Kahtmoodi päev

Eile oli selline imelik päev.

Kõigepealt Toomase ärasaatmine mis, nagu selgus, kulges ta enda kunagi kirjapandud juhtnööride ja jutu sees antud korralduste kohaselt. Muusikaks Abba, rääkijaiks-meenutajaiks parimad sõbrad-teekaaslased, rootsi laual lemmiknäksid ja -joogid... Kohal oli palju toredaid inimesi. Ju ta ikka ise ka seal kõige kohal ja meie seas lehvis, sest Anuga, kes kohale ei saanud tulla, käinud ta järgmisel ööl unes hüvasti jätmas. Vana hea Toomas, aitäh kõigi nende suvepäevade ja emotsionaalsete kirjatükkide ja Puhhi-raamatu eest ja üldse!

Ja siis õhtul toimus tütrekese täiesti täisealiseks saamise pidustus nende uues/paeguses Pelgulinna-elamises. Kohal oli 4 põlvkonda sugulasi ja kõige nooremate tõttu tundis kass, vaeseke, end üsna ohustatuna.
Õhtu nael oli, nagu ikka, vanaisa Antsu sarlott-tort koos reisijutuga, seekord Taimaalt. Lahkudes kutsusid lahkelt külla, lubasid kohvi kõrvale pikemalt rääkida, aga panid südamele, et kindlasti tuleb ette helistada ja kindlaks teha, kas nad ikka kodumail on... Järgmise poole aasta sisse mahuvad nimelt Türgi ja Sitsiilia. 

Imelised vaibad!

Kaks imeilusat päeva tänu Anu Rauale - suur aitäh!
Laupäeval vedas Epp mu näitusele, mina vedasin kaasa lapse. Milline õnn, sest seda ilu pidi nägema! (Aitäh Epule piltide eest.)
Kiri:

Kirik:

Aed Rocca al Mare vabaõhumuuseumist, kindad ERMi (Heimtali) muuseumist, Kindapuud Anu Raualt:

Peitepilt Mihkliga:

Pulmavaip:

Anu Raud, taustal Kogujad:

Täna jälle olin mina vedur (seekord koos fotokaga) ja Lasse vagun. Nüüd tahab meile ühte tagasihoidliku suurusega Rauavaipa - ilmselt siis tuleb suvel seada sammud Käärikule Heimtali külje all ja asja uurida.
Kogujad:

Mereriik:

Mulgi tants:

Rehemaja (läheb Pekingisse saatkonda), üks ots:

Rukkilinnud, üks lemmikuid:

Kiri esivanematelt - alles kodus ekraani pealt sain aru, et on ümbriku seest vaatav kiri:

 Mereriik, detail:

Kõige uhkem sein?

Lõoke:

Vabadus, ainus narmastega vaip näitusel:

Kolm poega:

Kindaaia ots:

Kui lapse telefonis olevad pildid enda käsutusse saan, tulev ehk pildilisa.

Tegime päikeselises vanalinnas ka tiiru ja ostsime palmipuudepühaks pajutibud vaasi.
Esmalt astusime sisse Rootsi-Mihkli kirikusse, kus viimati käisime läinud aasta vaiksel neljapäeval õpetajaga plaani pidamas... Nüüd siis andsime teada, et plaan on ilma tema abita Stockholmis ellu viidud.

 Kas teadsid, et põrgu asub Tallinna vanalinnas?

 Raekoja platsis on hooaeg avatud!

