Friday 17 August 2012

Sic transit

Natuke veel põhjamaa-reisist.
Kuni esimese õhtusöögini olime natuke ärevuses - kas eelmise suve leid, taanlasest imekokk on ikka alles... Mis kergendus ja juubeldus me ridades, kui ta siis köögist korraks välja astus. Menüü oli aastaga küll kõvasti kahvatunud (st läinud tagasi endisele väga heale tasapinnale), aga eks meie ootus oli seekord ka kõrgele kruvitud.



Jõeäärne seenetuur pakkus seekord rohkem jõevaateid kui puravikke. Imeliselt rahulikud, kas pole? Kes teab, ehk on need vaated ka eelmistel aastatel seal olnud, aga siis käisin rohkem nina maas ja käed seeni täis.
Muidugi käisime ära ka tavapärasel rajal Storulvåni kandis, seal, kus Lasse eelmisel aastal jalga nihestas. Enne võtsin talt ausõna, et seekord ei torma ja vaatab enne iga sammu, kuhu jala paneb. õnneks läks! Põhjapõtru oli vähem kui tavaliselt, aga paar uudishimulikku käis meid ikka piilumas. Saunasuuruse kaheks kukkunud kivi juures käisime ka.
Sellesse prakku mahub mees vabalt seisma, nii suur on. Ja õnn on, et sinna neid kive on külvatud, sest metsaga on nii kõrgel mägedes kehvasti. Metsa on küll, aga see ulatub napilt põlvini, nii et puu taha on suht raske peituda, kui vajadus käes.
Kivi pakub ikka kõvasti kindlamat kaitset:
Kivid on ka hea tuulevari lõunapausi ajaks, sest muidu puhub tuul läbi isegi siis, kui söömaajaks kotist tagavarakiht selga otsida. Kivi taga peidus ja päikese käes aga on mõnus ka söödud leib luusse lasta.

Selline näeb välja jõgi, mis andnud nime oma kaldale ehitatud turismikeskusele: Storulvån. Peale vaadates tundub nii madal, et mine kummikutes lahedalt üle - tegelikult aga on vesi nii selge, et pilk petab. No ja kiirust on veel ikka ka üksjagu.
Pealegi ei tea nende mägijõjede puhul kunagi, millise käänu taga varitseb ootamatu juga. Ühe sellise juures tegime jalasirutamise peatuse viimasel põhja-päeval. See on Ristafallet Åre lähedal - 14m kõrge ja 50m lai, sekundis kukub 100-400 kuupmeetrit.
Enne ärasõitu käisime veel tiiru peaaegu Norras (Norra tunneb muide ära mätaskatuste järgi). 600m kõrgusel oleva Storlieni rongijaama juurest algab mõnus lihtne rada Blomsterstigen, mida üks kuulus arst 19. sajandi lõpus mitmesuguste haiguste raviks kasutas. Raja serva lasi ta paigutada pingid ja lasi oma patsientidel vastavalt igaühe konditsioonile minna ühe või teise pingini ja tagasi. Ise istus oma isiklikul pingil varjulises kohas keset mäenõlva ja kontrollis, et keegi enne õiget pinki tagasi ei pööraks. Esimese, kõige madalama pingi nimi on 100aastaste pink.
Kui nüüd arvesse võtta, et sel ajal matkati ka mägedes korralikes riietes - viigipüksid, kuued-mantlid,  kaabud-kübarad, pikad seelikud ja kontssaapad - siis polnud ka selleni jõudmine lapse- ega vanurimäng... Kõige uuem pink, mida nägime, oli Victoria & Danieli oma, ja kõige kõrgem, milleni tõusime, oligi doktorihärra piilupink. Nagu pildilt näha, on ülevalpool mäge veel küll ja selle tipu taga veel teine ja kolmaski.
Vaade oli ka sellelt kõrguselt hurmavalt piiritu. Pealegi oli meil vaja enne õhtut lennujaamas olla, nii et tagasi auto juurde ja hüvasti, mäed! 
Tee peal tegime peatuse varaseks õhtusöögiks - samas kohas, kus eelmisel aastal magasime viimase öö enne hommikust lennukit, ja kus saime nii kauge põhja kohta väga head praetud lesta. Parkisime auto eelmisest korrast tuntud kohta ära ja märkasime alles siis, et aiale on tekkinud uus ja hoiatav reklaam.
Meil oli teistlaadi lihahimu, nii et läksime hoopis üle tee asuvasse söögikohta Berliner Schnitzel. Seda peab üks päris-sakslanna, kes teebki neid päris suuri lihalatakaid. Kartulit ja kapsast annab ka kõrvale.
Kohvi mõtlesime siiski mõnes õdusamas kohas juua. Esmalt proovisime üht järveäärses kalurikülas olevat kohvikut, aga see oli kinni. Üks koht oli veel varuks - teeäärse maasikaistanduse kohvik. 
Jõudsime parklasse täpselt kl 6 ja nägime sildi pealt, et koht ongi kuueni lahti. Napilt jõudsime, rõõmustasin ja tormasin ukse juurde. Sorry, we're closed! teatasid kaks sees olevat noort, kes omavahel mingis slaavi keeles suhtlesid. Kusjuures neil oli veel maasikatorti ja kohvi, ma ju nägin!
Müügiputkas töötav poiss oli õnneks lahkem ja müüs meile lohutuseks karbi maasikaid. Istusime siis löödult nende suurejoonelises lehtlas ja sõime neidki. Ülejäägi toppisime matka-veepudelisse, et lennu ajal lössi ei läheks.
Oligi mäeseiklus läbi. Auto ja võtmed tagasi, turvakontrollist läbi (check-inni tegime juba hommikul hotellis) ja tagasi tsivilisatsiooni. Nagu tavaliselt ei erutanud mu kupatatud seened ega suhkru all murakad mitte kedagi. Reisi tulemus sai selline:

Wednesday 15 August 2012

Põhjas

Pidu peetud ja kingid lahti pakitud, pakkisime taas kohvrid-kotid ja lendasime Rootsimaale edasi puhkama, põhja mägedesse. Samasse kohta, kus eelmistelgi aastatel - Enaforsholmen ja selle ümbrus.
Sel aastal aga on kõik alates kevadest nii hiline olnud, et tavalise puravikuuputuse asemel sattusime kesksuvisele lilleaasale:





Isegi iiris ja sirel alles õitsesid - mõelda vaid, augusti keskel!

Puravike põua aga kompendeeris kuhjaga see, et leidsin esimest korda Rootsist päris-männiriisikaid. Siiani oleme näinud massiliselt ühtesid teisi, väga sarnaseid pruune, mida pole riskinud patta panna. Nüüdseks on selgunud, et need teised on veel söödavamad (vähemalt sealsete seeneraamatute arvates, mis männikaid üldse söögiseente sekka ei arva) kamperriisikad. Ja neid oli palju!
Ja murakaid oli ka rohkem kui eelmistel aastatel. Võimalik, et sellepärast, et liikusime seekord teistel radadel ja üks neist läks läbi suure murakaraba Silverfalleti suunas.
Seekord jõudsime jõeni ja joani, kuigi ülemiste astanguteni ei roninud, vaid keerasime umbes poole mäe peal pärast lõunapausi otsa ringi.




Tänu riisikatele ja mõnele pilvikule, mille eelmistel aastatel ära olime põlanud, kogunes kokkuvõttes üsna arvestatav seenesaak. Mõelda vaid, et täpselt nädala eest olime viisakalt peoriides, kingades ja kenasti kammitud...
Seekord valisime öömajaks poole väikesest jõeäärsest majakesest, mitte oma tavalise teise korruse toa köögiga kõrvalmajas. Vist tegime targasti, sest köögiga majas elas 2 kokku 4 mudilasega peret, nii et seal oli ilmselt päris häälekas olukord. Vähemalt selle põhjal otsustades, kuidas lapsukesed söögisaalis käitusid.
Kööki kasutasime seente kupatamiseks ikka - valisime sellise aja, kui kõik olid ära loodust vallutama läinud, ja vallutasime köögi :)


Rootsis olid vanasti sellised kavalad köögikaalud, mis sõltuvalt kaalutavast kogusest lugesid kas gramme või kilosid. See konkreetne ei loe küll enam ei üht ega teist, aga topeltskaala on siiski näha.
Hotellipidaja Bosse juhatas meile seeneotsimiseks kätte ka ühe uue raja, mis viis teisele poole jõesilmust väikesele künkale.
Seal olnud vanasti vaateplatvorm ümbruskonna imetlemiseks, nüüd samal eesmärgil piknikupink. nagu näha, sobib imetlemiseks seegi.


Üht asja tuleb küll öelda - puravike vähesuse võrra oli sel aastal lund jälle palju rohkem kui eelmistel kordadel. Sellel mäeküljel näiteks on tavaliselt vaid üks lumelatakas, see kõige vasakpoolne.

Tuesday 7 August 2012

Põhjuse leiab alati!

Pühapäeval, 5. augustil oli meil Lillepaviljonis see segadust külvanud pidu. Kes arvas, et mu juubeli puhul, kes jälle, et pulmapidu, ise andsime sellele pealkirjaks kojukolimise pidu...
Eks omajagu õigust oli igal: peo mõte tekkis juba eelmise aasta märtsis Aili juubelil, kui Lassel oli just ümmargune sünnipäev ära olnud; selle aasta märtsis sai tütreke 20; juuni algul oli meie laulatus; juuli algul lõpetas Margit kooli; juuli keskel kolisime tagasi Tallinna, ja järgmisel aastal on ka minul juubel.

Ja kuigi olime kuulutanud, et kingitusi pole vaja tuua, sest parim kingitus on hea seltskond, kogunes neid siiski terve lauatäis... Muuhulgas sellised saunamütsid!

Meile igatahes meeldis väga! Ilm ja koht olid helged, laud just parasjagu kaetud ja inimesed me ümber armsad, isegi ema ja tädi toodi kohale! - kahju ainult, et mitu head sõpra ei saanud tulla. Need, kes tulid, nautisid igatahes silmnähtavalt.
Ainult muusikud olid peo lõppedes murelikud, et ei suutnud rahvast piisavalt käima tõmmata, sest õllepruulijat ja muid ühislaule ei lauldud ja laudadel kankaani ei tantsitud... Eks peod ongi erinevad!