Wednesday 30 November 2011

Provence - loo lõpp

Tegelikult on Apt (täisnimega Apt en Provence) vägagi tähtis koht. Sealt oli Calle ostnud oma Citroen 2CV, mis kogu eelmise elu oli kuulunud ühele kohalikule kloostriülemale. Et Prantsusmaal paberimajandus päris kaua aega võtab (sellise krutskilise keele juures pole ka ime), oli auto paberites veel hulk aega omanikuna olnud kirjas härra abee. Nii et kui Callel politseiga asja oli (või neil temaga), siis oli temasse ikka väga aupaklikult suhtutud.Esmaspäeval olime jälle täielikult komplekteeritud ja tegime lõunaväljasõidu külakesse nimega
Saint Saturnin-les-Apt. Tee peal sõitsime mööda pikast jõugust jalgratturitest, kes olid riietatud punastesse CCCP-kirjaga dressidesse. Ma ei saand muidugi jätta tegemata natuke sapist kommentaari läänemaailmas leviva trendi kohta kasutada ja idealiseerida punaseid sümboleid - viisnurki, Ched ja muud sellist. Kusjuures ühiskond aktsepteerib... Nojah, igatahes esimeste ratturite juures pidas Jeanette auto kinni ja nõudis dressi kohta aru. Selgus, et lühendi taga peidab end miski Kanada rattaklubi. Lõunat sõime vanas postijaamas küla peaväljaku ääres. Ettekandja rääkis pikalt-laialt selle ajaloost, aga kusagil viienda minuti kandis andsin mina alla ja lasin mõtte mujale rändama. Mehed valisid korraliku lihaprae, naised sellised erinevad taimetaldrikud ja kõik jäid jube rahule.Kõige ette käis meestel kohaliku kombe kohaselt ka klaas pastissi, seda aniisilikööri, mis veega segatakse ja sogaseks läheb.
Mõned näited magustoitudest ka. Juustutaldrik kohalike juustudega
ja lavendlijäätis, mis kummalisel kombel polnudki lilla nagu eelmisel aastal Roussilonis jäätiseletis nähtu, kuid maitses täiesti äratuntavalt lavendli järgi.Lõpetuseks jõime kes kohvi, kes teed. Minu kohvisoovi ette tegi Jeanette pika sissejuhatuse, et ta kaugelt pärit ja imelike kommetega. Ma tegelikult muud ei tahtnudkui kui tavalist sooja piimaga kohvi sellise tassi sees, kuhu kohvile lisaks ka piim mahub.
Ja siis kohustuslik tiir küla peal. Esimest korda elus nägin kirikut, mille ukse kohal mitte tsitaat Jeesuselt, vaid Prantsuse Vabariigi loosung.
Kiriku juurest viis paekividest laotud tee muudkui üles-üles-üles järgmise kiriku juurde, aga nii kõrgele viitsis ronida vaid Jeanette. Me teised vaatasime seda eemalt veehoidla juurest.
Esimene vaade veehoidlale oli hoopis niisugune:
Tagasiteel jäime puude varjus ootama, et Jeanette oma matkalt tagasi jõuaks. Ootasime ja ootasime, ei kedagi. Muud inimesed ikka liikusid siia ja sinna. Calle võttis asja stoilise rahuga, meil teistel hakkas mure ja lootusetus maad võtma.
Lõpuks ilmus Jeanette välja ja mis selgus? Ta oodanud meid juba jupp aega auto juures, sest ta oli ometi andnud Callele selges prantsuse keeles korralduse mitte sama teed tagasi tulla, vaid vana veski kaudu auto juurde minna.

Ja siis oligi käes teisipäev ja tegime enne ärasõitu veel viimase jalutuskäigu mööda Lagnes'i. Üks küla talentidest meisterdab mini-karjuseonne ja on need seadnud kodutänava äärde väljanäitusele. Siinkandis kasutatakse neid aias päkapikkude asemel.
Sealsamas kõrval piidles möödujaid katusel peesitav kass ja onnimeistri hoovis elab ka see kukk, kes hommikuti küla üles kireb. Tore tänav!

