Helistaja politseisse: Alumisel korrusel käib kõva lärm ja pidu, tulge lõpetage see pull ära, kell on 2 öösel!
Politsei: Pole kahjuks patrulli saata, kõik on hõivatud.
Poole tunni pärast helistab kaebaja uuesti: Ma ennist helistasin lärmi pärast - pole enam vaja tulla, ma läksin ja lasin need lärmajad maha...
3 minuti pärast on majaesine politseinikke jaj eriüksuslasi täis, lärmajad surutakse näoli pikali, käed pannakse raudu.
Kaebajalt küsitakse: Te ju ütlesite, et lasite lärmajad maha?!
Kaebaja vastu: A te ütlesite, et vabu patrulle pole?!
Ja tõesti. läinud neljapäeval oli alumisel korrusel jälle rahvakogunemine ja trall. Ma olin just paar tundi varem koogilauas kiitnud, et viimasel ajal on majas nii vaikne ja rahulik, justkui oleks peoloomad ära kolinud. Ilmselt oli lärm seoses kellegi vanusega, sest kesköö paiku kajas üle terve maja/kvartali rahvusvaheline sünnipäevalaul. Ei, ma ei kutsunud politseid... tõmbasin teki üle kõrva ja jäin millalgi magama. Korra ärkasin öösel selle peale, et ümberringi oli väga vaikseks jäänud.
Teised alumised naabrid tegid ka vahepeal trikke. Tulen mina ükskord koju - trepikoja põrandal jookseb pikendusjuhe koja seinast neegrinaise korterisse. Aga trepikoja elekter jagatakse meil kõigi korterite vahel ära ja veel nii, et ülemised 3 korrust, kus suuremad korterid, maksavad suuremat osa kui alumised väiksemad korterid. Koputasin ja küsisin, kas neil on korteris elektrimure, ja kas nad sellest ka Tonyle on rääkinud (Tony on uus Edward, selle vahega, et on ingliskeelne ja rohkem korraldab kui ise käsi külge paneb). Ei ole, sest kogu probleem olla selles, et korraga triikida ja muusikat kuulata ei kannata, lööb korgid välja... Arusaadav ju, et kui neeger, siis ilma muusikata triikida ei saa. Siis tuli uksele ka valge meesterahvas, kelle särke ühiselektriga triigiti, lehvitas 50eurost ja teatas, et maksab selle kuradi elektri mulle kinni.
Wednesday 26 October 2011
Tuesday 18 October 2011
Elu nagu kohtutäituril ehk Provence vol 1
Pidin ikka septembrilõpu provintsireisist kirjutama, aga näe polegi. Selg on süüdi, sest kiropraktik keelas istumise ära. Üks kapp tegelikult on, mis arvuti ees seismiseks just paraja kõrgusega, aga teises toas ja üldse...
Väga tore ja mõnus reedest teisipäevani oli. Ilm oli suurepärane (aga mitte pildistamiseks, sest päikest oli liiga palju korraga) ja kuna me eelmisel aastal ümbruskonna olulisemad turismikohad läbi käisime, võtsime seekord seda rohkem aega niisama olemiseks ja elu nautimiseks. 
Mitte nagu õnnetud kohtutäiturid. Loogiline ju ka - koolitusreis peabki olema intensiivne, mitte mingi lebo puu all või pargipingil. Gordes ja Roussillon olid meil eelmisel korral ära nähtud ja Avignoni ei taha võõrustajad meid miskipärast viia (ise käivad küll), nii et nende reisikavast võtsime seekord ainult Camagrgue'i. Lisaks tiir lavendliväljadele ja teine ühte lähedasse külla lõunasöögile.
Elasime samas kohas kus mullugi - Calle ja Janette'i juures Lagnes'i külakeses punaste väravate tänavas. Mitte laternate! Tänav ise on niisugune, kuhu üks sõiduauto parasjagu ära mahub. Tegelikult on tänav muidugi kahesuunaline, nagu kõik teisedki külas.
Selle tänava puhul tekkis mul küll väike kahtlus, kas see üheski suunas sõidetav on, aga oli!
