Veel Melliehat

Lähimas bussipeatuses oli selline autorendiasutus (self-drive car oleks siinses vasakpoolses liikluses ju küll mõnus?): Ja sealsamas kõrval baikerite baar, mille ees uhkeldas sellise nimega HD (omanik valvas sealsamas baariuksel, aga noogutas nõusolevalt, kui ma fotokaga ta mänguasjale lähenesin): Alternatiivne autorent Etna tänaval: Paar silmatorkavamat fassaadi peatänaval: ja 200 meetrit edasi selline müüritöö Paadid on neil ilusad värvilised ja uksed-aknad samuti (värvilised on ka vanad head Morrised 1950ndatest) Ukse ette saab lasta pilliroost katte, et selle tagant piiluda, mis tänaval toimub (päriselt ka, üks ajakiri kirjutas): Kõige ootamatum majasilt oli ilmselt selline (ja mitte ainus, kusjuures!): Bussid on orantsid (raamatu ja Margiti arvates) või siis kollased (minu arvates) ja enamasti ilma ukseta; ka need vähesed, millel uks olemas on, ei pane seda sõidu ajaks kinni Teeservas õitsevad lõvilõuad ja põllulappide vahel kaktusehekid. Praktiline ju, isegi üsna hõre hekk peab pagana hästi!

Jõululaupäev Melliehas

... mis hääldub umbes melliia. 7 tuhat elanikku, aga need jagunevad linnakese ja mitme ranna ja vahepealse maa vahele. Kirik, peatänav Triq Gorg Borg Olivier (endise peaministri auks) ja issake kui palju trepptänavaid! Poole päeva peal arvasid säärelihased, et aitab küll.
Maltalased võtavad jõule tõsiselt. Tänavatel mängivad valjuhääldid jõululaule (refräänina vähemalt kord poltunnis Last Christmas erinevates esitustes), kiriku ette linnaväljakule on üles pandud hiiglaslik telk, milles vana auto, mänguautomaadid, puulilaud, söögiletid ja muu peoks vajalik.
Telgi kõrval veidi elusloodust - puurides kalkunid, kanad-kuked ja varjualuses eesel.
Majad on piduehtes: kuused, kuuliehtes palmid, ustel jõulupärjad, akendel sõimestseenid ning rõdude küljes ronivad, rippuvad ja muidu päkapikud. Üks lahedamaid oli selline stiilne lendpäkapikk.
Majad on ehitatud kohalikust pehmest liivakivist ja ühtlaselt heledat liivavärvi. Peaaegu ainsad värvilisemad laigud on meie hotell ja veel mõned kollased-punased majad, mis üldist rahu rikuvad. Ja punane kirikukuppel. Muidu annavad majadele värvi aknaluugid ja uksed ning nimesildid - majade, mitte inimeste nimedega.
Lõunaooteks võtsime päikeselisel terrassil smuutid, lõunaks päikeselisel trepil sitsiilia pitsad (sellised pirukaks kokku keeratud). Aga õhtusöögi sõime sõsarhotellis kohe korraliku, mitmetunnise ja mitmekäigulise: isutekitajad lusikal ja klaasis, mitut sorti antipasti (singid, salatid ja muu), 3 sorti liha ja 1 sorti kala, juust ja puuviljad, koogid ja klaasimagustoidud... Kohalik vein on hea, nii punane kui valge.
Enne söömaasumist tuli teha pauk igaühe ette pandud paugukommiga, mille seest tuli välja kilest kroon, väike plastist asi (mina sain merihobu) ja nali. Näiteks selline: Small and wobbly in the pram? Baby jelly fish!
Õhtu nael oli aga see, kui Lasse sai viimaks toru otsa sõber Görani, kes oli koos naisega samuti Maltal, Vallettas. Mida meie teadsime, aga nemad ei teadnud, et meie seal oleme. (Tjah, ega me ise ka ju 24 tundi varem ei teadnud.) Nii et kui Lasse Görani smsi "jõulutervitused Maltalt" peale helistas ja ütles, et oleks tore lähematel päevadel kohtuda, oli vastuseks pikk paus ja siis, et oleks muidugi tore, aga nad on ju Maltal. Lasse on teadagi järjekindel ja arvas jätkuvalt, et homme-ülehomme võiks ikkagi kokku saada. Halloooo, me oleme Maltal ja tuleme tagasi Rootsi alles uuel aastal, tegi Göran asja selgemaks. Me ka, teatas seepeale Lasse. Ainult et ainult esmaspäevani, nii et millal kokku saame? Selle peale oli vastuseks homeeriline naer ja lepiti kokku, et sõidame järgmisel päeval neile külla.
Kell 11 õhtul läksime siis vaatama, mis kirikus toimub. Toimus kesköise jumalateenistuse soojenduskontsert, mida me kaua ei kuulanud, sest maltalased ilmselgelt ei ole laulurahvas. Vähemalt koorilaulu oma mitte...
Jõuluöö pole magamiseks, selgus varsti. Kell 12 andsid kellad esimese pikema kontserdi, millalgi pärast ühte järgmise ja kella kuue paiku hommikul uue päeva esimese, mis ei jäänud viimaseks.
See kollane terrassitelkidega suur maja on meie hotell Pergola. Kaks õuebasseini (liiga külmad, et ujuda) ja üks toabassein (28 kraadi, just paras). Spaa, kuhu me ei jõudnudki, sest nad panevad uksed juba 1630 kinni.

