Võitlusvaim

Eile hommikul töö poole kõndides mõtlesin, et ammu pole näinud ega kuulnud kedagi naabermaja ees demonstreerimas. Terve sügise oli majaesine pidevalt täis lippude ja loosungite, vahel ka lehmade ja traktoritega inimesi, kes osutasid puudustele siin või mõnel kaugel soojal maal. Kas tõesti kõik mured otsas? Ei, talv tuli ja kes siis külma käes ikka võidelda viitsib.
Tund aega hiljem, hommikuse kohvipausi ajal nägin kohviku aknast mööda kõndimas lippudega inimesi. On ikkagi vapraid!

Unelaul

Igal õhtul kella poole 12 paiku hakkab tänavalaterna all oleva puu otsas laulma üks (arvatavasti) tihane. Väga valjusti. Laps arvas algul, et nii kõva häält ei saa üks lind teha, keegi ehk laseb maki pealt. Hommikul, kui ma ärkan, laulab ikka veel. Lõpetab alles siis, kui valgeks läheb ja ta latern ära kustutatakse, vaene loom.

Rooma vol 2

Kuu aja eest, 2. jõulupühal oli Roomas vihmane ja jahe, nii et kampsunid-joped tuli jälle selga panna. Päevakavva võtsime kõige kuulsama Maria-kiriku (no ei olnud palju uhkem midagi kui see Termini vastas asuv, millse esimesel õhtul oreli- ja trompetikontserdile sattusime) ja Kolosseumi. Nende vahel sattusime mööda minema trattoriast, kus kohalikud kiibaritöötajad söömas käivad. Selline asi on kindel märk koha heast hinna-kvaliteedi suhtest ja otsustasime, et kui mujal paremat ette ei satu, sööme lõuna seal.
Ei söönud... Lihtsalt nii märjad olime juba, et ei taht vihma käes seda paika otsida ja võtsime esimese, mis mõistlik tundus.
Vihm oli aktiivseks muutnud miljonid väikesed tõmmud vihmavarjumehed, kes iga hinna eest üritasid oma kraami maha müüa. Kohati kohe agressiivselt. Meie viga muidugi, et oma varjud hotelli jätsime, aga mõne müügimehe jaoks ei oleks ka kaks varju olnud piisav argument, et tema käest mitte kolmandat osta. Algul oli teistest natuke kahju isegi, aga see läks kiiresti üle.

Kolosseum on suur ja kivine. Ja uskumatu. Nagu piletisabagi. Õnneks oli ingliskeelne ekskursioon just algamas ja sinna otsiti veel viimaseid liitujaid. Lisaks sellele, et eelisjärjekorras sisse viidi, saime väga laheda giidi - ja siis üllatusena teise veel, sest ekskursioon jätkus Palatinuse künkal. Esimene giid oli itaallane ja nägi välja nagu Colin Firthi kaksikvend. Küsis oma sõnavõttude vahel inimestelt, kust nad tulevad ja kui kuulis, et oleme Tallinnast, siis mõtles hetke ja teatas; Viru uulitsa... Controvento! Ja jutu sees küsis iga natukese aja tagant: You understand? Ja siis jätkas: Yes? Mis kõlas väga imestuse-üllatusena.
Palatinuse-giid oli pärit Uus-Meremaalt ja kolib varsti Norrasse, sest võtab endale Norra naise. Arvas, et eks ta siis seal hakkab viikingite elust pajatama. Loodan, et ta seda teeb, sest ta rääkis nii hästi ja huvitavalt, et järjest tugevnev vihm tundus talutav ja laps lubas hakata antiikajalugu lugema (see läks küll enne üle kui alatagi jõudis). Mulle kohe meeldib, kui inimesed teevad asju, mida neile meeldib ja mida nad oskavad teha.

Palatinuselt on riiki valitsetud ka pärast antiiki. See tagasihoidlik villa näiteks oli olnud Mussolini residents. Natuke maad eemal oli väike aed: sidruni-, apelsini- ja mandarinipuud, kõigil viljad otsas. Mmm, millist lõhna need ümberringi levitasid...
Oleks ilm parem olnud, oleksime läinud ka Forum Romanumisse kolama, aga nüüd piirdusime ainult vaadetega Palatinumi servalt.