Teisest küljest, ühe 'korruse' võrra madalamalt tänavalt on maja selline.
Siin hinnatakse läinudaastase suurvihma tekitatud kadu. Hoovimaja seinal jookseb heledam triip, see oli aasta eest pragu, sest müür ei pidanud vihmale vastu ja hakkas tänava poole vajuma koos enda külge ehitatud majaseinaga. Eelmisel aastal oli see tänav kinni, sest müüri ja hoovimaja toestus võttis peaaegu terve tänava enda alla. Aias paistab 2 olulist puud: vasakpoolse ploomipuu taga aianurgas on õuedushh, parempoolse hurmaapuu all on laud. 
Selle taga veetsime tunde! Puu on parasjagu nii laia võraga, et kui vaja, leiavad kõik selle all varjulise koha, vastu õhtut aga mahuvad päikese kätte. Seal sõime lõunat, kui päeval kodus olime, jõime pärastlõunateed või õhtusöögieelset õlut. Laua taga arutati selgeks päris palju maailma asju.
Laua taga kirjutati sõpradele postkaarte ja 'divideeriti' enne ärasõitu kulusid, et kellelegi liiga ei tehtaks. Selle viimase peale kulus üksjagu aega, sest väljas süües maksis enamasti üks, bensiini ja koduse söögi eest aga teine ja kõige tipuks selgus, et võõrustajatel on küll leivad ühes kapis, aga rahad vägagi eraldi kottides. 
Paar tänavat ülevalpool elavad ühes aias kukk ja haned. Võimlik et kanad ka, neid polnud kuulda. Ja ühel hommikupoolikul läks väravast mööda seltskond hobustel. Kui pilti tegin, jäi mees kenasti seisma ja edasi sõites tänas. Ilmselt siis tähelepanu eest.
Muidu valitses külas selline mõnus külaidüll:
Välja arvatud pühapäeval, kui toimus külapidu ja keskväljaku ümbrus muutus laadaplatsiks. Lettidel olid meepurgid, lavendliõli pudelid, pikad saiad, viinamarjamahl ja loomulikult kohalik vein. Isegi kartul, kuigi see pole justkui eriti kartulipiirkond.
Ja mis külapidu see ilma külakapellita on...
Lassele hakkas Lagnes igatahes nii hästi meeldima, et uuris teine kohe põhjalikult kinnisvarapoe vaateakent. Ostuks siiski ei läinud, sest pood oli kinni.
Kohe esimesel õhtul tegime paaritunnise jalutuskäigu lähema vaatamisväärsuse peale. Esmalt läks tee läbi metsakõrguse pilliroo.
Edasi tuli lagedam maa ja rada jätkus piki kanalit. Teisel pool vett oli väga toskaanalik maastik - oliivisalu, küpressid ja üksik maja, taamal mäed. Need kaks kanti ongi üsna sarnased, isegi toidu poolest.
Seda imeasja käisimegi vaatamas: kanal sillal ehk akvedukt. Mitte küll vanade roomlaste ehitatud, aga umbes 16. sajandist siiski. Akvedukti all orus on jõgi, nii et nad on ehitanud kanali üle jõe... Loogiline?
Natuke eemalt paistab akvedukt ise ka välja. Oskasid ehitada küll!
Väga tore ja mõnus reedest teisipäevani oli. Ilm oli suurepärane (aga mitte pildistamiseks, sest päikest oli liiga palju korraga) ja kuna me eelmisel aastal ümbruskonna olulisemad turismikohad läbi käisime, võtsime seekord seda rohkem aega niisama olemiseks ja elu nautimiseks. 
Mitte nagu õnnetud kohtutäiturid. Loogiline ju ka - koolitusreis peabki olema intensiivne, mitte mingi lebo puu all või pargipingil. Gordes ja Roussillon olid meil eelmisel korral ära nähtud ja Avignoni ei taha võõrustajad meid miskipärast viia (ise käivad küll), nii et nende reisikavast võtsime seekord ainult Camagrgue'i. Lisaks tiir lavendliväljadele ja teine ühte lähedasse külla lõunasöögile.
