Jälle läbi

Aasta viimasel päeval jõudsime napilt avada uisuhooaja, enne kui jälle pimedaks läks... Järvedel veel jääd pole, nii et tiirutasime Östermalmi IK staadionijääl - mina 12 ja Lasse 14 ringi.

Õhtusöögiks tõime Östermalmi turult paar pontsakat homaari, eelroaks sai seenetäidisega avokaado ja kui kõhud sellest veidi toibunud on, siis ootab ka sidrunikook oma järge.

Head uut aastat, head kaasteelised! Palju häid sõpru ja südamlikke kohtumisi, armsaid elamusi ja põnevaid reise!

HÄID PÜHI!

Selline jõulutervitus seekord:

Klaas kukkus täna tuhandeks killuks, nii et õnne jagub kõigile.

Jõulupuhkus! Ja taas Benalmadenas!

Millest tunneb jõulude lähenemist? Sellest, et Lasse hakkab üha ärevamalt arutama, kuhu seekord sooja sõita!
Tegelikult oli valik lihtne, sest tundus, et Costa del Sol jäi eelmisel aastal kuidagi pooleli. Ja kui juba sinna, siis kindlalt Benalmadena, sest see on kõige ilusam ja parem. Ses mõttes, et seal on kolm ühes: mereäärne B. Costa, paarsada meetrit kõrgemal linnake Arroyo de la Miel ja veel sutsu kõrgemal B. Pueblo. Elukoht sai täiesti randa, Sunset Beach Club ja kuna me saime aega vabalt valida, siis otsustasime olla kohe pikemalt: 13-22. dets (lennutas Norwegian).
Selline näeb hotell välja vee poolt. Meie tuba oli parempoolses, madalamas osas 6. korrusel, vaatega teisele poole - rannale ja sadamale. Hotellis on isegi toidupood supermercado, kuid tõeliselt vingete kala-, liha- ja gurmeelettide ja veinivalikuga toidupoe leidsime paarsada meetrit eemalt.

Hotellitagune tänav, täis Soome, Rootsi, Inglise, Saksa jm automaju. Elanikud käisid hotelli restoranis tantsuõhtutel. Eriti armas oli üks roosades toonides ja kõpskingades ja soengu ja pärlitega briti vanaproua ja üks kikilipsuga hallipäine tantsulõvi, samuti britt.

 Tüüpiline detsembri keskpaik, eks.

Esimese lõunasöögi sõime loomulikult rannarestoranis, kuid valisime sellise, mille sisseviskaja oli viisakas, mitte pealetükkiv. Vardas grillitud sardiinid on need terved kalad (eelmisel aastal ei saanud neid, sest olid muudkui otsas), tükid on tainas friteeritud merilesta moodi kala, mille juurde käib aioli.

Ükspäev sõitsime Tivolist köisraudteega üles mäe otsa, kus kasvatatakse kotkaid ja kulle ja kord päevas näidatakse neid rahvale (see vaatamine on raudteepileti hinna sees). Kuna me otsustasime Tivolisse jalgsi minna (ja ei leidnud mitte otseteed, vaid pigem vastupidi - pika ja paljude käänudega, kuid põneva), siis jõudsime kohale just lõpuaplausi ajaks. Aga sellest polnud lugu, sest siis toodi vaatamiseks ja rahvalt lisaraha kogumiseks välja ökulipojad. Olgu siis igaks juhuks kirja pandud, et kotkaetendus algab kell 12.

Seal mäe otsas on kenad rajad ja vaateplatvormid ka maailma imetlemiseks. On vast vaated, mis?

 
Tagasi Arroyos, hakkasime otsima söögikohta. Mis teadagi ei ole lihtne, sest turistikates ei taha süüa ja päikese käes tahaks istuda ja... Arroyo peatänava ääres juba olime soonud (väga head friteeritud ansoovised!), nüüd siis kammisime läbi mõned põiltänavad ja leidsimegi - El Calamar! Päikeses!