Pange tähele, millise tänavaomaniku pilguga see kass katuselt alla vaatab! Nende käes ongi ilmselt võim, sest mitme majaukse peal on näha kurja või koguni hullu kassi eest hoiatavaid silte.
Kui juba siltide kleepimiseks läks, siis ka üks tänavasilt, Lagnes'i kõige äärmise tänava äärest. Sealt edasi on juba põllud ja oliivisalud ja mäed ja õunaaiad.
Ühel väravapostil aga on niisugune silt. Väga vajalik, sest muidu võib end siinses idüllis tõepoolest unustada lihtsat külaelu nautima, nii et päevad, nädalad ja aastad kaovad.
Näide sellistest kauaks istuma ja unelema jäänud külaelanikest:
Viimane pilt Lagnes'ist sai seekord selline.

Sunday 20 November 2011

Provence - pühapäev Aptis

Pühapäevase päeva vastutas meie lõbustamise eest Calle üksi, sest Jeanette'il olid perekondlikud kohustused. Calle pakkus välja väikese väljasõidu ida poole, kus hea õnne korral saaks lavendlipõldudel järelnoppimist teha.
Esimene peatus oli minu nõudmisel siiski hoopis kõrvitsapõllu servas. Juba aasta tagasi vaatasin kadedalt suuri kõrvitsakaste täis laoplatse, aga siis ei õnnestunud mul autot seisma rääkida. Nüüd läks paremini.Edasi põikasime Bonnieux' linnakesse kohvile-võileivale, sest egas tühja kõhuga põllule saa minna. Sellise vaatega võileib oli. See küla seal eemal vasakus servas on Lacoste.Pärast tegime väikese tiiru ka linna peal. See oli sama armas kui läinud aastal. Kassi leidsin, ja lõvi.
No ja siis lõpuks jõudsime lavendliväljade vahele. Septembri lõpus on need sellised lillakashallikad, aga ma tahaksin ikka väga neid päris õitseajal ka näha. Siis, kui nad üleni tumelillad on, nagu postkaartidel.
Kaks väikest kilekotti korjasime täis, lillamaid ja hallimaid oksi. Hallid on äraõitsenud varred, nende küljest saab lõhnavat pudi näiteks soki sisse toppimiseks. Ja siis sokk kappi! Kotid lõhnasid nii kõvasti, et pidime need pärast akna taha õue riputama, muidu poleks toas eladagi saanud. Prüsselis laotasin oksad kuivama ja olin mures, sest lõhn kadus ära... Kuni ma neid kuivanud oksi ükskord pudistama hakkasin - siis selgus, et kogu lõhn oli sinna seemnete sisse kuivanud ja iga liigutusega tuli natuke välja.Ühe põllu servas seisis selline vana mahajäänud lavandliõli tegemise masin. Tehti umbes nii, et pott aeti lavendlit täis ja siis tehti tuli alla - Calle seletas, ta on keemiainsener või midagi sellist. Parajasti siis kui seda masinat uurisime, pidas üks mööda sõitev proua oma auto kinni ja nõudis aru, mille me sinna oleme kaotanud. Naabrivalve!No ja siis oligi kavas veel Apt, kust tahtsime mõned postkaardid osta. Aga võta näpust! Pool kesklinna kõmpisime läbi, aga see oli pea täiesti välja surnud, paar autot ja meiesugust eksinud turisti ainult liikus tänavatel.
Kirik ainult oli lahti.Raekoja juures platsi peal saime siiski kohvi ja teed, enne kui needki poe kinni panid.
Pärast andsime Jeanette'ile aru, kus käisime ja mida tegime. Muidu jäi rahule, ainult Apti kohta arvas: "Pühapäeval? Aptis? See linn on ju pühapäeval kinni!"
Lõpuks üks pilt neile, kes arvavad, et kaheksakand e muhu mänd on eestlaste väljamõeldis. Päikesepaneeliga parkimisautomaadi idee meeldib mulle väga. Kui ikka on pilves ja ladistab, pole tõesti tahtmist parkimise eest maksta!