Antsoni jälgedes

Täna algas uisuhooaeg!
Tegime Östermalmi staadionijääl 10 ringi e 4 km. Vaesed väiksed jalad... kõigepealt Maltal 4 päeva mäest üles-alla, nüüd siis uisuliigutused sinna otsa.
Järvejääle ei saanud, sest jää peal on nii paks lumekiht, et jää selle all ei kanna sahkautosid ja nad ei saa radu sisse lükata. Merejääle v-o isegi saaks, aga see on kaugemal ja keerulisem.

Saab... ei saa...

...ehk kuidas me peaaegu Maltale ei pääsenud.
Algus oli ju ilus, check-in andis kenasti kohad ja pardaajakiri lubas arvata, et õhtusöök serveeritakse kõigile, isegi turistiklassile. Siis tuli kokpitist teade, et me oleme deicingu-järjekorras, kus on veel 20 lennukit, aga ei tea mitmendad, sest et valitseb pardakk. Tasapisi hakkas lund sadama. Tunni pärast või nii tuli siis pritsmasin ja kapten teatas rõõmsalt, et varsti stardime. Ei startinud midagi, hoopis stardijärjekorras seisime, kuni raja peale läks kolonn vilkuvaid autosid, sest lumi oli ju maja sadanud. Siis sai anti-icingu mõjuaeg otsa ja kapten teatas üsna lootuse kaotanud häälel, et ta peab läbirääkimisi, et deicing uuesti tehtaks - soovitavalt sealsamas raja otsas. Ei tehtud, veeresime tagasi terminali juurde. Sadu läks üha hullemaks... Läbirääkimised kestsid kõvasti üle poole tunni, aga kapten sai. mis tahtis: just siis, kui ta pärast teist deicingut uuesti rajale jõudis, tehti see korraks lahti ja me saime õhku umbes täpselt siis, kui oleksime pidanud Maltal maanduma. Järgmine teade kokpitist ütles, et Prüsseli lennujaam on teadmata ajaks kinni pandud. Juhhei!
Õnneks oli meil hotellist auto vastu tellitud. Ja õues oli soe, kuigi kell oli 2 öösel. Esimene puu, mida nägin, oli palm ja natuke edasi sellised vihmavarjupuud kui Roomas. See lubas loota, et vaev oli seda vaeva väärt. Hotelli letis oli öövalves õnnetu poisike, kes eriti midagi ei teadnud ega osanud; kõige tipuks selgus, et meie toad on kõike muud kui lähestikku: meie oma 2. liftiga 4. korrusele, Margitil 3. liftiga 3. korrusele.
Korruseid, selgus hommikul, loetakse vastupidi - 1 on kõige ülemine, 7 kõige alumine. 0-korrus oli ka ja see oli enne ühte, ses mõttes, et allpool. Vist. Loogiline ühesõnaga.
Vintsutatud ja unine inimene aga on teadagi kuri ja esimese hooga oli tunne, et meie 4-tärnine spaahotell jääb alla isegi Viljandi omale. Padi oli kõrge ja kõva, (villa)teki jaoks mitte kott vaid lina, õhk niiske (spaahotellide nuhtlus vist) ja kohe kõrval ähvardavalt suur ehituskraana...
Hommikul paistis siiski päike ja aknast sinine meri, ja kui siis selgus, et hommikusöögiks saab pliidi taga seisvalt poisilt tellida omletti (juust, sink, seened, tomat ja mis kõik veel) ja pannkooki (suurt ja õhukest), leebusid ka kõige kriitilisemad külalised.

