Eesti sai 95

Eile paistis kodumaa sünnipäeva puhul päike selges sinises taevas! Ja täna ka!
Kuna selline pooljuubel, siis alustasime pidustusega juba laupäeval, kui manifest Pärnu Endla rõdult ette loeti. Lambapraad ja Gunvori kartulid (need ahjus, lõikepool allpool soola ja maitseainetega üle saputatud õlis küpsenud) ja jogurtikattega mustikakoogi moodi tehtud murakakook soolatud murakatest. Üllatavalt hea sai!
Päris-pidupäeval käisime Pampas Marina juures jalutamas ja hobuseid vaatamas. Päike sulatas, veed vulisesid ja täielik kevad oli ohus ja südames. Kuna päike oli tee vesiseks muutnud ja järvejää kandis, kõndisime suuremalt jaolt jääteel. Päike oli soe nagu Alpides ja rahvas peesitas pinkidel ja paadisildadel. Tagasi parklas, nägime paar autot eemal üht meest sukeldumisriietesse pugemas, lestad ja balloonid-torud auto kõrval. Fotokat polnud kaasas ja nii polnud mõtet ootama ja vaatama jääda. Seda enam, et järgmiseks oli päevakavas pidusöök Eesti majas.
Jõudsime kohale enne kõiki neid, kes korralikult pidulikul jumalateenistusel-aktusel käisid - nagu oligi mõeldud. Ja targasti tegime, sest suursaadiku kõnet kuulsime ka Estivali koorikontserdil ja kui palju uut ta nädalaga ikka välja mõtleb... Tänu ajastusele saime valida kena aknaaluse laua presidentide toas.
 
Enne lahkumist vaatasime üle ka Estivaliks seintele ripitatud kunstinäituse (Evelini ema akvarellid on tõepoolest väga armsad!) ja nentisime rahuloluga, et järjekord oli veninud juba trepini.

Täna päike jätkus ja seda tähistasime 14 km ringiga Norrviki jääl. Seekord kogu tee keppidega, kuid mitte kiiruse, vaid turvalisuse nimel - jääpinnas oli hästi palju pragusid, kuhu uisk kinni võis jääda. Lassel korra peaaegu jäigi, aga õnneks ainult peaaegu. Aega kulus 1:25, mõnus oli sõita. 13 km  märgi juures hakkas kahjugi, et varsti raja ots käes.
Ja kodus lubasin endale tubli trenni eest niisuguse preemia: 

Hullud talisportlased

Eile oli õhtu otsa akna all imeline valgusetendus. Vastaskalda tänavalaternad peegeldusid liikumatus järvevees kui küünlaleegid. Nagu Ooperifantoomi selles stseenis, kus lava katva vee alt tõusevad põlevate küünaldega kandelaabrid, kui Fantoom ja Christine sealt paadiga üle sõidavad.
Päeval käisime jälle Ågestas suusatamas. Kuna eelmisel korral läks 5 km juba päris ladusalt (sest et suusk suhteliselt libises!), siis mõtlesime seekord proovida 8,5 km rada. Mõeldud, tehtud. Ainult et seekord jälle eriti ei libisend, ja mõnevõrra libises tagasi ja... Ühesõnaga, oli nii mõnusaid hetki kui ka mitte nii mõnusaid, aga tund ja 20 pärast suuskade allapanekut olime tagasi raja alguses. Lasse mõni minut enne mind, sest tal oli veel ka viimasel kilomeetril jaksu käik sees hoida, mina läbisin selle puhtalt inertsi ja kojutahtmise najal. Kindad viskasin käest ja toppisin taskusse pärast teist kilomeetrit; mütsiga oleksin hea meelega sama teind, aga pole nii suurt taskut. Läbimärg olin, vaatamata vaid kolmele kihile seljas. Ja sellele, et me viimasel kilomeetril paar-kolmsada meetrit ja raja kõige jubedama tõusu lõikasime.

Selle pildi tegi sõbralik ja väga jutukas traktorimees, kes tuli uisusuusatajate rada timmima. Hüppas kabiinist välja ja pakkus, et me mõlemad pildi peale läheksime. Ma püüdsin siis vähe lõbusamat nägu olla kui sel esimesel võttel. Poleks Lasse auto juurde kimanud vaid mu raja otsas ära oodand, oleks ta pildile saanud nõrkenult lumele viskunud kangelanna. Nüüd siis tuli hoopis selline, kuid ka meeleolukas kaader.

Neljapäevane sport oli palju mõnusam - 14 km täisring Norrviki järvejääl. Parklas u 15 autot, jääl vast 2 korda niipalju uisutajaid, 1 sahkauto ja 1 sahktraktor. Jää oli hea, tuult peaaegu polnud ja natuke näitas ka päikest. Ja mis peaasi - Lassel olid uued ja suuremad uisu-suusa-matkapüksid, mis tuli ära testida. Pidasid vastu küll.

 
Selline (pildil ülal) näeb välja ilus uisustiil.

  Päeva viimane pilt oli fotofinisist.

Munch!

