Sellest tuleb nüüd maailma kõige pikem postitus, aga ma ei viitsi jupitama hakata. Suuremalt jaolt on nagunii pildid, need lähevad kiiresti edasi.
Kes seda enam mäletab või kokku jaksab arvutada, mitu aastat me oleme rääkinud, et tahaks Piiterisse. Lasse polnud jalgagi Venemaale saand... Nüüd siis sai!
6. juuni hommikul oli äratus kl 0615, takso kl 0715 ja rong kl 0750. Kõlab täpselt nii hirmsalt kui oli! Perroonil olime tublisti enne rongi.
Tulevastele reisilistele soovitus - ostke pigem 2. klassi pilet. Vagun on tühjem, vaiksem (sest et uuem?) ja ruumi vähemalt sama palju kui 1. klassis. Arvatavasti odavam ka, kuigi sellest rongihinnastusest ma päriselt aru ei saandki. 1. klassi ainus pluss on see, et saab baarist 2 sooja jooki tasuta.
Piiriületus on 2 jaos: 30 min Narvas ja 40 min Jaanilinnas. Seal kauem, sest narkokoeral kulub nuuskimisele aega ja passid viiakse tembeldamiseks jaamahoonesse. Edasi on akna taga vaheldumisi karuputkevõsa ja vene külad.
Vitebski vaksalist hotelli sõitsime taksoga. Küsisime esimese käest hinda - 1000. Küsisime ka järgmiselt - 2000... Moika kaldapealsele hotelli oli napilt 15 min tee. Ja hotellist Neeva äärde ja Talvepalee juurde ja Teatriväljakule ka mitte üle 15 min, jalgsi. Hotell (Domina Prestige) ise oli uus, ilus ja seest hulga suurem kui väljast. Piiteri kesklinn on max 3-4 korrust kõrge, aga hotellis tervelt 7 korrust.
Esimest korda elus elasin sellises kohas, kus vastu õhtut voodi magamisvalmis sätitakse, umbes nagu vanaaegses filmis.
Ja vannituba oli nii suur kui väiksemat sorti hotellituba...
Akna kõrval kardina taga oli peidus selline salapärane punane kott koos kasutusjuhendiga.
Et siis eneseabivahend juhuks, kui kiiresti vaja toast välja vaja saada. Sisehoovi katusele näiteks.
Teplo!
Kena vastuvõtja-tütarlaps rääkis meile välja kohaliku saladuse: hotelli taga Bolshaja Morskaja peal on väärt söögikoht nimega Teplo. Hea ja mitte sugugi kallis, oli soovitus. Läksime siis asja uurima ja saime aru, et meile serveeriti ehtne pärl! Imeliselt soe teenindus, kohutavalt head toidud, tasuta küpsised-koogid tee peale kaasa... Hoov, nagu oleks Toskaana kohale toodud. Carpaccio isegi parem kui Toskaanas, soomepärane kalasupp viib alla veel suhu jäänud keele. Ja siis need õuna ja kaneeliga kaerahelbeküpsised... I'll be back!
Aga linn on neil viimase peal - ilus, puhas, madal, tänavad laiad ja terved, sõbralik, inimesed ilusti riides ja üldse mitte purjakil. Esimene jalutuskäik viis Neeva kaldapealsele ja Paleeväljakule
Täiesti juhuslikult jäi pildile Eesti numbriga auto. Tunneb keegi?
Talvepalee kõrval tehti pilti tsaaritütardest või muidu aadlipreilidest
Peterhof
Järgmisel päeval Peterhoffi jõudes nägime tsaari ja ta emandat kohe mitmes kohas, aga minu pildi peale nad ei tahtnud. Vähemalt mitte ilma eest.
Peterhof oli vähemalt sama vägev kui vanasti. Kui Lasse Talvepalee juures virises, et need pruunikaskollakad iluasjad fassaadil polegi kuld, nagu ta piltide järgi arvand, siis siin oli kulda kilode kaupa.
Ja kõik selleks, et rootslastele nende kaotust nina alla hõõruda...
Kas pole natuke ühe Venemaa juhikese näoplaan sel loomal?