HÄID JÕULE!

Rahulikke pühi!

Kõike head ja kaunist uueks aastaks!

Õnne, tervist ja armastust!

Jõuluhirm

Täna tuli tänaval vastu tüse politseitädi. Piidlesin kahtlevalt: äkki peab kinni ja küsib ka jõuluks raha.
Ei küsind, läks mööda. Paranoiliseks võib niimoodi muutuda.
Metroo juures viiuldaja sai küll mündi, aga tema mängib vähemalt toredaid lugusid.

Lõpuks jõudis postkasti Rootsis 9. detsembril tembeldatud kaart. Ju siis postiljon kaotas lootuse, et me kunagi ka kodus oleme.

Haasa Mihklit tead?

Alguses oli Tõnis (mu vanaema vanaisa vanaisa), nii 1750. aasta paiku Toris. Tegelikult oli enne ikka ka inimesi, aga nende nimesid ma veel ei tea. Tõnisel oli naine ja vähemalt 1 laps: Mihkel.
Mihklil (vanaema vanavanaisa) oli 2 naist, Ann ja Mari. Ja 13 last (nimed siin ja edaspidi tähestiku, mitte vanuse järgi; lihtsam statistikat teha): Andres, Ann, Hindrik, Jaak, Johan, Jüri, Karl, Liso, Madli, Mari, Mihkel, Peet ja Tõnis.
Neist Mihklil (vanaema vanaisa) oli naine Tio ja 9 last: Andres, Jaan, Jaak, Johan, Jüri, Liso, Mihkel, Peet ja Tomas. (Järgmised oleksid raudselt olnud Ann, Mari ja Tõnis.) Teisi Mihkel I lapsi veel ei tunne.
Kui ainult lapsi lugeda, siis 3 põlvkonna peale 23 tükki, aga nimesid vaid 14.
Järgmise põlvkonnaga on nii.
Jaanil oli naine Mari ja 1 laps Anna.
Mihkli ostis vist isa nekrutist lahti, aga 29aastaselt suri Mihkel ikkagi ära. Saatuse vastu ei saa.
Jaagul oli naine Ano ja 6 last: Andres, Jaakob, Juuli, Lisa, Maria ja Mihkel.
Jüril oli naine Mari (need on vanaema vanemad) ja 11 last: Andres, Elisabeth, Jaak, Jaan, Johan, Juuli, Kustav, Maria, Mihkel, Peet ja 1 enne ristimist sündinud tütar.
Andresel oli naine Maria Elisabeth ja 3 last: Marie, Mihkel ja 1 surnult sündinud poeg.
Peet vist suri noorelt ja lastetult.
Johanil oli vist 2 naist, Anna ja Lisa ning 4 last: Anna, Lisa, Maria ja Mihkel.
Tomasel oli naine Liisa ja 3 last: Eliisabet, Johan ja Maria.
Põlvkonna 28 lapse peale 14 nime...
Siiani siis vähemalt 7 Mihkel Haasa. Kui ma järgmine kord Tori surnuaeda satun, siis on hea teada, et kõik sellenimelised on sugulased. Või mis ma räägin - pool surnuaeda on sugulased!
Siis võttis mõni vanematest vendadest naiseks noorema õe nimekaimu, kes on õega samal aastal sündinud, ja ongi ühe Anna Haasa asemel 2!
Ja mina hoian siin peast kinni, sest ühes raamatus on kirjas, et Jaan Mihkli poeg Haas on 56aastaselt vanapoisina surnud ja teises raamatus, et leskmees Jaan Mihkli poeg Haas on naise võtnud...

Jõulukaart sulle - raha mulle

Käisin lõuna ajal tiiru õues (no ok, kiropraktiku juures... no ok, olen sõltlane... no ok, ausõna hakkan järgmisel aastal korralikuks ja end liigutama) ja nägin, kuidas kaks postiljoni ühe rataskotiga käisid ja andsid järjest majadel uksekella ja norisid raha. See siis ei olegi linnalegend. Nüüd on puudu veel politsei ja tuletõrje. Ja kiirabi. Ja korstnapühkija. Ja tänavapuhastaja.
Päike oli kevadiselt soe ja mõnus.
Kui töölt ära hakkasin sättima, kuulsin uudist, et Prüsseli lennujaamas on otsa saanud jäätõrjevedelik ja kuni kolmapäeva hommikuni lahkuvad siit vaid üksikud lennud. Häid pühi! Ma tahaksin näha seda meest, kes selle korraldas.