Õhtul ei viitsinud vihma ja külma pärast välja sööma minna ja läksime hotelli restorani. Mis oli ilmselge viga, sest nii kehva ja pagana kallist sööki (õnneks olid portsud väikesed) kui seal ei saanud me terve nelja päeva jooksul.

Pühapäeval olid poed jälle lahti tehtud ja mitmel pool oli juba isegi jõulujärgne saldi pihta hakanud, nii et viimased Rooma-tunnid kulusid saapaid, kotti jm otsides. Loomulikult leidsime nii ühed kui teise lõpuks hotelli kõrvalt poest, kui ringiga sinna tagasi jõudsime. Kusjuures mu punane kott sai üsna täpselt läinud kevadel Brightonist toodud kingade värvi. Kruusi ostsime ka.
Arrivederci!

Lennukas näd-vah

Reede õhtul pärast tööd käisin korraks kodust läbi ja siis lendasin Stockholmi uisutama. Seekord läks eriti ludinal, ukselt uksele ca 4 tunniga, sellest natuke üle 2 kulus lennuks. Lugesin Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia 1. raamatut ega märganudki, kui kohal.
Õnneks ei olnud Eesti külm üle mere pääsenud ja seal oli mõnus nullialune talveilm.
Laupäeval uisurada valides otsustasime, et Norrvikenil on juba käidud küll, prooviks midagi muud, näiteks naaberjärve nimega Edsviken. Järveäärses parklas istus oma autode juures kümmekond kalameest ja pidas kohvipausi - kabasnikutest paistvad jääpuurid muutsid selle järve natuke kahtlaseks. Aga asjata! Lahtiaetud 9km rada, lisaks 2km transporditee kaldalt rajani, kokku 13km väga head jääd ja sajad uisutajad. Uisuraja kõrval suusajälg, noh ja kusagil eemal oma aukude ääres ka kalamehed. Aeg 1:25 polnud üldse paha ja tunne oli päris hea. Aga põliste uisutajate tempos ikka ei sõida küll. Ma ei räägigi noortest meestest, kes must kui postist mööda panid. Isegi vanemad prouad sõitsid ilma keppidega hoogu andmata kiiremini kui mina keppidega.
Pühapäeval olime tagasi jääl, juba enne kella 11, et ma lennule jõuaksin. Auto näitas -9 kraadi, aga päike paistis ja kui tunni pärast tagasi kaldal olime, oli -3 peale jõudnud. Aeg niisiis 1:00, 13km/h. Võrdluseks: ükskord kui Tartus mööda Ülikooli tänavat väga kiire sammuga tööle läksin, keris mu kõrval sõitnud auto juht aknaklaasi alla ja teadustas: devushka, vasha skorost desjat kilometrov v chas!
Tagasilend jälle Larssoni embuses, nagu tädi Maara tavatseb öelda; seekord võtsin raamatu kotist isegi bussis, aga suutsin siiski peatustel silma peal hoida.
Õhtul Prüsselis vaatasin Mulgi uisumaratoni pilte. Üks osa sõitjaid oli isegi pikamaauiskudega, aga mis silma hakkas - mitte kellelgi ei paistnud jäänaaskleid kaelas rippuvat. Rootsis võib kindlal lahtiaetud järvejääl uisutaja maha jätta nii jääpiigi/kepid kui ka seljakoti kuivade riietega, aga mitte kunagi jäänaaskleid. See oleks nagu öösel helkurita maanteele minna.

Sürr

Selle maa sürreaalsusest ei olegi eriti kirjutanud.

No näiteks on köögis 2 kraanikaussi. Ja ainus koht köögis, mis absoluutselt vett ei talu (näitles Edward millalgi kohe alguses) ja hakkab kohe läbi tilkuma, on tööpind nende vahel ja ümber. Kusjuures 2 kausi vahele on pandud liigutatav kraan, selline, mille saab keerata ühe või teise kausi kohale. Mis tähendab, et kui on vaja vett teise kraanikaussi, siis: kraan korralikult kinni, keere teise kausi kohale, kraan jälle lahti.