Jäätarkus

Uisujutu jätkuks...
Kuna käes on kevad (kui ikka on? öösel -20 ja päeval -7, tuul lisaks) ja päästjatel tuli ükspäev kaks Stroomi rannast jääle läinud ja lahtimurdunud jäätükil lahele triivinud tütarlast paadiga tagasi kindlale maale tuua, oli täna oli Ringvaates lõik sellest, kui raske on jäält vette kukkunud inimesel tagasi jää peale saada.
Iseenesest õpetlik lugu, aga ei sõnagi sellest, et vähemalt jäänaasklid peab jääle minnes kaela riputama ja üksi ei tohi kunagi jääle minna (laps ei lähe siin kaaslasena arvesse, sest ta lihtsalt ei jaksa aidata). No ja ideaalis võiks kaasas olla ka jääpiik, millega jää paksust ja tugevust kontrollida. Loo ainus moraal oli, et ärge nüüd kevadel ja päikesega enam jääle minge. Justkui talvel ei võiks jää ohtlik olla!
Lisaks tegi vettekukkunud teletöötaja vea - selle asemel, et tuldud teed tagasi minna (sest oli ise äsja järele katsunud, et kuni viimase sammuni seal jää teda kandis) hakkas ta jääle ronima augu teadmata tugevusega vastasservast, ja seal jää muudkui murdus ja murdus... Muidugi oli see dramaatilisem, aga nii ju ei tehta.

Uisupidu

Kui 6. märtsil avanes aknast selline pilt,

siis 15. märtsil hoopis selline.

See oli alles luurerühm. Järgmisel päeval käis aknaalusel jääl selline voorimine, et ei olnud kahtlustki - uisud kaasa ja jääle!  
Nii imelik tunne oli jääle laskuda - siiani oleme redelit ikka suvel ja ujumiseks kasutanud. See lähim 5. korruse rõdu ja selle kõrval olev kardinaga kaetud aken on muide need, kust on tehtud mu fotod aknaalusest järve-elust.

See jää oli üsna teistsugune kui Norrviki oma, mis ulatub turvaliselt kaldast kaldasse ja on mitukümmend cm paks. Siin oli kinni külmunud pragusid, vanemat valget jääd ja seda kõige uuemat siledat ja läbipaistvat. Seda, mis uisutajate hordid kohale tõmbas.

Ja kuna keset väina oli lahtine laevatee, siis eriti see siledam jää õõtsus kergelt jalge all, ja praksus ja paukus ja ägises. Nende valgete triipude järgi sai siiski aru, et jääl on paksust vähemalt 10 cm.

Näeb ju välja, nagu ma oleksin jäätükil merehädas? Tegelikult on muidugi ka see tume ala kõva jää.

Kuna tegu päris Mälari järve, mitte lahtiaetud uisurajaga, võttis Lasse kaasa täisvarustuse. Lisaks minimaalsele (piik ja jäänaasklid) siis ka seljakott, milles kilekottidesse pakitud tagavarariided (toimib ujukorgina) ja päästenöör. Minul neid polnud ja pidin parajat vahet pidades Lasse taga sõitma, mitte omapead. Mida oli lihtsam öelda kui teha, sest samavõrra, kui Lasse sellist imelikku jääd nautis, tundsin mina end sellel ebakindlalt... Ja pilte oli ka vaja teha.

Nii lähedale läksime lahtisele veele. Mina arvasin, et see on päikesega jää peale kogunenud ja olin seetõttu üsna julge. Pärast alles Lasse ütles, et selle vee all nüüd küll jääd polnud.

Umbes 45 minutit ja kokku paar kilomeertit sõitsime niimoodi, esmalt ühele poole Essingeledeni silla poole, siis teiselel poole Västerbro silla suunas. Silla lähedale ei tohi minna, sest silla all on jää alati õhem ja nõrgem kui mujal!
Soojendus tehtud, sõitsime Norrvikile ja tegime 14km tiiru. Mõnus! Isegi nädalavahetusel, kui parkla on rtiiki autosid täis ja kaldal on laulupeo mõõtu melu, jaguneb see rahvas järvejääl kuidagi laiali ja hajub ära, nii et sõita saab lahedalt.
Muide, selline näeb välja uisusõprade esik pärast uisutuuri: 
Järgmisel päeval uisupidu jätkus; SSSK (Stockholmi jääpurjeklubi) tõi terve rühma uisutajaid kohale.

