Kuidas ma peaaegu et jõuluks tööle jäin

Viimasel selle aasta tööpäeval oli koordinatsiooni-toas laua peal head ja paremat neile tublidele, kes veel puhkusele polnud sõitnud. Enne päeva lõppu avastasin sealt Kalevi šokolaadi Waba ja tume. Väga hea šokolaad, ma murdsin ikka kohe 3-4-5 tükki...
Natukese aja pärast tundsin, et kõht läheb imelikuks ja silme ees veidi mustaks. Selle aja peale tuli tööpäeva lõpp kätte ja rahvas hakkas minema valguma. Panin siis ka kiiresti arvuti kinni ja saapad jalga, aga tunne oli selleks ajaks juba nii kehv, et üksi ei söandanud kuhugi minna. Uurisin kolleeg Toomaselt, ega ta autoga pole - nagu kiuste mitte. Lubas siiski tulla ja mu bussini saata, et kindlam oleks. Viie sammu järel koridoris oli selge, et oma jala peal ma bussini ega bussi pealt koju ei kõnni. Siis mõtlesin välja kavala plaani: Toomas viis mind kontoritooli ratastoolina kasutades lifti ja liftist välisukseni (seal oli õnneks istumiseks tool olemas); sõidutas siis tooli tagasi tuppa ja tõi naabermaja eest taksopeatusest mulle takso. Kodus sain trepiga hakkama ja järgmised paar tundi vedelesin topelt-teki all voodis. Alles siis muutus tunne taas nii tugevaks, et sain turgutuseks portsu piparmünditeed teha.
Järgmisel päeval oli olemine taas peaaegu normaalne ja sain isegi Toonasele vastuteene teha. Ta tulnud kodust nii välja, et jätnud majavõtmed tuppa luku taha. Tagavarad tööl sahtlis, ent sinna ei saa sisse ilma töökaardita, mis samuti kodus lukus. Laenasin siis oma kaardi ja päästsin ta kodutustaatusest.
Aga mis siis ikkagi juhtus? Ilmselt see, et kõhus said kokku seljavalurohi (diklofenakk, va kuri) ja šokolaadi sees olev suhkruasendaja, ja selline kokteil ei läinud kohe mitte. Kalevit ei süüdista, sest nemad lausa manitsevad, et tarbida tuleb "mõõdukalt ja maiustamisel lähtuda oma organismi seisundist ning eripärast".


Siis oli jõul. Päeval tassike teed majaperenaise juures (koos minu sidrunikoogi ja Margiti vormitud piparkookidega), õhtul toekam, kuid siiski kõhusõbralik jõulusöömaaeg ja pakkide avamine.
HÄID PÜHI!
Päevakohase pildi leidsin viimati Fotografiskas käies. Kas pole ehtne jõulumeeleolu?

Massaaž või mis

 

Vanasti oli mul mudimisvajaduse tarvis umbes poolel kodu/tööteel hiina massaaži koht, õigemini kaks sellist. Sellest suvest saadik on neil aga tugev konkurent, kus tehakse väga head lõõgastavat ayurveda massaaži. Avastasin nad suvel, kui korteriotsimine selja ja õlad stressi ajas. Sooja õliga (ikka ohtra) ja soojade käterättidega ja ikka kohe nii lõõgastav, et vähemalt korra olen kellegi norina peale ärkvele võpatanud.
Aga ükskord avastasin nende akna pealt lisaks massaažihindadele ka sellise teadaande.

Kui nüüd järele mõelda... Eesruumis letitaguses riiulis (ja isegi vaateaknal ja letil) on korvikestes vahuveinipudelid kahe polaaliga; massöörid on kenasti kordatehtud nägude ja sätitud juustega ja ikka üsna liibuvate toppide ja miniseelikutega... Ja saabunud kliendilt (siis minult) küsitakse, kas tahan duši all käia enne või pärast massaaži... Äkki on see mingi parool? Mis siis saab, kui ma valesti vastan? (Seni olen öelnud, et enne, sest ainult rumal peseks kõik selle õli kohe jälle naha pealt maha.) Ja kas see ikka oli minu lõõgastunud norsk, mille peale ma viimati ärkasin, või kostis see hoopis kõrvaltoast?
Järgmine kord ütlen kindluse mõttes, et käisin just kodus duši all, on ehk kindlam. 

Carpe diem

Reedel käisime ära saatmas vana head Berti... Ta oli üha enam parkinsonile alla hakanud jääma, kuid viimastel kuudel oli Lasse rõõmuks siiski ka selliseid päevi või tunde, kui temaga peaaegu normaalselt suhelda sai. Viimasel ajal sõitis siiski kohe korduvalt kodu ja haigla vahet, sest tasakaal kadus ära ja ta kukkus ja lõi end ära ja jäi järjest nõrgemaks. Kui Lasse ja Calle tal oktoobris külas käisid, oli Bert laua taga magama jäänud - sest teised ei taibanud õigel ajal jutuvada lõpetada - ja neil tuli ta koos tooliga voodi juurde tarida ja voodisse hiivata. Viimase haiglasoleku ajal lisandus kõigele veel ka kopsupõletik ja see oli nõrgale kehale ja vaimule juba liiast.

Ärasaatmine oli meeldivalt vaikne ja tagasihoidlik, kuid kuidagi steriilne. Õpetaja lausus mõned ümmargused laused ja palved, lauldi paar-kolm psalmi ja mindi pastoraati võileivatorti sööma. Õpetaja sõi ka ja lahkudes kiitis torti. (Hämmastav, et ta sellise töö peal olles üldse veel seda sööb ja seejuures nii sale on.) See on Rootsis traditsiooniline peiesöök, kuigi neil sõna ega mõistet peied ei tunta. Selle asemel on minnesstund ehk meenutushetk: süüakse tükk või paar torti, juuakse, mis laual (siider, julmust ja õlu olid, kohv toodi ka) ja kes tahab ja raatsib, räägib kõigile mingi loo. Lasse ja veel paar mees raatsisid, muidu räägiti niisama vaikselt lähemate lauanaabritega.

Võileivatort oli tegelikult muidugi võisaiatort ja selle vahele ja peale oli pandud kõik, mis hea tundus; juust, sink, majonees, krevetid, muna, tomat, kurk... Midagi olulist kindlasti läks meelest ka. Assortii ühesõnaga. 

 
 
 
Kui mulle oleks vägisi sõnajärg antud, siis oleksin rääkinud kahest olulisest asjast, mida Bert mulle õpetas. Esiteks: hoia raskus orupoolsel jalal. Just (ja ainult) selle teadmisega varustatult nad Margaretaga mind 24 aasta eest Åre kandis mäkke vedasid; õnneks õpetus toimis. Ja teiseks: hea diskussiooni nimel pole patt ka poolt vahetada. Berdiga oli nimelt väga huvitav diskuteerida, koguni vaielda, aga pahatihti selgus, et jagame temaga seisukohta - ja mida sa siis ikka diskuteerid. Bert lahendas sellisel puhul probleemi elegantselt, hakates minu vastaspooleks, ja vaidlus võiski alata.
 
See Vingåkeri rongijaamas enne tagasisõitu tehtud pilt tundub kuidagi eriti päevakohane. Carpe diem?

Järgmisel, luutsinapäeval saabus külla Triin ja tõi mulle oma esimese raamatu, väga ilusa. Kahjuks küll  jäi lühemaks ajaks kui algul plaanitud, aga lussekatid said söödud (kotitäis ka Tallinna kaasa) ja Fotografiskas käidud. Taas imelised pildid.
Jõulukontserdil vanalinna Suurkirikus kuulsin kõige hämmastavamat, kaunimat, lummavamat Püha öö esitust. Kammerkoor hajutas end mitmemeetriste vahedega ümber publiku seisma ja hakkas siis veidi nagu kaootilise kaanonina laulma: üks alustas, siis kiriku teisest otsast järgmine, kolmas, neljas ja kümnes... kuni lõpuks sai kõigist neist üksikutest erineval ajal alustatud ja eri kaugusele jõudnud viisijuppidest üks ja võimas. Justkui käiks või sõidaks jõuluõhtul kusagil ja kuuleks, kuidas üks ja sama viis võetakse järgemööda üles lähemates ja kaugemates majades ja siis ühel hetkel kõlavad kõigi lauljate hääled kokku. Kananahk tuli ihule, nii kaunis oli. 
 
 Stockholmi vanalinna peatänavalt aga avastasin ootamatult tükikese Belgiat.

Loomkatse

Ostsin mina ükskord nurgapealsest poest ilusa suure ja lihava potitäie basiilikut: köögis ilus roheline põõsas ja mozzarellasalat ei jää ka basiilukupuuduse pärast söömata. 2-3 nädalat püsis ilus, siis hakkas kiduma. Andsin teisele küll juua ja süüa, aga ikka hakkasid lehed ja viimaks varredki krimpsu tõmbama. Ja mis imelik - mõnel hommikul olid poti ümber üksikud piklikud mullatükid. Ju siis mingid olud ei sobi, mõtlesin, ja otsustasin ta varsti välja visata.
Enne kui teoni jõudsin, tõi Lasse poest karbitäie viinamarju ja need jäid ööks basiiliku kõrvale kapile. Kui ma viinamarju pesema hakkasin, oli ühe kobara peal selline tegelane.
Leidis ilmselt, et basiilikust pole enam midagi võtta, ja kolis uutele jahimaadele. See kolimine läks tal väga kiiresti, sest kui tüübi viinamarjalt kapi peale tõstsin, pani ta hirmsa ajuga pliidi poole punuma.
No mida sa teed sellisega? Nii ilus, värske, pehmeke ja roheline, et ei raatsinud ta elu kallale kippuda. Panin rööviku hoopis vaasi koos paari viinamarja, minitomati ja redisetükkidega. Ja mis huvitav: hommikuks olid vaasi põrandal samasugused mullatükid kui varem köögikapil, ainult et punakad... Rööviku julgad hoopis! Tõin prooviks õuest ka värsket, aga nende vastu tüüp suuremat huvi ei näidanud. Oksa võttis küll kasutusse.
Niiviisi elasime 2-3 nädalat, siis kaotas röövik isu ja tegutsemislusti. Ükspäev oli selili vaasi põrandal ja mul juba mure, et olengi koduloomast ilma. Aga hommikuks oli teine end ikka jälle kõhuli keeranud ja kõik näis normaalne. Ja siis äkki oli röövik kadunud! 
Vaasis oli hoopis selline pruun julla, mis torkimise peale liigutas natuke saba, või noh, seda teravamat otsa. Mu röövik oli nukkunud!

Nüüd on loom sahvris (seal on jahe) plastkarbis ja ootab kevadet. Kui basiilikuliblikas ükskord valmis saab, annan teada ja kutsun vaatama.

Blond ja sinisilmne

Töömajas seinte peal olid sügis otsa sellised plakatid. Kutsusid üles silmad lahti hoidma ja kahtlastest asjadest julgesti teada andma. Arusaadav, aga et nii stereotüüpse suhtumisega... no ma ei tea.

Ilmselt polnud mina ainus, kellele selline lähenemine imelik tundus. Nüüd on blondiin asendatud pingviinidega ja jääkaruga pingviininahas.

Ajad ja kombed

Selle peale ei saagi vist jälle muud öelda kui kors i taket!
Laps käis Prüsselis. Täiesti vabatahtlikult tuli, kuigi viimati siit lahkudes luges päevi ja lõpuks vist juba ka sekundeid. Ja mitte lihtsalt Prüsselis, vaid ka oma koolis - kohtumas lemmiku eesti keele õpsiga ja inglise keele õpsiga. Oli uhke, et tohtis õpetajate tuppa kohvitama minna ja puha. Kohv olla seal parem kui see, mis õpilaste masinast tuleb.
Tänu külalisele on mul nüüd ilus punane kingariiul. Ikka hea, kui oma laps selline osava käega on, et IKEAst toodud juppidest asja kokku paneb.

Ja pannkooke tegi, suuri ja õhukesi, õhkuviskamise meetodil ümber pöörates. Sellised külalised võivad teine kordki tulla. Eks ta tulebki, ostis köögikappi enda jaoks isegi jänese ja porganditega Prüsseli-kruusi.

Tänutäheks tehtud töö eest viisin meistremehe kodukõrtsi parti sööma. "First take picture, then eat!" kamandas kelner, kui parditaldrikud uhke liigutusega me ette lauale maandas. Kuuletusime, aga maitse kahjuks peale ei jäänud.

Ainus, kes asjalooga rahul ei olnud, oli lapse isa, kes pidi isadepäevaks varutud rummikoogid ise ja üksi ära sööma. Hull lugu muidugi, aga eks ta võib emadepäeval samaga vastata.

Isadepäevaga seoses... Lugesin Budapestist naastes lennukis Economistist artiklit käopoegadest. Artikli teemaks on Belgias Löveni ülikoolis valminud uurimus selle kohta, kui palju tuli vanal ajal ette olukorda, et peres üles kasvav laps ei olnud mitte pereisa oma, vaid kellegi teise. St mitte lapsendatud, vaid lihtsalt teise mehega tehtud. Tulemuseks saadi, et viimase 7 põlvkonna jooksul on "käopoegi" olnud umbes 2%, ja teises uurimuses, kus mindi tagasi lausa 16. sajandisse, saadi sama tulemus. Siis suhteliselt sama seis kui tänapäeval (1-3%), ainult et tänapäeval on olemas igasugu vahendid... See tekitas Economistis hämmingu: kuidas nad seda tegid? Lugesid päevi ja see tõesti toimis? Või kartsid tõepoolest nii väga keelatud suhte võimalikku tagajärge, et hoidusid seetõttu abieluvälistest suhetest? (Välja arvatud kõrgklass, kui filme uskuda. Ühes Midsomeri mõrvade osas uuritakse baroneti kahtlasevõitu surma. Kui uurimise käigus selgub, et ükski mehe lastest polegi tema oma, ja Barnaby selle peale üllatunud näib, teatab baroneti esimene eksnaine: please try to be a bit less middle class.) Seda võimalust, et inimesed ehk vanasti olidki moraalsemad, Economist võimalikuks ei pea.
Selle artikli peale tuli meelde Rootsi lehest mitte ammu loetud lugejakiri ja vastus. Kirjutajaks noor mees, kellel mure: armastus on suur, aga pruut keeldub enne abiellumist temaga magamast. Mida teha, mida teha? Kirjale vastanud psühholoog ei õnnitlenud meest, et see on leidnud haruldase naise; ei selgitanud, et siin-seal ongi veel tänapäevalgi selline käitumine normaalne ja vastupidine mitte, ega julgustanud ei ootama ega naist ära võtma. Hoopis soovitas pruudiga tõsiselt rääkida, et see mehe vajadustest ikka aru saaks ja vastu tuleks; kui aga miski ei aita, siis arvas, et vaatamata suurele armastusele on targem lahku minna ja leida endale normaalne pruut. Siis mismõttes nagu?

Aja puudutus

Üks õhtu rääkisime mu iirlannast majaomanikuga juttu ühest ja teisest, eriti reisiplaanidest. Ma siis soovitasin, et järgmisel suvel oleks hea aeg tulla Eestisse (ta pole sealkandis käinud) ja näha ära ka laulu- ja tantsupidu. Jutu kinnituseks saatsin talle lingi laulupeo kodulehele, kus vaatamiseks pilte ja filme. No ja siis ma muidugi vaatasin neid ise ka ja leidsin saate sellest, kuidas peo korraldajad Raadil käisid. Väga armas saade on, palju häid ilusa sirge silmavaate ja otsekohese jutuga inimesi räägib.
Mulle läks kuidagi eriti korda Anu Raua jutt kahtmoodi asjadest - iseoma (või kellegi teise, oskajama) kätega ja südamega tehtutest ning neist teistest, mida kõik kohad täis on ja aina juurde tuleb ja mida ilma vaevata osta saab. Kui vaevaks mitte pidada mööda poode traavimist ja valimist ja selga-jalgaproovimist. Asjad asjadeks, arvas ta, aga sama mündi teine külg on see, et samamoodi kerge käega vahetatakse järjest uuema ja värskema vastu välja ka kodusid ja koguni abikaasasid.  
Millegipärast hakkasin selle jutu peale mõtlema oma vanaemast ja tema kodus olnud asjadest. Ühtäkki tabasin end mõttelt, et ma ei mäleta tal olevat olnud mitte ühtegi plastmassasja peale paari kammi. Puha portselan, savi, klaas, puit, metall, tekstiil ja nahk. Ja paber, näiteks mitu virna vanu Pikreid. Ja nii 1981. aastani. Ja samas majas, paar vahepealset aastat välja arvatud.

Buda poole peal

Lõpuks jõudsime ikkagi Budapesti Leila juurde ja spaasse. Eelmine kord, kui see plaanis oli, jäi asi sobivate lendude taha kinni. Seekord leidus hea variant – Prüsselist ja Stockholmist tuli lend peaaegu samal ajal ja ka läks. Ainult et Norwegian, kes Lasset lennutas, ähvardas streikima hakata. Või noh, mitte terve firma, vaid piloodid. Pühapäeva keskööks lubasid õunte/läbirääkimiste pealt vaadata… Lasse valmistas end igaks juhuks mõttes ette selleks, et jääb mõne päeva võrra pikemaks kui plaanitud.

Hotelli valisime kaua, sest neid on palju, igal pool ja igasuguseid. Üks mõeldav Buda poolel pakkus vaadet parlamendile, teine oli kesk Vaci Utcat, kuid lõpuks jäime Kalameeste bastioni ja Mattiase kiriku juures oleva Burg hotelli juurde.