Ükskord oli pliidi peal selline armas üllatus. Ainus koht, kust ta sinna sai saada, oli Iisraeli päritolu tillipakk, mis pliidi serval seisis. Oleks pliit soojem olnud (olin just heeringasalati tarvis kartuleid keetnud), oleks saanud praetud tigu. Mmm :)

Uus rekord on 16 lk, kusjuures hommikukohvi- ja lõunapausiga; isegi mõned kiired kirjad vahetasin ja natuke netilehti lugesin.

Lätlad ja süstlased

Seekord ei ma ei lugenud valesti!
Õhtulehe jutus Schpholi lennujaamas trikke teinud lätlasest seisabki nii kirjas:
Süstlased ja Schiphol tunduvad üldse käsikäes käivat...

Tööl täna süüa ei saanud, sest sööklatädid streikisid. Kohe mure on homse päeva pärast. Äkki peaks võileiva igaks juhuks kaasa võtma.
Muide, tänasega on päevatöö rekord nihutatud 13,5 lk peale.

Tali väljas, sile jää

Eile tegime selle talve esimese uisusõidu, ikka sellelsamal Norrvikeni jääl kus eelmised talvedki. Tuult õnneks eriti ei olnud - see vähene, mis oli, puhus muidugi nii, et algul tagant ja siis tagasiteel vastu. Õnneks me juba teame ta kombeid ja tegime lühema ringi, 11 km.

Selle üleeelmise (?) talve pildi peal on mul veel laenu-saapad ja uisud. Nüüd on omad, mis käivad alla nagu murdmaasuusad - uisk on kinni ainult saapanina küljes, kand on lahti. Kannatab sõita küll!

Kui talv ja jää püsivad, siis katsun võimalikult palju nädalavahetusi Stockis jää peal veeta. See on paha, et hea tagasilend on nii varajane, et ainult laupäeval saabki uisutada ja nii kujuneb uisukorra hind suhteliselt soolaseks.

Hoia jalad soojad!

Viimasel ajal on mitu korda juhtunud, et loen - eriti online-ajalehtedes olevaid pealkirju - natuke valesti. Just nimelt natuke, nii 1-2 tähe võrra...

Näiteks pealkirjast Kuidas saapas jalad soojad hoida? lugesin mina välja Kuidas spaas jalad soojad hoida? Enne klikkimist jõudsin mõttes isegi kirjutajat kiita, et ometi üks mõistlik ja vajalik eluline teema. Jutt ise oli muidugi soojadest sisetaldadest.
Või nüüdsama EE võrguväljaanne: Osa vaenlastest tuleb hävitada füüsiliselt... Mul jõudsid silmad suureks ja kulmud poole lauba peale minna, enne kui oma veast aru sain :) Kusjuures testisin ka lapse peal, ta luges samamoodi kui mina. Võib-olla siis ongi nii mõeldud?

Peaasi, et töö-tekstidega sama ei juhtuks. Viimaste nädalate pikas tõlkes on hoopis teistsugune probleem - mitu osa on kirjutatud isetehtud inglise keeles (Sigase väljend) ja see teeb tõlkimise pigem äraarvamismänguks.

Key Skills vol 2

Mõned mõtted tahaksin ma siinkohal veel lisada, mis koolitusel kirja said. Minu meelest on väärt mõtte(käigu)d.

* The meaning of communication is the response you get.

* If at first you don't succeed... change the definition of success. (Kes ei tea, siis originaalis on ...try and try again.)

* Väärtused, mis määravad meie hoiakuid ja suhtumist, näiteks teisesse inimesse, on väga püsivad ja ei muutu kiiresti ega kergesti. Ja ometi võivad ka väärtused muutuda, kui elus toimub suur muutus või läbielamine. Näiteks abielu...

* The subconscious mind does not process negation. "Please remember to buy some milk" is more likely to work than "Don't forget to buy some milk".

* If you always do what you've always done, you will always get what you've always got.

* Enne kui hakkad kellelegi oma väärtuslikku nõu või tagasisidet andma, küsi selleks luba.

Jõul läbi

Selle jõulu märksõna oli poodud päkapikud.
Mitte kaubandusliku kingipüha metafoorina ja mitte viitena neile sadadele päkapikkudele, kes Prüsselis mööda majaseinu, rõdusid ja aknataguseid kõlkusid. Need olid üsna armsad.

Ei, ma ostsin detsembris Bromma lennujaama tax-free poest inglimängu - selle, kus on teeküünal ja selle kohal propeller, mille küljes inglid vms, mis siis ringi käivad ja mõnel puhul kõll-kõll teevad. Seisin ja valisin: hõbedased tähekesed, kuldsed kellukad või punased päkapikud? Tundus, et punastes päkapikes on ehk kõige suurem jõulutunne (meil siin suurt muud jõuluteemalist polegi, olgu siis 1 ja võimas).

Kui olin kaadervärgi Prüsseli-kodus tükkidest kokku pannud, nägi see välja nagu 6 poodud päkapikku, keda ringiratast aetakse. Seitsmes vaatab pealt ja keksib ühel jalal.
Kui keegi endale ka tahab, siis ma võin vaadata, ehk on neid veel järel - nüüd ehk koguni alla hinnatud.

Tore oli siin jõulukaarte saada! Aitäh! Ja selgus, et vähemalt post ei ole Belgias sürrealistlik. Või õigemini on, aga positiivselt. Rootsist tuli kohale kaart, millele oli valesti kirjutatud nimi, majanumber ja postiindeks! Linn ja tänav olid õnneks õiged :)

Vendlus

Juhatasin üksõhtu suure venna oma blogi juurde ja varsti tuli skaibi kaudu küsimus: kas hakkad surema või? Hea tüüp, mis. Ise on lugend ja reisind inimene, mälumängur pealegi - öelnud siis vähemalt, kes see oli, kes arvas, et pärast Roomat pole enam midagi teha ega näha.

Selline mõte tuli ka: kas need, kes said Vatikanis platsi peal paavsti õnnistuse, olid siis õnnistatud olekus?

Key Skills

Täna olin koolitusel. Kohustuslik kolmepäevane selline, pealkiri Key Skills. Hommikupoolikul tegelesime networkinguga ja eneseanalüüsiga - pidime välja mõtlema ja pildina paberile panema metafoori 'minu tee Prüsselisse'. Kes joonistada kohe kuidagi ei tahtnud, need võisid ka laulda, tantsida või luuletuse kirjutada. Selliseid ei olnud. Ma korraks küll mõtlesin, et prooviks limerikku kirjutada, aga ei tulnud vaimu peale.
Kursus ise on küll a royal waste of time, kui Mihkli väljendit laenata. Ca 40 täisinimest mängib 3 päeva mingeid mänge ja koostab mingeid skeeme, eksju. Mina näiteks mõtlen ka ilma sellise kursuseta sellele, kuidas ma ikkagi siia olen sattunud ja mis sest asjast edasi saab.
Päeva helgem hetk oli see, kui iirlasest juhendaja küsis, mis vahe on pitsal ja muusikul (olles enne rääkinud, et on suure osa elust muusik olnud). Ei tea? Ma ka ei teadnud: A pizza can feed a family of four.
Ühes ülesandes pidime üles kirjutama, mida siiatulek on andnud/võtnud. Mina pakkusin ühe positiivse asjana välja mõnusa ja pehme kliima ja mind vaadati jälle kui segast. Nagu ükskord enne talve prantsuse keele tunnis, kui õppisime ilmast rääkima ja ma ütlesin, et siin on soe. Hispaanlased tõstsid kohe kisa, et hoopis külm ja kole on.

Eesti Euroopas

Rooma-reisi hommikul seisis meie maja vastas selline ilus isamaaline auto.







Ja Roomas üsna meie hotelli lähedal oli selline rahvuslik pitsakoht -kahjuks sel hetkel küll kinni, kui sealt lõunasöögiks kohta otsides mööda kõndisime.
Pärast lugesin Rooma-raamatust, et on üks selle kandi
paremaid pizzeriasid, aga töötab ainult õhtuti.