Veidi hiljem, kui Arlanda Expressi poole sõitsime, nägime mitut sireeniga kiibariautot... Pärast lugesime, et Alviki silla (meie juurest järgmine Bromma poole) juures oli jääl jalutanud naine läbi jää vajunud, talle appi läinud mees samuti. (Ilmselt mitteuisutajad, kes ei teadnud seda silla-asja.) Enne muid päästjaid jõudnud aga kohale kaks uisutajat, kes ullikesed tagasi jääle aitasid ja kiibaril polnud muud vaja teha kui nad sooja viia.

Spordipuhkus

Puhkus kulub inimesele alati ära, ka puhkavale inimesele :) 

Eriti suusapuhkus ja eriti mägedes. Tööd rabavale Mammule siis seda enam ja meil oli väga hea meel, et vähemalt üks noortest kaasa sai tulla. Suusatada seekord küll ei saanud, aga jalutada ja päikesevanne võtta ja mäeõhku sisse hingata ja loodust nautida ikka.

Pärast kolme Alpi-aastat taas Rootsis ja täiesti uues kohas, Vemdalenis. Nagu Åre, koosneb seegi mitmest lähestikku olevast keskusest, mis liftisüsteemi kaudu ühenduses. Meie keskus oli Vemdalsskalet. 
Ja nagu eelmistel Rootsi-kordadel, sõitsime päev varem peaaegu kohale, et mäeaega rohkem oleks - Stockholmist ikkagi oma 650 km maad ja muidu jõuaks alles pimedas kohale. Esimese öö veetsime Svegis. See on linnake, kuhu lendab Eesti lennufirma Avies ja kus Lasse kunagi kohtu all olnud selle eest, et tagurdanud kohalike rullnokkade autole natuke otsa ja need nõudnud kahjutasuks ulmelist summat. Ei saand, küll aga sai Lasse trahvi selle eest, et auto tagaaken kotihunniku tõttu läbi ei paistnud. Svegis oli jube külm, -18 ja tuul. Õnneks tegime väikese tiiru õues ja saime aru, et kaasavõetud toitu ei saa ööseks autosse jätta, muidu on hommikuks sügavkülmutatud keel ja heeringas. Õhtul skaipisin Sosele Sharmi tervituse - seal öösel 20 ja päeval 30 kraadi. Svegis järgmisel hommikul päikesetõusu ajal -26.

Et koht uus ja tundmatu, kulus saabumispäev kohanemise ja uurimise ja ostlemise peale, nii et suusatamiseks jäi 3 päeva. Need suutsime teha täiesti erinevaiks.
Esimene päev: murdmaasuusk. 

 
Valida oli radu 2,5 ja 10 km vahel ja et esimene km oli kõigil ühine, oli valik lihtne. 5 tundis liiga lihtne ja lõpuks tegime 10 km ringi.  Oli hulga kergem kui 8 km Stockholmis, isegi mäest üles sain käärsammuga.  Mäest alla aitas sahk, aga mitte igast mäest. Ühel korral läks hoog käest ära ja külg läks nii suure matsuga vastu maad, et tundsin korraks kiivrist puudust. Sinikas kintsule sai võimas!
Aga päris obadus tuli alles järgmisel hommikul, kui sain teate, et Soset enam pole - teda tabanud Sharmis äkksurm. Nii kurb, oma juubelinädalal!
Teine päev: matkasuusk.
Eesmärgiks võtsime jahimajakese üleval mäe peal, sest seal lubati piirkonna parimaid ja krõbedamaid vahvleid. Sinna minekuks pakuti kahte võimalust: kas murdmaaradade alguse juurest 3 km ülesmäge või kusagilt eemalt suusaliftiga üles ja siis 1,5 km kergelt allamäge mööda maastikule märgitud matkarada. Valisime selle teise. Transporttee liftini oli vähemalt 2 km ja tugevalt allamäge (2 kukkumist), lift oli murdmaasuuskadega tasuta ja peeti maharonimiseks kenasti kinni. Üleval olid huvitavad poolteist km, eriti üks eriti järsk allamäge koht, kus kasutasime sellist tehnikat:

Siis tuli suur-pikk tuuline lagendik

ja selle lõpus sihtpunkt, vahvlimaja.