Veel üks näpatud tsaaripilt :)
See püramiidpurskkaev (500 veejuga) on veel spetsiaalselt pühendatud Peetri võidule Karl XII üle. Nice!
Enne tagasi linna sõitmist kinnitasime sadama juures keha. Lihatäidisega pannkoogid ja kaljaga okroshka. Täitsa OK kiirtoit.
Peterhoffi ja tagasi viis vodohod, veelkäija. 45 minutit vaateid ja kohal.
Paadituur
Linnas käisime ka paadireisil. Tunniga näeb ära Moika, Fontanka ja nende vahele jääva kanali, mis viib mööda ilusast sinisest Nikolai kirikust.
Paadi võtsime Sinise silla juurest, mis on linna kõige laiem sild - 97m, terve Iisaku väljaku laiune. Sild kui tunnel, ühesõnaga.
Üks vingemaid Moika-äärseid maju on Faberge oma. Kui just Pushkini ja muude tähtedega seotuid mitte arvestada. Huvitav reis oli.
Poole paadisõidu pealt tuli neist mustadest pilvedest vihm välja, aga nad on nii kavalad, et paat lastitakse ainult poolenisti rahvast täis. Siis on kindel, et kõik see mees mahub kas päikesetekile või katuse alla.
See oli ka ainus vihmasabin enam kui 4 ööpäeva jooksul.
Saime ruttu aru, kuidas meil oli vedanud sellega, et toa aken Moika poole polnud. Need paadid käivad seal katkematu vooluna varahommikust hilise õhtuni ja räägivad oma jutte ikka päris valju häälega.
Teater ja muu kultuur
Plakat teatas, et varsti on jälle põhjust pidutseda. Üks teine ja sagedamini ette tulev plakat aga manitses, et reede tapab laupäeva... Sellega seoses oli üks me suuremaid üllatusi see, et nägime vaid ühte poolpurjakil meesterahvast ja sedagi laupäeva õhtul Teatriväljaku kandis. Kusjuures kui ta poleks meiega ühel ajal üle tänava sattunud minema ja natuke pehmelt palunud, et ne rugaitesj so mnoi - mida meil mõtteski polnud -, siis poleks me ka teda tähele pannud.
Teatris vaatasime Luikede järve, sest Lasse arvates tuleb Piiteris just seda teha. Marias meile sobival ajal seda ei näidatud, nii et sattusime Konservatooriumi suurde saali. Eks ta selline turistikas oli, aga linnuke sai kirja. Teist vaatust vaatama ei jäänd.
Kultuuri ja ajalugu on Piiteris üldse kõvasti. On seinte peal ja uste kohal ja trotuaarides ja ilmselt ka majades sees, aga mõnusa ilma tõttu me sinna eriti ei kippunud.
Kas pole kummaline, et koogikohvik, mis tegutseb majas, kus Jessenin end maha lasi, kannab nime Õnn? Või on kummaline hoopis see, kui kaks üsna täiskasvanud moega tütarlast jalutavad õhtusel tänaval ratastega plastkoera?
Nevski kant
Ühel päeval käisime Nevski peal ka. Kaasani katedraalis käisime end jahutamas.
Tsaar Aleksandri verevalamise paigale ehitatud Spas na krovi kirikusse saime minu üllatuseks ilma igasuguse sabata.
Mõelda vaid, et kogu see suur kirik on seest kaetud sellise peeneteralise mosaiigiga!
Siin pildil proovin olla sama poeetiline kui suur poeet, aga no ei tule välja.
Hotell Jevropa. Väga vinge. Ukse peal punastes livreedes mehed ja maja sees aatrium.
Gostinõi Dvori põikasime korraks sisse, kingi nägime.
Ja Jelisseejevi poodi, mille rõdul mängib bänd ilusat muusikat ja austriletis elavad metsikud austrid mitmelt poolt maailmas.
Siis ühes pargis (Katariina Suure kuju juures vist) oli parv ingleid. Neil äkki kool läbi sai?
Arhitekt Rossi tänavat käisime ka vaatamas. See on see absoluutselt korrapärane ja antiigiaja reeglite järgi ehitatud, mõõdud on 220x22x22m.
