Kuni esimese õhtusöögini olime natuke ärevuses - kas eelmise suve leid, taanlasest imekokk on ikka alles... Mis kergendus ja juubeldus me ridades, kui ta siis köögist korraks välja astus. Menüü oli aastaga küll kõvasti kahvatunud (st läinud tagasi endisele väga heale tasapinnale), aga eks meie ootus oli seekord ka kõrgele kruvitud.
Muidugi käisime ära ka tavapärasel rajal Storulvåni kandis, seal, kus Lasse eelmisel aastal jalga nihestas. Enne võtsin talt ausõna, et seekord ei torma ja vaatab enne iga sammu, kuhu jala paneb. õnneks läks! Põhjapõtru oli vähem kui tavaliselt, aga paar uudishimulikku käis meid ikka piilumas. Saunasuuruse kaheks kukkunud kivi juures käisime ka.
Sellesse prakku mahub mees vabalt seisma, nii suur on. Ja õnn on, et sinna neid kive on külvatud, sest metsaga on nii kõrgel mägedes kehvasti. Metsa on küll, aga see ulatub napilt põlvini, nii et puu taha on suht raske peituda, kui vajadus käes.
Kivi pakub ikka kõvasti kindlamat kaitset:
Kivid on ka hea tuulevari lõunapausi ajaks, sest muidu puhub tuul läbi isegi siis, kui söömaajaks kotist tagavarakiht selga otsida. Kivi taga peidus ja päikese käes aga on mõnus ka söödud leib luusse lasta.
Pealegi ei tea nende mägijõjede puhul kunagi, millise käänu taga varitseb ootamatu juga. Ühe sellise juures tegime jalasirutamise peatuse viimasel põhja-päeval. See on Ristafallet Åre lähedal - 14m kõrge ja 50m lai, sekundis kukub 100-400 kuupmeetrit.
Enne ärasõitu käisime veel tiiru peaaegu Norras (Norra tunneb muide ära mätaskatuste järgi). 600m kõrgusel oleva Storlieni rongijaama juurest algab mõnus lihtne rada Blomsterstigen, mida üks kuulus arst 19. sajandi lõpus mitmesuguste haiguste raviks kasutas. Raja serva lasi ta paigutada pingid ja lasi oma patsientidel vastavalt igaühe konditsioonile minna ühe või teise pingini ja tagasi. Ise istus oma isiklikul pingil varjulises kohas keset mäenõlva ja kontrollis, et keegi enne õiget pinki tagasi ei pööraks. Esimese, kõige madalama pingi nimi on 100aastaste pink.
Kui nüüd arvesse võtta, et sel ajal matkati ka mägedes korralikes riietes - viigipüksid, kuued-mantlid, kaabud-kübarad, pikad seelikud ja kontssaapad - siis polnud ka selleni jõudmine lapse- ega vanurimäng... Kõige uuem pink, mida nägime, oli Victoria & Danieli oma, ja kõige kõrgem, milleni tõusime, oligi doktorihärra piilupink. Nagu pildilt näha, on ülevalpool mäge veel küll ja selle tipu taga veel teine ja kolmaski.
Vaade oli ka sellelt kõrguselt hurmavalt piiritu. Pealegi oli meil vaja enne õhtut lennujaamas olla, nii et tagasi auto juurde ja hüvasti, mäed!
Tee peal tegime peatuse varaseks õhtusöögiks - samas kohas, kus eelmisel aastal magasime viimase öö enne hommikust lennukit, ja kus saime nii kauge põhja kohta väga head praetud lesta. Parkisime auto eelmisest korrast tuntud kohta ära ja märkasime alles siis, et aiale on tekkinud uus ja hoiatav reklaam.
Meil oli teistlaadi lihahimu, nii et läksime hoopis üle tee asuvasse söögikohta Berliner Schnitzel. Seda peab üks päris-sakslanna, kes teebki neid päris suuri lihalatakaid. Kartulit ja kapsast annab ka kõrvale.
Kohvi mõtlesime siiski mõnes õdusamas kohas juua. Esmalt proovisime üht järveäärses kalurikülas olevat kohvikut, aga see oli kinni. Üks koht oli veel varuks - teeäärse maasikaistanduse kohvik.
Jõudsime parklasse täpselt kl 6 ja nägime sildi pealt, et koht ongi kuueni lahti. Napilt jõudsime, rõõmustasin ja tormasin ukse juurde. Sorry, we're closed! teatasid kaks sees olevat noort, kes omavahel mingis slaavi keeles suhtlesid. Kusjuures neil oli veel maasikatorti ja kohvi, ma ju nägin!
Müügiputkas töötav poiss oli õnneks lahkem ja müüs meile lohutuseks karbi maasikaid. Istusime siis löödult nende suurejoonelises lehtlas ja sõime neidki. Ülejäägi toppisime matka-veepudelisse, et lennu ajal lössi ei läheks.
Oligi mäeseiklus läbi. Auto ja võtmed tagasi, turvakontrollist läbi (check-inni tegime juba hommikul hotellis) ja tagasi tsivilisatsiooni. Nagu tavaliselt ei erutanud mu kupatatud seened ega suhkru all murakad mitte kedagi. Reisi tulemus sai selline:
