Millicent

Mul on nüüd uus nimi! Majaomanik teatas (tähitud kirjaga, sest siin muu ei loe, mis tähendas seda, et pidin kirjale postimajja järele minema), et üür on natuke ülespoole indekseeritud. Ümbriku peale ja kirjale (vähemalt järjekindel) oli adressaadiks kirjutanud Mme Millicent :D Ime, et nad postis mulle selle üldse kätte andsid. Ma vist ei pruugi seda teadet minule mõelduks lugedagi?

Ma olen kõik see aeg valel pool parki käinud, sellepärast lilled ei õitsegi. Tulin täna pargi teist serva pidi (sinna paistab päevane päike) ja nägin neid: lumikellukesed, märtsikellukesed, kollased ja valged krookused (siinpool servas olid ainult paar lillat lahti läinud), lumeroosid, mininartsissid ja mingi roosa põõsas. Üks peenratäis priimulaid ka, aga need olid istutatud.

Talvi tõi talve tagasi

Nii, Eestist enne rohkem külalisi siia ei pääse kui seal on soojaks läinud. Talvi tõi külma kaasa ja see ei meeldi roosade õitega kirsipuule (õitseb! täiesti uskumatu!) ega kollaste õitega ronipõõsale (äkki on forsüütia?).

Nädalavahetusel nautisin Stockholmis mõõdukat talve, -5 ja -10 vahel. Uisutama ei läinud, sest köhapoiss oli ikka kallal. Käisime niisama Ulriksdalis kõndimas ja aiandipoes lilli vaatamas.

Parklast leidsime sellise imeliku Mini Cooperi, mis ulatus mulle kõrvuni. Muidu täiesti autentne, ainult 1/3 võrra suurem kui normaalne Mini.
Pühapäeva hommikul kostis meie maja ujumissilla juurest toksimist. Sinna rajati jääauku ja paari tunni pärast olid ka suplejad kohal. Ilmselt maja teises otsas olevast saunast. Saab nalja, kui see auk kerge jää peale võtab ja keegi seal silla pealt jalutama või uisutama läheb...

Mai saa aru, miks peavad idaeurooplased bussis nii valjusti kisama. Reedel jälle - seisin täiesti esimese ukse juures ja kuulsin kusagil pika bussi keskel olevate kaasmaalaste iga sõna. Kõrval istuva prantslanna juttu näiteks ei kuulnud...

Maailmameister

Haiguste aeg on käes. Siinses koolis on meningiit (esindatud on mõlemad vormid, neist bakteriaalne lapse klassis), minul kerge köha (ilmselt see minu suunas köhiv ametnik lennukis andis) ja Mammu juba teist korda 2 nädala sees arstide torkida. Ei meeldi.
Aga muidu teen ma nüüd tublilt trepitrenni. Vähemalt korra päevas lähen 12. korruselt alla (korruse kõrgus on 20 trepiastet; eile võtsin aega: 2.05) ja enamasti teen keset päeva ühe 5-6-korruselise virgutuse. Oma korruse masina juurde kohvi järele minnes pidasin eile endaga terve tee võitlust, kas mitte minna trepist hoopis 5. korruse masinani ja tagasi. Ei viitsind. Siis aga nägin Märki: masin oli lahti võetud ja mehaanik asjatas selle sees. Selge pilt... Peaasi on tagasi üles minnes meeles pidada, et tark ei torma. Just nagu mägedes.

Belgia on tänasest uus valitsev maailmameister ilma valitsuseta olemises. 249 päeva ja going strong... Muu maailm jätab imetledes muidugi tähele panemata, et puudu on tegelikult ainult föderaalvalitsus, kõik ülejäänud (umbes 6) on täiesti olemas ja tegutsevad. Siin riigis on nimelt 7 parlamenti ja siis võib ju eeldada, et ka valitsusi on sama palju.
Kohalikke uudiseid veel. Eelmisel nädalal kirjutas ingliskeelne nädalaleht rubriigis Only in Belgium, et lennujaamas mitme kilo kokaiiniga vahele jäänud ja vangimaja haiglasse viidud (sest ta oli osa kaupa alla neelanud) mees lasti varsti jälle lahti, sest valves olnud kohtunikul ei olnud autot, millega vanglasse sõita ega läptoppi ja printerit, mille abil nõutava 24 tunni jooksul vahistamist vormistada.
Üks kolleeg aga rääkis hiljuti loo sellest, kuidas sai parkimistrahvi selle eest, et kasutas vale parkimiskella. Sobib ainult kohaliku kommuuni käest ostetud sini-valge standardkell, kõik teised näitavad nende arvates valesti.
Aga lõunapoolsetel peenardel on nähtud õitsemas krookuseid ja märtsikellukesi. Meie kandis neid kahjuks pole ja nartsissid sel nädalal veel lahti ei lähe, kui just kuumalainet ei tule. (Ei tule, ütleb ilmateade: 7-9 kraadi ainult.)

Oh, ja tänu toanaabrile sattusin lugema blogi, mille kirjutaja oleks justkui Sigase kaksikõde. Sama vahe ja terane. Keegi võiks kunagi nende stiile võrreldes kraadi ära kaitsta.

You are what you read

Viimane loetud raamat oli Stephen Clarke'i Aasta pasas (pardon my French). Tegelikult küll Aasta Pariisis e merde, mille ingliskeelse originaali nimi ongi tegelt A year in the merde. Ja näedsa - täna töölt tulles jäigi jala alla midagi kahtlaselt pehmet ja pruuni. Mõelge, enne kui loete.

Ma tahaksin aga teada, mida loevad siinsed bussi-, trammi- ja metroojuhid, kes täiesti lambist streikima hakkavad. Ilma igasuguse hoiatuseta. Kohalikega suhtlevad inimesed räägivad, et põhjuseks olla see, et eile oli ühe metroorongijuhi ja (mees)reisija vahel perrooni peal tekkinud käsi ja palgeid hõlmav vahetu füüsiline kontakt. Reisija oli söandanud küsida, miks niigi hilinenud rong ikka veel liikuma ei hakka. Mispeale rongijuht talle vastuseks käega lajatanud, no ja ega reisija ka võlgu ei saand jääda. Nüüd siis nõutavat turvalisemaid töötingimusi. Ehk on homsetes lehtedes midagi enamat.

Kuna osakonnas tsirkuleerinud euronali kodumaal üle ootuse populaarseks osutus, siis olgu ta ka siin ära toodud. Paraku ignoreerib autor Eesti ja Soome olulist panust ühisesse otsustusprotsessi.

European paradise:

You are invited to an official lunch. You are welcomed by an Englishman. Food is prepared by a Frenchman and an Italian puts you in the mood and everything is organised by a German.

European hell:

You are invited to an official lunch. You are welcomed by a Frenchman. Food is prepared by an Englishman, German puts you in the mood but, don't worry, everything is organised by an Italian.

That joke was proposed by a Belgian as the Official European Joke, the joke that every single European pupil should learn at school. The Joke will improve the relationship between the nations as well as promote our self humour and our culture.

The European Council met in order to make a decision. Should the joke be the Official European Joke or not?

The British representative announced, with a very serious face and without moving his jaw, that the joke was absolutely hilarious.

The French one protested because France was depicted in a bad way in the joke. He explained that a joke cannot be funny if it is against France.

Poland also protested because they were not depicted in the joke.

Luxembourg asked who would hold the copyright on the joke. The Swedish representative didn't say a word, but looked at everyone with a twisted smile.

Denmark asked where the explicit sexual reference was. If it is a joke, there should be one, shouldn't there?

Holland didn't get the joke, while Portugal didn't understand what a "joke" was. Was it a new concept?

Spain explained that the joke is funny only if you know that the lunch was at 13h, which is normally breakfast time.

Greece complained that they were not aware of that lunch, that they missed an occasion to have some free food, that they were always forgotten.

Romania then asked what a "lunch" was.

Lithuania et Latvia complained that their translations were inverted, which is unacceptable even if it happens all the time.

Slovenia told them that its own translation was completely forgotten and that they do not make a fuss.

Slovakia announced that, unless the joke was about a little duck and a plumber, there was a mistake in their translation.

The British representative said that the duck and plumber story seemed very funny too.

Hungary had not finished reading the 120 pages of its own translation yet.

Then, the Belgian representative asked if the Belgian who proposed the joke was a Dutch speaking or a French speaking Belgian. Because, in one case, he would of course support a compatriot but, in the other case, he would have to refuse it, regardless of the quality of the joke.

To close the meeting, the German representative announced that it was nice to have the debate here in Brussels but that, now, they all had to make the train to Strasbourg in order to take a decision. He asked that someone to wake up the Italian, so as not to miss the train, so they can come back to Brussels and announce the decision to the press before the end of the day.

"What decision?" asked the Irish representative.

And they all agreed it was time for some coffee.

Külm ja soe korraga

Pikk nädalavahetus Tallinnas oli uhhh kui külm, aga täis sooje sündmusi:


laupäeva ennelõuna veetsime Snelli spaas massaazis ja pediküüris (mõlemad väga head); viimase ajal lugesin viimasest kroonikast juttu Marisest. Kroonika kohta üsna siivas;
käisime esimest korda elus Troikas. Metsaseenekastmes pelmeenid ja seenesalatiga pliinid olid mõlemad päris head ja teenindus eht-prantsuse/venepärane. Selles mõttes, et menüü toodi repliigiga 'sööte ka midagi?' ja see, kas toit meile ka maitses, et huvitanud mitte tontigi. No aga me istusime ka trahteris, mitte restoranis;
laupäeva õhtul käisime külas Kadriorus, kus muuhulgas kohtusin mõne seni vaid FBs (või kui laivis, siis üsna hulk aega tagasi) nähtud inimesega. Veinid ja suupisted ja muidugi mustikakook, aga eelkõige ikkagi inimesed olid suurepärased. Mõned kogemata tulnud lingvistilised naljad olid lahedad, näiteks see, kui Triin rääkis Mooni kohvikust ja Lasse arvas, et jutt käib Muhust e Moonist. Ja siis see, et õunamahla autoritest rootsi keeles rääkimiseks tuli esmalt järele uurida, mispoolt vanaema ja vanaisa selle tegid, tädipojast inglise keeles rääkimiseks aga pole üldse oluline, et ta on tädi- või -poeg. Keeled je nende loogika on ikka naljakad;
õnnitlesin 40 aastat nooreks saanud Heikkit ja lobisesin natuke Kristliga, kellel algul erutusest häälgi värises, et hissake - väljamaalt helistatakse. Kui kuulis, et kõigest kohalikust pealinnast, siis sai ikka kõnevõime tagasi;
tegin Epuga vahetuskaupa: tema mulle hõbedast kodarkrooni, mina talle sokolaadi ja Mihklile lennuki-pusle;
pühapäeval ilmusid brunchi ajal akna taha puu otsa leevikesed - siiani on meil käinud sini- ja rasvatihased, varblased ja mingid suured rästalised. Ja üks uudishimulik tihane istus oma 5 min akna peal ja uudistas, mis toas sünnib;
õnnitlesin sünnipäeval onutütart, kes seepeale õhkas, et näe kui armas, et ikka vanainimest meeles pead;
nägin naabritädi, kes kevadest (ja koondamisteatest) saadik oli täiesti haige ega käinud sammugi mujal kui arstide juures; nüüd oli priske ja rõõmus ja tahtis tuppa kutsuda ja pikemalt rääkida, aga me olime just linna peale minemas. Mul kohe saunasuurune kivi langes südamelt;
pühapäeval väisasime Maarat ja George'i; M oli eriti heas vormis (ilmselt tänu igapäevastele jalutuskäikudele Politseiaias) ja mures ainult selle üle, kuidas ta reedel kl 8ks silmahaiglasse kaelõikusele jõuab, kui ta normaalselt alles kl 10 ajal silmi avab (nii tüüpiline kaksik!). Muuhulgas väitis M, et suurem osa lumest on tänavate äärest minema veetud - ja ikkagi pole ma elu seeski selliseid lumevalle näinud;
käisin uues kohas juuksuris ja avastasin, et seal tehakse ka Jessica maniküüri;
käisin vanas kohas massaazis ja see oli hea nagu alati;
täna nägin kontoris päris mitut toredat inimest ja sain meeskonna bussikesega terminaali sõita ja kõige tipuks crj-lennukiga lennata. Jalgadel oli igatahes rohkem ruumi kui reedeses b-lennukis;
trepitrenni jätkasin ka: läksin korra 5. korrusele ja tagasi ja poolteist korda 4. ja tagasi. eelmisel nädalal Prüsselis tuli 2x13 korrust trepist alla ja 1x6 korrust üles-alla. See viimane oli üsna piiripealne kogemus...
Peaaegu oleksime ka kinno läinud, Kuninga kõnet vaatama. Aga üks õueskäik pühapäeva kohta oli enam kui piisav.

Vedamine

Eile pakuti tööl hommikukohvi kõrvale imehead kapsapirukat, täna sain pool koduleiba... Mul on mõne lähima kolleegiga ikka uskumatult hästi vedanud.
Täiesti arusaamatu, mille eest! :D

Demokraatia kriis?

Huvitav nädal on olnud. Esmaspäeval käis üks ekstsellents rääkimas, kuidas läheb meie siinsel tööandjal ja armsal isamaal selle sees, kolmapäeval oli au teine ekstsellents lõunale kutsuda.
Esimeselt saime muuhulgas kuulda, et Eesti on väga edukalt suurde liitu sisse elanud, näiteks on meil tohutult palju häid assistente. Kõrgemate kohtadega on kehvemini... Saime teada ka, miks vastsest välisteenistusest ja selle esileedist suurt midagi kuulda pole: see toimib konsensuse alusel, aga seni pole veel leitud välispoliitilist küsimust, milles see oleks võimalik saavutada. Tuleviku kohta väitis mees, et riikide liidrid teavad väga hästi, mida tuleks teha, et käimasolevat kriisi lahendada. Aga nad teavad sama hästi, et kui nad seda teeksid, siis tagasi tüüri juurde neid ei valitaks... Mis see siis on, kas demokraatia kriis, nagu arvas eilne lõunakaaslane? Eesti (ja viimati ka Rootsi) on siis ju seda reeglit kinnitavad erandid?
Eestist rääkides - isegi mulle hakkab tunduma, et oleks vist aeg hakata natuke vähem paremliberaalseks muutuma. Aga kes oleks alternatiiv?
Rootsis on asi just vastupidi, nemad on hakanud paremale võtma, mis on mõistlik. Viimati lugesin, et eelmisel aastal läks seal eelpensionile 6700 alla 30aastast noort, kellest enamus polnud päevagi töötanud. Ja see trend on tõusev. Ja kui ma väga valesti aru pole saanud, siis kui inimesel tervis lonkab (no näiteks pea või selg kogu aeg valutab) ja arst kirjutab talle tõendi, et ta täiskoormusega töötada ei jaksa, maksab selle mittejaksatud osa eest palka (no ok, toetust) kindlustuskassa. Sest ega siis inimest selle pärast väiksema sissetulekuga või karistada.

Uus lemmik

Meil on uus lemmiktee! Teinekord ikka tasub riskida ja katsetada :)
Nimi on Twiningsi Voyage ja sees india tee, millele lisatud ingver, kaneel, kardemon ja nelk. Perfektne talvetee, iseloomuga ja annab sooja.

Olen tubli!

Täna töölt tulles päike paistis, musträstas laulis ja nartsissid näitasid õiepungi (ma sellest parem ei räägigi, et marienblumenid siin talv läbi muru sees ilutsevad). Kodus vahetasin saapad tossude vastu ja läksin Juubeliparki kõnnitrenni tegema. Uksest ukseni 50 minutit parasjagu kiiret kõndi, sellest pargi välisringile kulus ca 25. Mõnus! Ja naabertänavast leidsin Enoteca, eestpäraselt vinoteegi... Huvitav kui kaua see seal juba olnud oli?
Nüüd peaks veel meeles pidama, et tööl tuleb iga päev vähemalt üks üles-alla käik teha mööda treppi (mitte tingimata korraga kõik 12 korrust siiski, esialgu on vast pool kogust paras). Siis on lootust, et ma märtsis mägedes natuke suusatada ka jaksan.

Laupäeval avastasime Kaja juhatuse peale siitsamast Juubelipargi Merode'i-poolse otsa juurest ilusa väikese poetänava. 3-4 riidepoodi, 2-3 kingapoodi, paar pesuäri ja toidupood. Ja ei hullu rahvamassi nagu kesklinnas! Sinna võib teine kordki minna. Poeskäigu tulemuseks oli sellise lihavõttemustriga pihikkleit. Kõige lahedam on see väike üksik tasku.