Kriis on kohal

Pikkade pühade ajal oli keegi kempsudest minema viinud riidest käterätirulliga kätekuivatajad, need, mis ärakasutatud käteräti enda sisse kerivad.
Täna olid päeva lõpuks minema viidud ka kõik paberkäterätid. Isegi köögist! (Mina veel mõtlesin, et kavaldan nad seal üle.)
Ja söökla kalaletis pakuti lõunaks eilset lõhet. Ma sõin igaks juhuks tänast varianti.
Huvitav, mis homme saab?

Kes ütleski: näha Roomat ja surra?

Hakkan siis pisitasa oma Rooma-muljeid üles tähendama. Siin via Nazionale otsas tehtud pildi peal on koos mõned mu meelest eriti iseloomulikud asjad: vihmavarjukujulised seedrid, mis olla kunagi ammu kohale toodud, et teede äärde varju andma istutada; suured-kõrged palmid ning väga vanad ja väsinud majad.

Jõululaupäeva õhtul tegime linnas esimese tiiru. Trevi purskkaevu otsides leidsime kõigepealt suure platsi ja lossi (nüüd tean, et presidendi oma) ja pärast söögikohta otsides antiikse samba (vist Traianuse oma). Siis leidsime via del Corsa äärest viisaka pizzeria ja saime eelviimase laua. Paistis, et roomlased ei söö mitte kodus jõulupraadi. Pizzad olid üsna head - kordi paremad kui Prüsseli kodutänava itaallaste omad ja ainult natuke kehvemad kui Stockholmi La Casas. Arvasime meie. Natuke pärast meid maandus kõrvallauda soliidne, hallinev, elegantne ja natuke teatraalne itaallane. Tema arvas ilmselt teisiti. Kõigepealt arutas ta midagi tõsiselt kelneriga. Kui kelner pitsa tõi, vaatas mees seda kahtlustavalt, lõikas tüki, vangutas pead, pani tüki siiski suhu ja viipas kohale kelneri. Pitsa viidi minema. Varsti tuli järgmine pitsa ja kordus sama etendus, ainult et nüüd oli härra juba nähtavalt ärritunud (kõht ju tühi!) ja kelner päris murelik. Kolmandal korral läks pitsal ja kelneril õnneks paremini.

Järgmine hommik oli huvitav, sest hotelli kinni pannes oli valida 2 hommikusöögi vahel: continental või buffet. Kuna hinnavahe ei olnud väike, võtsime esimese, sest leidsime, et selle vaheraha eest võime sama hästi kusagil linna peal kohvi ja kooki süüa. Ja mis selgus? Oli ainult buffet :)
Vatikani-buss läks kohe hotelli vastast ja oli puupüsti täis. Parast meid mahtus kuidagi peale veel 1 naine. Varsti selgus ka, miks ta nii paaniliselt trügis - minu kõrval seisev daam sikutas äkki mu seljakotti ja ütles midagi kurjasti. Ja siis vabandavalt minule, et see viimasena bussi trüginud naine oli juba käe mu kotti jõudnud ajada! Hoiatas veel, et kuna sellel liinil sõidab palju turiste, tegutseb seal ka palju mustlasi. Õnneks oli mul kotis nii palju asju, et endalgi kulus rahakoti leidmisele üksjagu aega. Edaspidi igatahes hoidsin seda põuetaskus.

Peetri plats oli suur ja rahvast palju. Umbes pool tundi enne paavsti ilmumist marssisid kirikuesisele puhkpilliorkestrid ja kaardi- jm väelased. Üsna täpselt kell 12 ilmus rõdule paavst ja luges oma Urbi et Orbi pöördumise, rääkis lõppevast aastast (et oli raske ja majanduskriis jne) ja soovis tuhandes keeles häid jõule ja head uut aastat. Või vähemalt viiekümnes, eesti, maoori ja esperanto nende seas. Ukrainlasi oma lippudega oli rahva seas palju, poolakaid loomulikult, hispaanlasi, ja siis üks väike seltskond 'esperanto!'-plakatiga.