Vahvlid olid OK, aga moosi oleks rohkem kulunud. Aga koht ise mõnus, kamin põles ja seintel olid linnu- ja loomatopised ja nahad ja pildid.

 
 
Tagasitee oli lihtne - 3,5 km leebet allamäge, kuid nii tuulist ja tuisust, et kohati oli ikka täiesti polaarmatka tunne.
See läks nii libedalt, et tegime sinna otsa ka ühe 2,5 km murdmaaringi.
Matkates on peamine hoida tempo selline, et jõuab ka ringi vaadata ja looduse imesid tähele panna. Näiteks sellist habetunud kaske (neid on seal palju) raja servas

ja suuskadel husaari suusarajal.

Kolmas päev: mäesuusk. 
Seekord polnud üldse sellist tavapärast mäetõmmet, aga kuna mägi oli olemas, tuli ka see ära proovida. Need suusad on nii tinarasked ja saapad nii kobakad, kui oled juba kergema varustusega ära harjunud! Nõrkadele on ka mõeldud, neid veab ringi lahke hobusemees.

Alpidega muidugi võrrelda ei saa... Lift viis 712 m peakt 812 m peale, sealt nupulift veel sutsu üles ja olimegi tipus.
Mina alustasin rahulikult rohelise mäega, et soojaks saada; Lasse võttis soojenduseks sinise (mis kaardi järgi on koguni poolenisti punane). Siis leidis Lasse lähedusest ühe musta mäe ja mina proovisin mõned korrad seda sini-punast.

Paari tunniga tüdinesime nii ära, et läksime ja istusime Mammule seltsiks. No ja natuke hakkas põlv ka tunda andma.
 
Tagasi koju saamiseks oli jällegi kaks varianti: kas suusad õlal mõnisada meetrit ülesmäge või liftiga üles ja siis hooga majade juurde. Teadagi, kumma me valisime.

Tagasitee Stockholmi läbisime ühe juti, kuid kolme peatusega. Esmalt vahvlipeatus Hovras, kus hollandlased peavad matkajate kodu. Pakkisid mitu aastat tagasi poja ja koera kaasa ja kolisid ära põhja, kus on elamiseks palju ruumi. Vahvli juurde käib nende endi tehtud kodumoos!
Järgmine jalasirutus oli Arbrå kirikus. Ehitatud 15. sajandil, seina- ja laemaalingud 16. sajandist ja kiriku kõrval omapärane kinniehitatud kellatorn. Ja kallakpõrandaga rõdud, et ka tagumised read näeksid, mida õpetaja kantslis teeb.

Ukse käepide meeldis mulle ka, selline sõbralik käepigistuse tunne:

Siis jõudsid korraga kätte lõunaaeg ja Bollnäs, mispeale Mammu arvas, et võtaks ühe pasta bollnese (hih! peaks vist nime ära patenteerima). Ei võtnud, sest Rannarestorani menüüs sellist polnud. Aga olid muud penne-toidud: kukeseentega ja parmesaniga ja... Päris head! Suvel võib see rand ja restoran päris kuum koht olla - eeldusel, et jões vesi ikka soojaks läheb.

Stockholmis sattusime neljapäevaõhtusesse ummikusse ja istusime seal tubli pooltunni. 6:15 siiski kohal - sõit, milleks ühe jutiga oleks kulunud 5 tunni ringis, võttis tänu mõistlikule peatuste tegemisele kokku 8 tundi. Oleksime me veel Uppsalas kohvikupeatuse ka teinud, oleksime ka sest ummikust pääsenud ja ikka umbes samaks ajaks kohale jõudnud. Aga kes siis seda ette teadis.