Elasime samas kohas kus mullugi - Calle ja Janette'i juures Lagnes'i külakeses punaste väravate tänavas. Mitte laternate! Tänav ise on niisugune, kuhu üks sõiduauto parasjagu ära mahub. Tegelikult on tänav muidugi kahesuunaline, nagu kõik teisedki külas.
Selle tänava puhul tekkis mul küll väike kahtlus, kas see üheski suunas sõidetav on, aga oli!
Teisest küljest, ühe 'korruse' võrra madalamalt tänavalt on maja selline.
Siin hinnatakse läinudaastase suurvihma tekitatud kadu. Hoovimaja seinal jookseb heledam triip, see oli aasta eest pragu, sest müür ei pidanud vihmale vastu ja hakkas tänava poole vajuma koos enda külge ehitatud majaseinaga. Eelmisel aastal oli see tänav kinni, sest müüri ja hoovimaja toestus võttis peaaegu terve tänava enda alla. Aias paistab 2 olulist puud: vasakpoolse ploomipuu taga aianurgas on õuedushh, parempoolse hurmaapuu all on laud. 
Selle taga veetsime tunde! Puu on parasjagu nii laia võraga, et kui vaja, leiavad kõik selle all varjulise koha, vastu õhtut aga mahuvad päikese kätte. Seal sõime lõunat, kui päeval kodus olime, jõime pärastlõunateed või õhtusöögieelset õlut. Laua taga arutati selgeks päris palju maailma asju.
Laua taga kirjutati sõpradele postkaarte ja 'divideeriti' enne ärasõitu kulusid, et kellelegi liiga ei tehtaks. Selle viimase peale kulus üksjagu aega, sest väljas süües maksis enamasti üks, bensiini ja koduse söögi eest aga teine ja kõige tipuks selgus, et võõrustajatel on küll leivad ühes kapis, aga rahad vägagi eraldi kottides. 
Paar tänavat ülevalpool elavad ühes aias kukk ja haned. Võimlik et kanad ka, neid polnud kuulda. Ja ühel hommikupoolikul läks väravast mööda seltskond hobustel. Kui pilti tegin, jäi mees kenasti seisma ja edasi sõites tänas. Ilmselt siis tähelepanu eest.Muidu valitses külas selline mõnus külaidüll:
Välja arvatud pühapäeval, kui toimus külapidu ja keskväljaku ümbrus muutus laadaplatsiks. Lettidel olid meepurgid, lavendliõli pudelid, pikad saiad, viinamarjamahl ja loomulikult kohalik vein. Isegi kartul, kuigi see pole justkui eriti kartulipiirkond.
Ja mis külapidu see ilma külakapellita on...
Lassele hakkas Lagnes igatahes nii hästi meeldima, et uuris teine kohe põhjalikult kinnisvarapoe vaateakent. Ostuks siiski ei läinud, sest pood oli kinni.
Kohe esimesel õhtul tegime paaritunnise jalutuskäigu lähema vaatamisväärsuse peale. Esmalt läks tee läbi metsakõrguse pilliroo.
Edasi tuli lagedam maa ja rada jätkus piki kanalit. Teisel pool vett oli väga toskaanalik maastik - oliivisalu, küpressid ja üksik maja, taamal mäed. Need kaks kanti ongi üsna sarnased, isegi toidu poolest.
Seda imeasja käisimegi vaatamas: kanal sillal ehk akvedukt. Mitte küll vanade roomlaste ehitatud, aga umbes 16. sajandist siiski. Akvedukti all orus on jõgi, nii et nad on ehitanud kanali üle jõe... Loogiline?
Natuke eemalt paistab akvedukt ise ka välja. Oskasid ehitada küll!
Monday 17 October 2011
Löveni salalinn
Tabasin end just nördinud mõttelt, et keegi pole siia midagi uut riputanud...
Ei, sügis ikka ei tulnud veel, ainult ähvardas vahepeal. Eile oli Tervurenis koguni nii soe, et võis muretult kätesse ja säärtesse D-vitamiine laadida. Pole just paha 16. oktoobri kohta?