Mälu ja mäng

Mälu toimib imelikult. Tänase ilusa päikeselise ilma puhul käisin tiiru õues. Ühel naisel oli käes tähekujuline karp kuldsete ja hõbedaste kuusemunadega ja äkki tuli meelde, et mul oli kunagi selline mäng, kus augulisele või lohulisele alusele sai pisikestest värvilistest (metall?)kuulidest mustreid laduda. Kuulid käisid kahel pool mustrilauda olevates vaheseintega osadeks jaotatud karpides ja olid hõbedased, kuldsed, sinised, punased, rohelised ja ilmselt veel mingit värvi.
Teine tore mäng oli mingi liiklusteemaline lauamäng, kus nuppudeks olid pisitillukesed autod. Mänguvälja all oli suur ketas, mida tuli aeg-ajalt liigutada ja siis vahetusid fooris tuled ja tänavatel liiklusmärgid. Või kuidagi nii.
Ja siis muidugi see Ole osav! Seda tahaks küll mängida.
Tuleks vist ikka Tartusse mänguasjamuuseumi jõuda, ehk on neil selliseid asju.

Poubelle

Paar nädalat tagasi küsiti kohaliku ingliskeelse nädalalehe küsimuste-vastuste lehel nõu, kui palju anda meelehead enne jõule uksele koputavatele prügivedajale, postiljonile, politseinikule ja tuletõrjujale. Nalja teevad, mõtlesin. Prügiauto käib ju hommikul vara ja liigub sellise tempoga, et neil meestel küll pole aega mööda maju kolistada. Vahest eeslinnades, kus majad väiksemad, kuid harvemalt. Ja post tuleb ju hoopis keset päeva... Vastustest aga oli lugeda, et igaüks annab südame suuruse järgi: kes ei midagi (sest linn või kommuun või riik või provints - föderaalses Belgias võimalusi tuhandeid! - ju maksab palka), kes prügimeestele kamba peale 20.
Täna pärast lõunat helises uksekell, aga tundmatud tüübid olid ja midagi ei rääkinud, nii et ust ma neile lahti ei teind. Kui teist korda kella lasid, läksin välisuksele asja uurima. Olidki prügivedajad! Või vähemalt väitsid, et on. 3 tükki. Jagasid miskeid infolehti ja konkreetselt küsisid raha! Mitte selle lehe, vaid oma töö eest. Tegin näo, et ei saa neist üldse aru, aga siis lükati ette üks, kes oskas 7 sõna inglise keelt. See siis seletas (ja kindluse mõttes näitas prügikasti kõrval vedeleva taarakotiga ette ka), et nemad loobivadki vaat niimoodi 2 korda nädalas tänavale tõstetud prügikotid prügiautosse. Kuna tüüp seda ei teadnud, kuidas prügi inglise keeles on, siis oli iga kolmas sõna ta jutus poubelle... Sain just guugli käest teada, et prügikonteiner/-kott sai oma nime mehe järgi, kes Pariisi puhtuse nimel prügi kogumist hakkas korraldama. Õnnetu hing.
Nüüd ootame siis neid teisi ametimehi.

Vabandust, teil kukub!

Oligi imelik, et terve eelmine pimeduse hooaeg läks mööda, ilma et keegi oleks mind helkuri kaotuse eest hoiatanud.
Nüüd on viimase paari nädalaga juba kaks korda juhtunud, et inimene tuleb ja haarab abivalmilt mu helkurist, et ma selle tagasi taskusse topiksin. Ega keegi peale põhjarahvaste neid siin ei kanna. Vahest mõni baltlane ka.

Ükskord sügise poole pidin ise kukkuma. Keerasime vanalinnas mingisse väikesesse tänavasse, mille keskel seisis mehekuju. Jõudsin peaaegu poole peale mõttega, et näe ei teadnudki, et siin linnas selline kuju ka on - lisaks pissivale seltskonnale (poiss, plika ja koer) ja kotimutile - kui see end liigutas. Süda pidi seisma jääma!

Tarkustest

Luksemburgist saadeti selline vihje: http://failid.koolibri.ee/koduleht/miksike/?&lang=ee
Jõudu!

Aeg liigestest on lahti

Laupäeval plahvatasid Stockholmi keskel pommid.
Pühapäeval põles Lilla Essingenil peaaegu meie kõrvalmajas ära üks linna paremaid restorane Lux.
Hommikul oli nõukogu maja ette pargitud kalatraaler... no või vähemalt pool sellest. Griinpiissi performants teemal ülepüük.
Lõuna paiku helistasin Triinule kontori lauatelefonile ja küsisin, kas ta on veel tööl. Vastus oli mõnevõrra üllatunud.

