Sellise kirja sain paar nädalat tagasi jõuluvanale edastamiseks. Tegin siis, nagu palutud, ja täna töölt tulles oli tuppa tekkinud kuusk ja kuuse alla selline jõuluteemaline kuhil.
Rahu maailmas, Rudolf vabaduses ja inimestest hea meel, juhhei!
Hotellihommikusöögi nael oli apelsinimahlamasin, mis nägi välja kui flipperimäng - kaks 'kätt' võtsid kumbki ühe apelsini ja askeldasid nendega, kuni mahl käes. Väga vaatemänguline! See ei tähenda sugugi, et muu osa kehv oleks olnud, otse vastupidi.
Läksime siis jälle linna, seekord otsemat teed mööda. Tuli vast jah umbes kilomeeter, pealegi mäest alla.
Peaväljak oli täiesti täis - inimesi, koeri, hobuseid... Ratsanikega ja vankritega. Kusjuures ma olin eelmisel päeval i-punktist küsinud, kas linnas toimub sel nädvah midagi, millest ilma ei tahaks jääda. Tädi teatas, et ei toimu siin midagist...
Tegelikult toimus St Huberti päeva tähistamine jahipasunakontserdi ja vabaõhu-jumalateenistusega.
Kuna suurem osa linnast oli juba üle vaadatud, valisime i-punktist ostetud matkaradade raamatust ühe lühema ja läksime seda avastama.
Rada läks silla parempoolse otsa juurest üles kaldapealsele - ikka päris mitukümmend meetrit tõusu. Sama teed pidi kohe tagasi ei tahtnud minna, nii et läksime hoopis linnalähedast maad avastama. Kõigepealt nägime hobust ratsaniku ja juhendajaga.
Siis nägime veel üht hobust, koplis. Tahtis väga selle esimese juurde saada ja võttis korduvalt hoogu, et üle värava hüpata, aga ei söandanud.
Ma polnud päris kindel, kas need on või ei ole barbarissid, nii et igaks juhuks ei proovinud. Pärast netist vaatasin, et ikka vist ei olnud, nii et hea oli, et ei proovind.
Lasse käis mõnega ka lähemat tutvust sobitamas ja häbenes seda pärast natuke.
Siis tuli teerist mõne iluse majaga.
Sealt võtsime suuna tagasi linna poole, et ei korduks eilne ekslemine. Ühe majaseina peal kasvas luuderohupuu.
Ja põlluserv oli täis rukkililli
Surnuaia juures ilusa värvilise puu all tegime banaanipeatuse, et jalga puhata ja seljakotid kergemaks saada. Oleksime juba varemalt ühe põlluserva pargitud käru peal süüa tahtnud, aga see oli juba hõivatud.
Linnas tagasi, oli meil enne bussi veel just ühe lõunasöögi jagu aega. Vaatasime päris mitme terrassi menüüd ja läbiv teema tundus olevat Ardenni forell. Teine oli õigupoolest ka, metssiga.
Astusime ühte suure platsi äärsesse viisakama väljanägemisega restorani sisse ja ausõna, nii head kala pole ma kaua aega saanud - kui üldse. Täiesti värske ja just parasjagu küpsetatud, pehme ja mahlane. Lisaks viimase peal head friikartulid ja rukola.
Bussi läksime aegsasti ootama, sest bussid on neil seal väikesed ja maha ei tahtnud jääda. Ja hästi tegime, sest umbes 10 minutit enne väljumisaega otsustas juht, et rahvast on peal küll ja pani Barvaux' poole ajama. Sealt läks varsti väike rong Marloisse ja siis suur edasi Prüsselisse.
Oktoobri ja novembri vahetusel on siin rohkelt vaba aega, sest hingede- ja pühakutepäev on mõlemad pühad. Puud olid ka hakanud värvi näitama, nii et tundus olevat hea aeg minna Ardennidesse sügist vaatama ja maaõhku hingama. Ja kuna kõige tuntum koht, kus kõik käivad, näib olevat La Roche-en-Ardenne, siis võtsime selle plaani. Aga plaan muutus ruttu, sest seal ei olnud saada mitte ühtegi hotellituba.
Lõuna sõime kõige esimeses ettejuhtunud brasseriis, mis oli päris - selles mõttes, et seal tehakse ka õlut. Koha ja õlle nimi on Marcloff ja seda pilti vaadates tuleks meeles pidada, et on oktoobri viimane nädvah. Õlle kõrvale sai nii salatit kui ka täidisega pannkooki.
Majad on ilusad ja väikesed ja enamasti kivist; tänavad kitsad ja veel kitsamad. Ainsad suuremad majad on kirik ja loss.
Sellest, et tegemist on tõelise maakohaga, saab aru iga nurga peal - linnapildis on haned, varesed ja lambad:
Ja koguni paar karu!