Laupäeval Lövenis (kas keegi teab, kuidas seda linna on õige kirjutada: Leuven või Leuwen või Löven või mis?) oli vist veel soojem. Läksime sinna sihiga üles otsida begiinide linnake, millest juunikuised külalised vaimustuses olid. Ja põhjusega! 
Löveni sees ongi veel üks teine, endine begiinide linn: müüri sees 3 hektarit maad, 12 tänavat, 2 kanalit, 3 silda, ligi 100 suuremat ja väiksemat maja, kirik ja kahe pumbaga kaev - justkui mini-Brügge! 
Begiinid on kahjuks välja surnud, nii et nüüd elavad siin kohaliku ülikooli tudengid ja õppejõud. Tahan ka sellisesse ülikooli! Mul ei oleks midagi ka suuremates majades elamise vastu...
kui just väiksemasse ei saa.
Kusjuures paistab, et linnakeses pole mitte ühtainukestki poodi ega baari. Pole ka vaja, sest vanale turuplatsile jõuab lonkides 5 minutiga.
Sõime platsi servas De Rector nimega söögikohas praetud sampinjonidega beebiforelli. Aga pärast! Pärast käisime kohvikus ja sõime magustoitu - kollast paljude puuviljadega jäätist ja vaimustavalt head paksu vahvlit. See ei olnud üldse selline suhteliselt tuim ja lääge (sorry, Triin!) tükk nagu tavaliselt, vaid õhuline, krõbe ja koos pealeraputatud suhkruga just parajalt natuke magus. 
2korruseline koht kohe i-punkti vastas, kui keegi tahab järele proovida. 
i-punkti andis otsida, sest tüübid olid i-sildi sisse peitu tõstnud. Arvasin mäletavat, et i-punkt oli eelmisel korral raekojas, aga see oli nii ilmselt kusagil mujal. Tegelikult tuleb minna raekoja nurga juurest paremale, seal raekoja küljes ongi. Ja siis vahvlit sööma!
Raekoja vastas olev katedraal mängis ühe kellamängu teise järel ja kui üle raekoja platsi kõndisime, lõi kuldne mees katedraali katusel 4 pauku vastu kella.
Tagasi jaama läksime mööda linna poetänavat. Parasjagu väike ja rahulik, kõik olulised poed olemas - H&M, Cassis ja need muud - ja ei mingit trügimist nagu Prüsselis.
Üks reisibüroo reklaamis oma akna peal koerarakendireise Eestisse. Vähemalt flaamide arvates oleme tõeline põhjamaa.
Lasse arutas veel järgmisel päevalgi begiinide teemat. Et kes selle linna ehitas ja millest nad elasid ja kas need begiinid, kelle mehed ristiretkelt tagasi tulid, läksid ikka mehe juurde tagasi või jäid hoopis oma vaiksesse minilinna edasi.
Samme tegime ka tublilt: laup 15600 ja pühap 16000!
Ei, sügis ikka ei tulnud veel, ainult ähvardas vahepeal. Eile oli Tervurenis koguni nii soe, et võis muretult kätesse ja säärtesse D-vitamiine laadida. Pole just paha 16. oktoobri kohta?
Laupäeval Lövenis (kas keegi teab, kuidas seda linna on õige kirjutada: Leuven või Leuwen või Löven või mis?) oli vist veel soojem. Läksime sinna sihiga üles otsida begiinide linnake, millest juunikuised külalised vaimustuses olid. Ja põhjusega! 
Löveni sees ongi veel üks teine, endine begiinide linn: müüri sees 3 hektarit maad, 12 tänavat, 2 kanalit, 3 silda, ligi 100 suuremat ja väiksemat maja, kirik ja kahe pumbaga kaev - justkui mini-Brügge! 
Begiinid on kahjuks välja surnud, nii et nüüd elavad siin kohaliku ülikooli tudengid ja õppejõud. Tahan ka sellisesse ülikooli! Mul ei oleks midagi ka suuremates majades elamise vastu...
kui just väiksemasse ei saa.
Kusjuures paistab, et linnakeses pole mitte ühtainukestki poodi ega baari. Pole ka vaja, sest vanale turuplatsile jõuab lonkides 5 minutiga.