Petlik rahu

Sel ajal, kui tüüp laupäeva õhtupoolikul Stockholmi kesklinnas esmalt oma auto ja siis enda õhku lasi, olin mina sealt 4 peatust eemal Djurgårdeni silla juures Oskari kirikus ja kuulasin südamerahus Lucia-kontserti. Väga ilus oli, nii silmale kui kõrvale (kui üks üle kiriku laterdav lapsuke välja arvata... oleks see süüdimatu emme lähemal istunud, oleksin pärast kontserti läinud piletiraha tagasi nõudma). Kaks päris head koori (laste- ja noorte-) ja kaks dirigenti, kes vähemalt üht lugu kahekesi juhatasid. Sealjuures peaaegu pimedas kirikus, kus valgus tuli ainult küünaldest! Kavalasti oli ühele kätte antud helendav taktikepp, selline, nagu rahvaüritustel lastele müüakse, aga mitte roosa ega roheline. Lucial oli päris-küünaldega pärg peas ja sellepärast tema ei laulnud, vaid keskendus peahoidmisele. Kui viimane laul läbi sai, ütles koor 'puhhh!' ja kustutas küünlad.
Kontserdile ja tagasi sõitsime Sergeli samba juurest uue trammiga. Need on konduktoriga!
Kontsert lõppes umbes kell 5, paugud Drottninggatanil käisid veidi enne ja pärast viit... Ilmselt olime siis alles kirikus, sest ei kuulnud mitte kui midagi. Pärast kontserti käisime Sergeli-äärses H&Mis lapse tellitud kampsunit otsimas ja kõndisime siis pommipanijast paari kvartali kauguselt mööda bussi peale.
Kurjaks teevad sellised inimesed, ja kurvaks. Tahaks mõelda, et ta täitis kellegi käsku ja meelega otsis sellise tühja põiktänava, kus teisi inimesi polnud...
Pühapäeval tõusime enne kukke ja koitu (½ 9), et sadamas Vahuriga kokku saada. Ta tõi kohale hiljuti Tallinnast oksjonilt ostetud Eerik Haameri maali ja minu sooja talvemantli, värske InTime ja sokolaadi pealekauba. Tuli nagu jõuluvana! Pilt sobib oma kohale kui valatud, arvame meie. Diivan on justkui pildi pealt maha astunud, arvas Vahur seda pilti nähes.

Be careful what you wish for

Täna käis Lasse Gotlandil täditütre meest Björni ära saatmas.
Mõne nädala eest käinud neil ühel hommikul naabrinaine kohvil ja koos arutatud ühe teise, raskelt vähihaige naabri elu. Björn öelnud siis, et tema küll ei tahaks niimoodi pikalt haiguse käes kannatada - et kui minek, siis parem kohe ja korraga. Pärast kohvi läks siis Barbro aeda askeldama ja Björn keldrisse nokitsema. Paari tunni pärast läks naine vaatama, mida mees seal nii vaikselt teeb... ja leidis ta maas lamamas. Kiirabi tuli ja haigla tegi, mis sai, aga suur veresoon oli katki läinud ja lappida seda ei saanud...
Tore mees oli, viis meid paadiga sõitma ja rääkis lugusid.

Raju mees

Vanaisa Mardi isa Mart elas 1845-1906 ja sai ainult 60 aastat vanaks, aga pidas ära 3 naist.
Esimese, 33-aastase Madli võttis Mart ära 26-aastaselt 1871 ja sai temaga 2 last: Anna Marie sündis päevapealt 9 kuud pärast laulatust, Jüri 4 aastat hiljem. 1890. aasta veebruari algul, paar kuud enne 52. sünnipäeva suri aga Madli ära.
Sama aasta 23. detsembril võttis Mart uue naise, seekord 23-aastase Miina. Mart ise oli siis 45... 2 aastat hiljem sündis Marie Helene ja elu oli ilus, aga 11. detsembril 1895 suri Miina sisemise haiguse kätte.
Mida tegi Mart? Kui kirikuraamatud ei peta, siis juba poolteist kuud hiljem, 28. jaanuaril võttis järgmise naise, 35-aastase Anna! Ja nädal enne seda kuulutati nad kantslist esimest korda maha... Sellest abielust sündiski aasta hiljem, 16. 1.1897 vanaisa Mart.
Anna elas õnneks Mardi üle ja kasvatas lapsed (ilmselt ju ka Miina tütre) üles.
Selline mees siis.