Ükspäev me ei söönud lemmikkohas (ega ka mitte teisel pool Moikat Idioodis, kus Dostojevskile olla meeldind), vaid ühes Moika põikuulitsas Fishhouse'is. Sinna ei maksa minna. Sellest oleks muidugi kohe pidanud aru saama, et kui on laudade peal loovad meeleolu IKEA öölambid, ei pruugi ka kala suurem asi olla.
Suvalises pelmeenibaaris oleksime kordi väiksema raha eest ilmselt rohkem rahule jäänud.
Talvepalee
Muidugi käisime ka Talvepalees. Ostsime internetist piletid ja puha, et mitte pikas järjekorras vaevelda ja aega raisata... Millises pikas järjekorras? Ilmselt oli see enne meid otsa saand, sest maja oli tegelikult rahvast ikka päris täis. Ja miks nad üldse nii suure ja keerulise maja tegid? Selles eksib ju ära ja ei saa enam kunagi koju ega hotelli ega Teplosse sööma. Õnneks istuvad igas toas lahked tädid, kes teed juhatavad.
Suur trepp, ikka hästi suur. Ja majas sees pole kullaga koonerdatud.
Veel tükike ajalugu. Oli neil kuramustel siis vaja see esimene revolutsioon ja kogu maa (ja muud maad) ära solkida.
Ühes saalis pesitseb selline kelm inglike.
Troonisaalis on teadagi troon. See on siis Georgi saal, eks. Millega seoses pean ütlema, et Piiteris on ka väga paljudel autodel ja muudel Georgi lindid, aga need on täiesti loomulikud ja pole üldse ohtlikud või kurjakuulutavad.
Palee kõige ilusam saal, mille me üles leidsime, on Paviljonisaal. (Teatrisaalini me lihtsalt ei jõudnud, sest see oli hoopis teises kohas ja sinna oleks tulnud roomata läbi kunsti täis tubade ja koridoride. Selleks meil jaksu polnud. Aga selle saali ma võtaksin küll, mulle rohkem tube polekski tarvis.
Selle pildi tellis Lasse. Siin on rootslased Karl XII juhatusel jälle Poltaava all tappa saand.
Lõpuks leidsime selle suure trepi jälle üles.
Meil vedas, et polnud vaja üle Paleeväljaku minna, seda poleks küll enam jaksand.
Vajusime hoopis Admiraliteedihoone (remondis) taguses pargis pargipingile lõõtsutama.
Pühapäev, tore päev
Seda polnud minuga ka veel kunagi juhtunud, et hotell katab sünnipäeval koogilaua. Napilt enne seda, kui hakkasime Astoriasse õhtusöögile minema, koputati uksele ja tütarlaps kandis sisse kõik selle, mis laual näha. Teise koogitüki võttis ilmselt endale, aga see oli nii rammus sokolaaditort, et ühest tükist jätkus ka kahele.
Astorias oli ka väga armas, eriti kelner. Hakatuseks toodi austrid, söögiks väga hea lammas.
Meie mõlemad turistiraamatud kirjutasid, et Hitleril olnud kavas Leningradi blokaadi murdmist just nimelt Astorias tähistada ja ta saatnud kutsedki laiali, nii kindel oli mees. Ja et üks sellina kutse ripub seal kusagil seina peal. Ei leidnud. Küsisin vastuvõtu-tüdrukute käest - nemad väitsid kui ühest suust, et on linnalegend. Ma tõesti loodan, et nad ei saand aru, et olen Pribaltikast, muidu said taas kinnitust, et seal on puha fasistid.
Postivärk
Ärasõidupäeval käisime postimajast postkaarte ja -marke ostmas, et inimeste ees hoobelda. Siiani olid ostmata, sest nännipoodides ega putkades ega turismimagnetites ega hotellis neid ei müüdud ja mujal me eriti ei käind. Hotell soovitas minna paar maja edasi peapostkontorisse, seal suur ja uhke valik. Kontor ise ilus juugendlik, aga nad vist peavad seal hiirte ja rottide vastu võitlemiseks kassiparve. Vähemalt hais lubab nii arvata.