Taas üks kultuuraline päev. Väisasime Edvard Munchi 150. sünniaastapäeva puhul pakutavat erinäitust Munch! Thieli galeriis. Lisaks Thieli kogudes olevatele oli kohale toodud ka mujal Stockholmi muuseumes ja Osloski hoitavaid pilte, mitu huvitavat. Neile ruumi tegemiseks aga olid seintelt maha pidanud astuma impressionistid-ekspressionistid, kes muiu Munchi maalidega saali jagavad. Ainult Carl Larssoni tuba oli rahule jäetud.
Mulle meeldib see tavapärane Thiel ikka rohkem.
Pärast promeneerisime pooltunnikese tuulisel Djurgårdeni kaldapealsel ja imetlesime kalda ääres ulpivat jääsuppi. Silt pildil hoiatab nõrga jää eest, ilmselt põhimõttel Better safe than sorry.

Uisuristsed

Nädalavahetusel oli rõõm võõrustada sõpru Eestist ja kohata teisi, Euroopa südamest Estivalile saabunud sõpru.
Reedene päev läks kultuuriliselt - esmalt paartund ja lõuna Fotografiskas, siis veerandtund Svenskt Tenni poes. Klaasid-lambid-küünlajalad ja tapeedid jäid seekord siiski ostmata. Õhtul kuulasime Eesti Maja Salakõrtsis Luksemburgi naisansamblit (mis oma 14 lauljaga pigem ikka naiskoor juba) Meloodilised Tordid. Palju vanu häid laule! Paari ümisesin kaasagi ja kaotasin poolenisti hääle. Neil lauljatel peavad ikka väga treenitud häälepaelad olema, et pidasid vastu 3 õhtut ja 3 kontserti jutti, proovid lisaks.
Laupäeval aga viisime külalised Norrviki jääle ekstreemsportima. Esimene tiir pikkadel uiskudel läks suuremate kadudeta ja üha kiirenevas tempos.
Paar teatraalset kukkumist tuli siiski ette ja natuke näidati ka naljakat pingviinistiili, aga eks ilma keppideta ongi hulga keerulisem tasakaalus püsida.

Finis oli igatahes selline rahulolev:

Ega me päris tervet tiiru kohe esimesel korral teinud, leppisime kõige lühemaga. Aga esialgu on ka 3,5 km nende pikkade uiskudega pikk küll!

Uisulaenutuse juures liikus ringi ka üks uiskudel kobras, kes pildimasinat nähes lehvitama hakkas.

Uisutiirule järgnes tiir ja kohvikupaus Sigtunas. Seal oli jääl isegi rohkem uisutajaid ja kalda ääres ka 4 jääpurjekat.
Pühapäeval, kui külad lennukile saadetud, viisin Lasse Estivali korikontserdile. Esimese ja pikema poole pidas vastu ilma igasuguse nurinata, aga teiseks vaatuseks ei riskinud jääda. Eks nii tasapisi tulebki harjutada.

Sõbralik päev!

Ja sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu ... värav, mis sest, et aeda selle ümber pole :)
Homme saabuvad kaugelt kodumaalt kallid külalised ja täna tegime ettevalmistusi. Sidrunikook ja tulbid ja... vaarikad said küll juba otsa, sorry!
Õhtuse piparmünditee kõrvale oli selline sõbralik sõrnikupoolik:

Suhtleb täitsa vabalt!

Lumi tuli - umbes 10 cm rasket ja märga.
Selline pilt avanes, kui silmad lahti tegin.

 Ja selline pilt, kui elutuppa ja kööki jõudsin.

Ja seni kuni mina pilatest nautisin, kühveldas Lasse kangelaslikult auto ja õue peaaegu üksi tühjaks. Umbes poole peal tulnud naabrionu ka seltsiks. Lasse öelnud talle kenasti tere ja - lumesahale osutades - raske lumi (ikka eesti keeles) ja saanud vastuseks mitmeminutise tiraadi. Millest siis naaber pajatas, uurisin pärast. Seda Lasse ei teadnud, aga ta ikka viisakalt noogutand ja naeratand, välja arvatud siis, kui naaber oma põlvele osutas. (Sellele oli ta ükspäev trammi peale joostes liiga teinud ja pidi röntgenisse pilti tegema minema.) Siis oli Lasse mureliku näoga noogutanud.

Ja eestmaja katusekorteri mees oli aknast hüüdnud, et nende katuselt tulnud lumi hoovi maha. Või midagi sellist.

Nii et saab hakkama küll!
Pühap käisime Stroomis jalutamas ja seidsime sellise kenakese.

Kui edasi läksime, märkasime, et meile vastu tulnud paar pööras ka memme juurde pildistama. Inimloomus on ikka nii äraarvatav...

Agulielu

Tagasi Tallinnas lund rookimas ja agulielu nautimas.
Üks õhtu näiteks vaatlesime köögiaknast, kuidas naabermajas elav diskor end köögilaua taga töö-ööks valmis seab: vasaku käega suristas pardliga pead lihvida (ta juukseid ei kanna) ja paremaga kallutas endale mingit jooki sisse. Mis jooki just, seda kahjuks ei näinud, sest istus teine, selg akna poole.
Täna õhtul istus kenasti näoga ja sõi suppi.
Temast võiks näiteks filmi teha, sellise aeglase tempoga.