3 tärni, viisakas tuba, kirikuvaatega hommikusöök, kuid lifti netu. Lahke noormees vastuvõtus pakkus kottide tassimisel lahkelt abi, aga ma arvasin, et saame ise hakkama. Viga. Muidugi saime, aga palju meeldivam oleks olnud 2 kätt taskus ta sabas minna. Noormees oli lahke ka infot jagama: bussid, söögikohad jne jne. Ja veel sellises inglise keeles, et ma teisel päeval küsisin otse, kust ta pärit on. Tüüp ei saanud küsimuse mõttest algul aru ja kui sai, hakkas naerma, et ikka kohalik ju, sest ilma ungari keeleta ei saaks hotellis kuidagi hakkama.

Kohe esimesel, reede õhtul läksime külla Leilale (ja Sandorile ja Evale, kes ka olid kogunenud). Nautisime Sandori keedetud gulas-suppi ja eraldi minu jaoks keedetud paprikavaba köögiviljasuppi ja head seltskonda. Leilal on köögiakna vahele tehtud väga dekoratiivne õunasahver, täiesti jõulune selline. Ja maja on ka väga äge, sisehooviga. Lähed kangialusest trepikotta, trepist üles ja – mis üllatus! – vajalikul korrusel hoovipoolsest uksest välja ja piki majaseina jooksvat pikka rõdu korteriukseni. Kui korter on 3. või 4. korrusel (ja korrused on sellises vanas majas ikka päris kõrged), ei ole see tee kõrgusekartjate jaoks. Isegi mina ei kippunud alla vaatama.

Laupäeval kõndisime veidi Vaci utcal, siis saime turuhoone ees kokku Leila ja Sandoriga ja tegime kohustuslikud suveniiriostud – paprikapulbrit ja safranit. Ühe mittesuveniiri leidsin ka, punase nahast seljakotilaadse koti. Vorsti ei viitsinud, sest seda oli nii igasugust ja igas letis. Leila juhendas küll lahkelt, et õige salaami on pikk vorst, aga pikad nad enamasti ju olidki. Ma olin kogu sellest salaamindusest ikka veidi segaduses ka, sest mu jaoks see vorst pigem Itaaliaga seostub. Sandor oli sellise mõttekäigu peale siiralt hämmingus, kui mitte solvunud, ja teatas kategooriliselt, et salaami sünnimaa on Ungari ja kõik teised teevad lihtsalt head asja järele. Mine ja võta siis kinni.

Edasi sõitsime Buda mägedesse piknikule – trammiga ja bussiga ja rongiga. Viimase otsa võinuksime sõita ka lasterongiga, mille ainus täisealine töötaja on rongijuht, kõik muud on lapsed. Selline nõuka-aegne töökasvatuse värk, mida jätkatakse. Huvitav oli jälgida, kuidas Sandor ja Lasse püüdsid üksteisest eesti keele abil aru saada. Seal mäe otsas näiteks kutsus Sandor te mingit eriliselt huvitavat vana puud vaatama. Lasse sai jutust aru ja läkski, ajendatud siiski mitte niivõrd dendroloogiahuvist kui joodud õllest...
Linnas tagasi, otsisime kohvi- ja koogikohta ja leidsime sellise kohe me hotelli kõrvalt: Russwurm, seda kiitis ka meie Budapesti-raamat, ja õigusega. Kirsistruudel oli aus, koht ise väike ja õdus.

Aga enne leidsime Ostromi tänava… Siin pildil on siis Boström Ostromi uulitsas J

Ja siis marssisid mööda husaarid! Hobused, kulla ja hõbedaga vormid, puhkpillid…

Selgus, et nii tähistati 56. aasta ülestöusu mahasurumise aastapäeva. Leila tänava raadiomaja juures olid ka pärjad – seal oli sõjavägi inimeste pihta tule avanud ja paljud tapnud. Tagasi hotellis, otsisin välja Wiki artikli ja lugesin läbi. Et see vastuhakk nii ulatuslik oli ja ohvreid tuhandeid, seda ma vist küll ei teadnud. Või siis olin unustanud.  Ei, pigem ikka teadmatus. Ja mõelda vaid, kõigest tosin aastat hiljem julgesid tšehhid uuesti.