Postkaarte oligi palju ja isegi ilusaid. Igast sordist üks kleepsuga suure kaardikarusselli külge kinni kleebitud ja iga kaardi peale omakorda tähest ja numbrist koosnev kood. Lähenesin laua taga istuvale tädile, aga tema teatas, et tema kaarte ei müü. Leti taga oli lahkem tädi, ulatas meile kaardialbumi (st kiletaskutega fotoalbumi, milles fotode asemel kaardid) ja käskis valida ja talle koodi öelda. Võtsime siis huupi midagi viisakamat ja küsisime 6 tükki - oli ainult 1. Järgmisega läks paremini, seda saime 5. Siis margid. Euroopasse sobivaid oli 1 sort, 1/4 kaardi suurused. Võtsime.
Kaardid kirjutasime lähimal pargipingil valmis ja viskasime postimaja ukse juures olevasse postkasti. Loodetavasti oskavad nad ka vene mõistuse jaoks tagurpidi kirjutatud aadressi lugeda.
Iisaku katedraalis käisime ka veel enne ärasõitu ära. Võimas. Ilus. Kohati ikka uskumatult.
Mudelid näitavad, kuidas katedraal nii suureks on kasvanud.
Ja see kaadervärk näitab, kuidas sambad püsti saadi. Need toodi muidu Soomest.
Uksed kaaluvad 20 tonni...
ja katusel on 100 kilo kulda.
Parkimisega on sealkandis kitsas, aga targad linnaisad on trotuaarid teinud nii laiad, et sinna mahub ka rida autosid parkima ja isegi jalakäijatele jääb ribake.
Mida me aga üldse teha ei jõudnud, oli ühiskondliku transpordiga sõita. Isegi metroo jäi vaatamata. Aga ma olen iga kell valmis sinna linna tagasi minema, vast siis leiab ka metrooks aega.
No ja siis olimegi jälle Vitebski vaksalis. Taas enne rongi, nii et oli aega ilma ja inimesi ja ronge vaadata.
See läheb Pavlovskisse ja Tsarskoje Selosse. See oli ka mu ideaalplaanis, kuid jäi välja, sest oleks rabelemiseks läind. Ikka tasa ja targu.
Toredad tasased reisikaaslased olid. Need 2 ostsid baari avanedes pooliku raudteeviina ja ühe väikese mahla. Pildil nähtava oleku saavutasid nad umbes poole tunniga ja jäid sellesse kuni piirikontrollini. Ilmselt polnud see neil esimene rongireis.
Peaaegu Eesti:
Aga Piiterit nimetatakse kohalikus telekas tegelikult ka pealinnaks. Väidetavalt mõeldakse selle all regiooni pealinna, aga vaevalt.
Rootsis on jaan tõsine keskpäevane rahvapidu - lipp ja majstång püsti ja 3 ringi tantsijaid seal ümber. Paar tädi oli rahvariides. Rootsi jaanitantsud on Need konnad on... ja Rits-rats rundipumm! Ja jaanisöök on suhkruvatt ja vahvel moosi ja vahukoorega! Pidu ise kestab kell 12-16...
Jaanipäevalise auto, 1965. aasta Volvo Duett, läbisõit 160000 km.
Spidomeeter võtab 180.
Ja kapotti ehib Muhvi auto.
Kodus saime korralikku jaanisööki. Lasse oli salaja meisterdanud kaht sorti räimerulle ja kohalik värske kartul on valmis.
Kas selline maja on ilus, tahan ma ka teada. Tallinnnas ilmselt ei paneks teist tähelegi, seal igast imelikke igal pool, aga siin justkui riivab silma.
Eesti jaanilaupäeval istusime kenasti kodus, aga väikese tule sain ikka üles. Üle ei jõudnud hüpata, enne kustus ära. Mõtlesin siin nende jaanikommete ja pidude üle ja mõtlesin välja, et rootslased tähistavad aasta pikimat päeva, aga eestlased aasta lühimat ööd. Sellest ka erinev peo kellaaeg. Eks me oleme rootslastega võrreldes ikka parajad paganad ka...