Pühapäeval leidsime veel palju huvitavaid poode, aga need olid kinni, sest oli ju pühapäev. Käisime Halles, mis on u 10000 elanikuga linnake kohe Prüsseli kõrval. Raudteejaamast viib kiriku ja raekoja juurde üsna pikk jalakäigutänav, puha poode täis. Tundusid korralikud riided olevat, nii et ka sinna võiks mõnel muul päeval sattuda.
Kirik on 14, sajandist ja seal on imettegev Madonna kuju. Raekojas on I-punkt, aga ka see on pühapäeval kinni. Ja ma ei tea ikka veel, miks nende raekodade katused on aknaid täis ehitatud... Tuvimajad? Karlssonide omad? Tööl on aeg-ajalt sööklas üks mees, kes näeb täpselt Karlsson välja (propelleri on siiski maha monteerinud); täna lifti juures kuulsime, et ta on rootslane:D
Platsile tuli igast kandist poolpaljaid skaute, siin pildil on esimesed pääsukesed. Mõned söögikohad olid ka, aga kuna kell oli 2 läbi, siis moules-frites lõunat me seal süüa ei saanud. Aga raekoja nurga taga puhkasid ratast sellised kaks.

Naabrid

Täna nägin töölt tulles Juubelipargi mosee poolt tulemas keskeas paari. Vuntside ja jopega mees ees, meetri jagu tagapool pearäti ja poolde säärde hõlstiga, lohvakingade ja paksude sokkidega, kuid paljaste säärtega naine. Naine muudkui rääkis ja rääkis (mehega, mitte omaette), kuni lõpuks ka mees üle õla paar fraasi viskas. Varsti läksid me teed lahku: mina otse kodu poole, nemad vasakule.

Dämm

Täna prantsuse keele kohta selgunud tõde oli 73%, edasipääsuks vaja vaid 60... Ma olen ilmselt erandit kinnitav reegel... või oli see vastupidi?

Külm

Külm on, hommikukohvi ajal näitab naabermaja katusel kell-kraad juba teist päeva -5. Vaesed võõrasemad lillepeenardes! Stockholmis jällegi on nii soe, et akna alt on jää peaaegu läinud. No ei ole korda majas siin maailmas.
Täna oli prantsuse keeles suuline test, tuli teha 2 dialoogi. Ma vaikselt lootsin, et õps saadab juba ukselt need/selle minema, kes kirjaliku testi eest vajalikku 60% kätte ei saand. Minu, st. Aga ei midagi, ikka pidin ponnistama. Ülehomme on siis tõe tund: A Foreign Language Can't Be Taught, It Must Be Learned... Oleks ikka enam kui imelik, kui ma 5-kuulise mitteõppimise peale veel ka järgmisele tasemele peaksin sattuma. No ja tegelt hakkab juba aitama ka: saia ja juustu saan ostetud ja isegi sellest aru, kui suvaline tüüp tänaval tahab teada, kus parkimisautomaat on (no see on ju ometi hea näitaja?).
Üks asi, mis mulle siinses frankofoonses olustikus päris hästi meeldib, on nende üdini ulatuv viisakus. Ma ei mõtle seda palun-proua-tänan-head aega-head õhtut-head nädalavahetust-peatse kohtumiseni viisakust kassas vm. Pigem seda, et kui keegi kedagi poes müksab, siis pardon! ütlevad mõlemad, ka see, kes teisele ette jäi. No tõepoolest...

Pühapäeval uurisime, miks Lilla Essingen Stockholmis just sellist nime kannab. (Esimene osa on ju selge - ta on kahest Essingeni saarest väiksem.) Netist sai lugeda, et varasemad nimed olnud Hessingen ja Ässingen, justkui see kedagi targemaks teeks. Aga ühte kohta tahan kohe tsiteerida: Redan 1650 nämns lillön i en skrift utgiven i Dorpat, i dåvarande svenska Kurland... Ehk siis: Juba 1650 nimetatakse väiksemat saart Dorpatis, toonasel Rootsi Kuramaal välja antud kirjatöös... Dorpat Kuramaal!? Mis ajal?

Lennukis loetud Rootsi (kollases) lehes kirjutati riigi 14 kõige tagaotsitumast kurjategijast. Pilk fotodele ütles, et kohalikke on nende seas 2-3. Nii oligi: 1 rootslane (raha väljapetmine), 1 norralane (inimrööv ja väljapressimine) ja 1 soomlane (tapmine); ülejäänud kõik kas lõunast või idast ja hingel mõrv või mitu. Oh jah. Eestlasi õnneks selles nimekirjas polnud.