Varase õhtusöögi sõime üsna Doonau äärest leitud kalapüügi-teemalises restoranis. Palju armsat kitši - kõige krooniks laes rippuv paat, kalamees sees - aga toit oli üle ootuste hea. Sõime kalasuppi ja hirvehautist, mõlemad olid peaaegu et vaimustavad. Supi juurde toodi sai kahte sorti punase möksiga. Mina hoidsin neist targu eemale, aga Lasse proovis ja hakkas õhku ahmima. Siis aga määris üha paksemalt saiale ja lõpuks jättis saia üldse kõrvale. Ise teatas, et kui ära harjum, on päris hea teine.

Õhtul kuulasime Stefani/Istvani kirikus kurva aastapäeva kontserti: Bachi tokaata ja fuuga, Mozarti reekviem, koor, orkester, orel ja 4 solisti – vägev ja kaunis! Kiriku lähedusest aga leidsime SASi tänava, mis tegelikult on Kotka tänav, ja ühe kõhuka mehe, kellega kõik pilti tahtsid teha. Küsisime järgmisel päeval Leila käest, kes see olla võiks, arvas, et kas Bismark või keegi muu. Ja ühe vaimustava mustriga juugendvärava leidsime ka.




Pühapäeval lubati vihma, nii et selle päeva jätsime spaa jaoks. Kõhklesime Gellerti ja Rudase vahel ja valisime siiski Gellerti kui kõige kuulsama. Rahvast oli palju kui laulupeol, nii et Lassel sai sest üsna kiirasti villand ja ta läks tagasi hotelli. Mina käisin korralikult läbi kõik saunad ja soojad basseinid ja tegin mõned tiirud isegi selles kõige suuremas, kus endiselt nõutakse kilemütside kandmist. Üks tüüp pidi sellepärast basseinist lahkuma, et kaotas sukeldudes mütsi peast. Selline kõva kord on majas.



Enne ärasõitu käisime hotelli lähedasest toidupoest suveniiriks kommi ostmas. Seal sain viimaks aru, et Leila rääkis turul tegelikult Pick firma virstidest, mida on nii pikemaid kui ka lühemaid. Vorsti me siiski ei ostnud, sest Leila andis oma varudest ühe kaasa ja see oli küll hea.
Ja muidugi kus palju turiste, seal ka palju imelikke suveniire. Kalameeste bastioni juures müüdi näiteks igasuguseid mütse: lilletikandiga piloodimütse ja selliseid kandilise lõikega asjandusi, mille riigipea proua paar aastat tagasi Eesti ja Rootsi moeajalukku kirjutas. Oleks ta selle torbikuga Budapestis esinenud, oleksid kohalikud vahest rahulolevalt ümisenud, et näe, tunneb asja ja tajub stiili. 

Kohe hotelli vastas olev Mattiase kirik jäi ka pühapäevaks avastada. Ei, oskasid ikka vanasti inimesed ehitada ja ilu luua!

Budapestist ilma paari sillapildita ju kirjutada ei saa... Siin nad siis on: kõige kuulsam lõvidega kettsild ja vabaduse sild.

Kettsilla Buda-poolse otsa juures on ilus väike Adam Clarki autotunnel, mis viib läbi lossikünka. Seesama hr Clark oli muide ka kettsilla ehitamise eest vastutav insener. Kettsilla lõvide kohta lugesin hiljem, et linnalegendi kohaselt polevat neil keelt. Mis aga olla vale: keele nägemiseks tuleb nimelt tõusta lõvi näo kõrgusele.
Selle pildi aga tegin tervituseks neile tarkpeadele, kes Eestis mõne aasta eest keksisid jalalt jalale ja kisasid, et bussirajale ei saa mitte kuidagi kirjutada BUSS, sest siis ei saa kallid kauged külalised sellest aru ja nii ongi nüüd BUSirajad. Mõnel pool küll BUSBUSirajad. Nagu näha, on Ungaris terve mõistus alles.

Ja saigi reis läbi. Isegi tagasilend läks nagu lepse reega, sest Norwegian ja piloodid olid öösel kokkuleppele jõudnud. See on hea, sest nüüd jääb vähemalt see lennufirma vähemalt mõneks ajaks veel alles. mitte nagu ungarlaste Malev, millest on järel vaid silt terminalis.

Elliott Erwitt on püüdnud Ungari sellisele pildile (jajah, ka hanemaksa sõime ja see oli väga hea!). Nähtud Stockholmis Fotografiskas.

PS Ma tõepoolest arvan, et nendelt rahatähtedelt oleks vaja maha tõmmata vähemalt 3, aga veel parem kui 4 nulli. Sellised numbrid ajavad ju ainult segadusse...