemaailmne imperialism eesotsas ameeriklaste ja sakslastega ja vähene demokraatiakogemus (hunta langenud ainult 40 a tagasi). Näljast päästab tööta kreeklasi vaid see, et nad saavad eripoest tasuta 50 euro eest toitu nädalas inimese kohta. Ja väljas söömas ei jaksa nad enam käia, sest restoranide käibemaks tõsteti poodidega samale tasemele - kui jube!

Jah ja Rootsi leht kirjutas olulisest teadusuuringust, mis selgitas välja, et vitamiinid ei aitagi vähi ega südame-veresoonkonna haiguste vastu. Ei teagi nüüd kohe, mida teha...