Wednesday 16 November 2011

Mööbeldab ja trummeldab

Ei, ma peaksin end ikka kuidagi ülemisele naabrile külla sokutama. Ma tahan näha, mis värk seal mööbliga on, et seda peab kogu aeg lohistama. Mitte kord kuus või nädalas, vaid hommikul ja õhtul! Reedel toimus eriti põhjalik mööbeldamine, aga siis oli põhjus vist umbes 5 suurte kohvritega külalist, kellele ilmselt keskpõrandale magamisruumi tehti. Õnneks lahkus seltskond võrdlemisi varakult linna peale ja jäi sinna kauaks-kauaks.
Laupäeval sattus naaber ilmselt Matongés käima, sest öösel kostis hakkas järsku ülevalt imelikke tümpse kostma, justkui trummisoolo. Mingi 2-3 tundi jutti... Aga võib-olla hoopis müras, mine võta kinni. Igatahes tahaksin ma sellist haamrit, et saaks voodist tõusmata nöörist tõmmata ja vastu lage kolkida.
Vaatasin Pealtnägijast lõiku Gunnar Grapsi lätlasest isast. Lahe lugu. Ja issake kui vastandlikud inimesed.
Täna näitas koduteel kraad ainult +4. Hommikul oli umbes sama külm, ja eile hommikul oli kooli hoov härmas olnud.