Kuna see on pood+restoran, siis on kala ja muu mereline absoluutselt värske ja menüü pikk ja põhjalik, ja ka inglise keeles. Millest on palju kasu, sest ettekandjad jällegi on ainult spaaniakeelsed, nii et tellida saab roa numbri abil. Me sõime kahre sorti kala ja mõlemad olid nii värsked, et me ainult ümisesime vaimustusest. Magusanimekiri on neil lühike ja eriti mini on omatehtud magusamenüü: veinis keedetud pirn ja ahjuõun. Üks teine päev proovisime ka need ära, pirn sai vist rohkem plusspunkte.

Lasse on teadagi rahutu hing ja peab saama sõita ja liikuda. Eelmisel aastal jäi käimata Mijases,mida kõik reisiraamatud kiidavad kui traditsioonilist valget Andaluusia mägiküla, nii et esimene väljasõit läks sinna. Kui hotellis uurisime, kuidas sinna minna, soovitati bussi Fuengirolasse ja sealt järgmist bussi Mijasesse. Nii tegimegi. Esimest bussi andis oodata ja kuna ilm oli veel hommikuselt külm ja rõske, mässisin oma salli soojenduseks puusade ümber. Fuengirolas oli juba veidi soojem ja Mijases mõni km eemal mägedes veel mõnusam. Mijase sümbol on eeslid, keda vanasti kasutati veoloomadena, aga siis tulid turistid ja maksid linnasõidu eest oluliselt rohkem ja nüüd veavadki õnnetud loomad inimesi.

Poisid jäävad muidugi poisteks ja vaatavad pika pilguga hoopis motorollereid.

Peale turismiinfo ja väikese kabeli ja suveniiripoodide me sealt linnast aga midagi huvitavat ei leidnud ja pealegi avastasin bussijaama tagasi jõudes, et sall on puusade ümbert kadund. See sall, mille ma olin Dinantist ostnud selle triibulise asemele, mille Durbuys ära kaotasin... Sellises olukorras oli vaja kiiret lohutust!
Bussipeatuses selgus, et varsti läheb buss Benalmadena Pueblosse, mis kõlas palju paremini kui tuldud teed tagasiminek. Sest eelmisel aastal sõime ju Pueblos täiesti jumalikku hautatud härjasaba. Ja Pueblo kaudu oli tee lühemgi - kummaline, et seda keegi ei soovitanud. Vahest sellepärast, et see tee oli käänulisem ja kohati nii kitsas, et kahel bussil oli tegemist, et korraga tee peale ära mahtuda. Kusjuures vastutuleval bussil polnud võimalik kõrvale tõmmata, sest seal oli mäekülg vastas, nii et koomale pidi tõmbama meie buss - hästi teeserva... Ainult et seina asemel oli meie teepoolel hoopis järsk ja sügav org.
Härjasaba-koht oli igatahes alles ja sabapott tulel, ja vein serveeriti endiselt keraamilises kannus. Lihtsalt super!

Pärast sellist söömaaega tuleb endale võimaldada üks väikene siesta külaväljakul pomerantsipuu all. Seda taustal olevat suveniiripoodi peab üks lahke inglanna, kelle käest saab elu-olu kohta pärida ja osta ka kasutatud raamatuid.

Natuke maad edasi oli üks teine suveniiripood ja - täiesti uskumatu lugu - välja ukse kõrvale riputatud sallide seas oli täpselt selline, mille ma päeva esimesel poolel ära olin kaotanud! Kuidas ta siia jõudis, oli esimene mõte. Ja ma läksin sisse ja ostsin ta endale.
Pueblo on täis imearmsaid ülevoolavalt kaunistatud valgeid maju ja ühes neist peidab end hotelli- ja restoranikool, mida Jörn soovitas ja taevani kiitis, kuid kuhu me siiski ei jõudnud, sest ka lõunasöögiks tuleb seal laud kinni panna ja nii organiseeritud me ometi pole.

 Ilusad on isegi tänavasildid ja kõnniteed.


Ja majad ja tänavad.


Tundub, et paras väike taanlaste kogukond elab seal, seat punavalget lippu nägi mitmes tänavas.
Ja muidugi need merevaated... See seal all on Benalmadena Costa.

 Selline näeb välja õhtune malbe valgus meie aknast paistval rannal.

 Ja selline on vaade kotkamäele - päris vinge ju!

Selline on taevas ja meri siis, kui päike kella 1/2 7 ajal loojuma hakkab (detsembri keskel, kui ta Eestis peaaegu taevassegi ei jaksa tõusta!).