Need viimased on viide linna suurimale turistilõksule - topiaariapargile jõe teisel kaldal. Kuni selle hetkeni, kui kassas hinda nägin, olin vägagi potentsiaalne kient, aga lõpuks piirdusime sellega, et piilusime värava vahelt, mida siis selle 20 euro eest näha saaks. Umbes selliseid saab:
Teine vaatamisväärsus on tasuta, kuid palju muljetavaldavam - jõe kaldal on kivipaljand, mis näeb välja kui katedraali läbilõige.
Sellises vahvas vahvärk-majas on jäätise- ja vahvlikohvik, seal tegime enne hotelli poole teele asumist kohvipausi.
Tänava peal saab muidu ka vahvlit süüa, kas näpu vahelt või pulga otsast, kuidas keegi eelistab.
Ja õnn oli, et me enne minekut energiat hankisime. Turismiinfo ja kaart lubasid, et hotelli on umbes kilomeeter maad - kena turistide nõustaja hoiatas ainult, et hotell on kõrgel kaldapealsel. No aga mis on Valloonia orud ja mäed võrreldes Rootsi omadega! Peatänavalt näitas viit hotelli suunas tee kätte ja mäkke me marssisime. Kuni esimese teeharuni oli kõik kontrolli all, siis aga tuli otsustada, kas paremale (sinna näitas mitu viita, muu hulgas kämpingu oma) või vasemale (ainus viit lubas viia Belvedere vaatetorni juurde). Puurisime kaarte, küsisime möödujatelt - ei targemat midagi. Läksime siis igaks juhuks paremale, sest vasakpöörded lõpevad enamasti halvasti... Seekord oleks siiski olnud targem sinna torni poole hoida, kui mitte muu pärast, siis tornist oleks hotell ilmselt kenasti kätte paistnud. Nüüd tegime umbes 5 km pikkuse matka mööda väiksemaid ja suuremaid teid. Tee äärest jälgisid meie matka üllatunud lehmad.
Õnneks olid jalas tossud ja vihma ei sadanud ja ega loodusel ka suurt viga polnud. Ja inimesed olid lahked ja juhatasid teed, kui ma üldse enam kaarti ja reaalsust kokku ei suutnud panna.
Sellest hoolimata oli rõõm suur, kui tee äärde ilmusid esmalt mõned kummalise väljanägemisega põõsad ja siis umbes sama kummaline hotell.
Peahoones on lisaks vastuvõtuletile ja tubadele ka basseiniga talveaed (sellest ka hotelli nimi) ja restoran.
Meile oli õnneks eraldatud tuba jaapani aia kõrval olevasse majakesse, mis oli ilmselt oluliselt vaiksem ja rahulikum kui peahoone.
Kui linnast tulema hakates pidasime aru, kas mitte õhtusöögiks tagasi linna minna, siis sellise matka järel oli selge, et sööme siinsamas. Mis ei olnud üldse halb variant, sest kokk oli vägagi tõsiseltvõetav ja tema tehtud part peaaegu sama hea kui Moonis.
Kolmanda advendi puhul käisime Uppsalas. Toomkirikus jõulumuusikat kuulamas ja Triinule uut linna tutvustamas. Ja neid vanu häid aegu meenutamas, kui mõned head sõbrad veel Uppsalas elasid, nii et sinna oli põhjust tihti sattuda.
Pandagu tähele, et loss ja Gunillakell on kirikust nii palju kõrgemal, et selle juurest ainult tornid paistavadki. Nii näitas lossi ehitada lasknud Rootsi kunn, kelle käes sellel maal võim on. Oli.
Rõõm oli taas kohtuda poetänaval (Svartbäcksgatan) tähtsat mõõtmistegevust läbi viiva härra Celsiusega, kolada piki jõekallast, näha, et turuhoones elu käib, ja uudistada müügilettidele laotatud okkalisi ja pohlaokstest jõulupärgi ja tõmmata ninna värskete lussekattide lõhna... Vikipeedia teab rääkida, et nende safranisaiade komme tuleb 17. sajandi Saksamaalt, kus kassiks kehastunud saatan jõulueelsel ajal lastele vitsa andis, lapseks kehastunud Jeesus aga neile saia jagas. Ja et saatan kardab valgust, värviti need saiad safraniga päikesekollaseks. Nii et alguses oli lusse- hoopis viide Lutsiferile, mitte Luciale. Alles paarsada aastat hiljem, kui Luciapäev ja safranisaiad üle Rootsi levisid, kadus saiade ümbert saatanlik aura.
Tagasiteel Stockholmi üllatas kuu meid ilusa varjutusega, nagu tellimise peale. Õhtu lõpetuseks vaatasime Nobelipidustusi. See on nagu pingviinide paraad, ainult et kordi ägedam. Kõige huvitavam osa olid vist laureaatide kõned. Esimene oli briljantne, teine kontrastiks nii igav, et isegi kroonprintsess tegi nägusid - tüüp luges suht emotsioonitult ette rakubioloogia suuremad saavutused viimastel aastakümnetel. Edasi läks jälle väheke paremaks. Intervjuud nobelistidega olid enne üles võetud ja päris toredad.
Prüsselis jäin bussist napilt maha ja et mitte vastu ööd lennujaamas pool tundi passida, sain omal nahal seda siinset absurdset taksokorda. Palusin juhilt, et ta pakuks mulle mingi umbes-hinna, ja see võttis õhku ahmima - 45 eurot. Kui olin õhu ära ahmind, küsisin tõsimeeli, kas tüüp nalja suvatseb visata, sest linnast sinna on taks mitte üle 30 ja kui tellides fix-hinda taipad küsida, siis 27. Selle peale teatas tüüp, et ma ise vist nalja teen - sellise hinnaga saavat ainult päevasel ajal ja sinise taksoga linnast lennujaama, mitte vastupidi ja lennujaamataksoga. Ja siis äkki avastasin, et ta sõidab mitte mööda bussiteed (mis on kõige lühem), vaid jumal teab kustkaudu. No ma virisesin siis selle üle ka, sest hea hoog oli juba sees. Teatas, et see tee olla kiirem, sest on vähem foore. Who cares, kui kell on ½ 12 ja liiklust nagunii suurt ei ole, pealegi sõidab takso ju bussirajal. Viimased 3 minutit tõestasid igatahes, et tüüp oskab sõita ainult gpsi järgi, sest tegi täiesti mittevajaliku rohkem kui kilomeetrise tiiru, sest ei taibanud - või ei tahtnud - otseteed kasutada.
Tegelikult on Apt (täisnimega Apt en Provence) vägagi tähtis koht. Sealt oli Calle ostnud oma Citroen 2CV, mis kogu eelmise elu oli kuulunud ühele kohalikule kloostriülemale. Et Prantsusmaal paberimajandus päris kaua aega võtab (sellise krutskilise keele juures pole ka ime), oli auto paberites veel hulk aega omanikuna olnud kirjas härra abee. Nii et kui Callel politseiga asja oli (või neil temaga), siis oli temasse ikka väga aupaklikult suhtutud.
Esmaspäeval olime jälle täielikult komplekteeritud ja tegime lõunaväljasõidu külakesse nimega
Lõunat sõime vanas postijaamas küla peaväljaku ääres. Ettekandja rääkis pikalt-laialt selle ajaloost, aga kusagil viienda minuti kandis andsin mina alla ja lasin mõtte mujale rändama. Mehed valisid korraliku lihaprae, naised sellised erinevad taimetaldrikud ja kõik jäid jube rahule.
Kõige ette käis meestel kohaliku kombe kohaselt ka klaas pastissi, seda aniisilikööri, mis veega segatakse ja sogaseks läheb.
ja lavendlijäätis, mis kummalisel kombel polnudki lilla nagu eelmisel aastal Roussilonis jäätiseletis nähtu, kuid maitses täiesti äratuntavalt lavendli järgi.
Lõpetuseks jõime kes kohvi, kes teed. Minu kohvisoovi ette tegi Jeanette pika sissejuhatuse, et ta kaugelt pärit ja imelike kommetega. Ma tegelikult muud ei tahtnudkui kui tavalist sooja piimaga kohvi sellise tassi sees, kuhu kohvile lisaks ka piim mahub.
Kiriku juurest viis paekividest laotud tee muudkui üles-üles-üles järgmise kiriku juurde, aga nii kõrgele viitsis ronida vaid Jeanette. Me teised vaatasime seda eemalt veehoidla juurest.
Esimene vaade veehoidlale oli hoopis niisugune:
Tagasiteel jäime puude varjus ootama, et Jeanette oma matkalt tagasi jõuaks. Ootasime ja ootasime, ei kedagi. Muud inimesed ikka liikusid siia ja sinna. Calle võttis asja stoilise rahuga, meil teistel hakkas mure ja lootusetus maad võtma.
Lõpuks ilmus Jeanette välja ja mis selgus? Ta oodanud meid juba jupp aega auto juures, sest ta oli ometi andnud Callele selges prantsuse keeles korralduse mitte sama teed tagasi tulla, vaid vana veski kaudu auto juurde minna.
Sealsamas kõrval piidles möödujaid katusel peesitav kass ja onnimeistri hoovis elab ka see kukk, kes hommikuti küla üles kireb. Tore tänav!
Pange tähele, millise tänavaomaniku pilguga see kass katuselt alla vaatab! Nende käes ongi ilmselt võim, sest mitme majaukse peal on näha kurja või koguni hullu kassi eest hoiatavaid silte.
Kui juba siltide kleepimiseks läks, siis ka üks tänavasilt, Lagnes'i kõige äärmise tänava äärest. Sealt edasi on juba põllud ja oliivisalud ja mäed ja õunaaiad.
Ühel väravapostil aga on niisugune silt. Väga vajalik, sest muidu võib end siinses idüllis tõepoolest unustada lihtsat külaelu nautima, nii et päevad, nädalad ja aastad kaovad.
Näide sellistest kauaks istuma ja unelema jäänud külaelanikest:
Viimane pilt Lagnes'ist sai seekord selline.
