Põhjameres

Täna käisin mere ääres. Näitasin Siiri perele, kus Belgias rand on (De Haanis loomulikult) ja mida seal teha saab.  Teel nende juurde avastasin Prüsselist imearmsa metroojaama – niivõrd kui üks metroojaam üldse armas saab olla… Tintini koomuskid perrooniseintel, jaama küljes poekeskus, kus isegi Cassis olemas. Ootan huviga neid ligi 2 nädalat septembris, kui nende juures elan.

Aga esmalt 2 pilti senisest lemmikjaamast.

De Haan oli armas nagu ikka ja heleroosa pelargooniamplitega politseimaja pani kõik ohkama ja ahhetama. Rannavalve oli üles tõstnud punased lipud, sest tuul oli tugev ja laine vinge. Aga veetemperatuuriks olid nad kirjutanud 21, mis on ju Põhjamere puhul haruldane, nii et me otsustasime mingil moel vette ikkagi minna. Aga esmalt tegime promenaadi peal lõunapausi. Imeliselt head pannkoogid sain.

Tagasi rannas, nentisime rahuloluga, et lipp on kollaseks vahetatud ja see tähendab, et merre tohib, kuid ilma ujuvahenditeta. Kõndisime siiski veidi maad düünide poole ja katsusime seal varbaga vett – soe, paganas! Ilmselt suve soojuselt teine meri lausa. Lained ujuda ei lasknud, aga niisama ulpida oli ka nauding.

Tagasiteel läksime taas üle düüni ja sealt leidsime küpsete marjadega kibuvitsu ja astelpajusid. Kummaline, aga lapsed sõid neid mõnuga. Ja korjasid ka koju kaasa. Siis astelpaju marju. Need on ju jõlehapud.

Huvitav oli De Haani puhul tähele panna, et autod on enamasti saksa numbrimärgiga. Teisel kohal vist prantsuse ja alles kolmandal kohalikud. Just nagu suvel Pärnus, ainult et seal on soome-rootsi/vene-eesti kolmik.
Et näha, kuidas ülejäänud rannalinnad välja näevad (nagu mereäärne Lasnamäe), tegime tagasiteel peatuse Ostendes. Poes käisime ja rannatee pealt kalakioskist ostsime ühe väga hea kuumsuitsu makrelli.  Seda pakkus Siiri õhtutee juurde, kui viimaks tagasi olime. Neil on väga lahe elamine seal peaauhinna avenüü peal. Aed jäi seekord üle vaatamata, sest enne tuli pime kätte, aga ju seegi on tore. Põldmarjad pidavat kasvama ja puha.
Jah ja tagasiteel tuiskas meist mootori lörinal mööda helesinine Lamborghini. Nii kiiresti, et ei näinudki, mis maa oma.

Aga selline näeb välja neljapäevaõhtune Luksemburgi plats. Euroopa rahvasaadikute abilised lõõgastuvad pikast ja pingelisest töönädalast… liiklus pannakse seisma, bussiliinid suunatakse mujale, õlletelgid aetakse püsti ja muusika on vali. Nad reede õhtul ei saa seda teha, sest reedene tööpäev lõpeb lõunast ära ja kes siis keset päeva õlut joob.

Seda melu vaadates jäi silma, et vana jaamahoone kuppel ja parlamendi imelik maja on üsna ühe joonega. Vast püüti uut vanaga sobitada?

Niisama ilus päikesepaisteline maja jäi ka silma.

Töötee

Tegin mõned klõpsud ajutiselt tööteelt. Siin näeb igasuguseid asju, silte ja värvilist rahvast, sest kohe kõrval on Matonge. Ma päris kõigest ja kõigist ei julge ka, või kui julgen, siis selja tagant ja zuumiga. Mine tea, äkki panevad pahaks.
Selline meeldetuletus näiteks, et tuleb end ikka aastatele sobivalt riidesse panna.