Neil oli vist paavstiga mingi oma värk, sest kui ma õigesti kuulsin / aru sain, oli esperantokeelne tervitus kavas üldse teist korda. Igatahes oli hea kuulda, et eesti keel tuli mehel hulga paremini välja kui soome või vene.
Laps ei oodanud seda keelte paabelit ja õnnistamist ära, vaid läks lähemalt uurima Castel Sant'Angelot ehk Hadrianuse mausoleumi (Dan Browni Angels and Demons mõju).

No ja siis oligi jõululõuna aeg käes. Kuna ilm oli soe, nõudis Lasse, et tema tahab istuda õues ja juua söögi kõrvale külma valget veini. Ja ta saigi oma tahtmise. Puravikurisotto oli kahtlast hallikaspruuni värvi, aga väga hea; artisokiga makaronitooted ka. Ja poole taldriku suurune snitsel samuti.

Ametniku elu

Kui teaks, et keegi loeb ja vastab, annaks mõistatada: millega tegeleb kõrgepalgaline euroametnik kallil kolmekuningapäeva laupäeva õhtul?
Vihjeks: ei tee ahjupraadi; ei söö karpe friikartuliga, isegi telekat ei vaata. Prantsuse keele sõnu ka ei õpi, kuigi ütles viimases tunnis uusaastalubaduseks, et hakkab seda tegema.
Hoopis paikab oma 4 aastat vanu auguliseks kulunud lambanahkseid susse, et need homme tööle jalasoojendajateks viia. Õigemini ühte sussi. Tundub, et mu vasak jalg käib rohkem :)
Ametnike teemal - oleks huvitav teha uurimus, keda tavaliselt mõeldakse, kui räägitakse euroametnikest. Mulle hakkab üha rohkem tunduma, et ennekõige Eesti riigiametnikke, kes pikemat aega või korraks Prüsselis vm siinkandis tööl on. Või mis?

Hiinlased Roomas

Rooma-reis algas koos hiinlastega. Bussipeatuses olid meie tänava hiina massaazikeskuse hiinlased lapse ja suure kohvriga. Tervitasime rõõmsalt ja sõitsime kõik lennujaama, arutasime veel tee peal, et näe sõidavad vist pikkadeks pühadeks koju Hiina.
Järgmine kord nägime neid oma Rooma-lennu väravas ja noogutasime-naeratasime jälle rõõmsalt. Siis nägime (loomulikult!) lennukis. Ja siis Rooma lennujaama rongijaamas sama rongi ootamas, millega meie linna sõitsime. Siis enam ei tervitanud.
Järgmisel päeval kõndis meeshiinlane Vatikanis Peetri platsil meie lähedalt mööda. Hea kodune tunne oli...

Kellel' sa kaebad?

No mis elu see on: augusti lõpus ostad turult basiilikupoti ja jaanuari algul avastad, et see on peaaegu ära kuivanud, ainult paar viimast rohelist oksa on veel järel ja needki väsind. 4 kuud ainult pidaski vastu :)

Talv jätkub

Prüsselis on jätkuvalt külm ja lumine. Lend Stockholmist jäi 3 tundi hiljaks, sest siin oli (terrassilaua järgi otsustades) sadanud tubli cm lund ja lennujaamas jälle kaos. Kõige suurem kaosetekitaja oli ilmselt diaissingu järjekord.
Lennujaamast linna tulevas bussis rääkis üks naine, et enne eelmist talve, kui ka külm oli ja lumi maha jäi, juhtus seda viimati aastal 1974... Vahepeal sulas kohe ära ja memmi ei saanud teha.
Täna ööseks ähvardatakse lausa 7 miinuskraadiga. Mine või katelt soojemaks keerama.
Stockholmis oli ilus talv, 6-7 kraadi külma ja parasjagu lund, mitte nagu Tallinnas. Järv on juba üsna ilusasti jää all, v a see koht, kust üks suur laev läbi sõitis ja jää ära rikkus. Ja teispool vett/jääd näeb mägi välja kui jäämägi.