Sõime platsi servas De Rector nimega söögikohas praetud sampinjonidega beebiforelli. Aga pärast! Pärast käisime kohvikus ja sõime magustoitu - kollast paljude puuviljadega jäätist ja vaimustavalt head paksu vahvlit. See ei olnud üldse selline suhteliselt tuim ja lääge (sorry, Triin!) tükk nagu tavaliselt, vaid õhuline, krõbe ja koos pealeraputatud suhkruga just parajalt natuke magus. 
2korruseline koht kohe i-punkti vastas, kui keegi tahab järele proovida. 
i-punkti andis otsida, sest tüübid olid i-sildi sisse peitu tõstnud. Arvasin mäletavat, et i-punkt oli eelmisel korral raekojas, aga see oli nii ilmselt kusagil mujal. Tegelikult tuleb minna raekoja nurga juurest paremale, seal raekoja küljes ongi. Ja siis vahvlit sööma!Raekoja vastas olev katedraal mängis ühe kellamängu teise järel ja kui üle raekoja platsi kõndisime, lõi kuldne mees katedraali katusel 4 pauku vastu kella.
Tagasi jaama läksime mööda linna poetänavat. Parasjagu väike ja rahulik, kõik olulised poed olemas - H&M, Cassis ja need muud - ja ei mingit trügimist nagu Prüsselis.Üks reisibüroo reklaamis oma akna peal koerarakendireise Eestisse. Vähemalt flaamide arvates oleme tõeline põhjamaa.
Lasse arutas veel järgmisel päevalgi begiinide teemat. Et kes selle linna ehitas ja millest nad elasid ja kas need begiinid, kelle mehed ristiretkelt tagasi tulid, läksid ikka mehe juurde tagasi või jäid hoopis oma vaiksesse minilinna edasi.Samme tegime ka tublilt: laup 15600 ja pühap 16000!
Sunday 9 October 2011
9.10.11
Selline imeliku numbriga päev on. Ja sügis on nüüd päriselt kohal, nii Prüsselis kui ka Stockholmis. Hall ja vihmane. Kuigi Stockholmis õitsevad muru sees kahevärvilised kannikesed ja veel miskid helelillad kevadlilled ja Vadstenas on kuulu järgi jälle maasikaaeg, on tuul toorelt külm isegi päikese käes ja paate tõstetakse kaldale. Prüsselis õitsevad pelargoonid veel nagu suvel, kuid nende lehed on heledakirjuks tõmbunud ja papagoid paistavad iga päevaga paremini puude otsast välja. Nad lihtsalt ei oska sügisel punakollaseks minna, ega talvel raagu.Sellel pildid püütakse vihma pildile.
Stockholmis võõrustasime kaht sõpra, tegelikult küll sõber Andersit ja ta naist, sest ükshaaval suhtlemine ei lähe seal kohe mitte. Naine on psühholoog, kes paljud mehe sõbrad juba esimesel kohtumisel eemale peletanud näiteks pärimisega: Kes sa oled? Kusjuures oodates vastuseks isiksuseanalüüsi, mitte et Andersi koolivend või millega tegeldakse. Prooviks ka teinekord? Ja muidugi selgus, et ka need 2 olid Oksast lugenud.Menüü oli ka sügisene: marineeritud puravikud, kõrvitsasupp ja ahjulõhe.
Thursday 6 October 2011
Words of wisdom
Your time is limited, so don't waste it living someone else's life. Don't be trapped by dogma - which is living with the results of other people's thinking. Don't let the noise of others' opinions drown out your own inner voice. And most important, have the courage to follow your heart and intuition. They somehow already know what you truly want to become. Everything else is secondary. (Steve Jobs, 24.2.1955 - 5.10.2011)
Sunday 2 October 2011
Eesti viikingid Antwerpenis
Eile vallutasid Eestist tulnud viikingid, need kõige hirmsamad viikingite seas, Antwerpeni linna. Vähemalt Steeni-kindluse kõrval oleva platsi, ja kohe terveks päevaks.