Minu ajutise kodu peaaegu vastas on maja küljes selline silt. Arvasin paar nädalat, et ta siin korra ööbis, ja imestasin omaette, et kui iga kuulsuse iga öömaja peale silt panna, siis peaks ju väga paljudel majadel olema. Merle siiski valgustas mind, et AH koguni sündis selles majas.

Ükskord tulin teist teed ja suurema ringiga koju ja nägin sellist stiilset jalutajat. Päriselt siin muidugi nii käia ei saa, sest nii siledat ja puhast trotuaari pärislinnas lihtsalt pole.

Huvitava keelekurioosumi avastasin ka. Tänav, mis prantsuse ja flaami keeles on Rahu tänav, on rootsi keeles hoopis Raevu tänav. Imelik, et mõni sõna germaani keeltes nii sassi on läinud.

Sellel Rahu tänaval on ilus Bonifaciuse kirik ja teatakse rääkida, et pimedamal aastaajal tehakse selle muidu ilus ja valge fassaad tuledega värviliseks.

Sõnum ühe suure maja seinalt. Tundus kuidagi sümboolne.

Paar näidet ka värvikatest tüüpidest. No aga on ju ilus silmahakkav see vasakpoolne ülikond? Ja see ei ole tegelikult pidsaama.

Selle Rahu tänava ja tema pikenduse peal on ridamisi juuksurisalonge. On meestesalongid ja naistesalongid. Naistesalongi vaateaknast tahaksin ma pilti teha, aga ei julge. Seal on üks valgest vahtplastist pooliku peaga mannekeen (puudu on ülemine pool peast), kellele on pähe torgatud ports pikki nõelu, niit taga. Nagu siil, aga niidijuppidega. Kui ma asjast valesti aru ei saa, siis see juuksur õmbleb klientidele pähe juuksepikendusi - ärge ainult küsige, mismoodi. Aga pärast näevad naised välja sellised vinged.

Tegelikult on inimesed siin kenad ja abivalmid. Ühel hommikul tuiskasin jälle oma 8 km/t kiirusega töö poole ja hakkasin taskust telefoni õngitsema, et kontrollida, kas püsin graafikus, kui mingi kontori ukseavas seisev turvamees heitis mu liigutust nähes kiire pilgu oma kellale ja hõikas "46!". Oligi, 8:46.

Traditsiooniline seenereis

Sel aastal on seentega kehvasti, ütles Bosse, kui end Enaforsholmi sisse kirjutasime. Aga me oleme õppinud kõike kuuldut mitte tõe pähe võtma. Pilk meie majakese taha kinnitaski, et seenepõuda karta pole - seal peesitas 2 ilusat suurt (kahjuks liigagi suurt, st üleküpset ja ussitanud) puravikku.
Kui eelmine oli männiriisika-aasta, siis seekord puravike oma.

Nagu ikka, oli esimene käik Storulvå mägiradadele uurima, kas talveks ka murakaid saab.

Sai ikka, ja mitte vähe! Sügavkülma sai mitu karpi vähese suhkruga segatud murakaid, mida on hea soojast peast jäätise peale panna. Või siis koos mustikatega koogi peale.

Lund sel aastal peaaegu ei olnudki näha, tavalisest laigust oli järel vaid pisike killuke. Eriti suur on vahe eelmise aastaga, kui pooled Norrapoolsed mäed lumised olid.
See pisile kollane täpp lumelaigust allpool on helikopter, mis veab provianti järgmisesse, 10 km kaugusel asuvasse Blåhammari/Sinihaamri mäehotelli, kuhu teed ei vii. Oma 5 reisi kulus, ja siis teist samapalju Norra piiri äärde Sylarna hotelli. Pole siis ime, et neis tuleb õhtusöögi eest nii palju maksta.

Põhjapõtru nägime ikka ka. Ühel oli 6 jalga ja kahed sarved...

Siin ühe paljudest tippudest vallutanud Lasse.

No kas pole kaunis?

Väga taltsad lambad olid pandud elama Storulvå kõrvale koplisse. Ilmselt kunagi sealkandis elanud ja matkajaid rõõmustanud põhjapõder Leifi asemele.