Oioi

Käisin pärast tööd saiapoest läbi. Riiulil oli veel 1 sai, õnneks just seda kreeka pähkliga sorti, mille järele ma läksin. Pärast mind jäi täiesti tühi riiul ja akna alla korvi ca 6 bagetti. Kõik! Ja siis nad räägivad, et Tallinnas olnud vanasti poed toidust tühjad...

Jälle läksin õnge

Täna oli jälle asja kiropraktori juurde. Tegin eile hommikul ühe imeliku liigutuse ja nikastasin kaela nii ära, et kole. Moraal: ei maksa teha 5 plaaditäit piparkooke ühe korraga!
Kiropraktoril kord kuus esmaspäeva õhtuti kavas asi nimega health school. Seni ei olnud käinud, sest prantsuse keel ja muu elu oli ees, täna siis mõtlesin, et lähen ja saan targemaks. Võta näpust! Ei mingeid harjutusi ega nõuandeid, ainult pool tundi ajupesu teemal, miks tuleb lasta end regulaarselt, vähemalt korra kuus väänata ja mis siis saab, kui ei lase. Lõpuks sai iga kuulaja kingituse ka - kaardi, mille alusel sõber, kolleeg või muu hea inimene saab kiropraktiku käest ainult 25 euro eest konsultatsiooni ja manipulatsiooni. Aga ainult kuni 20. detsembrini!

Novembris sai 75-aastaseks Stockholmi Västerbro sild, maratoonarite hirm ja varem ka enesetapjate lemmikpaiku linnas (nüüd on sillalt allahüppamine tülikaks tehtud). Lasse rääkis sellega seoses loo viinakuradi küüsi sattunud sõbrast, kes oli ühel selgel hetkel leidnud, et selline elu pole elamist väärt, ja otsustanud sillalt alla hüpata. Roninud juba käsipuulegi, aga hüpe jäi sooritamata, sest mees nägi jumalat. Milline ta välja nägi? pärisin. Suure kongus ninaga nagu indiaanlane, vastas Lasse. Sõber, täpsustas ta siis mu imestunud ilme peale.

Hagari piparkook

Täna tegin vennakese sünnipäeva puhul piparkooke. Hagari taignast, mille Siiri paar nädalat tagasi Tallinnast tõi. Ja eelmisel nädalal Rootsist toodud mini-taignarulli ja vormidega: süda, siga, eite-taati, hobune & põhjapõder. Andis ikka nikerdada!
Pärast kolme plaati oli juba nii villand, et lasin käiku vana hea kuuvormi - metallist munapeekri, millega sai teha suuremaid ja väiksemaid täis- pool- ja veerandkuid. Tempo tõusis märgatavalt!
Kokku saime ühe kausitäie kohe söömiseks ja 1 karbitäie täosse.

Imemaa

Naabertänava delikatessipoe aknale ehitatakse esimeseks advendiks selline talveidüll. Pildile kõik ei mahtunud, näiteks jäid välja reisirong ja kaubarong, mis veab muuhulgas jõulukuuski ja rongijaam ja suusamägi ja... Ja kõik see värk liigub! See sinine seal on päris vesi ja selles ujuvad ringi-ringi 2 paati, 2 luike ja konn. Ja uisutajad teevad piruette! Ja suusatajad sõidavad mäest alla ja mitte kunagi üles. Karussell käib ringi sellise hooga, et ei jäänud pildilegi. Ja kõige selle kohal tiirutab jõuluvana, saani ees 4 põhjapõtra.

Mis toob meelde laupäeval nähtud Stockholm Horse Show, kus muuhulgas astus üles 3 kaamlit. Kõige kummalisem oli galopeerides igal sammul jalga vahetav kaamel, kellel kõigele lisaks oli väga pikalt etteulatuv ülahuul, mis liikumise taktis laperdas. Sure surnuks, kui naljakas!
Islandi ponide viie käigu võistlus oli ka lahe. Kõigepealt näitasid nad tölti, siis muid (traav ja galopp ja veel miski), ja kõige viivasena lükati sisse nn 5. e lendkäik, mis on justkui traav, aga ühe poole jalas vist liiguvad korraga. Nagu karu, aga elegantne. Rootsikeelne wiki seletab traavi ja tölti vahet sedasi, et traavides on hobusel 1 jalg õhus ja 3 maas, tölti puhul vastupidi...