Rootsis ühel sõbral mure. Algkoolis käiv laps hoiab koolis ja eriti vahetundides omaette ja ei sõbrusta kõigi klassikaaslastega; rääkides ei vaata kogu aeg vestluspartnerile otsa, vaid pahatihti maha; ei torma kohe õhinaga kaasa, kui vanaisa või keegi kutsub midagi tegema, vaid ütleb esmalt "ei" ja ühineb teinekord alles poole tunni pärast või nii... Mina ütleksin, et täiesti normaalne veidi introvertne laps, kellel on ka oma huvid ja soovid. Lapse ema (vägagi ekstrovert) aga andis lapse spetsialistide kätte torkida ja sai ta tagasi teatega, et lapsel aspergeri sündroom. Nagu Lispet Salanderil Millenniumis. No ma ei tea - selle kirjelduse järgi oleks tubli veerand eesti rahvast asperger, kui vaid IQ piisaval kõrgusel oleks. Kusjuures laps on kogu elu olnud (ja on praegugi) täiesti sotsiaalne ja arukas ja igati meeldiv inimene.
Ükspäev panin tööle minnes rinda punaste silmadega preesi, mis muidu rahvariide juurde käib. Sõitsime liftiga sööklasse, poolel teel tuli veel paar inimest peale ja üks naisterahvas vaatas üsna pika pilguga mu rinnapartiid. Ja siis veel pikema pilguga. Kohe mitu korrusevahet. Ilmselt tundis ise ka, et olukord sai imelik, sest pidas enne väljumist vajalikuks öelda, et ilus pross on. Ja et pilk jäi pidama ka mu nimesildil, sest ta tegelnud mu paberitega, kui siia tööle tulin. Asjadel kipuvad olema lihtsad seletused.
Nii palju vihma kui sel sügisel ja talvel pole ma Prüsselis saanud. Vihmavari praktiliselt iga päev tööl kaasas. Varem ikka sadas viisakalt öösiti, nii et hommikul oli tänav puhas ja õhk värske. Aga kevad on vihmast hoolimata. Juubelipargis õitsevad esimesed puud ja mitut sorti lilled. Ja rästad laulavad õhtuti kevadlaulu.
Lasse oli kuuvahetusel Prüsselis ja oleks peaaegu auto alla jäänud. Kõndis pärast mu töö juures söödud lõunat Schumani platsi suunas, kui Justuse ees (kus liiklus on tänavaehituse tõttu segapuder ja kõnniteed pole õieti ollagi) valvavad püssimehed äkki midagi hõikasid ja vehkisid. Hetk hiljem tormas üks meestest Lassest mööda ja virutas obaduse vastu furgoonautot, mis täiel hool Lasse suunas tagurdas. Selle peale pani juht pidurit. Lasse sai asjast aru siis, kui selja taha vaatas ja umbes meetri kaugusel furgooni nägi. Püssimees rebis juhiukse lahti ja tulistas sinna sisse verbaalse valingu, sest nii tõesti ei tohi teha. Lasse oli nii jahmunud, et ei märganud poisse tänadagi. Ikka hea, et nad seal on.
Aga muidu läheb Lassel hästi. Isegi nii hästi, et kui Stokkelis külas käisime, ei taibanud keegi ta käest tervise kohta küsidagi.
Ükspäev panin tööle minnes rinda punaste silmadega preesi, mis muidu rahvariide juurde käib. Sõitsime liftiga sööklasse, poolel teel tuli veel paar inimest peale ja üks naisterahvas vaatas üsna pika pilguga mu rinnapartiid. Ja siis veel pikema pilguga. Kohe mitu korrusevahet. Ilmselt tundis ise ka, et olukord sai imelik, sest pidas enne väljumist vajalikuks öelda, et ilus pross on. Ja et pilk jäi pidama ka mu nimesildil, sest ta tegelnud mu paberitega, kui siia tööle tulin. Asjadel kipuvad olema lihtsad seletused.
Nii palju vihma kui sel sügisel ja talvel pole ma Prüsselis saanud. Vihmavari praktiliselt iga päev tööl kaasas. Varem ikka sadas viisakalt öösiti, nii et hommikul oli tänav puhas ja õhk värske. Aga kevad on vihmast hoolimata. Juubelipargis õitsevad esimesed puud ja mitut sorti lilled. Ja rästad laulavad õhtuti kevadlaulu.
Lasse oli kuuvahetusel Prüsselis ja oleks peaaegu auto alla jäänud. Kõndis pärast mu töö juures söödud lõunat Schumani platsi suunas, kui Justuse ees (kus liiklus on tänavaehituse tõttu segapuder ja kõnniteed pole õieti ollagi) valvavad püssimehed äkki midagi hõikasid ja vehkisid. Hetk hiljem tormas üks meestest Lassest mööda ja virutas obaduse vastu furgoonautot, mis täiel hool Lasse suunas tagurdas. Selle peale pani juht pidurit. Lasse sai asjast aru siis, kui selja taha vaatas ja umbes meetri kaugusel furgooni nägi. Püssimees rebis juhiukse lahti ja tulistas sinna sisse verbaalse valingu, sest nii tõesti ei tohi teha. Lasse oli nii jahmunud, et ei märganud poisse tänadagi. Ikka hea, et nad seal on.
Aga muidu läheb Lassel hästi. Isegi nii hästi, et kui Stokkelis külas käisime, ei taibanud keegi ta käest tervise kohta küsidagi.