Meie hotelli taga poolsaarel aga olid koplis 4-5 lehma ja 5-6 lammast. Lehmad hoidsid õnneks distantsi, aga lambad tulid küll kohe päid vastu jalga hõõruma ja leiba norima. Või seent, kes teab. Seeni oli seal igatahes vähem kui muidu, ilmselt siis olid loomad nahka pannud.

ka Norras käisime seenejahil. Lisaks seentele leidsime sellise imeliku atraktsiooni - ilmselt siis vettehüpeteks. Miski rahvuslik sport või ajaviide vast? Vee peal aga oli selline imeline juuksemuster.

Seal hüppetorni vastas oli pinkidega piknikulaud. Pakkisime oma lõunasöögi lauale lahti ja varsti ilmus kohale uudistaja.

Lasse tahtis teisega lahkelt meie pähkleid jagada, aga Norra oravad söövad ilmselt muid asju. Pähklid teda igatahes ei huvitanud ja jäid sinna väravapostile kedagi teist ootama.

Kiire põike tegime ka Rundhögenisse. Auto jätsime viisakalt parklasse (ilmselt paljud seda ei tee, kui topeltsildid välja on pandud... iseasi muidugi, miks peaks sinine silt rohkem mõjuma kui kollane, või vastupidi), sest ega siis autoaknast kõiki seeni ei märka.

Peale puravike leidus ka pilvikuid, enamasti kohe mitmekaupa pundis.

Selle kaunikese jätsime metsa kasvama.

Selle lilla ja siidise iluduse samuti, ning tema suured sugulased.


Need siin aga on alustassi suurused kuuseriisikad, kahjuks vanad ja ussitanud.

Silverfalli/Hõbekose tee pealt saime seeni lausa nii palju, et poolel teel tuli teha seente puhastamise-sorteerimise peatus, muidu oleksime pidanud mõned puravikud teistele jätma. Aga seda ei saa ometi lasta sündida.

Õhtusöögid olid vanal heal tasemel, sest Bosse, Ingalill ja taanlasest kokk võistlevad, kes oskab kõige paremini. Ingalille spetsialiteet on salatid ja neid ta ikka oskab. Paaril päeval oli köögis abis ka üks külatädi, kes tegi magustoitu. Vaarikakook jogurtivahukoorega oli taas selline, mis pisara silma tõi, kui kõht täis ja kook otsas, sest seda oleksin ma võinud sööma jäädagi.

Õllesõpradele. Meie panustasime kohalikule värskele veele.

Likviidne liivakell.

Lisaks murakatele leidsime ka pohlamaa. Väikese tee servas, parajasti nii kõrgel, et sai kummardamata korjata ja korjata ja korjata.

Tagasiteel Östersundi lennujaama tankisime autopaagi jälle täis, nagu peab. Kõrvalpumbast joodeti paati.

Mäletad, mõni aeg tagasi oli Eestis suur vaidlus selle üle, et bussirajale ei tohi kirjutada BUSS, sest euroreeglid ei luba ja/või kallid külalised ei saa aru. Rootslastel on ilmselt teistsugused euroreeglid ja nutikamad külalised.

Östersundi lennujaamale oli tehtud facelift. Ägedad toolid ju!

Koriluse tulemus tuli seekord selline. Kollastes purkides on Tallinnast tulnud õunamahl, mis meie seenereisi ajal sügavkülmas oli ja nüüd kuumutatud sai, et murakatele ja pohladele külma ruumi teha.

Seekordne reis oli siiski veidike isemoodi ka. Ostsin enne ärasõitu Arlandalt kaasa raamatu Fjällgraven (Mägihaud), sest kunagi ei tea ju, kui palju vihma sajab või mida ilm teeb. Raamatu tegevus toimub täpselt seal mägedes, kus me ringi liikusime. Isegi Östersundist Stockholmi tagasi lendasime sama lennuga kui detektiivide tiim. Nii müstiline!