Lodjakoda oli tulnud koos paat Turmi, köiekerutamise pingi, purjeteatri, kinolina (et sellel oleks midagi näidata, oli kaasa võetud isegi kinobuss), puutööpingi, puukoorelootsikute meisterdamise materjali ja sepp Heikkiga. Tema juba nalja pärast kusagile ei lähe, ikka tõsist tööd tegema. Ja kui ise enam ei viitsi, sunnib rasket haamrit vibutama teisi. Olgu need teised siis kui tahes haprad ja õrnad.
Kui töö lõpuks valmis tehtud, siis on Heikki küll mihkel sellega platsi peal patseerima ja poseerima.
Ja nii kui kell Maria-kiriku tornis 6 lõi, viskas sepp oma nahkpõlle eest, pakkis haamrid kokku ja muutis immitsa hoopis lahke külaonu omaks. Õllepurk on pildistamise ajaks siivsalt selja taha peidetud.
Pärast rasket päevatööd sai sepp viimaks aega imetleda, kuidas Antwerpenis jõgi tagurpidi käib, kui meri tõuseb. Siis vaatas muigelsui, kuidas semudel Svjata Vatra kiires rütmis tantsusammud täiesti sassi läksid - kõik 3 erinevas faasis.
Aga inimestel oli seal tore ja seda oli hea meel näha. Iseasi, kas põhjamaist kultuuri ikka tuldi kaugel elevatele kaasmaalastele tutvustama...
Publiku seas oli siiski ka võõrapärase olekuga inimeseloomi. Võib-olla tundis tüüp kõrvade tõttu mingisugust sidet viikingitega? Kuigi selline kaunistamisviis on vist omasem mustale mandrile. Minul igatahes hakkas paha ja mitte äsja söödud majoneesiga friikartulitest, need aitasid vahest ainult natuke kaasa.
Esimese oktoobri kohta oli ilm imeline! Vähemalt 25 kraadi, nii kõik tänavad olid täis välikohvikutes laupäeva nautivat rahvast. Justkui polekski läheduses Põhjameri, vaid hoopis Vahemeri.
Lodjakoda oli tulnud koos paat Turmi, köiekerutamise pingi, purjeteatri, kinolina (et sellel oleks midagi näidata, oli kaasa võetud isegi kinobuss), puutööpingi, puukoorelootsikute meisterdamise materjali ja sepp Heikkiga. Tema juba nalja pärast kusagile ei lähe, ikka tõsist tööd tegema. Ja kui ise enam ei viitsi, sunnib rasket haamrit vibutama teisi. Olgu need teised siis kui tahes haprad ja õrnad.
Kui töö lõpuks valmis tehtud, siis on Heikki küll mihkel sellega platsi peal patseerima ja poseerima.
Ja nii kui kell Maria-kiriku tornis 6 lõi, viskas sepp oma nahkpõlle eest, pakkis haamrid kokku ja muutis immitsa hoopis lahke külaonu omaks. Õllepurk on pildistamise ajaks siivsalt selja taha peidetud.
Pärast rasket päevatööd sai sepp viimaks aega imetleda, kuidas Antwerpenis jõgi tagurpidi käib, kui meri tõuseb. Siis vaatas muigelsui, kuidas semudel Svjata Vatra kiires rütmis tantsusammud täiesti sassi läksid - kõik 3 erinevas faasis.
Aga inimestel oli seal tore ja seda oli hea meel näha. Iseasi, kas põhjamaist kultuuri ikka tuldi kaugel elevatele kaasmaalastele tutvustama...
Publiku seas oli siiski ka võõrapärase olekuga inimeseloomi. Võib-olla tundis tüüp kõrvade tõttu mingisugust sidet viikingitega? Kuigi selline kaunistamisviis on vist omasem mustale mandrile. Minul igatahes hakkas paha ja mitte äsja söödud majoneesiga friikartulitest, need aitasid vahest ainult natuke kaasa.
Esimese oktoobri kohta oli ilm imeline! Vähemalt 25 kraadi, nii kõik tänavad olid täis välikohvikutes laupäeva nautivat rahvast. Justkui polekski läheduses Põhjameri, vaid hoopis Vahemeri.
Subscribe to:
Posts (Atom)