Sunday 13 November 2011

Provence - päev rannas

Teisel Provintsi-päeval, mis oli laup, sõitsime siis mere äärde rannamõnusid nautima. Kuna eelmisel aastal sattusime omaenese tarkusest tankeritest piiratud lahesoppi, juhtis seekord ekspeditsiooni Jeanette. Läksime viiekesi ja alguses kahe autoga, sest Jeanette pidi lapselapse pärast koju Avignoni viima, ja kuna nad on mingil põhjusel otsustanud, et mind ja Lasset sellesse linna lasta ei või (äkki langeb siis linnale miski needus peale?), siis ei tulnud kõne allagi, et me lihtsalt kõik koos koduteel sinna põikaksime. Ja tervet maad polnud jällegi mõistlik kahe autoga sõita, nii et paras logistiline pähkel. Seda enam, et Jeanette pole mobiili-inimene ja tema puhul kehtib vana hea 'kell 8 kella all' meetod. Poisid võtsid minu Citroen 2CV tagaistmele, Jeannette sõitis oma uuema aja prantslasega. Enne starti leppisid kohalikud kokku, kus kokku saadakse ja ühte autosse kokku kolitakse - see pidi sündima mingi Avignoni viiva tee otsa juures. Leitigi autole hea varjuline plats, vangerdasime end suuremasse autosse ja sõit Saintes-Maries-de-la-Meri poole algas. Nimi on selline keeruline, sest a) see on Prantsusmaal ja b) siia olla pärast Egiptusest lahkumist tormi tõttu sattunud kolm Jeesust ümbritsenud Maarjat.
Nii tasast maad kui Camargue annab isegi Eestis otsida! Täiesti sile, ainsad kühmud on peaaegu valged hobused ja mustad võitlushärjad. Neid - eriti hobuseid - oli tee ääres ikka uskumatutes kogustes, kümnete kaupa ratsutamisvalmis. Komme on viide sellele ajale, kui siin elasid enamjaolt mustlased, kes hobustega härgi karjatasid.
Üks esimesi asju, mida linna jõudes nägime, oli rodu tänapäevaseid mustlashingi kolmerattalistel motikatel.
Teine asi oli loomulikult restoran, sest kätte oli jõudnud püha lõunasöögiaeg ja seda ei või ometi mööda lasta, olgu või Vahemeri käeulatuses. Pärast tavapärast valimisprotseduuri (liiga täis, liiga tühi, liiga turistikas, terras liiga tänava ääres) maandusime ühte ja tellisime kõige väiksemad, 3-käigulised menüüd, et ikka ujuda ka jaksaks. Siin on näha 2 eelrooga: minu väga hea kalasupp (kuigi välimus seda arvata ei lase; süüakse röstisaia, küüslauguse majoneesi ja riivjuustuga) ja Jeanette'i minikalad. Praeks võtsin kohaliku härjapaja, aga see ei ületanud kalasuppi mitte millegi poolest. Magustoit see-eest oli lumepallisupp (siinmail ujuv saar) ja see oli küll sama hea kui lapsepõlves. Enne magustoitu pidime paraku taluma ühe kitarriga trubaduuri plaadiesitlust, mis oli vähemalt 5 lugu liiga pikk ja igaüks lõbustas end, millega oskas.
Selleks ajaks, kui me lõpuks randa jõudsime, olid enne kaugel eemal paistnud pilved meie kohale jõudnud ja läksid muudkui tumedamaks. Sellest me end suurt segada ei lasknud, tegime soojendusharjutusi ja testisime varvastega vett. No ei olnud soe. Isegi jahe polnud minu mõõdupuu järgi, ei õhk ega vesi. Jeanette oli sama meelt.
Lasse oli ainus vapper, kes end korraks ka üleni märjaks kastis, et pikale autosõidule natukegi sisu anda. Tagasi kaldale jõudis koos esimeste piiskadega. Pärast sellist vihma ei pane ma enam imeks, kuidas saab vesi maju ja mägesid paigast viia... Taevast tuli korraga selline kosk, et 150 meetri kaugusel oleva autoni jõudes ei olnud hamba all ka kuiva kohta! Justkui oleks koos riietega ujumas käinud, ainult selle vahega, et vihm oli hulga soojem.
Kel oli, vahetas kuivemad riided selga, kel polnud, väänas välja, palju sai, ja Jeanette keeras autol kütte käima, et me soojad püsiksime.
Kuna rannas polnud enam suurt midagi teha ja kojusõiduks varavõitu, põikasime vaatama veel ühte Camargue'i kuulsust. Aigues-Mortes on kindluslinn, kust saadeti teele 7. ja 8. ristisõda. Autost välja ja linna sisse me ei läinud, tegime tiiru ümberringi. No on imposantne küll! Koduteel sattusime vanade autode kolonni keskele. Calle vana Citroen oleks nende seas ikka üsna uueke välja näinud. See punase katusega tüüp oli eestpoolt vägevate ümarate vormidega, aga nime lugeda ei näinud. Peaks minema automuuseumi uurima, kas neil on midagi sarnast.
Just siis, kui tundus, et seiklused on selleks päevaks otsas ja oleme turvaliselt tagasi Provintsi teedel, selgus, et me olime hommikul Calle Citroeni pagana hästi ära peitnud. Keerasime risttee pealt ühele teele - ei miskit, proovisime teist - ikka ei tundunud koht tuttav. Jeanette arvas ehtprantslasliku muretusega, et näe kui hooletud, kaotasime terve auto ära. Calle oma arvamust sõnadesse ei pannud, aga tal on üsna ilmekas nägu. Lõpuks tekkis lootusega segatud kahtlus, et me otsime ehk vale risttee juurest. 5km edasi oli juba rohkem õnne ja jagunesime viimaseks etapiks jälle kahte autosse.
Koduteel tegime peatuse Cavaillonis, et hommikuks värsket saia osta. Lagnesis pole nimelt enam korralikku pagariäri. Vihmast polnud siin jälgegi, tänavakohvikud puha kuivad ja rõõmsad.

Wednesday 9 November 2011

Vaikne mardilauba

Jajah, ma olen ikka veel siin, ainult et vahepeal on kole tempo olnud: Ardennid ja Tervuren ja Högsjö, lisaks paar päeva teki all haige.
Eile astus kolleeg tööl mu tuppa ja jäi äkki poole sõna pealt suu lahti aknast välja vaatama. Teisel pool siseõue, korrus kõrgemal seisis naine tooli peal ja küünitas ühe käega midagi laest. Või lakke. Eemalt vaadates oli pilt üsna morbiidne...
Ostsin eile igavese hunniku frukte, aga ei ühtegi marti täna ukse taga kolistamas. Ju siis 12 kraadi juures veel küüned ei külmeta ega varbad valuta.
Ükspäev aga tegin sellise tähelepaneku. Istutatakse Prüsselis peenardesse võõrasemasid ja marienblumeneid - valmistutakse talve saabumiseks; istutatakse neidsamu Tallinnas - kevad kätte jõudnud.